Esmaspäev, 2. märts 2015

Juba Märts??- Ei ole võimalik

Ja ongi juba kätte jõudnud minu sünnipäevakuu. Emotsioonid on seinast seina. Kurb, hirmunud, rõõmus, väsinud, tõeliselt õnnelik, elevil. Aga üldiselt tahaks kella seisma panna ja aja maha võtta. Kõik läheb liiga kiiresti. Ma saan 19! Peale seda numbrit tuleb ju juubel. Nii hirmus mõelda, sest paar aastat tagasi sai mõeldud, et oi, kui mina nii vana olen siis seda ja siis teist. Aga olengi nii vana ja elu on hoopis teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Njah, nagu näete kisuvad mu mõtted viimasel ajal kuidagi väga sügavale.
Sain ka nüüd YFU-lt kirja oma kojutulekukuupäevaga. Raske oli seda lugeda. Kui Salmale ütlesin, olid meil mõlemal pisarad silmis. Aga ei. Nüüdsest ei mõtle me enam selle peale. Õieti ma siin praegu istungi peale jõusaalist koju jõudmist oma toas ja kirjutan õde oodates blogi.

Siin toimub Juulis selline üritus nagu Guelaguetza, mis on mehhiklaste jaoks sama nagu eestlastele laulu-või tantsupidu. Et te paremini asjast aru saaksite, panen siia lingi, kust saab lugeda (kahjuks küll inglise keeles, sest selle kohta ma midagi eestikeelset ei leidnud) 
Samuti lisan juurde video, kus on esindatud täpselt see osa, kus Ixtepec oma ilu näitab: 
VARUGE SEE 15 MINUTIT VAATAMISEKS, TE EI KAHETSE!
See üritus on mehhiklaste jaoks püha. See on pidu, mille nime tunnevad kõik ja selle üle ollakse siin väga uhked. Selle auks korraldataksegi siin sügiseti Vela'sid (mäletate, need suured peod tahvariiemillest kirjutanud ja pilte ning videoid lisanud olen). Õigemini korraldatakse Vela'sid Guelaguet käinud linna printsesside auks. Ma nüüd ei teagi, kelle auks peetud Vela'l mina käisin. Üle maailma koguneb inimesi Oaxacasse, et seda suurt festivali näha. Ka mina tahaksin vägaväga sellest osa saada aga kahjuks on see liiga hilja ja mina olen selleks ajaks juba tõenäoliselt töö maasikapõllulgi lõpetanud. 
Ja mis on eriti vinge - Salma on sellesaastal üks Ixtepeci peatantsijatest. Ta on ka eelmistel aastatel osalenud ja olen sellest uhkeid videoid näinud aga sellel aastal on ta kohe väga tähtis nina selles seltskonnas. Mõni ime kah, Salma tantsib nagu... ei oskagi öelda mingit head sõna. Noh, mõtlen ikka midagi ülipositiivset, sest ta tõesti oskab väga hästi tantsida. 
Videot vaadates on Salma see kõige tumesinisema seelikuga tantsiv tüdruk, kes hoiab käes punastsuurt pulgakommi meenutavat kaunistust.
Ja praegu käibki suur harjutamine esinemisteks, sest siin on nagu meilgi, ettelaulmised ja tantsimised. Ainult parimad valitakse välja. Ehk siis Salma on iga õhtu tantsimas. Vahepeal käin teda vaatamas, naudin seda, mida saan, kui päris peole ei pääse.

Muidu igapäevaelust niipalju, et reedel kooli jõudnud ning oma selle päeva ainukese tunni ära istunud, helistas mulle Salma ja küsis, mis ma teen ja kus olen. See oli hea dialoog:
"Hei, kullakene (Salma oskab seda reaalselt ja ta ütleb mulle koguaeg kullakene, see on nii armas) , kus sa oled?"
"Koolis ikka, kus siis veel sellisel kellaajal. Aga mul jäid ülejäänud tunnid ära, seega minu jaoks on nädalavahetus!"
"Ah, väga hea, ma olen su koolis."
"Mismõttes oled mu koolis?!"
"Noh, me Carlose ja Siljega just jõudsime, tulime sulle järgi - lähme koju!"
Nii armas üllatus oli, ei pidanudki bussiga loksuma. Reedene päev möödus Denisega meie juures filme vaadates ja samuti oli emale ta parim sõbranna Pueblast külla tulnud - mängisime koos lauamänge.
Õhtu veetsime Carlosega. Plaanisime Silje ja Carlosega sööma minna aga kõik asjad jäid kuidagi hilja peale ehk siis lõpuks seilasime niisama autmööda Ixtepeci ringi ja Silje proovis juhtida ka. Sellega sai palju nalja.

Laupäev oli selline perega olemise päev. Tõusime kõik hilja üles, sõima koos hommikust, mina jõudsin vahepeal Skype'da, sest vanemad olid vahepeal Eestisse tagasi jõudnud. Ehk siis kuulasin reisimuljeid ja väga vägev oli. 
Õhtupoolikul hakkasime ennast valmis sättima, sest oli plaanis suur laupäevaõhtune pidu, millest juba ammu räägitud oli. Pidu oli peo nime väärt. Sai nalja ja tantsu ja ei puudunud ka kaklus - mis see õige siin ilma selleta oleks. Nojah, igatahes lõpp-hea kõik-hea - vägev oli. 
Ja pühapäeval läksime neljakesi Ojo de Aguasse ujuma - mina, Salma, Carlos ja Yoshi. Vennad-õed-nõbud. Parim seltskond lihtsalt. Põhimõtteliselt võib tervet aega nii kirjeldada, et pisarad jooksid ja kõht oli nast krampis. Hulpisime seal vees tunde ja lõpuks märkasime, et tegelikult on juba pime ning pidime hakkama tagasi minema. See oli kõige lahedam Ojo's käik, mis mul seni olnud on. Ja selleks ei olegi palju vaja, ainult need inimesed ja piisabki!

Praegu on kell jube palju ja ma lähen magama aga järgmises blogipostituses kirjutan oma sünnipäevapeo plaanideska! Meil need juba ammu haudumas ja see tõotab tulla MEGAAAAA!! Just enne Salma ütles mulle, et ta ei jõua ära oodata, millal juba saaks selle peo maha pidada. Samad sminu poolt, ainult et ma ei taha kuidagi kiirustada, sest kardan oma päevi siin Mehhikos kähku õhtusse veeretada. 
Ja kirjavigade eest vabandan, sest tunnen, et neid on palju aga praegu ei ole parandamiseks jaksu. Ahorita!

Ciaoo Bellos!
Kalli-kalli
Kaisa :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar