EERIK 13

Minu maailma parima väikevennal on täna sünnipäev.
Kõige suuremad ja kuumemad kallid siit Mehhikost, natuke higised ka, sest siin on ikka jube palav ;)
Aga kuna sa mul üks väike kullatükk oled, siis meisterdasin sulle ka ühe video. Ära siis pikka viha pea :D

Minu siinne perekond saadab samuti hulga sooje õnnesoove, õppisid isegiära, kuidas eesti keeles õnnitleda!

Tõesti, Sa oled maailma parim venna!

Sinu Kaisa :)

Muusika ja päike

Que onda, mu kallis rahvas!

Jällegi leidsin aega blogi kirjutamiseks ja pildiblogi täiendamiseks (seekord leiab väga hääd kraami, soovitan üle vaadata kas siis enne või pärast lugemist, saab parema pildi), kuna mu kallis õeke on jälle tantsimas. Õnneks on täna selle suure harjutamise viimane päev, sest homme tuleb lõpuks kauaoodatud tähis esinemine, mida tullakse Oaxacast vaatama ja see saab määravaks, kas Salma grupp tantsib Juulis Guelaguetzal või ei. Ehk siis homme õhtul kell 8 lähen ma suur show'd vaatama.

Pole ammu kirjutanud, mis minu muusikamaitsega siin vahepeal juhtunud on. Seda te juba teate, et mul banda veres on ja sellest enam lahti ei saa - see ei ole muutunud. Ainult et nüüd on juurde lisandunud mehhiko räpp. Oeh, endalgi naljakas seda kirjutada aga tösi ta on. Proovige ettkujutada Kaisat hamacas kiikumas ja hispaaniakeelseid räpplaule peast ette vuristamas. Vaatame, kellel piisavalt fantaasiat on. Panen mõned praeguste nädalate hittlood ka siia, saate kuulata, kellel huvi.

Cartel De Santa - Los Mensajes del Whatsapp
Cartel De Santa - Todas Mueren Por Mi

Peale selle on minu muusikalisti mõjutanud Carlos:

Cultura Profética - La Complicidad
Ilegal - Cultura Profetica

Ja siis meie kurikuulus takso laul, mida KÕIK siin peast teavad. Okei, kõik sellessuhtes, et meie sõprusringkond, sest kui me laupäevasel peol selle laulu panime ja hulludes tantsisime, vaatasid ülejäänud sed meid nagu peast segaseid.

Osmani Garcia Ft. Pitbull y Sensato - El Taxi

Mõni kohustuslik peolaul veel peale taksoka

6 AM Farruko Ft. J Balvin
Si No Te Quisiera Juan Magan ft. Belinda and Lapiz conciente
Yo quiero Chupar

Ning minu ja Luigi tantsulaul! Laupäeval ka, aina üritas ja üritas mind tantsima vedada aga mina kuidagi ei tahtnud - olin just peole jõudnud ja tahtsin sõpradega juttu rääkida. Ja siis kasutas see kaval itaallane kurje võtteid mind tantsima saada - küsis helipuldist seda laulu ja noh, mis ma ikka öelda sain, kui esimesed noodid kõlasid ja Luigi käed laiai minu poole jooksis.. See on juba ammu meie laul olnud.
Ja siis me keerlesime-keerlesime põrandal ja no.. me ikka oleme üks vinge tantsupaar! Ma arvan, et kes mind tunneb, teab, et minust väga tantsijat ei ole aga ma luban teile - selle lauluga ei ole ma Kaisa, vaid mehhiklanna Kaisa, kes teab samme unepealt. Meie, ainsad, kes tantsisid ning kõik ülejäänud vahtisid suud ammuli. Mina ainult jõudsin kiirelt mõelda, et ehk keegi ei filmi seda nalja :D

Yo No Se Mañana - Luis Enrique

Ja üks hea banda kah veel lõppu. See ei ole tegelikult üldse nii halb kui te seal mulle kurdate!

El Mundo Es Tuyo - Gerardo Ortiz


Okei jah, aitab kah muusikast. See osa on suurelt jaolt pühendatud Laurale, ta on ka muusikafriik nagu mina ainult, et nüüd saan oma pisikesele blondule natuke šokki tekitada ma arvan :D

Aga kui jutt on juba sellisel peolainel nagu mu siinne elu - minu sünnipäev. Suure suuga lubasin, et räägin plaanidest aga nüüd ei teagi, kas üldse julgen, sest see kõik tundub nii ulme ja mega, et kardan ära rikkuda, kui enne hõiskama hakkan. Aga luban, et kohe, kui asi kindlam, siis hõiskan suurima heameelega.

Nagu ma juba kuskile või kellelegi kirjutasin, siis sellel nädalal on siin suured Cobao koolidevahelised võistlused. Võisteldakse nii spordis, kui teadmistes ja laulus-tantsimises. Ja seetõttu ma pole juba teisipäevast saati koolis käinud.
Kõige parema ülevasaab nendest päevadest pildiblogist nagu ma juba mainisin. Sinna kirjutasin juurde ka, ei hakka ennast kordama.
Igatahes oleme nüüd nädala algusest iga päev ujumas käinud, sest siin on ausõna tappev kuumus. Kui ma emmega rääkisin ja ta ohkas, et ka tema tahaks niimoodi soojas olla - uskuge mind, ei tahaks. See on ikka liiga karm. Ma hirmuga tarin koguaeg oma veepudelit ja tablette kaasas ja hoian pöidlaid, et mul mingi äraminestamise hoog ei tuleks. See on teistsugune kuumus, kui Eestis ka kõige karmimatel suvepäevadel. Väljakannatamatu võiks täiesti öelda. Ja selle peale naerab mu siinne ema alati, et me pole veel kuuma-kuudesse jõudnud, kuna praegu on alles märts ning õiget sooja saab tunda aprillis, mais. Hirm on ausaltöeldes.
Aga äi ole hullu midagi. Kui me koguaeg nii hakkame ujumas käima, siis on täitsa talutav. Aiih, mul on kohe mõnus bitch tunne, kuima praeu kirjeldan, mismoodi ma siin peale basseinis hulpimist oma limonaadiga palmide all hamacas kiigun ja sõpradega olen. Ilmselt järgmine aasta istun samal ajal Nõmmel koolis ja loen igatsusega seda sama lauset ning üritan meeleheitlikult aega tagasi kerida. See on lihtsalt perfektne! Ma ei ilusta, ausõna ongi nii hea nagu tundub. Paremgi veel.

Homme läheme veel viimaseid mänge vaatama - Ixtepec sai pesapallis finaali ja meil on plaanis suure  ja lärmaka seltskonnaga Pacole kaasa elama minna. Ainus jama on see, et kõik need mängud algavad jube vara. Kell 9 peab juba platsis olema. Meie jaoks on see vara, sest siit tuleb ju veel pool tundi enne liikumhakata, et Juchitani sõita ja noh, teate küll minu siinset eluviisi... vara ärkamine ei käi selle juurde.

Aa, ja issi! Ma vaatasin eile Samiga koos hispaaniakeelset filmi - selles "päris" hispaania keeles, mitte mehhiko omas. Sain küll aru kõigest enam-vähem. Mõned võõrad sõnad olid aga neid ei teadnud ka mu mehhiklasest nõbu ise. Seega ei ole vaja muretseda, et ma olen siin ainult mingi imeliku mehhiko hispaania keele ära õppinud, mullest mujal kasu pole. Siinne hispaania keel on palju ilusam, kui see "päris", mis on selline susisev ja imelik. Meie räägime siin ikka hulga ilusamini!

Aga vod tak. Aitab vast küll tänaseks, head ööd!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Juba Märts??- Ei ole võimalik

Ja ongi juba kätte jõudnud minu sünnipäevakuu. Emotsioonid on seinast seina. Kurb, hirmunud, rõõmus, väsinud, tõeliselt õnnelik, elevil. Aga üldiselt tahaks kella seisma panna ja aja maha võtta. Kõik läheb liiga kiiresti. Ma saan 19! Peale seda numbrit tuleb ju juubel. Nii hirmus mõelda, sest paar aastat tagasi sai mõeldud, et oi, kui mina nii vana olen siis seda ja siis teist. Aga olengi nii vana ja elu on hoopis teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Njah, nagu näete kisuvad mu mõtted viimasel ajal kuidagi väga sügavale.

Sain ka nüüd YFU-lt kirja oma kojutulekukuupäevaga. Raske oli seda lugeda. Kui Salmale ütlesin, olid meil mõlemal pisarad silmis. Aga ei. Nüüdsest ei mõtle me enam selle peale. Õieti ma siin praegu istungi peale jõusaalist koju jõudmist oma toas ja kirjutan õde oodates blogi.

Siin toimub Juulis selline üritus nagu Guelaguetza, mis on mehhiklaste jaoks sama nagu eestlastele laulu-või tantsupidu. Et te paremini asjast aru saaksite, panen siia lingi, kust saab lugeda (kahjuks küll inglise keeles, sest selle kohta ma midagi eestikeelset ei leidnud) 

http://en.wikipedia.org/wiki/Guelaguetza

Samuti lisan juurde video, kus on esindatud täpselt see osa, kus Ixtepec oma ilu näitab: 

VARUGE SEE 15 MINUTIT VAATAMISEKS, TE EI KAHETSE!

https://www.youtube.com/watch?v=p-VjiZNp1RY

See üritus on mehhiklaste jaoks püha. See on pidu, mille nime tunnevad kõik ja selle üle ollakse siin väga uhked. Selle auks korraldataksegi siin sügiseti Vela'sid (mäletate, need suured peod tahvariiemillest kirjutanud ja pilte ning videoid lisanud olen). Õigemini korraldatakse Vela'sid Guelaguet käinud linna printsesside auks. Ma nüüd ei teagi, kelle auks peetud Vela'l mina käisin. Üle maailma koguneb inimesi Oaxacasse, et seda suurt festivali näha. Ka mina tahaksin vägaväga sellest osa saada aga kahjuks on see liiga hilja ja mina olen selleks ajaks juba tõenäoliselt töö maasikapõllulgi lõpetanud. 

Ja mis on eriti vinge - Salma on sellesaastal üks Ixtepeci peatantsijatest. Ta on ka eelmistel aastatel osalenud ja olen sellest uhkeid videoid näinud aga sellel aastal on ta kohe väga tähtis nina selles seltskonnas. Mõni ime kah, Salma tantsib nagu... ei oskagi öelda mingit head sõna. Noh, mõtlen ikka midagi ülipositiivset, sest ta tõesti oskab väga hästi tantsida. 

Videot vaadates on Salma see kõige tumesinisema seelikuga tantsiv tüdruk, kes hoiab käes punastsuurt pulgakommi meenutavat kaunistust.

Ja praegu käibki suur harjutamine esinemisteks, sest siin on nagu meilgi, ettelaulmised ja tantsimised. Ainult parimad valitakse välja. Ehk siis Salma on iga õhtu tantsimas. Vahepeal käin teda vaatamas, naudin seda, mida saan, kui päris peole ei pääse.

Muidu igapäevaelust niipalju, et reedel kooli jõudnud ning oma selle päeva ainukese tunni ära istunud, helistas mulle Salma ja küsis, mis ma teen ja kus olen. See oli hea dialoog:

"Hei, kullakene (Salma oskab seda reaalselt ja ta ütleb mulle koguaeg kullakene, see on nii armas) , kus sa oled?"

"Koolis ikka, kus siis veel sellisel kellaajal. Aga mul jäid ülejäänud tunnid ära, seega minu jaoks on nädalavahetus!"

"Ah, väga hea, ma olen su koolis."

"Mismõttes oled mu koolis?!"

"Noh, me Carlose ja Siljega just jõudsime, tulime sulle järgi - lähme koju!"

Nii armas üllatus oli, ei pidanudki bussiga loksuma. Reedene päev möödus Denisega meie juures filme vaadates ja samuti oli emale ta parim sõbranna Pueblast külla tulnud - mängisime koos lauamänge.

Õhtu veetsime Carlosega. Plaanisime Silje ja Carlosega sööma minna aga kõik asjad jäid kuidagi hilja peale ehk siis lõpuks seilasime niisama autmööda Ixtepeci ringi ja Silje proovis juhtida ka. Sellega sai palju nalja.

Laupäev oli selline perega olemise päev. Tõusime kõik hilja üles, sõima koos hommikust, mina jõudsin vahepeal Skype'da, sest vanemad olid vahepeal Eestisse tagasi jõudnud. Ehk siis kuulasin reisimuljeid ja väga vägev oli. 

Õhtupoolikul hakkasime ennast valmis sättima, sest oli plaanis suur laupäevaõhtune pidu, millest juba ammu räägitud oli. Pidu oli peo nime väärt. Sai nalja ja tantsu ja ei puudunud ka kaklus - mis see õige siin ilma selleta oleks. Nojah, igatahes lõpp-hea kõik-hea - vägev oli. 

Ja pühapäeval läksime neljakesi Ojo de Aguasse ujuma - mina, Salma, Carlos ja Yoshi. Vennad-õed-nõbud. Parim seltskond lihtsalt. Põhimõtteliselt võib tervet aega nii kirjeldada, et pisarad jooksid ja kõht oli nast krampis. Hulpisime seal vees tunde ja lõpuks märkasime, et tegelikult on juba pime ning pidime hakkama tagasi minema. See oli kõige lahedam Ojo's käik, mis mul seni olnud on. Ja selleks ei olegi palju vaja, ainult need inimesed ja piisabki!

Praegu on kell jube palju ja ma lähen magama aga järgmises blogipostituses kirjutan oma sünnipäevapeo plaanideska! Meil need juba ammu haudumas ja see tõotab tulla MEGAAAAA!! Just enne Salma ütles mulle, et ta ei jõua ära oodata, millal juba saaks selle peo maha pidada. Samad sminu poolt, ainult et ma ei taha kuidagi kiirustada, sest kardan oma päevi siin Mehhikos kähku õhtusse veeretada. 

Ja kirjavigade eest vabandan, sest tunnen, et neid on palju aga praegu ei ole parandamiseks jaksu. Ahorita!

Ciaoo Bellos!

Kalli-kalli

Kaisa :)

204 päeva Mehhikos

Mul siin eile õhtul tuli mõte, et võiks ühe sellise natuke teistmoodi postituse teha. Ja suured tänud nendele, kes mind küsimustega aitasid - probleem on selles, et ise siin üle poole aasta elanud on kõik nii normaalne, et ei oska enam mõelda, mida te teada tahaksite ja huvitav lugeda oleks. Ise küsimusi lugedes mõtlesin, et ei oleks selliste asjade peale tulnudki. Suured tänud! Ja kui kellelgi veel mingeid mõtteid on, ande aga julgelt teada, mul on selle üle ainult hea meel!

Klassikalised küsimused, mida tavaliselt teada tahetakse:

Kuidas hispaania keelega edeneb?
- Ma arvan, et praegu on üle pooleteise kuu juba umbes seda aega, kui ei ole enam üldse inglise keelt kasutanud, Puhas hispaania keel. Nojah, ja muidugi eesti keel ka ikka, kui kallitega suhtlen või blogi kirjutan. Aga hispaani keelega läheb hästi, iga päevaga aina paremini. Ise nii hirmsasti kaifin seda, et saan vabalt rääkida selles imeilusas keeles. Vinge!

Millal tagasi Eestisse tuled?
- Seda täpselt kuupäeva ei tea ma endiselt aga kui YFU Mexico tripil käisin, siis saksa yfukatel on oma kuupäev juba teada ja enamustel on see kuskil seal 25-27 Juuni kandis. Nojah, ma küll ei tea midagi veel aga arvan, et võin öelda, et Juuliks olen kodus tagasi.

Kas saad perega hästi läbi?
- SUPERHÄSTI! Ma armastan oma siinset perekonda vägavägaväga. Nii armsad ja hoolivad inimesed ja peale selle kõige muu lillelise ja toreda - mul on nüüd suured vennad ja õde, keda ma olen alati tahtnud! Olen koguaeg vaadanud oma emmet ja tädi Kristit ja kadedusega mõelnud, et kui lahe on omavanust õde omada ja nüüd on mul Salma. Ta just ütles mulle eile mingi lolli nalja üle naermise lõpetades sellise lause: "Enne ei teadnud, mis ma tegema hakkan, siis kui hostõe saan ja nüüd mõtlen, et mida ma tegema hakkan, kui sa tagasi lähed...nutan vist lolliks." Ma arvan, et see ütleb kõik.

