Teisipäev, 10. veebruar 2015

Tagasi kodus!

Hakkan siis uuesti otsast peale meenutama, mis ma enne valmis kirjutasin. Jube kahju, et mu eelmine jutt kaotsi läks, kirjutasin südamega ja kaua, ise veel uhke, et kohe päääris hea postitus sai. Aga nojah, mis seal ikka.

Kõigepealt siis vabandan, et ei ole pikka aega kirjutanud. Kuulen juba mitmendat päeva igast suunast nurinaid, et minust midagi kuulda pole. Vabandust ka vanaemade ees, kes eriti palju oma Kaisa pärast muretsevad – see on tegelikult nii armas kuulda.
Aga pikk paus tuli eelkõige selle tõttu, et noh, kuidas nüüd öelda… elu vajab elamist! Praegu on blogi kirjutamine minu elurütmist täiesti teisejärguliseks saanud, võib isegi öelda, et kuidagi üldse ei mahu see asi minu päevaplaani. Praegugi pigistan siin oma uneaja kohapealt silma kinni ja võtan end kokku.
Koguaeg on nii palju tegemist ja kõik on nii huvitav, et tõesti raske on aega leida. Ma arvan, et te mõistate ja saan andeks.
Pean veelkord mainima seda, et eelmisel aastal kodus õhtuti teiste vahetusõpilaste logisid sirvides mõtlesin alati nurisedes, et no on siis tõesti nii raske ennast korraks arvuti taha vedada ja paar rida kirjutada? – JAH, on küll :D

TÄNASEKS OLEN MEHHIKOS ELANUD POOL AASTAT! Nagu tõesti, kui kiirelt aeg lendab!? Alles ma tulin ja nüüd on pool aasta täis ja vaid viis kuud jäänud! Uskumatu. Nagu ütles emme, pean hetke nautima ja mitte mõtlema sellele, et kui kurb on lahkuda aga tahes tahtmata tulevad vahel pähe mõtted, et pean kogu siinse elu jätma ja tagasi eesti argipäeva tulema. Muidugi ma igatsen oma kodu ja oma inimesi aga praeguseks on siin välja kujunenud selline elu, et ma ei taha sellel joont alla tõmmata. Naudi hetke, naudi hetke, naudi hetke! Naudin! Ausõna!

Mainin selle ka ära, et ilmselt nüüd lähiajal tuleb sellest reisist ka video aga praegu ootan, et mulle laekuksid sõprade videod, siis saan kõik kokku panna ja sellest tuleb üks megasuper film! Kohe saate aru miks.

