Arvutiõpetus ja unetus

Täna algas kool juba kell 7 hommikul, see tähendas väga varast voodist välja ronimist. Esimene  hommik Mehhikos, kui ma ei ärganud enne äratuskella. Võrreldes eilsega on olemine hoopis rõõmsam.  Just nagu ma arvasingi, kool mõjub koduigatsusele väga hävitavalt. Hetkel istun mingisuguses arvutiõpetuse tunnis ma pakun, sest me õpime Powerpoint’i kasutamist. Kõik on jumala vinge ainult  et siin pole arvutit. Õpetaja joonistab tahvlile arvutiekraani ja hakkab seletama. Päris naljakas minu jaoks, kuna terve tahvel oli tema suurt meistriteost täis ja pool aega kulus joonistamisele. Olen aus – sellele õpetajale ei ole joonistamisannet kingitud. Ega mul siin väga muud polegi teha, kui hispaania keelt õppida. Kuna pea juba suitseb praeguseks sellest, siis mõtlesin, et kriban vihikusse blogi jaoks mõned read, läheb õhtul kodus kiiremini, kui ainult ümber kirjutamise vaev.

 * * *

Koolist koju tulles läksime jällegi tädi Lucia juurde. Siin need pulmad ikka kestavad… mina olen juba kolmandat päeva pulmapidudel. Täna oli tegelikult asi juba kõvasti vaibunud, käisime seal põhimõtteliselt ainult söömas ja juttu rääkimas. Isegi pruut ja peigmees olid kuskile jalga lasknud. Iga kord, kui olemine nii kohutavalt tappev ja palav ei ole (seda juhtub harva), siis mõtlen, et elan üle ilma konditsioneerita elu. Aga öö on see kõige raskem osa – ma ei ole siiani korralikult magada saanud, kuna nii jube palav on. Terve öö läbi. Olenemata sellest, et mul on aknad pärani ja puhur töötab maksimum võimsusel. Nii otsustasingi, et kuigi see maksab palju, siis teen ikka ära selle nalja ja ostan konditsioneeri. Olen seda igati läbi mõelnud, sest noh, sinna peale kulub ikka suur hulk raha aga jõudsin järeldusele, et kui olen ise selle raha tööga kokku ajanud, selleks, et siin elu nautida, siis saan otsustada, mis minu jaks tähtis on. Ja uni on mul väga oluline prioriteet. Ning mu vanemad tahavad selle konditsioneeri minult jupi kaupa tagasi osta, kuna lõpuks ma ju lähen ära ja ega seda kaasa tarima hakka :D ehk siis ma saan suurema osa oma raha tagasi – ma ei näe probleemi. PLUSS ma kolin järgmisest nädalast alates uude tuppa, mis on veidikene suurem (see ei mängi siin mingit rolli) ja selles on suurem ja palju pehmem voodi (OLULINE!!). Tegelikult kuulub tuba mu õele Sarahile aga praegu magab seal vend Mario. Tema aga läheb järgmine nädal teise linna ülikooli ega tule enam tükk aega tagasi ja Sarah ise ei maga nagunii kunagi enda toas – nad harrastavad siin läbisegi mööda maja olevates võrkkiikedes magada. Voodid on öösiti tühjad, nii imelik kui see ka pole.  Igatahes, ma nii ootan seda uut tuba, jahedat õhku ja magusat und!

Sellel nädalavahetusel tuleb võib-olla mulle jällegi Silje külla, see on väga tore. Ma ootan temaga kohtumist väga ja kui ta ema nõus on, siis saab ta minu juurde ka ööseks jääda. Julm on sellist asja kirjutada aga tema aitab mul koduigatsusest üle saada rohkem, kui eestlased – tegelikult loogiline, sest kodustega rääkides igatsus tavaliselt ikka süveneb, temaga olema aga mõlemad samas olukorras ja samas ta on ka nagu natuke kodu-inimene minu jaoks. Ehk on mida oodata!

Ja muide, ma olen väga meeldivalt üllatunud, kui palju mu blogi loetakse. Statistika, mis blogger mulle kuvab on lihtsalt hämmastav – sellist huvi ei oleks ma iial oodata osanud. Teeb südame soojaks kohe – mitte, et siin nüüd just üleliia külm oleks aga jah. Te innustate mind ikka usinalt edasi kirjutama ja blogi mitte unarusse jätma.

Kalli-kalli

Teie Kaisa J