Kas sul poiss on?
- Ei. Mul siin Mehhikos oli ainult üks suhe ja see sai ammu läbi. Ausaltöeldes ei taha ma siin mingit suhteteemat ajama hakata ja hoian sellest päris teadlikult eemale, sest ei taha mõeldagi, mismoodi see lahkumine siis veel välja näeks, niigi tunnen juba praegu, et see tuleb üks jubejube hetk mu elus.
Aga muidu, siin on palju vahetusõpilasi, kes on oma tüdruku/poisiga väga õnnelikud ja rõõmsad. Selle kohta üks hea nali ka - kõik kohalikud ütlevad ka, et selle aasta vahetusõpilased on kõige hullemad, keda Ixtepec tundnud on. Sellessuhtes, et ma ei hakka nimesid nimetama aga kui ma nüüd hakkan kokku lugema, siis 5-6 on ajanud liini oma nõbuga ja 2 oma hostvennaga, 1 oma KAHE hostõega. Mulle on see mehhilkastele omane klatšimine ikka väga külge jäänud ikka, sellised asjad peab alati ära mainima.

Miks sa ainult poistega suhtled, kas sellel on kindel põhjus?
- Ma ei teagi kohe, kuidagi on nii välja kukkunud. Ma arvan, et asja mõjutab ka see, et minul on väga raske siin tüdrukutest sõpru leida. Alguses on tore ja lilleline aga siis tulevad mingid kadeduse teemad ja koledad jutud levivad kiiremini kui kulutuli. Poistega on sellessuhtes palju lihtsam. Ja tegelikult mul on ikka tüdrukutest sõpru ka. Kõige kallimad on muidugi Salma ja Siljeaga samas on mu uues klassis päris toredad klassiõed, kellega praegu kõik superhästi klapib. Aga koolist väljaspool ma nendega ei suhtle jah, seega võibki jääda mulje, et mul ainult kutid ümberringi, tegelikult päris nii ka ei ole.

Kui palju sul umbes kuus raha läheb? Mille peale raha kulub?
- Ausaltöeldes ei ole mul halli aimugi, sest ajataju on mul siin null ja rahadega on selline diil, et kui raha otsas, siis issi-emme aitavad. Ma ei ole suur laristaja seega meil selline süsteem töötab päris hästi. Üldiselt kulub väga palju raha igasuguste pisiasjade peale. Söök-jook, asjad mida me kõik igapäevaelus vajame näiteks hügieenitarbed, riided, jalanõud jne. Aga ma siin muidu mingit hullu šoppamist teinud küll ei ole, kui midagi puudu, lähen ostan aga ei traavi niisama poodides ringi. Pigem kulutan raha mõnusaks eluks, kui riiete ostmiseks.

Kas sa tahad tagasi Eestisse tulla?
- Raske küsimus. Kõige raskem ma arvan. Tahaksin, et Mehhiko oleks Eestile sama lähedal, kui näiteks Soome. Paar tunnikest laevaga minna ja valma. Ma tahaksin tulla tagasi Eestisse selleks, et näha ja kallistada oma inimesi ja noh, eks kodu on kodu. Aga nüüd on mul siin ka kodu ja nagu ma ütlesin, kodu on ju kodu. Ehk siis ma ei tea. See on nii kahe otsaga küsimus, et jube. Praeguste emotsioonidegütlen täiesti ausalt, et tegelikult ikka väga ei taha tagasi. Olen õppinud igasuguseid asju kodumaa juures palju rohkem hindama aga samas...kogu siinne elu maha jätta... see ei ole midagi kerget. Kujutage ise ette, mul on siin perekond, armas kodu ja megalahedad sõbrad, kes minust väga hoolivad. Minu hull elu siin on asi, millest on kahju loobuda - Eestis on kõik niiiiii vaikne ja rahulik võrreldes siinsega.

Mis plaanid sul on, kui naased tagasi kodumaale?
- Kui nüüd kohe otsast pihta hakata, siis kõigepealt tahaksin paariks nädalaks Tartusse minna. Maasikakorjamine on mulle südamesse kasvanud - mis suvi, see ilma Tartu ja maasikateta on? Minu jaoks nagu talv ilma lumeta. Aga jah, plaaningi tööle minna, raha teenida, kõikide oma inimestega näha ja aega veeta ning siis Augustis loodan Itaaliasse minna, et kõiki oma sõpru näha. Plaanime seal kõigiga kokku saada. Loodan, et nüüd ei sõnunud selle kirja panemisega asja ära - ma olen siiski seda ebausku täis. Ja mis siis ikka, sügisel on Nõmme Gümnaasium mind ootamas ja vaja viimane aasta koolipinki ära nühkida. Selle ees on mul muide suur hirm - kardan väga, et see tuleb minu jaoks üks kohutav aasta, sest siinset kooli ei anna meie omaga võrreldagi - mul on põhimõtteliselt aasta puhkust ja siis peale seda kohe nätaki viimane klass (ja ähvardavad veel, et pidi kole raske olema!!!) ja eksamid. Huhh, ei taha mõeldagi!

Mida sa plaanid teha peale gümnaasiumi, kas midagi hispaania keelega seotut?
- Mul on selline väike salaplaan, millest ma veel rääkida ei julgegi, sest on väga võimalik, et elu keerab mulle hoopis teise saatuse ette aga jah, minu tulevikuplaanides on hispaania keel indlalt sees. See oli mõttes juba enne Mehhikosse tulemist ning just hispaania keel viis mu mõtted vahetusaastale Mehhikos.

Kas sa igatsed oma siinseid sõpru?
- Loomulikult igatsen! Demasiadoo!!! Oleks ikka väga imelik, kui üldse ei igatseks. Ja nii tore on teada, et mul on oma kõige kallimad Eestis pikisilmi minu tagasitulekut ootamas, toob alati naeratuse näole. Ja kui ma tagasi tulen, siis teeme ühe mõnusa saunaka teiega, mu kallid! Neid õhtuid igatsen ma ikka väga - mis saaks olla eestlase jaoks parem viis peale rasket nädalat laupäevaõhtut veeta, kui oma sõpradega saunas olles! Ainult üks mure on mul nüüd sellega... ma kardan, et te ei kanata mu muusikaset enam välja :D


Praeguseks lõpetan ja lähen magama, kell on juba kaks läbi. Homme läheme Yoshiga Cobao Ixtepec'i (See kool, kus kõik mu siinsed sõbrad, õde ja nõbud käivad) ja plaanime peale seda Ojo De Aguasse minnasest see palavaus on endiselt TAPPEV!

Head ööd ja kalli-kalli
Kaisa :)

Tappev palavus aga sauna igatsen endiselt

Üritan ikka nädalaste vahedega vähemalt endast midagi teada anda. Väga üldiselt öeldes on elu endiselt superilus, mõnus ja palav siin Mehhikos. Jah, viimastel päevadel on see jube palavus mu jalust löönud täitsa. Ma ei tea noh, seda on ikka natuke palju juba eestlanna jaoks vist. Kraadid jäävad kuskile veidi alla neljakümne aga no päikese käes on täiesti võimatu olla. Tuult ei ole seega õhk lihtsalt puudub minu jaoks. See trall on juba umbes eelmisest reedest-neljapäevast saati kestnud. Muidu tavaliselt on ka palav jah aga esineb normaalsemaid päevi ja minu jaoks tuleb ette ka jahedaid õhtuid aga no praegu…johhaidii. Kui ma eile öösel veel kella kolme ajal üleval istusin, olin rõdul ja ka siis higistasin nagu segane, sest praegu on ka ööd kuumad. Minule mõjub see kuumus nii nagu oleksin panniga pähe saanud – täiesti uimane ringi töllav tont, midagi meelde ei jää ja juhe on nii koos koguaeg.

Eelmisel nädalal tegin midagi erakordset – kirjutasin koolis oma esimesed eksamid. Õpetaja andis mulle lehe kätte ja kui ma seda lugedes muffigi aru ei saanud, ütlesin, et vabandust aga ma tõesti ei saa aru ja kardan et ei oska seda eksamit ikkagi teha. Selle peale teatas õpetaja, et itaallane Rene küll teeb eksameid ja mina peaksin ka. Nojah, mis sest, et itaallastel oli keel juba peale paari nädalat enamvähem ja mul võttis see kuid aega.. Aga ma ei lasknud tujul langeda – mis nad ikka teevad kui ma lihtsalt aru ei saa. Õige oligi, just päris palju nalja sai sellega. Nii õpetajaga kui klassikaaslastega – Kaisa eksamit tegemas… Kõik ütlesid mulle lihtsalt vastuseid ette ja ma pidin ainult numbrid ja tähed kokku viima. Mõtlesin, et parem nii, kui tühi leht tagasi viia. Siin käib hindamine kümnepallisüsteemis. Sain hindeks 3.5 – kõigil nalja veel rohkem kui varem. Enda jaoks ka päris hea kõhutrenn. Teise eksami, filosoofias vabandasin õpetajale ilusti välja. Üritasin maha kirjutada aga siis sain aru, et mis sellest ikka kasu on, kui ma sõnad ka kuulmise järgi valesti kirjutan. Kirjutasin siis õpetajale ilusa teksti lehe alla, et ma tõesti üritasin aga mu hispaania keel ei ole ikka nii hea, et ma saaksin sellistest asjadest aru ning vabandasin. Õpetaja sai südamest naerda ja siis jäin temaga lihtsalt niisama juttu ajama, see sobib mulle hulga rohkem.

Eelmine nädal möödus kuidagi überkiirusel, isegi ei mäleta mis ma veel tarka tegin. Eks ikka oma igapäevarutiini: kooli, piljardisse, koju, jõusaali. Sinna vahele mahuvad muidugi kokkusaamised sõpradega ja väljaskäigud.

Nädalavahetus. Reedel käisime hea kambaga Yoshi juures, õhtu möödus nagu ikka ennast pooleks naerdes ja igasuguste maailmaasjade üle arutades. Lihtsalt armastan neid inimesi ja seda seltskonda. Laupäeval käisime selle meeletu kuumuse eest Ojo De Aguas ennast värskendamas ja ujumas. Megarahvas muidugi, kes oli sinna puhekpäeval peredega kokku tulnud ja noh, kui blondiin vette hüppab, ei olnud vähe neid kommentaare, vilesid ja kõike muud.  Kuna ujumine ja kuumus võtsid meid kõiki nii läbi, otsustasime sellel õhtul tacoringi teha ja siis perega mõnusalt teleka ette sättida ja filmi vaadata. Kõik sujus plaanipäraselt seni, kuni mulle kella ühe ajal öösel Yoshi helistas ja küsis, kas ta võib külla tulla. Nojah, loomulikult ei olnud probleemi. Aga temaga oli kaasas ka Paco. Ajasime siis koos Carlose üles (see oli raske, vend oli nii väsinud, et tema püsti saamine võttis palju aega). Meie Carlosega ei olnud eriti peomeeleolus, pigem oleks kerra tõmmanud aga kuna need hullud nõbud käisid nii pinda, et nii ikka ei saa ja mida kõike, lõppes õhtu sellega, et istusime pool ööd rõdul ja magama sain kella viie ajal. Sellel õhtul naersin ma nii palju, et päris tõsiselt mõtlesin ühel hetkel, et lasen püksi. See kõlab väga lapsikult ja rõvedalt aga Paco suudab nii suuri krookse lasta, et minu või Yoshi täisnime ütlemine ei ole mingi probleem. Issand, seda kirjutadagi on rõve aga ausõna, see oli nii naljakas, et mul oli kõht krampis ja pisarad jooksid. Vaikne õhtu Ixtepecis, minu rõdu all, Oxxo ees paar taksot kliente ootamas, meie räägime vaikselt juttu ja siis tuleb see vend ja röhitseb nii, et kõik kajab. Vot sellepärast ma alati lihtsalt ütlengi, et „oli tore õhtu“ – kui ma hakkaksin kõiki neid rõvedaid nalju siia kirjutama, siis see oleks nõme, kirjutades ja lugedes pole see üldse naljakas. Okei minu jaoks jah, sest mulle tuleb kõik meelde.  Mi mujer me encontró en el celular los mensajes del Whatsapp!  Ma arvan, et selliseid spontaanseid kokkusaamisi nagu siin enamvähem igal õhtul on, jään kõige rohkem igatsema. Kes mulle Eestis ikka laupäeva öösel helistab ja teatab, et ootab mind rõdu all, et niisama koos chillida.

Eile käisin ilusti koolis ja kui me nagu tavaliselt peale tunde pildardisse läksime, tulid sinna ka sõbrad ja nõbu Ixtepecist, kes muidu meie koolis ei käi. Plaanisin vara koju minna, et magada, sest see palavus niitis ikka täiega aga lõpuks jõudsin hoopis kella kole ajal koju, mitte 12 nagu arvasin. Sõime ruttu Salmaga lõunasöögi ära ja läksime korraks diivanile puhkama. Plaan oli kell 5 jõusaali minna, et kava ruttu ära teha, sest Salma pidi kell 8 juba tantsima minema (Siin toimub Juulis selline suur üritus, mida võib võrrelda tantsupeoga. Asi toimub osariigi pealinnas Oaxacas ja minu Salma on sellel aastal üks peatantsijatest, kes seal mitmetuhande inimese ees kepslema hakkab. Mul on nii kahju, et mina seda ei näe, sest selleks ajaks olen juba kodumaa pinnal tagasi) Ja järgmine asi, mida ma peale seda, kui diivanile heitsime mäletan, on see, et ärkasin mingi valju reklaami peale telekast ja ehmatasin ennast lolliks, sest kell oli 8. Äratasin ruttu Salma üles, see jooksis ruttu oma tuppa, haaras riided ja kadunud ta oligi. Minul telefon sõnumeid täis, et kas ja millal ma jõusaali lähen. Helistasin Yoshile ja rääkisin talle loo ära ning läksime hoopis parki istuma. Meiega ühines ka vend Carlos ja kui meil just õhtu hakkas hoogu üles kerima, helistas ema ja ütles, et Carlose koer hakkas poegima. Me olime seda juba ammu oodanud ja tegelikult pidid kutsikad juba eile sündima aga jah. Ehk siis jooksime ruttu koju. Sündis 9 kutsikat, 7 elavad praegu. Kahega läks jah natuke õnnetult, ei tea kas sünisid juba surnult või mis juhtus. Igatahes meil on praegu trepi all suur hall rottweiler oma seitsme kutsikaga

.

Me oleme Salmaga siin kaks õhtut Twilighti filmide maratoni teinud, päris armas. Filme pole ammuammu näinud ja Salmaga saab alati nii palju nalja. Eile jõudsime siis kõik vaadatud.

Ja ei tea, mis mul täna juhtus aga unustasin õhtul omale äratuse panna ja selle asemel, et kella kaheksaks kooli minna, ärkasin ma kell 11. Siis leidsin, et ju siis oli see saatus, sest Eesti Vabariigi aastapäeva puhul võib ikkagi ühe puhkepäeva lubada. Vaatasin ilusti presidendi kõnet ja kätlemist ka. Ja emme, tead mida ma hirmsasti igatsema hakkasin… meie vabariigi aastapäeva salatit. Palun, siis kui ma koju tulen, siis teeme seda kohe esimesel päeval!

Ja ülejäänud päeva veetsin Carlose ja Yoshiga, sest ema läks Salmaga Salina Cruzi mingeid asju ajama. Õhtul jalutasime Alejandroga pargis ja nägime palju sõpru. Siis hakkasingi Yoshiga rääkima, et tegelikult ikkagi nii lahe, kui palju sõpru ja häid tuttavaid on, kellega alati midagi teha saab. Näiteks ühe õhtuga kutsuti meid vist kolmele peole ja märtsis toimuvale rannatripile.

Nonii, nüüd venis pikale natuke aga emmele nii meeldibki ;)

Ilusat reisi mu kallile eesti perele, kes praegu Hispaanias on, kallid teile – nüüd tulevad ehk kiiremini, sest olete mulle natuke lähemal.

Ja ilusat Vabariigi aastapäeva! Elagu mu armas Eesti, üks maailma kõige ilusamaid riike!