Minu reis Mexico Citysse algas laupäeva õhtul kell 8. Kahjuks langesid kuupäevad kokku isa sünnipäevaga, ehk siis jäin täpselt ilma kodus toimunud sünnipäevapeost ja ema jutu järgi imemaitsvatest tortidest. Nojah, selle asemel veetsin mina 12 tundi bussis loksudes.
Ja muidugi pean lisama ka Kaisa-juhtumised. Suure pakkimisega unustasin maha oma viisa. Vaata et üks olulisemais asju, mis peaks reisile minnes kaasas olema. Mul ei tulnud see enne meeldegi, kui hommikul Mexicosse jõudes Metta mulle rääkis, mis temaga öösel bussis juhtus. Mina olin nii väsinud, et magasin põhimõtteliselt terve aja, nii palju kui see bussis võimalik on.
Samal ajal, kui mina magasin, peatus buss mingisuguses kontrollpunktis - neid on siin palju, iga nurga peal - ning bussi sisenes politseinik, kes Mettalt dokumente küsis. Temal olid muidugi õnneks kõik vajalikud asjad kaasas ja probleemi ei olnud. Metta ütles, et politseinik oli mind magamas pikalt vaadanud ja lõpuks küsis, et kas mina olen temaga kaasas. Sakslanna vastas, et jah, loomulikult ning sellepeale liikus kontroll edasi ilma mind äratamata. Kus mul alles vedas!
Lõpuks, hommikul Mexicosse jõudes võtsime takso ja sõitsime lennujaama, kus kohtusime kõigi teiste yfukatega. Sai jutustatud, muljetatud ja söödud.
Lennujaamast sõidutas buss kõik Mehhiko erinevatest otsadest kokku tulnud yfukad hotelli. Seal selgus, et neil ei olnud meie toad veel valmis ehk siis ei saanudki ennast vahepeal värskendada, selle asemel sõitsime kesklinna, kus anti meile 4 tundi vabaaega, et ise ringi vaadata. Tundub piisav aeg, et palju näha, eksole? Tegelikult selgus üsna pea, et Mexico on ikka üks hiiglaskil linn ja paari tunniga ei jõua põhimõtteliselt midagi ära teha. Trampisime nii palju ringi, kui jaksasime ja vaatasime ära kõik kohad, mis vähegi lähedal olid aga lõpuks olime nii väsinud, et tagasi minemiseks võtsime kamba peale takso.
Minu tippsündmus sellel päeval oli Amedeoga viimast korda nägemine. Ma ei mäleta, kas olen seda juba kirjutanud aga AFS saatis ta nädal aega plaanitust varem Ixtepecist ära ning enne Itaaliasse sõitmist elas ta nädala Mexicos asendusperes. Aga jah, läbi segaste asjaolude me suutsime me lõpuks üksteist selles maailma ühes suurimas linnas üles leida ja see oli imetore! Kaisal muidugi kohe kraanid lahti aga ei olnud hullu. Panin ka tükikese Amedeost oma YFU reisi videosse. Ma tean, et see ei klapi väga aga minu aasta, minu emotsioonid ja minu video. JA PRAEGU AVASTASIN, ET MU ***** ARVUTI ON MU VIDEO KA ÄRA KUSTUTANUD!!!! Ma tegin seda nii kaua!!! Aiiiiiih, kuidas mul on tahtmine kogu krempel rõdult alla visata!!!!
Okei aga nüüd rahu, Kaisa, ainult rahu…
Tähelepanek: Mexicos on niiiii palju Starbuckse. Iga nurga peal. Kui istud ühes, siis võid sealt juba järgmist silmata. Sellest sai selle päeva nali lõpuks: „Näe, ülla-ülla, Starbucks!“
Lõpuks õhtusöögiks rampväsinult hotelli tagasi jõudes, jaotati meid suvaliselt paarikaupa tubadesse. Minule loosiõnn naeratas, sest jagasin tuba hästi armsa ja toreda saksa tüdruku Katiga. Saime kohe esimestest minutitest jutu peale ja peale poolt tundi pläkutasime nagu vanad sõbrad. Ma ei olnud Katiga varem kunagi rääkinud, vaevu mäletasin teda sellelt eelorientatsioonilt, kui siia saabusime. Aga tore, sain jälle ühe sõbranna juurde!
Hotell, kus kaks ööd peatusime asus põhimõtteliselt kesklinnas ja oli väga korralik ning ilus. Meie viienda korruse toa aknast võis nautida imelist vaadet linnale ning tuba ise samuti hubane ka kena.

Teisel päeval oli äratus varajane ning kohe peale hommikusööki aeti meid kokku hotelli viimasele korrusele, kus toimus YFU poolaasta seminar. Selline klassikaline YFU üritus koos mängude ja kõige muuga. Sai ära räägitud kõik, mis seni teinud oleme, mis veel plaanis on, rõõmud, mured, muud mõtted – kõik vatrasime läbi.
Kui sellega ühel pool, viidi meid ühte ilusasse parki. Seal sai jalutada, süüa, pildistada ja muidugi endale kõikvõimalikke asju soetada. Mehhiklastel selles osas fantaasiast puudust ei ole, mis puutub turistidele igasuguse pahna pähe määrimist.
Käisime ka turul ning sellisel üritusel, mille nimi on Feria de Tamales. Et teile kõige paremat pilti luua, ütleksin, et see on nagu toidumess või midagi sarnast.

Tamales – vanade asteekide püha toit keedetud maisist ja searasvast, kuhu lisatakse kana, puuvilju või šokolaadi, ning kogu segu mässitakse maisi- või banaanilehtede vahele.

Internetist seda seletust otsides sattusin ühe väga huvitava artikli peale, soovitan soojalt lugeda, kes vähegi viitsib! Ise seda lugedes oli mul palju äratundmisrõõmu – tõsijutt kõik!
http://toidutare.ee/toidust/rahvusk%C3%B6%C3%B6gid/mehhiko/DBAE/
!!! Ja mis puutub nendesse rohutirtsudesse: ma proovisin selle ära. Teist korda enam ei taha.

Kolmandal päeval tehti meile karmi äratust. Kell kuus üles ja läksime! Unise peaga ja kiirustades unustasin oma tudupüksid kah hotelli, nüüd igatsen neid taga. Peale kiiret hommikusööki saime paar tundi bussis loksuda ning jõudsime püramiidide juurde. Ma olin näinud pilte ja kuulnud jutte, et see koht vägev on aga no oma silm on ikka kuningas.
Seal oli kaks teistest mitu korda suuremat püramiidi – üks pühendatud päikesele ja teine, veidi pisem, kuule. Meie ronisime selle päikesepüramiidi otsa. No andis alles vantsida! Mul olid pärast jalad jälle treppidest päris haiged aga õnneks ei olnud ma ainus. Ning loomulikult ei puudunud ka sealt igasugused putkad, kus meile kõikvõimaliku turistidele mõeldud kraami pähe määriti. Tõesti, mehhiklased peaksid kuskil rekordite raamatus olema selle oskusega.
Peale tunnikest püramiidide avastamist ootas meid ees pikk-pikk bussisõit Ruta Huasteca’sse. Põhimõtteliselt džunglisse, et teil asjast aimu oleks. Kohale jõudsime hilja õhtul ning peale SUPERMAITSVAT (kodune lasanje, maitses PEAAEGU nagu emme tehtud! Kujutage ise mu rõõmu ette!) õhtusööki valusime kohe oma seitsekohalistes kämpingutes magama. Suure tekikuhja all, sest seal oli niiiiiii külm, te ei kujuta ettegi! Okei, liialdan võib-olla, kirjutan siiski eestlastele, jääkaru-maa inimestele.

