Teisipäev, 10. märts 2015

Reedest esmaspäevani rahulikult

Reedeõhtul käisime ema, tädi ja nõbudega Salma suur esinemist vaatamas. Asi käib siin samamoodi nagu siis, kui Eestis enne Laulupidu või noh, kuna siin on tegemist tantsimisega, siis pigem nagu enne Tantsupidu. Kogu asi oli väga vägev – riided, tants ja muud traditsioonilised trikid sinna juurde. Salma oli imeilus! Mulle tegi see õhtu veel suurema tahtmise lõpuks ometi endale üks traditsiooniline Ixtepeci traje (loe: trahe) soetada.
Reede pärastlõunal olimegi just käinud Siljega Juchitaniset paar vajalikku asja osta ja trajesid vaadata. Uurisin välja, et traje ostmiseks kulub mul umbes 4000 peesot, see on veidi üle 200 euro. Aga ma leian, et see ost on üks väärt mõte. Kavatsen endale siin sellise hilisema sünnipäevakingituse teha – trajet ennast oleks mul vaja alles mai kuuks, sest siis on mul sellega kuhu minna. Mais toimub siin palju Vela’sid, kuhu on mul 110&% kindel plaan minna. Leidsin youtube’ist videoid sügisel siin toimunud Vela 27-st, kui Ixtepecis Siljel külas käisin. See õhtu päästis mu aasta, ilma naljata. Olen nii palju mõelnud, et mis siis oleks saanud, ku me oleksime otsustanud hoopis filmiõhtu teha vms ja Vela’le mitte minna. No siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Vela’l kohtasin Fernandot, kes aitas mulle Ixtepeci pere otsida – tänu sellele elan praegu siin oma armsas kodus veel armsama perega.

Igatahes jah, reedene show oli väga vinge ja loodan, et Ixtepec pääseb ka sellel aastal Guelaguetzale tantsima. Pilte sellest õhtust leiab mu pildiblogist.

Laupäeva veetsime kodus leotades ja koristades. Õhtuks saiemalt loa minna sõpradega Espinali teise grupi esinemist vaatama. Espinal on see linnake, kus ma koolis käin, jääb ilusti Ixtepeci ja Juchitani vahepeale.  Ka Espinali tantsugrupp, kus mu sõbrad-tuttavad tantsivad pidi läbi tegema sama katsumuse, mis Ixtepec – esinema hindajate ees andes endast parim, et Guelaguetzale pääseda. Minule isiklikult meeldis Ixtepekava rohkem – ütlen seda neutraalselt, mitte kuna mu õde seal tantsib. Samas ei taha ma neid maha ka teha, sest noh, nad olid ikka väga palju vaeva näinud kõigega ja pealegi ei näinud ma show’d algusest peale, kuna … kuna mehhiklased! – jäime hiljaks nagu ikka jah, AHORITA!

Pühapäeva hommikul sõitsime koos ema, Salma, tädi Miriami, Sami, Hugo ja Ximenaga Salina Cruzi. Naistepäeva puhul käisime restoranis söömas ja  täitsa tore oli. Samas, kui täiesti aus olla, siis tundsin ma end sellel päeval natuke nukralt (seetõttu ei hakanud ka blogi kirjutama), sest puudusid issi ja Eerik, kes alati meid emmega sellel päeval meeles peavad armsalt üllatavad. Siin ei võeta asja nii tõsiselt, kodus on alati ikka eriline tunne Naistepäeval. Isegi ei osanud arvata, et midagi sellist igatsema võiksin hakata. Aga Salinas nägin lõpuks ka venda Carlost, kellega koos olles kurb tuju veidikeseks kadus, sest ta on selline inimene, kellega koos olles on võimatu nukrutseda.

Ja eile oli esmaspäev. Kuidagi loll päev. Mul oli veel sees see pühapäevane nukruse tunne ning hommikul rõõmustasin, sest ärgates nägin emme saadetud häälsõnumit. Mõtlesin, et ikka, see teeb mu päeva kohe hästi alanuks aga seekord nii ei läinud. Teemaks lennupiletid tagasi Eestisse tulemiseks. Nüüd on juba teada isegi täpne kellaaeg, millal ma Tallinna lennujaamas maandun. See on hirmutav. Jäänud ainult kolm kuud ja päevad kopikatega. Ei taha mõeldagi. Ehk siis astusin juba hommikul vara vasaku jalaga voodist välja. Ja kooli jõudes leidsin eest tühja klassi – kuna pühapäeval oli naistepäevi tulnud esmaspäeval ükski naisõpetaja tööle. Vahva küll aga nad võiksid sellest siis ju… Nii me siis lonkisime Fernando ja veel mõne klassivennaga, kes samuti asjast midagi kuulnud polnud, väravatest välja plaaniga Ixtepeci minna – mina Salmat ja Siljet vaatama ning Fer oma tüdruku juurde. Piljardi juurest möödkõndides kohtasime Fabriciot ja Denist, kelle endaga kaasa tirisime. Taksoga Cobao Ixtepeci jõudnud, nägime tervet pandet oma sõpru vees taksot ootamas ja meile lehvitamas. Kujutage nüüd ise ette, mahutasime end kõik ühte taksosse. Loetlen nimed ette, et teil aimu oleks. Mina, Silje, Fernanda, Salma, Denis, Fabricio, Lalo ja Paco. Pluss taksojuht. Võimalik vaid Mehhikos..
Käisin esimest korda Ixtepecis piljardit mängimas. Espinalis on see ikka hulga korralikum ja reaalselt kaks korda odavam. Ixtepecis oli mängulaud nii viltu, et pallid põrkasid tagasi, hüppasid välja ja veeresid sinna, kuhu heaks arvasid. Koht ise muidu väga lahe ja super mehhikolik – väljast näeb hoone välja nagu varisemisohtlik ehitusplats aga kui sealsetest tagahoovi raudredelitest üles ronida, siis sealt leiab eest hubase toakese, mida peaks tegelikult vist õieti katusealuseks nimetama. Peldikus (seda ei saa WC-ks nimetada, vabandust) on pime ja nii palju ämblikuvõrke, et Silje jooksis sealt kiljudes ja naljakalt vääneldes välja (üritas endal riietelt ja juustest ämblikuvõrke ära kraapida). Ning pärastlõunal oli emal jällegi oma kokanduskursus meie juures. Seekord tegid senjoorad porgandimuffineid. Mina ootasin õhtul veel poole keskööni, et Eeriku sünnipäevahommikust osa saada. See on ikka meie peres üks imearmas traditsioon. Laulsime Salmaga vennale ka eesti keeles sünnipäevalaulu ning õde oli vaimustunud, kuidas meil sünnipäevi peres tähistatakse.

Ja muide – ma vist hakkan selle kuumusega ära harjuma. Täna koolist tulles näitas suur Ixtepeci sildi all olev termomeeter 39 kraadi aga ma ei ole enam suremas nagu varem. Täitsa normaalne. Nojah, eks palav on küll aga nüüd ma täitsa liigun ringi ja mõtlen ja olen olemas, mitte nagu esimestel kuumadel päevadel.

Adioos, kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar