Kolmas päev

Tere, Tere!

Elan kolmandat päeva uues peres ja emotsioone on seinast seina. Nüüd olen aru saanud, mida nad kõik selle kohta räägivad, et algus jube raske on. Tõesti on ja palju rohkem kui arvata oskasin. Kõige suurem jama on see, et keelt ei oska ja rääkida saan ainult Marioga (hostvend), kes inglise keelt oskab. Õpin ja õpin aga kui keegi midagi küsib, siis ikka aru ei saa. Ja noh, selline asi teeb ju muidugi koduigatsuse suuremaks.

Saabumispäeva õhtul toimus meil kodus pidu. Mulle öeldi, et peol oleme ainult meie, et kedagi ei tule juurde aga Mehhikos on perekonna peol veidi teine tähendus – siia lisandus päris mitu teist perekonda, onud tädid ja ma ei tea kes veel. Ehk majas oli palju rahvast. Tegelikult on inimesed kõik hästi toredad siin. Ja päeval oli suur äike, võehh võehh.

Esimesel õhtul magama minnes liigutasin oma voodit veidi ja sealt ronis seina mööda üles sisalik. See oli päris rõve. Ja kui Mario tuli mulle näitama, et minu toas on ka selline võrkkiik, mis neil siin igas toas ja rõdudel on (mul on see risti üle toa, kui püsti panna, ma ei tea, magada ma seal ikka vist ei saaks päris), siis kardina juures oli selline rusikasuurune punane ja suurte sarvedega prussaka moodi asjandus.  Nendest elukatest siin puudust ei ole. Ja kui ma hommikul kella viie ajal üleval istusin, kuna und ei olnud, siis tundsin järsku kuidas kogu mu voodi vappus. Mitte palju aga siiski. Ma olen suhteliselt kindel, et see oli maavärin.  Kuigi kui ma hommikusöögilauas seda ütlesin, siis keegi ei olnud seda tundnud. Aga ma jään ikkagi endalt kindlaks, kui ma oleks maganud, ei oleks seda tõenäoliselt samuti tundnud.

Eile veetsin päeva õppides hispaania keelt. Vahepeal sain ka oma kallitega suheldud, see oli nii tore. Käisime õega tänaval jalutamas ja hiljem saadeti mind tortillasid ostma. Siin on selleks selline väike maja, kus neid värskelt tehakse. Sain isegi hakkama! Õhtul käisin esimest korda linnas, koos Mario, Mariela ja Sarahiga. Ostsime mulle koolivormi. Ma arvan, et see on ikka veidi naljakas siin. Samas hea – ei pea koguaeg mõtlema, mida selga panna. Maitsesin igasuguseid erinevaid asju, mis siin hästi odavad on aga praegu on selline tunne, et mu kõht tahab ka uue toiduga harjumist – talle praegu kohe üldse ei istu see. Kui linna peal asjad korda aetud, läksime meie tädi (või on see onunaine?) juurde, kus ema meid ootas. Seal istusime ka tükk aega, midagi aru ei saanud. Koju jõudes jäin kohe magama, hirmus väsimus on peal koguaeg.

Ja sain teada, et mul hakkab homme kool. Igaks juhuks – homme on kolmapäev. Ja siis algab kogu see trall. Tegelikult on mul üsna hea meel, äkki läheb siis see igatsuse asi ka vähemaks. Siin on kooli jaoks ainult ühte kaustikut vaja, sest kõik ained kirjutatakse ühte vihikusse. Imelik aga ongi väga hea, siis ei pea mingit hullu kola tassima pidevalt.

Hommikul ärgates avastasin, et mul on kurk haige, ilmselt kuna käisin eile pesus ja tulin otse voodisse, puhur tegi palju tuult ja nii sain veidi külma. Jah, nii imelikult kui see ka ei kõla. Täna tunnen ennast üldse natuke halvasti, ma ei tea kas see on toidust või närvidest aga jah, olemine on kuidagi niru. Ehk läheb üle.

Kallikalli :)