Dejame Vivir

Eesti aja järgi olen juba sünnipäevalaps, siin on veel mõni tund aega. Jälle aasta kukub juurde ja aru ma ei saa, kuidas kõik elu nii kiirelt veereb, no ei mõista.

Tegelikult ei ole ma siin väga blogi kirjutamise seisus aga juba ammu taob kuklas see, et ei ole endast jälle hulk aega märku andnud, seega võtan ennast kokku. 

Kõigepealt tahan oma tuju ära kirjutada, ehk siis saab kergem. Mis siin ikka, Kaisast on mehhiklanna saanud ja sellised suhtedraamad on igapäevased ning noh, üledramatiseerimine käib asja juurde. Ilmselt kahetsen seda hiljem, et nii rumala asja pärast nukrutsen ja selle siia kirja panen aga mis seal ikka. Pikk lugu lühidalt. Olen siin vist ära armunud ja seekord ei käi jutt vahetusaastast ega Mehhikost vaid konkreetsest inimesest. Ja noh nagu elus ikka (ja eriti nagu Mehhikos ikka!!!) ei võinud mu süda kellegi sellise poole tuksuda, kes oleks minu vastu armas ja tore ja sama tunneks, vaid loomulikult on asjad palju keerulisemad. Oeh, see kõik on üks suur sasipundar. Ja nüüd, üks päev enne mu sünnipäeva, istun oma toas ja korrutan, et see idioot ei vääri mitte ühtegi mu pisarat. Kunagi kui ma Eestis tagasi olen, siis võibolla kirjutan sellest rohkem, koos nimedega ja konkreetsete lugudega aga praegu ei. See tüüp on mul peas istunud juba sellest ajast saati, kui pere vahetasin ehk siis põhimõtteliselt koguaeg on mingi teema. Ja siis jälle ei ole. Ning iga kord kui ta jälle mulle haiget teeb, vannun, et see oli viimane kord, kui teda endale ligi lasen aga no kui nõrk võib üks armunud tüdruk olla! Ja see trall on kestnud juba pool aastat. Või rohkem, ei teagi. Ja täna läbi juhuste sattus nii, et veetsime koos aega. Kõik oleks okei olnud, kui ta ei oleks oma uut tšikki mulle nina alla toppinud. Aih, kuidas mul see oli kord hinge täis tegi. 

Ja irooniline on see, et Siljel on TÄPSELT sama olukord. Nagu reaalselt, täpselt sama... Ja nii me siis olemegi üksteisele toeks ja sõimame üksteisevõidu neid pendejos'id (parem üks korralik hispaaniakeelne sõimusõna, sobib siia paremini). 

Aga jah, õnneks mul on Salma, Silje ja kõik mu sõbrad siin, kes on nii toetavad ja hoolivad. Peale nende veel mu kodumaa sõbrad, kes on samamoodi iga raske hetk olemas. Mind on ikka jubedalt õnnistatud mu lähedastega.

Ja nüüd aitab kurbadest teemadest. 

Nädalavahetuseks plaanime mulle uhket sünnipäevapidu sealsamas ujumiskohas, kus peale kooli käime. See, millest mul tumblr'is palju pilte on. Imeilus koht ja ideaalne supersünnipäevaks Mehhikos. Ma ei jõua ära oodata!

Peale selle tahan mainida, et nägin esmaspäeval Juchitanis Teelega (eelmise aasta vahetusõpilane, kes elas Juchitanis) ja no niiiiiiii imelik oli eesti keeles rääkida! Aga megalahe ka. Nii huvitav oli kuulda igasuguseid lugusid ja avastada, et tunneme samu inimesi ja kõik emotsioonid ning äratundmisrõõm. 

Ma ei jaksa praegu pikemalt kirjutada. Luban, et üritan nüüd lähipäevadel aega leida. homme ilmselt mitte aga kaua ma enam ei viivita. Tahtsin lihtsalt teada anda, et kõik on hästi ja ma ikka endiselt elus ja terve. Süda natuke sai raputatud aga nagu Salmaga just rääkisime - see teeb ainult tugevamaks!

Kalli-kalli ja päikest!

Kaisa :)