Amigos

Täna tuleb kaks postitust, see praegune on lihtsalt selleks, et mul ööga õiged emotsioonid raisku ei läheks. Ma ju ikkagi tüüpiline eestlane – algul ei saa vedama ega pärast pidama. Hommikuti on kuidagi raske positiivne olla aga päeva lõppedes olen nii rõõmus ja magama lähen nägu naerul.

Koolist koju jõudes, nagu juba mainisin , sai päris pikalt koduga suhelda, seetõttu tundsin veidi süümepiinu, sest aeg läks väga kiiresti ja kui lõpetasin, hakkasin mõtlema, et olen teises maailmas olnud juba mitu tundi… Samas jällegi, ei ole ma paar päeva jõudnud endast väga palju teada anda ja nüüd edasi tuleb jälle ilmselt selline aeg, kus on vähe kiirem.

Kohe kui sain kodustega asjad korda, käisin pesus ja läksime Marilaga välja. Teadsin ainult seda, et dinerio y amigos :D ehk siis õhtusöök ja sõbrad. Aga mis täpsemalt toimus, sellest polnud ainugi. Kas Burger King (JAH, SIIN ON BURGER KING HAHAH) või restoran või tänavatoit.. ei osanud midagi mõelda. Teate, isegi see riietumise küsimus oli raske, juba Eestis ei oska ma kunagi midagi selga panna ja nüüd veel vähem, kui ei tea, kuidas peaks. Lõpuks otsustasin oma lillelise seeliku kasuks.

Meie kõrvaltänavas elab Mariela poiss, kes ka meiega liitus ning algas sõit mototaxi-ga linna. Mulle nii meeldib nendega sõita, see on kuidagi ehtne Mehhiko minu jaoks. Põhimõte on sama nagu Tais tuk-tuk-idel. Linnas ootasid meid kaks klassivenda. Mul oli kõht juba ammu hirmus tühi kogu sellest vee ja küpsiste dieedist aga minu õnnetuseks ei läinudki me kohe sööma. Läksime mingisse väikesesse mängude tuppa (no ma ei saa seda ju kasiinoks kuidagi nimetada). Tumblris on sellest ka pilte, mis iganes mäng see oli. Igatahes proovisin elus esimest korda seda mängida ja ei teinudki endale väga palju häbi. Ilmselt te kõik teate seda, ma olin ka sellist asja varem kuskilt näinud. Ei oskagi kuidagi kirjeldada, vaadake parem pilte :D

Mängud kaotatud, hakkasime kõndima. Olin väga rahul, kui sain aru, et suundume mingisuguse söögikoha poole.  Jõudsime sellise suhteliselt nigela väljanägemisega maja juurde. Mõtlesin juba, et kurat küll, kuidas ma ütlen, et ma ei julge siinset toitu süüa – muidu mu kõht annab otsad. Aga kui meid ülemisele korrusele juhatati, siis oli asi juba hoopis rõõmsam. Olime restoranis, mis asus katusel ja sealt oli ilus vaade linnale. Peale meie seal esialgu kedagi teist polnudki. Mu sõbrad (teate kui tore seda öelda on) ei hakanud mind piinama küsimusega, et mida ma süüa tahan, vaid tellisid mulle ise. Nad juba teavad, et ma ei saa midagi väga ekstreemset veel proovida.  Ja lõpptulemus oli väga maitsev – selline suur taco, mille sees oli liha ja juust ja ilmselt veel midagi, igatahes maitses vägaväga hästi. Eks homme tunnen, kas see oli hea mõte seda süüa või ei… :D

Kõht sai hirmus täis ja siis jalutasime linna keskel asuvasse parki. Seal on õhtuti nii ilus. Ja uskumatu! – pargis on wifi. Vot see oli minu jaoks tõeline üllatus. Pargis kuulasime muusikat ja rääkisime juttu – mida rohkem selliseid sundolukordi on, kus ma lihtsalt pean oma jutud ära pusima hispaania keeles, seda kiiremini õpin. Teate, mu uued sõbrad ja üldse kõik inimesed Mehhikos elavad mulle ja Ragnerile kaasa sama palju kui mu eestlased. Täielikud fännid. Kõik muudkui küsivad, et kas ma ikka igatsen ja et kas nutan kui me räägime. See on Mehhiko juures hea - mulle tundub, et sellest teemast ei saa siin iial küllalt, sest suhted on siin prioriteet nr. 1. Ja see on hea, kuna mul on see komme, et võin oma kallitest inimestest palju vatrama hakata ja iga asjaga tuleb jälle mingi uus lugu meelde. Tavaliselt hakkan inimestele lõpuks sellega juba pinda käima aga siin tahavad nad kõike veel mitu korda kuulata :D

Aga kogu selle laialivalguva „läksin sinna ja siis sinna ja siis sinna" jutu mõte on see, et mida päev edasi, seda rohkem hakkan väärtustama sõprust. Loomulikult on see minu jaoks koguaeg tähtis olnud ja ma tean, kui palju inimene sõpru vajab aga praegu on see teema minu jaoks kuidagi hoopis teise külje keeranud. Ma näen asja kuidagi teistmoodi. Üritan kõigest väest oma mõtteid sõnadesse panna. Siin olles olen enda jaoks täiesti selgeks saanud kaks asja:

1.       Mul on Eestis lihtsalt uskumatult head sõbrad. Õige sõber ei kirjuta iga päev mulle, et ta mind igatseb ja koju tahab, sest ta teab, et mul on niigi raske alguses oma turvalisest kestast välja tulla ja lihtsalt kuskil võõras vees ujuma hakata.  Ta lihtsalt on õnnelik, muidugi ka veidi hirmul, et ma sellise seikluse olen ette võtnud. Sõber toetab mind sellega, et hoiab tagasi oma uudishimu mulle sama tihti kirjutada, kui Eestis olin. Olen teile nii tänulik selle eest.  Ma pole päris kindel, kas te päris lõpuni minust praegu aru saate aga ma lihtsalt pidin selle kuidagi ära mainima J

2.       Sõbrad on üleüldse väga olulised. Muidugi teadsin seda ka varem aga nüüd on kõik kuidagi teise mõttega. Siin olin ju mitu päeva ilma sõpradeta ja nii on koduigatsus ja tahtmine oma kodumaa sõpru näha hoopis suurem. Nüüd, kui ma loodan, et võin kasutada sõna sõbrad nende inimeste kohta, kes mul praegu siin on, siis  mõistan veel rohkem, kui mannetu (kes teab, see teab!) on elu ilma nendeta.

Jah, ma tean, et see lõpp kiskus väga sügavamõtteliseks aga uskuge mind, ma olen praegu nii õnnelik ja esimest korda hakkan tajuma seda, et Mehhiko on väga väga lahe koht!

Hasta la vista ja kallid Mehhikost J