Kalli-kalli

Kaisa :)

Kool ja kodu ja need hullud nädalavahetused Ixtepecis

Täna, teisipäeva hommikul, ärkasin varem, et seekord õigeks ajaks kooli jõuda. Jube raske oli aga pesema ma end venitasin ja valmis sättisin ka. Kooli jõudes ootas mind ebameeldiv üllatus - kool jäi ära. Kedagi ei olnud, ainult värava juures valvavad politseinikud muigasid sõbralikult, et kuidas guera (heledajuukseline) siis ei teadnud, et kooli pole. Nojah, eile käisin koolis küll ja nägin sõpru ja kõiki aga keegi ei maininud midagi selle kohta, et täna kooli pole. Vahva küll. Keerasin siis otsa ringi ja läksin koju tagasi. Ka Denis ei teadnud sellest midagi, tal aga vedas - ma saatsin talle sõnumi just siis, kui ta hakkas kodust väljuma. Aga nojah, täna mul siis lõpuks üks rahulikum päev ka üle pika aja. Ongi hea, ma arvan, et lebotan kodus ja puhkan. Terve eelmine nädal ja nädalavahetus sai ringi joostud ja igasugu asju tehtud. Mingit puhkust küll ei olnud. Isegi uneaega nappis - ma arvan, et kokku sain nädalavahetusel mingi viis tundi magada.
Eelmine nädal toimusid meie juures jälle ema kokakursused. Tegid mingeid tarretisetaolisi torte ja muffineid sõbrapäevaks. Ja see oli vist neljapäeval, kui Alejandro (venna Carlose poeg) meie juurde külla tuli. Praegu jääb ta koos oma lapsehoidjaga meie juurde kaheks nädalaks. Ka Carlos ise elab hetkel meie juures. Mulle see väga meeldib - mul klapib temaga nii hästi. Eks teate isegi, kõigil on mõni selline sõber, kellega ei saa tõsine olla. Üldse noh. Koguaeg on mingid lollid naljad ja naeran kõht krampis. Ja noh, eriti kui me kolmekesi oleme - mina, Salma ja Carlos. Kolm hullu koos, nendega juba igav ei hakka.

Reedel läksid ema ja Carlos koos Alejandroga Salina Cruzi isa juurde ja mingied dokumente ajama. Meie Salmaga jäime koju. Õhtul tulid küll Yoshi, Paco ja Lalo ning olime niisama meie juures. Vaatasime filme ja Paco oma seebikat. See on selline mehhiko seebikas, mille nimi on El Señor de los Cielos. 
Narkoärikad, rikkurid, armukesed ja kõik see klassikaline seebikajura. Ja ma nüüd ei valeta ausõna, kui ütlen, et Paco vaatas seda rohkem kui 24 tundi. Alusas reedeõhtul kella kaheteist ajal ja lõpetas hommikul kell 8, kui ta juba viimased kaks osa teleka ees maha oli maganud. Järgmine päev läksin mina lõunal Siljega ühte pulma kaasa ja kui ma tagasi jõudsin, oli Paco üles ärganud ja istus jälle oma seebikaga teleka ees. Seekord lõpetas ta vaatamise kella ühe ajal öösel, sest siis läksime Salma ja Carlosega koos Yoshi juurde külla. Tal oli seal väike sõbrapäevapidu, koos heade sõpradega. loomulikult, nagu alati sai väga palju nalja ja meie Carlosega siiamaani irnume igasuguste juttude ja juhtumiste üle. Ma arvan, et see on üks asi, mida ma väga taga igatsema jään.
Pühapäeva hommikul ärkasin, sõin ja juba oligi Yoshi mulle järgi tulnud, et minna Silje juurde ratsutama. Megaaaaaaalaheee oli! Ma olen ratsutanud küll ja nüüd juba tean enamvähem, et mis, kus ja kuidas aga kiirelt ei ole ma kunagi ratsutanud. Ja seekord õppisin ära! Ei ole see midagi nii lihtne - täna on teisipäev ja mul on ikka jalad sinised, käed villis ja selg nii kange, et kõndida on valus. Aga see oli kõike seda väärt! Tõsiselt vinge! Ma arvan, et see pühapäev läheme jälle, kui saab. Päikesepiste sain kah veel lolli peaga. Ja kuna me käisime pärast ratsutamist Ixtaltepecis krevette söömas, siis need tegid mu kõhule liiga, nüüd on see mure kah veel. Ehks siis mul sada häda korraga praegu :D

Aga peale seda, kui koju jõudsime, läksime kohe edasi presidendi juurde, seal olid koos kõik nõbud ja tädi Marilu ka. Ja võite kolm korda arvata, mida Paco terve aeg tegi - vaatas oma seepi.
meie Yoshiga rääkisime Eduardoga (president) juttu. Ta käis ka noorena vahetusõpilaseks. Koos AFSiga Ameerikas. Päris huvitav oli. Peab mainima, et meil on siin noor ja hea huumorisoonega president.
Ja eile oli selline tavaline koolipäev, jõudsin varem koju sest pooled tunnid jäid jälle ära aga hea oligi - mu pea lõhkus sellest päikesepistest ja terve keha kõikide kontidega valutas nagu vanainimesel. Koju jõudes kukkusin otse diivanile ja jäin magama. Ärkasin selle peale, et meie juurde olid jälle tulnud nõbud. Ülla-ülla, mis seriaal kohe käima lükati. Ausaltöeldes ma juba näen ka und sellest - söögi alla ja söögi peale üks ja sama jura.
Õhtu veetsin Salmaga oma toas juttu ajades ja igasuguseid idiootsusi tehes. Oi, kuidas ma seda tüdrukut armastan!

Tegelikult oli mul vahepeal nii palju asju meeles, mida kõike blogisse kirjutada aga hetkel pea täitsa tühi. Järgmiseks postituseks hakkan märkmeid tegema, et ära ei ununeks.
Aaa, üks asi küll! Ma ei mäleta üldse, kas ma olen maininud aga ma ikkagi vahetasin oma klassi ära. Nüüd olen juba mitu nädalat uue klassiga - megamegamega rahul. Nii lahedad inimesed. Lõpuks ometi ei ole enam seda tunnet, et ma ei taha sinna klassi minna - nüüd ma veedan isegi vahetunde klassis istudes ja oma sõpradega juttu rääkides või mingeid lollusi tehes. Igatahes, midagi positiivset!

Ja meisterdasin ka ühe video valmis. Ei midagi spetsiaalset - lihtsalt minu armas Ixtepeci elu.
(ma endiselt ootan oma neid Mexico reisi videoid aga kõhutunne ütleb, et see võtab veel paar nädalat aega...mehhiko, mañana y ahorita

Kuigi tean, et praegu teil seal on natuke murepilvi ja muud jura, siis loodan, et kõik saab korda. Alati saab, ka kõige masendavamatel aegadel - seda olen ma selle aastaga õppinud. Ja nendele, kes teistele käru keeravad, tuleb karma! Rusikareeglid ;)

Kalli-kalli
Kaisa :)

Tagasi kodus!

Hakkan siis uuesti otsast peale meenutama, mis ma enne valmis kirjutasin. Jube kahju, et mu eelmine jutt kaotsi läks, kirjutasin südamega ja kaua, ise veel uhke, et kohe päääris hea postitus sai. Aga nojah, mis seal ikka.

Kõigepealt siis vabandan, et ei ole pikka aega kirjutanud. Kuulen juba mitmendat päeva igast suunast nurinaid, et minust midagi kuulda pole. Vabandust ka vanaemade ees, kes eriti palju oma Kaisa pärast muretsevad – see on tegelikult nii armas kuulda.
Aga pikk paus tuli eelkõige selle tõttu, et noh, kuidas nüüd öelda… elu vajab elamist! Praegu on blogi kirjutamine minu elurütmist täiesti teisejärguliseks saanud, võib isegi öelda, et kuidagi üldse ei mahu see asi minu päevaplaani. Praegugi pigistan siin oma uneaja kohapealt silma kinni ja võtan end kokku.
Koguaeg on nii palju tegemist ja kõik on nii huvitav, et tõesti raske on aega leida. Ma arvan, et te mõistate ja saan andeks.
Pean veelkord mainima seda, et eelmisel aastal kodus õhtuti teiste vahetusõpilaste logisid sirvides mõtlesin alati nurisedes, et no on siis tõesti nii raske ennast korraks arvuti taha vedada ja paar rida kirjutada? – JAH, on küll :D

TÄNASEKS OLEN MEHHIKOS ELANUD POOL AASTAT! Nagu tõesti, kui kiirelt aeg lendab!? Alles ma tulin ja nüüd on pool aasta täis ja vaid viis kuud jäänud! Uskumatu. Nagu ütles emme, pean hetke nautima ja mitte mõtlema sellele, et kui kurb on lahkuda aga tahes tahtmata tulevad vahel pähe mõtted, et pean kogu siinse elu jätma ja tagasi eesti argipäeva tulema. Muidugi ma igatsen oma kodu ja oma inimesi aga praeguseks on siin välja kujunenud selline elu, et ma ei taha sellel joont alla tõmmata. Naudi hetke, naudi hetke, naudi hetke! Naudin! Ausõna!

Mainin selle ka ära, et ilmselt nüüd lähiajal tuleb sellest reisist ka video aga praegu ootan, et mulle laekuksid sõprade videod, siis saan kõik kokku panna ja sellest tuleb üks megasuper film! Kohe saate aru miks.

Minu reis Mexico Citysse algas laupäeva õhtul kell 8. Kahjuks langesid kuupäevad kokku isa sünnipäevaga, ehk siis jäin täpselt ilma kodus toimunud sünnipäevapeost ja ema jutu järgi imemaitsvatest tortidest. Nojah, selle asemel veetsin mina 12 tundi bussis loksudes.
Ja muidugi pean lisama ka Kaisa-juhtumised. Suure pakkimisega unustasin maha oma viisa. Vaata et üks olulisemais asju, mis peaks reisile minnes kaasas olema. Mul ei tulnud see enne meeldegi, kui hommikul Mexicosse jõudes Metta mulle rääkis, mis temaga öösel bussis juhtus. Mina olin nii väsinud, et magasin põhimõtteliselt terve aja, nii palju kui see bussis võimalik on.
Samal ajal, kui mina magasin, peatus buss mingisuguses kontrollpunktis - neid on siin palju, iga nurga peal - ning bussi sisenes politseinik, kes Mettalt dokumente küsis. Temal olid muidugi õnneks kõik vajalikud asjad kaasas ja probleemi ei olnud. Metta ütles, et politseinik oli mind magamas pikalt vaadanud ja lõpuks küsis, et kas mina olen temaga kaasas. Sakslanna vastas, et jah, loomulikult ning sellepeale liikus kontroll edasi ilma mind äratamata. Kus mul alles vedas!
Lõpuks, hommikul Mexicosse jõudes võtsime takso ja sõitsime lennujaama, kus kohtusime kõigi teiste yfukatega. Sai jutustatud, muljetatud ja söödud.
Lennujaamast sõidutas buss kõik Mehhiko erinevatest otsadest kokku tulnud yfukad hotelli. Seal selgus, et neil ei olnud meie toad veel valmis ehk siis ei saanudki ennast vahepeal värskendada, selle asemel sõitsime kesklinna, kus anti meile 4 tundi vabaaega, et ise ringi vaadata. Tundub piisav aeg, et palju näha, eksole? Tegelikult selgus üsna pea, et Mexico on ikka üks hiiglaskil linn ja paari tunniga ei jõua põhimõtteliselt midagi ära teha. Trampisime nii palju ringi, kui jaksasime ja vaatasime ära kõik kohad, mis vähegi lähedal olid aga lõpuks olime nii väsinud, et tagasi minemiseks võtsime kamba peale takso.
Minu tippsündmus sellel päeval oli Amedeoga viimast korda nägemine. Ma ei mäleta, kas olen seda juba kirjutanud aga AFS saatis ta nädal aega plaanitust varem Ixtepecist ära ning enne Itaaliasse sõitmist elas ta nädala Mexicos asendusperes. Aga jah, läbi segaste asjaolude me suutsime me lõpuks üksteist selles maailma ühes suurimas linnas üles leida ja see oli imetore! Kaisal muidugi kohe kraanid lahti aga ei olnud hullu. Panin ka tükikese Amedeost oma YFU reisi videosse. Ma tean, et see ei klapi väga aga minu aasta, minu emotsioonid ja minu video. JA PRAEGU AVASTASIN, ET MU ***** ARVUTI ON MU VIDEO KA ÄRA KUSTUTANUD!!!! Ma tegin seda nii kaua!!! Aiiiiiih, kuidas mul on tahtmine kogu krempel rõdult alla visata!!!!
Okei aga nüüd rahu, Kaisa, ainult rahu…
Tähelepanek: Mexicos on niiiii palju Starbuckse. Iga nurga peal. Kui istud ühes, siis võid sealt juba järgmist silmata. Sellest sai selle päeva nali lõpuks: „Näe, ülla-ülla, Starbucks!“
Lõpuks õhtusöögiks rampväsinult hotelli tagasi jõudes, jaotati meid suvaliselt paarikaupa tubadesse. Minule loosiõnn naeratas, sest jagasin tuba hästi armsa ja toreda saksa tüdruku Katiga. Saime kohe esimestest minutitest jutu peale ja peale poolt tundi pläkutasime nagu vanad sõbrad. Ma ei olnud Katiga varem kunagi rääkinud, vaevu mäletasin teda sellelt eelorientatsioonilt, kui siia saabusime. Aga tore, sain jälle ühe sõbranna juurde!
Hotell, kus kaks ööd peatusime asus põhimõtteliselt kesklinnas ja oli väga korralik ning ilus. Meie viienda korruse toa aknast võis nautida imelist vaadet linnale ning tuba ise samuti hubane ka kena.

Teisel päeval oli äratus varajane ning kohe peale hommikusööki aeti meid kokku hotelli viimasele korrusele, kus toimus YFU poolaasta seminar. Selline klassikaline YFU üritus koos mängude ja kõige muuga. Sai ära räägitud kõik, mis seni teinud oleme, mis veel plaanis on, rõõmud, mured, muud mõtted – kõik vatrasime läbi.
Kui sellega ühel pool, viidi meid ühte ilusasse parki. Seal sai jalutada, süüa, pildistada ja muidugi endale kõikvõimalikke asju soetada. Mehhiklastel selles osas fantaasiast puudust ei ole, mis puutub turistidele igasuguse pahna pähe määrimist.
Käisime ka turul ning sellisel üritusel, mille nimi on Feria de Tamales. Et teile kõige paremat pilti luua, ütleksin, et see on nagu toidumess või midagi sarnast.

Tamales – vanade asteekide püha toit keedetud maisist ja searasvast, kuhu lisatakse kana, puuvilju või šokolaadi, ning kogu segu mässitakse maisi- või banaanilehtede vahele.

Internetist seda seletust otsides sattusin ühe väga huvitava artikli peale, soovitan soojalt lugeda, kes vähegi viitsib! Ise seda lugedes oli mul palju äratundmisrõõmu – tõsijutt kõik!
http://toidutare.ee/toidust/rahvusk%C3%B6%C3%B6gid/mehhiko/DBAE/
!!! Ja mis puutub nendesse rohutirtsudesse: ma proovisin selle ära. Teist korda enam ei taha.

Kolmandal päeval tehti meile karmi äratust. Kell kuus üles ja läksime! Unise peaga ja kiirustades unustasin oma tudupüksid kah hotelli, nüüd igatsen neid taga. Peale kiiret hommikusööki saime paar tundi bussis loksuda ning jõudsime püramiidide juurde. Ma olin näinud pilte ja kuulnud jutte, et see koht vägev on aga no oma silm on ikka kuningas.
Seal oli kaks teistest mitu korda suuremat püramiidi – üks pühendatud päikesele ja teine, veidi pisem, kuule. Meie ronisime selle päikesepüramiidi otsa. No andis alles vantsida! Mul olid pärast jalad jälle treppidest päris haiged aga õnneks ei olnud ma ainus. Ning loomulikult ei puudunud ka sealt igasugused putkad, kus meile kõikvõimaliku turistidele mõeldud kraami pähe määriti. Tõesti, mehhiklased peaksid kuskil rekordite raamatus olema selle oskusega.
Peale tunnikest püramiidide avastamist ootas meid ees pikk-pikk bussisõit Ruta Huasteca’sse. Põhimõtteliselt džunglisse, et teil asjast aimu oleks. Kohale jõudsime hilja õhtul ning peale SUPERMAITSVAT (kodune lasanje, maitses PEAAEGU nagu emme tehtud! Kujutage ise mu rõõmu ette!) õhtusööki valusime kohe oma seitsekohalistes kämpingutes magama. Suure tekikuhja all, sest seal oli niiiiiii külm, te ei kujuta ettegi! Okei, liialdan võib-olla, kirjutan siiski eestlastele, jääkaru-maa inimestele.

