Tervist-tervist!
Esiteks. Mina ei tea, mismoodi ma need kolm (täpselt kolm kuud jäänud!!!!) kuud siin üle elan sellise palavusega. Kui Eestis oli 30 kraadi, siis see võrdub siinse 23-ga. Ja praegu on stabiilne 40. Ilma tuuleta. See ei ole elu, inimesed, see on jube!
Eile mul oli füüsiliselt nii halb olla, et ühel hetkel tundsin täiesti seda tuttavat enne-minestamist tunnet. Jooksin ruttu oma tuppa, voodisse pikali ja lükkasin jalad seinale. Õnneks olin kodus ja see läks mööda aga ma ei vingu siin niisama, ausõna.
Samas hoiab asja positiivsena siinne muinasjutuelu. See nädal ei ole ma enam koolis käinud, kuna mulle öeldi juba eelmine nädal, kui nad eksameid tegid, et mul ei ole mõtet tulla. Eelmisel nädalal käisin ja magasin ikka kõik eksamid ära ilusti aga nüüd algas minu jaoks vaheaeg. Mmmm, kolm nädalat puhkust! - Nagu seda siin vähe oleks olnud. Aga ei, ärge kohe üldse mõelegi, et ma vingun-natuke eestlaslikku sarkasmi, mis teid kadedaks peaks ajama.
Laupäeval toimus siis minu suur ja kauaoodatud sünnipäevapidu. Päeval tegelesime ettevalmistustega - käisime ostsime vajalikke asju ja seadsime kõik valmis.
Minu ja Salma plaan peole sisse kõndida ja kõik oma välimusega pahviks lüüa töötas superhästi. Kui kuumad õed Blancod stiilse hilinemisega sisenesid algas suur karjumine ja kallistamine. Nii armas, kõik mu sõbrad - tuttavad olid kohale tulnud. Isegi Salina Cruzist - vend Carlos ja nõbud Estefany ja Jhonatan koos sõpradega. Endale tundub, et olen vist juba sada korda kirjutanud aga et kõik ikka teaks - mu pidu toimus megalahedas kohas nimega Guachahi. Seal on suur ruum niisama olemiseks, tantsimiseks, ujumiseks, piljardi mängimiseks ja lisaks veel suur õu hamacdega (võrkkiiged) ning mini-loomaaed. Üliilus ja megahüpersuper koht!
Kuigi kell oli juba 8-9 paiku, oli meeletult palav ja tahtsin hirmsasti juba ujuma minna aga mõtlesin, et kuna olime Salmaga nii palju rõhku sättimisele pannud, ootan, kuni kõik külalised kohale jõuavad ning siis lasen end vette visata - seda taheti teha juba esimesest hetkest, kui oma jala üle ukseläve sain aga iga kord tegin nunnud silmad ja palusin, et ma saaksin ikka kõik ära oodata. Puudu olid veel vaid kõige kaugemalt tulijad - vend ja nõbud Salina Cruzist. Kahjuks ei saanud ma neid enam oma parimas olekus vastu võtta, sest Paco ja Luis lihtsalt vedasid mu vee äärde ja kuigi ma andsin oma parima, et vastu võidelda, ei suutnud ma nende kahe tahtmist alla suruda. Nii ma siis lendasin sinna vette, enne kui sain riidedki seljast võtta. Salma olukorra kirjeldus oli parim: "Kostus heledat kiljumist, haledat palumist, peale seda hulk sõimusõnu, plärtsatus ja siis nägin Kaisat veest välja ronimas nagu väike tilkuv koerapoeg!" Jah, nii oligi. Ausaltöeldes oli mul lõpuks vees olles täitsa hea meel - paras jahutus kulus ära. Aga kui mu viimased külalised lõpuks laekusid, said nad väga märgade kallistuste osaliseks. Aah, alati jään mäletama seda hetke, kui olin täpselt sukeldunud ja pea veest välja pistnud ning kuulsin Carlose häält üle terve Guchachi: "KAISAAAAA, HERMANAAAA!!"
Ühesõnaga pidu oli kõik megavägev! Muidugi ei möödu siin ükski pidu ilma poiste plõksimisteta - õnneks mina seda kaklust ei näinud, sest meie olime selleks ajaks juba kodu poole teel aga ära see lööma tuli. Miks? - keegi rääkis kellegi tüdrukust halvasti ja boooom. Valmis. Meie aga olime oma nõbude seltskonnaga koju ära tulnud ning siin olles tuli Carlosel segane idee minna Ojo de Agua'sse. Öösel kell 3. Mõeldud, tehtud ja ära me käisime. Ma polnud kunagi enne öösel Ojo's käinud ja see oli lihtsalt võrrrrrratu!!! Mitte kedagi peale meie, vesi, tähed ja hea seltskond. See on lihtsalt kirjeldamatult lahe kogemus!
Kahtlemata minu elu üks kõige segasemaid ja meeldejäävamaid sünnipäevi! Aitäh!
Ühe seikluse tahaksin ka ära kirjutada. Ikka ainult Kaisa...
Oli kas nüüd esmaspäev või teisipäev, kui otsustasin minna Piljardisse, et seal sõpru näha - seal me ju alati peale kooli lebotame. Läksin ja olime ja kõik oli väga chill ning kui bussiga tagasi Ixtepeci sõitsime, olid minuga kaasas Fernando ja Tirco. Fernando läks oma peatuses maha, seega jäin Tircoga juttu ajama. Ma tegelikult väga teda ei tunnegi - liigume alati samas seltskonnas aga otseselt ei ole kokku puutunud. Ta on see ütlen-tänaval-tšau-sõber. Mul oli kuuma ilma tõttu seljas õlapaeltega täpiline pluus, mille vanemad olid sünnipäevaks kinkinud. Ja järsku, poole lause pealt, tundsin, kuidas mul pluus seljast ära vajub. No kujtage ise ette - istun bussis tuttava, mitte päris sõbraga, ümberringi bussitäis inimesi, pluss see piletimüüjast mees, kes mind terve sõidu jõllitanud oli - ja minul laguneb pluus seljast. Hea, et õigel ajal jaole sain ja jõudsin kõik kinni katta aga õlapael oli seljatagant (ma ei saa aru mismoodi!!!!???) katki läinud, ehk ma ei saanud seda ise ära parandada ega ka natukeseks kohendada. Seega kujutage ette, kui ma räägin parasjagu sellest, kuidas ma varem Juchitanis teises peres elasin ning siis mainin, et kuule Tirco, mul läks pluus katki, äkki saad ära parandada. Johhaidii seda minu ebaõnne vahepeal küll :D
Õnneks on ta väga lahe ja armas inimene - saime lihtsalt hulga naerda ja loomulikult aitas ta mind nii palju, kui oskas, et mulle see pluus ikks natukeseks selga püsima saada. Peale seda saatis ta mu kodu juurde ära - igaks-juhuks, kujutage ette, kui see oleks mul kuskil tänaval seljast ära kukkunud! Huhh, ei taha mõeldagi.
Ema naeris umbes kümme minutit, kui talle rääkisin ja Salma väänles pool tundi krampides mu põrandal. Tõeline õde ikka :D
Ja nüüd ongi kell juba täitsa öösse veerenud, tõmban kerra, et homme mitte poolde päeva magada.
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar