Kool ja kodu

Tervitused siitpoolt!

Rõõm kuulda ja näha, et nii paljud jälgivad minu tegemisi siin kaugel seitse maa ja mere taga. Kohe selline soe tunne tuleb sisse. Muide ma siin olen hakanud palju eesti muusikat kuulama - sellises olukorras hakkad palju rohkem hindama seda, mis muidu tühine tundus.

See haiguse asi, mis mul veel siiani küles on, tuleb ikkagi ilmselt toidust. Kuigi kuna tegemist on üliemotsionaalse Kaisaga, siis tõesnäoliselt mängivad ka närvid siin oma rolli. Olen juba teist päeva saia, vee ja küpsiste peal. Noh, enam-vähem. Nii palju kui võimalik, siis väldin kõiki muid toite hetkel, kuna tahaksin sellest võimalikult kiiresti üle saada.

Esimene koolipäev ei alanud just kõige paremini, kuna ärgates tundsin ennast kohutavalt halvasti ja kõht tahtis seda päeva pigem magades veeta. Siiski otsustasin, et no matter what, täna mina kooli lähen. Mul on siin täpselt selline vanaema, nagu mu kaks kallist vanaema Eestis - ülihoolitsev ja muretseb väga mu tervise ja olemise pärast. Loomulikult teadis ta kohe mulle õiget tabletti sisse sööta ja keetis mingi väga maitsva mudru-pudru - misiganes, sest ma ei tea, mis see on - ja see tegi ka olemise paremaks. Olen nüüd juba kaks hommikut seda vanaema  tehtud asja söönud/joonud - mulle isegi väga maitseb see. Seal sees on midagi riisitaolist aga see on läbipaistev ning sarnaneb veidi koduse pudruga.

Kui isa meid Marielaga hommikul kell 8 kooli sõidutas, siis autost välja astudes tuli kerge masekas - kuhu ma nüüd ennast ikka mässinud olen. Mitte midagi aru ei saa ja olemine on paha ja kõik sada muud häda, nagu ikka. Kiskus ikka silmad märjaks küll. Ja kui klassi sain, siis esialgu ei tundnud ju ka kedagi ja kõik tirlesid mu juures nagu mesilased ümber meepoti. Kuidagi ei olnud lennuilma minu jaoks. Aga mõne aja pärast läks kõik palju paremaks. Leidsin mõne, kes oskas veidikenegiiiiii inglise keelt ja sain inimestega suhelda. Ja kuidagi sain ka hispaania keelega lauseid välja öeldud. Päeva lõpuks oli mul juba mitu sõpra, kes mind hoolega valvasid ja mu tuju üleval hoidsid.
Peale kooli käisime Mariela ja ühe klaasivennaga restoranis, kus pakuti erinevat ....vabandust, mul tõesti eesti keeles see sõna ei tule praegu.. seafood? :D igatahes jah, igasugused kalad ja krabid jne. Kuna mu kõht jonnis, siis võtsin tagasihoidliku krevetisalati SIBULAGA (endiselt nii uhke enda üle), mis ei olnud üldse vürtsikas ja maitses imehea.
Koju jõudes oli tuju laes ja esime koolipäev väga edukas olnud. Ootasin pikisilmi homset, et saaksin jälle kooli minna. Mul oli ka võimalus ema, isa ja hostvennaga Oaxacasse sõita, kuna vend pidi seal arsti juures käima - oleksin saanud suuremasse linna ja seal ringi vaadata - aga otsustasin, et ei taha koolipäeva mööda lasta. Jah, te just lugesite õigesti ja ma olin täiesti kaine ja selge mõistuse juures, kui selle lause kirjutasin.

Mehhiko juures mulle väga meeldib komme, et kui pere on kodus, siis nad kuidagi sujuvalt kogunevad õue istuma ja ajavad juttu. Selline mõnus vaba õhkkond ja hea viis perega aega veeta. Mulle väga meeldib.

Õhtupoole läks mu pere kirikusse. Alguses mõtlesin, et olen jube väsinud ja ei viitsi minna aga siis otsustasin, et pean ikka kõik, mida elu siin pakub,ära nägema. Palju ägedam, kui kirik oli sinna sõitmine. :D lapsik Kaisa. Kuna minejaid oli rohkem, kui autos kohti ja ma olin enne näinud, kuidas Mariela oma kutiga taga pagasnikus sõidab, siis ütlesin, et ma väga tahaks ka seda proovida, kui see okei on. Pere oli väga üllatunud, et ma TAHAN ISE pagasnikus sõita. Hämmeldunud aga muidugi nõus. Seletasin veel, et Eestis sellist asja ei lubata (samuti kantakse Eestis turvavöid - siin on ohtuts ikka väga võõras maa nende jaoks). Igatahes, sõit oli ülivinge. Kas kujutate ette, mis tunne on sõita pagasnikus, kui Mehhikos hakkab õhtupoole kuumus NATUKENEGI järgi andma ja tuul mõnusalt puhub, kui auto mööda maanteed teistest väikestest masinatest mööda sõelub. Mulle väga meeldis ja perele tegi see ka palju nalja.
Kirik ei ole üldse kohe mitte nii nagu Eestis. Siin on see selline...mitte maja vaid katusealune oleks vast õigem öelda, kuhu inimesed kogunevad ja koos laulavad ning jutlust kuulavad. Minu jaoks oli see võõras ning pigem ebameeldiv, kuna see naine, kes rääkis, surus väga oma juttu peale ja selleks tõstis ta oma häält. Ta lausa röökis mikrofoni ja nagu ma aru sain, oli tema jutu sisu umbes selline, et te PEATE KÕIK Jeesust armastama! Rahvas ütles "Si" ja siis karjus naine kõvemini ning rahvas vastas kõvemini. Minu jaoks oli see lausa häiriv. Mu hostvend ütles, et see oli ebatavaline Mehhiko kiriku kogemus, kuna naine oli päris Mexico City-st. Ka Mario ütles, et talle üldse selline jumalateenistuse läbiviimine ei meeldinud.
Tagasi sain jällegi pagasnikus sõita - wipiduuuuu!! Koju jõudes vajusin rampväsinult voodisse ja magasin parima une, mis mul siiani viimase kahe-kolme nädala jooksul õnnestunud on.

Tänane koolipäev oli samuti väga tore. Tunnen ennast nagu kohalik jumalanna - kõik tahavad minu sõbrad olla, pilti teha, juukseid katsuda jne. Ja nad armastavad kohutavalt mu silmi. Mu klassivend arvas, et peaksin hakkama iga pildi eest 10 peesot küsima - siis oleksin praegu juba hulka rikkam tüdruk. Me kõik oleme inimesed, kellele ei meeldiks olla see eriline võõras, keda kõik imetluse ja kadedusega vaatavad. Kõlab nii nõmedalt aga olgem ausad, nii ta ju on.

Peale kooli suhtelsin üle paari päeva jälle kodustega - nii tore on teist kuulda! Ma tegelikult mõtlesin, et nüüdsest hakkan selle Eestiga suhtlemisega natuke rohkem piiri pidama, kuna tegelikult eks ta teeb jällegi olemise natuke raskemaks. Samas ei taha ma teid seal ka unarusse jätta - põlen uudishimust, et kuulda kuidas teil seal läheb, lihtsalt pean kuidagi mingi tasakaalu leidma.

Nüüd lähengi käin pesemas ning plaan on õhtul sõpradega välja sööma minna. Võite kolm korda arvata, mida siin sööma minnakse...
taco-taco-taco-taco... - need on siin nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks. Ja ma ei liialda, ausõna!

Kõike parimat teile, tahaksin teile osa oma päikesest loovutada, mul siin seda küllaga :)
Kallikalli