Neljandal päeval meile halastati ning pidime alles kella üheksaks ennast hommikusöögilauda venitama. Ja jällegi, toidud sealses džunglihotellis olid ikka väga maitsvad! Pannkoogid puuviljade, müsli ja jogurtiga. Koht ise ka muidugi imeilus. Magasime kolm ööd mägede vahel (hommikuti avanes selline vaatepilt, et mäetipud olid pilvedesse kadunud – mõelge ise) ja jõe ääres olevates kämpingutes. Seda kõike on ilmselt parem ette kujutada, kui lõpuks mu filmi ära näete. Aga nüüd ma ei julge lubada, millal see veel juhtub...kuradi arvuti ma ütlen!
Selleks päevaks olid meil ekstreemsed plaanid. Meid sõidutati jõe äärde, kus ootasid instruktorid koos varustuse ja kõige muu vajalikuga, et proovida sellist asja nagu rafting. Mina, kui võhik, ei teadnud enne üldse, misasi see on ja eeldan, et mu lugejate seas on minusarnaseid veel. Lihtsalt öeldes seiklesime seitsmeste seltskondadega ja kummipaadiga mööda kiirevoolulist jõge keset metsikut loodust. Kuus õpilast koos instruktoriga. Ausalt öeldes ei näinud see üldse nii ohtlik välja, kui see tegelikult oli. Mõni kukkus kärestikus paadist välja ja tükk aega toimetasid mitu inimest, et teda ära päästa. Üks taanlane jäi üldse merehaigeks ja oksendas terve aja.
Minul läks õnneks ja olin üks väga vähestest, kes kordagi üle parda ei lennanud. Minu paadikaaslased küll. Päris naljakas oli. Ja pääääääris külm! Vesi oli kõike muud, kui soe ning sellel päeval ei olnud ka päike väga lahke. Üleüldse see sealne kant ei ole üldse sellise kliimaga nagu näiteks Ixtepec. Koguaeg oli külm ja niiske. Kodus on alati kuum ja kuiv. Aga see selleks, ma ei nurise millegi üle – ikka väga võimas oli ja iga kell teeksin seda uuesti, kui võimalust oleks.
Enne, kui saime oma läbi vettinud riided ära vahetada, sõime jõe kaldal lõunat ning lõdisesime kõik nagu hullumeelsed. Ei oska kirjeldada, kui külm oli. Inimesed muudkui tulid järjest mu juurde ja ütlesid, et mul on huuled ka täiesti sinised. See ilmselt loob parema pildi, KUI KÜLM meil kõigil oli.
Tagasi hotelli ja algas võidujooks kuuma vee üle. Seal oli palju dušikabiine aga kõik teadsime, et kõigile neljakümnele inimesele sooja vett ei jagu. Mina õnneks sain enne valmis, kui kuum vesi otsa sai.
Peale õhtusööki kogunesime kõik sujuvalt lõkke ümber. Nii mõnus. Mulle meenutas kogu olukord Jaanipäeva. Rääkisin soomlastega ja neil olid samad emotsioonid. Lõke, tekid, kitarrimäng, laul, jutusumin ja vahukommid.

Ka viiendal päeval ei tehtud meile äratusega liiga. Hommik kulges nagu eelminegi ainult et seekord sõitsime peale söömist koskede juurde. Ma kardan, et mul ei ole piisavalt omadussõnu, et kirjeldada, kui meeletult vinge see oli! Laskusime ujudes ja koskedest alla hüpates mööda jõge alla, lastel voolul end kanda. Vesi helesinine ja läbipaistev nagu filmides ja jõgi ise keset mägesid ning imeilusat loodust. Minu kõige suuremaks katsumuseks olid suuremad kosed nagu 8-10 m. Võttis ikka kõhu külmaks küll, kui alla vaatasin. Aga olen enda üle uhke, sest tegin kõik läbi ja ei jätnud asja hirmu pärast katki. Hiljem peale viimasest ja kõige kõrgemast kosest alla hüpanud, läksime kose taha. See on nagu Pärnu Terviseparadiisis see kosega bassein ainult, et päris ja niiiiiii ilus. Kose taga olid koopad, kust läbi ronisime ja hiljem hüppasime läbi alla kukkuva vee tagasi jõkke. Ma olin päriselt täiesti sõnatu ja lummatud kõigest sellest kogemusest.
Peale koskedega maadlemist jagati grupp kaheks ning mina olin esimeste seas, kes hakkasid mööda 50m kaljuseina alla jõkke laskuma. Alguses ei tundunud selles üldse midagi keerulist olevat aga kui ma sealt üle serva alla nägin… hea, et mul juba köied küljes olid, sest ma arvan, et muidu oleksin alt hüpanud ja öelnud, et mina seda nalja ära ei tee. Muidugi Kaisal ju jah, ikka juhtub VAHEST. Kui ma oma esimesi arglikke samme selgees üle serva tegin ja hoolega kuulasin, mis instruktor teha käsib, libastus mu üks jalg ja te võite ise ette kujutada, kuidas ma röökisin, kui järsku 50 meetri kõrgusel kaljuseinalt alla kõlkusin. Ma ei teadnud, et ma oskan nii palju roppsõnu nii eesti, inglise kui hispaania keeles – üllatasin ennastki. Ausalt öeldes jooksis elu korra silme eest läbi ja mõtlesin, et nüüd on kõik. Sain oma vasaku kannika mõnusalt ära kriibitus ja praegugi meenutab mulle mu vägitegusid kriimustatud nahk ja ilus suur sinikas. Adios lühkarid paariks nädalaks! See selleks. Igatahes, eluga ma sealt lõpuks alla jõudsin ja vägeva kogemuse sain. Aga never again!
Õhtuks korraldas Ruta Huasteca staff meile laheda peo. Lõke, muusika, kokteilid (ilma alkoholita, et te midagi sellist ei arvaks!), tants, mängud ja mõnus rahvas. Sai palju nalja ning keegi ei lasknud ka vihmast end segada.

Viimase päeva hommikune äratus oli karm. Hommik oli nii varajane, et väljas oli veel pime, kui hommikust sõime. Ja siis bussi ning minekut. Kokku veetsin tagasi koju reisides umbes 30 tundi. Ja sellest umbes 5% EI möödunud bussides. Vot nii.

Teate küll kõik ju seda tunnet, et tore on ära käia ja ringi vaadata aga koju tagasi tulla on veel mõnusam. Reis oli mega aga oma voodi, oma tuba, oma linn ja omad inimesed... mmm. Igatsesin Ixtepeci ja praegu kaifin täiel rinnal seda, et kodus olen!

Koju jõudes ja oma tuppa astudes ütles ema, et mulle on seal üllatus, mis mind juba mõned päevad on koju oodanud. Ma sain oma jõulupakid kätte!!!!! Parem hilja, kui mittekunagi, eksole! Nii-nii-nii-nii-nii armas oli! Aitäh tädi Kristile koos perega ja vanaema Maiele! Suured kallid üle ookeani!
Ja Kristi! Sa tabasid selle raamatuga kümnesse! Olen juba mitmendat päeva vahetevahel omasse maailmasse läinud, kui lugema olen jäänud. Nii ilus ja armas, aitäh!

Nonii, nüüd olen juba piisavalt oma uneaega kulutanud ja homme lubasin õigeks ajaks kooli laekuda, ehk siis buenas noches!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Pinche perra pendeja

Ma sain praegu nii vihaseks, et kardan, et nüüd peate blogi veel homseni ootama! MA KIRJUTASIN KAKS TUNDI SEDA PIKKA POSTITUST, siis sain aru, et arvuti hakkab näkku panema, mõtlesin, et igaks juhuks salvestan Wordi ära, et kaotsi ei läheks. Jõudsin vaid näha, et selles oli mingi 1600 pluss sõna ja siis pani kallis arvuti pillid kotti.

Palun vabandust aga ma olen hetkel liiga masendunud, et kõike otsast alata. Praegu on aeg jõusaali minna. Ehk saan seal viha masinate peale välja valada ja tagasi tulles kirjutan uuesti. Aga suurema tõenäosusega võtan selle homme uuesti käsile.
Aga ma tean jah, et te tahate juba kuulda minust, sest ammu pole märku andnud aga varuge veel veidi kannatust. Kuradi arvuti!!!

Kalli!
Kaisa :)

Equis

Hola!

Täna on alles mõnusalt palav päev siin Ixtepecis. Mul sai kohver pakitud ja asjad on õhtuseks sõiduks valmis. Käisin printisin omale yfu plaani ka välja, et mis päeval mida teeme ja ostsin kohvrile luku. Silje laenas mulle ndalaks oma pisikese kohvri - mu enda oma on hiiglaslik ja spordikotti ei mahuta oma nädalajagu elu ära. Niisis nüüd olen valmis oma 12 tunniseks bussisõiduks pealinna. 

