Lendangi ära

Kuna sellest 10,5-st tunnist on lennata jäänud veel pool, siis kasutan aega ära targemalt, kui filmide vaatamiseks ja niisama nukrutsemiseks. Ilmselt ilmub see postitus, kui juba kohal oleme.

Minu seiklused algasid juba kell kolm öösel, kui äratuskell helises.  Lennujaama oli mind üllatama tulnud peale pere, Ragneri ja Laura ka Joanna, kelle tulekust mul aimugi polnud. See oli väga armas. Ja üldse, kuidas kõik inimesed mu ümber mind meeles peavad – nii tänulik, et olen selliste armsatega ümbritsetud igast küljest. Kõige hullem osa oli Eestist ära minemine ja loomulikult see jubejubejube lennujaam, kus pisarad ikka lahmasid. Järgmine arvestatav nutuhoog tuli lennukis, kui nägin lennujaamahoone kõrval seisvaid inimesi. Tundsin nad kohe ära, kuna mu emmel oli selline imeilus pikk lillemustriga kleit. Kui oma pisikesest aknast seda nägin, siis oli mu hääletoon tõenäoliselt valjem, kui oleksin tahtnud ja loomulikult laviin kohe valla. Ja veel üks suuremat sorti töinamine toimus siis, kui sain kätte kõik sõnumid ja kirjad läbi lugesin. Ilmselt inimesed vaatasid, et me Karmeliga oleme natuke napakad, kuna nuuksusime veel tükk aega … Lennusõit oli lühike ja Amsterdami jõudsime kiiresti. Lennukilt maha saanud hakkasime kohe oma väravat otsima – polnudki nii hull, kui arvasime. Seal tabas meid ka esimene suurem paanikahoog, kuna meie Amsterdam-Pariis lennuk jäi hiljaks ja väljumisaeg lükati edasi. Aga teadsime juba enne, et Pariisi jõudes peame kiiresti jooksma, sest lennujaam suur ja aega vähe. Nüüd jäi seda veelgi vähemaks. Mõtlesime isegi YFUsse helistada aga siis mõtlesime, et mis nad ikka teha saavad – kui jama on, siis helistame. Pariisi lennates oli ilm pehmelt öeldes ilge ja lennuk raputas ikka mõnuga. Järsku hakkas see aina rohkem maa poole vajuma ja me olime täiesti kindel, et teeme halva ilma tõttu mingisuguse hädamaandumise, kuna olime juba väga madalal ja aknast paistsid vaid põllud. Ja kui lennuk järsku ratastega rajale prantsatas, teatati, et oleme jõudnud Pariisi. Okei, me arvasime, et tunneme aknast Pariisi ära aga nojah. Süüdistame ilma ja seda, et ajavahe tõttu oli lend tund aega lühem, kui olime arvanud :D Lennukist väljudes panime muidugi jälle kohe jooksu ja seekord oli vaja kõmpida hulga rohkem, kui Amsterdamis. Meie ajaarvestamine läks jälle nihu, ehk tegelikult kiiret ei olnudki – meil oli väravas hoopis 2 tundi aega :D

Pariisist Mehhikosse minemiseks sõidame maha üle 9000 kilomeetri , vägaväga kõrgel, kus õhutemperatuur on madalam kui -50 kraadi. Eesti aja järgi jõuame kohale umbes kella kahe paiku öösel. Ehk siis neid ärkvel oleku tunde ikka koguneb. Mu kõrval istub hästi armas vanem naisterahvas, kellega kohe jutustama hakkasin – tuleb välja, et ka mehhiklased teavad Eestit ja on siin käinud, nii tore.  Mind hämmastas see, et ta oskab rääkida kõikides keeltes, mida tema käest siin küsitud on. Väga hea inglise keel, samuti ka prantsuse ja loomulik hispaania keel. Nii lahe.

Praegu oleme Pariis-Mexico lennuki peal, (Eerik, see on kahekordne !!!) Ja meile tuli väga suureks üllatuseks, kui stjuardessid meie pileteid nähes ülemisele (luksuslikule) korrusele juhatasid. Siin on igaühel omad puutetundlikud ekraanid jne, vaatasin nii palju filme ja sarju. Ja lennukitöötajad samuti palju toredamad, kui Eestis (vabandust aga nii on) – nad nägid, et tulime koos ja mõtlesime, kuidas saaks kokku istuda ja hakkasid kohe inimestelt paluma, et nad kohti oleksid nõus vahetama. Ja saimegi, mis tahtsime – olgem ausad, see 11.5 tundi oleks ikka üksi hull olnud küll (11,5 sest enne kui õhku tõusime seisis lennuk POOLTEIST TUNDI võehh kui tüütu see oli, jäime juba magama vahepeal). Meie kohad on lennuki kõige kõrgemad ja esimesed. Jalgade juures on sein, mille taga piloodid. Söök oli nagu lennukites ikka aga jäätst anti ka! :P

Olemine on veel natuke nutune aga olen kindel, et kui maandume, siis läheb elu kohe rõõmsamaks ja väga põnevaks.

KALLIKALLIKALLI kõikidele, kes meeles pidasid, nii armsad olete! Mõnele saadan musi ka J