Kuidas mul siis viimasel ajal läinud on? Klassikaline küsimus, sest ei ole endast teile väga märku andnud. Kui aus olen, siis eks suhteliselt nukker on olnud. Ami ärasaatmine oli raskem ja kurvem, kui ma seda ette kujutasin. Ma olen aru saanud, et teil seal on seda raske mõista, miks see asi nii suureks puhutud on - ta ju lihtsalt läheb koju tagasi, mitte ei sure ära. 

Mõtlesin tükk aega, kuidas teile seda paremini seletada. Näiteks kui mina aastaks Eestist ära läksin, siis oli mul küll selline auk südames tükk aega. Nagu tühjus mingi koha peal. Praegu on samamoodi. Amedeo on mu üks parimaid sõpru siin. Peale selle sai temast ka minu nõbu ja perekond. Kõige esimene sõber oli mul siin Silje ja peale seda, kui Ixtepeci kolisin, sain kohe sina peale Amedeoga. Ja nüüd ta läks ära. Käisime üleeile Yoshiga õhtul väljas nagu alati ja istuime pargis ning mõtlesime, et on ikka imelik küll, kui Ami't ei ole. 

Jah, enne mainisin, et tal on veel 2 nädalat Mehhikos jäänud aga see aeg lõigati afs'i poolt poole lühemaks. Jah, ta on ka praegu endiselt Mehhikos aga ta saadeti pealinna elama nädalaks ajaks, sest siinne kordinaator ei taha teda Ixtepecis näha. Ehk siis sai Marilu (Paco ja Ami ema, minu tädi) afs'ilt teisipäeval kõne, et Amedeo peab neljaäeval kell 7 hommikul bussijaamas olema, et ära sõita. Mu tädi sai nii vihaseks, sest lubati kindel aeg, mille Ami siin veedab ja seetõttu olid juba tehtud igasugused plaanid, kuidas teeme ärasaatmispeo ja kõik ning siis põhimõtteliselt ühe päevase etteteatamisega saadetakse ta minema. 

Seega, kolmapäevaks korraldas Paco Amile megalaheda ärasaatmispeo ja see oli lihtsalt nii megahüpersuperlahe! Nad rentisid siinsamas keklinnas, minu majast 30 sekundi kaugusel asuva ruumi, kuhu paigaldasid kõik helisüsteemid ja valgustuse ja kõik muud nodinad, mis ühel õigel peol olemas on. Tantsuplats oli suur ja kuna nii itaallased kui mehhiklased on antsurahvas, siis ma tantsisin nendega terve öö. Ja no see oli lihtsalt nii....MEGAAAAA! 

Kõiksugu tantsud said ära keerutatud, salsast klubitümmi ja räpini.

Magama me põhimõtteliselt ei läinudki. Kui ülejäänud rahvas oli koju liikunud, jäime järgi vaid meie: mina, Salma, Carlos, Ami, Yoshi ja Paco. Läksime siis otsisime kella nelja ajal öösel mööda Ixtepeci söögikohta - lõpetasime Oxxo pizzaga. Kohutav ja üldse mitte maitsev aga mis sa näljaga ära teed. Ja kui kõht täis, ühinesime kuidagi väga sujuvalt meie juurde. See on seltskond, mis on kulda väärt. Mul oli nii lõbus, et raske on kirjeldada. Kõiksugu inside naljad, mida on lõputult palju ja muud idiootsused, mis alati kuidagi juhtuvad. 

Ma isegi ei taha kirjutada sellest hommikust, kui Ami ära läks, see oli jubejubejube ja praegu pole mul enam väga aega ka. Ma tean, et blogisse sai juba ma ei tea mitmes kord selline negatiivse maiguga postitus kirjutatud aga tegelikult luban teile, et praegu on asjad juba paremad. Hakkab jälle ülesmäge vedama ja oleme tugevad ja tuleme nendest masekatest hetkedest üle.

Ja selle blogimisega seoses, ma kardan, et nüüd jääb jälle suurem paus sisse, sest ma ei kavatse arvutit sinna päälinna kaasa tarida. Ärge siis muretsege, olen elus ja terve nagu ikka!

Kuigi sai selline negatiivne toon, siis ausalt, praegusel hetkel olen õnnelik ja tõesti, kõik läheb paremaks. 

Kalli-kalli

Kaisa :)

Mis mina siis veel teen?

Tervitused üle mõne aja jällegi, kallid!

Kuidas see aeg on alles täiskäigu sisse pannud praegu, no üldse ei jõua enam midagi kirjutada. On päevi, kus ei leia mahti arvutitki lahti teha, rääkimata blogimisest.
Praegune elu keerleb endiselt nende eelnevas postituses kirjutatud mustade pilvede ümber. Täna nägin viimast korda Helget. Tema lahkub ülehomme ja järgmisest nädalast alates nühib juba koolipinke Norras nagu poleks midagi juhtunudki. Masendav.
Amedeo minekuaega veel teada ei ole, mingi sahin käib, et tal on veel kaks nädalat ja samuti ütlesid ka tema vanemad Itaaliast, et ta peab kõik need kaks nädalat iga päev kellast-kellani koolis käima ja ei mingit juttu. Nad on vihased. Ja ikka korralikult. Ehk siis on see tõsi ja ta jääb veel Veebruarini. Mis olukorra lolliks teeb on see, et mina sõidan laupäeva õhtul Mexicosse, sest meil tuleb see yfu reis. Ja see viimane nädal, kui mu kallis Ami Ixtepecis on, ei ole ma siin. Ma ei ole talle seda veel öelnud, lihtsalt ei leia seda hetke kunagi. Nõmeeeeeee.
Praegu olen kõik õhtud, alates sellest, kui me eelmine pühapäev selle asja teada saime, Amedeoga olnud. Selline magushapu olukord. Alati saab nii palju nalja, et mul hiljem kõhulihased haiged aga samas kõik teavad, et selle taga on ikkagi olukord, mis on lihtsalt... ei hakka oma blogi siin nende sõnadega ära rikkuma. Pinche mierda! Hispaania keeles ei kõla see nii koledalt.

Ausaltöeldes on kogu see olukord siin pannud mind asjade üle järgi mõtlema. See on täpselt sama mõtlemine, mis mul Eestis oli, kui otsuse vahetusaastale minna vastu võtsin. "Nojah, eks ikka on kurb ja igatsen oma inimesi aga mis seal ikka! Ja seda toredam on ju tagasi koju minna!" - ma ei osanud elusees arvata, et see algus nii jube ja kole olla võib. Ja ma arvan, et praegu ei oska ma hästi ette kujutada, kui jube ja kole see lõpp tuleb. Fui, ma ei taha mõeldagi.
Kui nemad on siin olnud pool aastat ja ära minemine on nii raske...mida mina siis veel teen, kui olen aasta siin olnud ja pean ära minema? Huhh, kõik need inimesed, kohad ja mälestused mis siia jäävad on ikka võrratud. Nii kodune ja südamesse kasvanud.

Kinkisin Amile oma I-LOVE-ESTONIA käevõru. Tal oli nii hea meel. Kuna Paco ei suutnud leppida mõttega, et ma tema peale ei mõelnudki ja vist isegi solvus natuke, küll läbi naljade - Salma ütles ka, et tegelikult ta vist oli tõesti natuke õnnetu, et tema ei saanud minult midagi - siis nüüd on ka temal samasugune sini-must-valge käevõru. Need kaks olid nii õnnelikud - pisiasjad, kuidas inimesi rõõmsaks teha!

Täna sain lõpuks oma klassi ka vahetatud. Selleks ajaks, kui ma oma uude klassi jõudsin, olid neil ainult vabad tunnid aga inimestega rääkisin ja kõik on nii sõbralikud ja elevil sellest, et ma nendega õppima hakkan. Klass on poole väiksem - eelmises oli umbes 40 inimest, praeguses 20. Ja kõik on nii hoolitsevad ja muretsevad minu pärast. Nojah, eks kui aus olla, siis elu on õpetanud, et see on alguseasi aga ma arvan, et mul on lootust, et seekord on erand - mul tõesti on head sõbrad selles klassis. olen nendega läbi käinud juba enne, kui oma pere vahetasin ja siiani ei ole nad ära tudinenud. Alati veavad mu igale poole endaga kaasa ja nalja saab palju.

Ja nüüd sätin ennast valmis - läheme lõpuks ometi jälle jõusaali. Vahepeal on mu suurde trennikavasse mitmepäevane auk tulnud, sest kõik need eelmise nädala sündmused ja see, et ma haigeks jäin...noh, ei olnud trenniaeg.

Kalli-kalli
Kaisa :)