Neljandal päeval meile halastati ning pidime alles kella üheksaks ennast hommikusöögilauda venitama. Ja jällegi, toidud sealses džunglihotellis olid ikka väga maitsvad! Pannkoogid puuviljade, müsli ja jogurtiga. Koht ise ka muidugi imeilus. Magasime kolm ööd mägede vahel (hommikuti avanes selline vaatepilt, et mäetipud olid pilvedesse kadunud – mõelge ise) ja jõe ääres olevates kämpingutes. Seda kõike on ilmselt parem ette kujutada, kui lõpuks mu filmi ära näete. Aga nüüd ma ei julge lubada, millal see veel juhtub...kuradi arvuti ma ütlen!
Selleks päevaks olid meil ekstreemsed plaanid. Meid sõidutati jõe äärde, kus ootasid instruktorid koos varustuse ja kõige muu vajalikuga, et proovida sellist asja nagu rafting. Mina, kui võhik, ei teadnud enne üldse, misasi see on ja eeldan, et mu lugejate seas on minusarnaseid veel. Lihtsalt öeldes seiklesime seitsmeste seltskondadega ja kummipaadiga mööda kiirevoolulist jõge keset metsikut loodust. Kuus õpilast koos instruktoriga. Ausalt öeldes ei näinud see üldse nii ohtlik välja, kui see tegelikult oli. Mõni kukkus kärestikus paadist välja ja tükk aega toimetasid mitu inimest, et teda ära päästa. Üks taanlane jäi üldse merehaigeks ja oksendas terve aja.
Minul läks õnneks ja olin üks väga vähestest, kes kordagi üle parda ei lennanud. Minu paadikaaslased küll. Päris naljakas oli. Ja pääääääris külm! Vesi oli kõike muud, kui soe ning sellel päeval ei olnud ka päike väga lahke. Üleüldse see sealne kant ei ole üldse sellise kliimaga nagu näiteks Ixtepec. Koguaeg oli külm ja niiske. Kodus on alati kuum ja kuiv. Aga see selleks, ma ei nurise millegi üle – ikka väga võimas oli ja iga kell teeksin seda uuesti, kui võimalust oleks.
Enne, kui saime oma läbi vettinud riided ära vahetada, sõime jõe kaldal lõunat ning lõdisesime kõik nagu hullumeelsed. Ei oska kirjeldada, kui külm oli. Inimesed muudkui tulid järjest mu juurde ja ütlesid, et mul on huuled ka täiesti sinised. See ilmselt loob parema pildi, KUI KÜLM meil kõigil oli.
Tagasi hotelli ja algas võidujooks kuuma vee üle. Seal oli palju dušikabiine aga kõik teadsime, et kõigile neljakümnele inimesele sooja vett ei jagu. Mina õnneks sain enne valmis, kui kuum vesi otsa sai.
Peale õhtusööki kogunesime kõik sujuvalt lõkke ümber. Nii mõnus. Mulle meenutas kogu olukord Jaanipäeva. Rääkisin soomlastega ja neil olid samad emotsioonid. Lõke, tekid, kitarrimäng, laul, jutusumin ja vahukommid.

Ka viiendal päeval ei tehtud meile äratusega liiga. Hommik kulges nagu eelminegi ainult et seekord sõitsime peale söömist koskede juurde. Ma kardan, et mul ei ole piisavalt omadussõnu, et kirjeldada, kui meeletult vinge see oli! Laskusime ujudes ja koskedest alla hüpates mööda jõge alla, lastel voolul end kanda. Vesi helesinine ja läbipaistev nagu filmides ja jõgi ise keset mägesid ning imeilusat loodust. Minu kõige suuremaks katsumuseks olid suuremad kosed nagu 8-10 m. Võttis ikka kõhu külmaks küll, kui alla vaatasin. Aga olen enda üle uhke, sest tegin kõik läbi ja ei jätnud asja hirmu pärast katki. Hiljem peale viimasest ja kõige kõrgemast kosest alla hüpanud, läksime kose taha. See on nagu Pärnu Terviseparadiisis see kosega bassein ainult, et päris ja niiiiiii ilus. Kose taga olid koopad, kust läbi ronisime ja hiljem hüppasime läbi alla kukkuva vee tagasi jõkke. Ma olin päriselt täiesti sõnatu ja lummatud kõigest sellest kogemusest.
Peale koskedega maadlemist jagati grupp kaheks ning mina olin esimeste seas, kes hakkasid mööda 50m kaljuseina alla jõkke laskuma. Alguses ei tundunud selles üldse midagi keerulist olevat aga kui ma sealt üle serva alla nägin… hea, et mul juba köied küljes olid, sest ma arvan, et muidu oleksin alt hüpanud ja öelnud, et mina seda nalja ära ei tee. Muidugi Kaisal ju jah, ikka juhtub VAHEST. Kui ma oma esimesi arglikke samme selgees üle serva tegin ja hoolega kuulasin, mis instruktor teha käsib, libastus mu üks jalg ja te võite ise ette kujutada, kuidas ma röökisin, kui järsku 50 meetri kõrgusel kaljuseinalt alla kõlkusin. Ma ei teadnud, et ma oskan nii palju roppsõnu nii eesti, inglise kui hispaania keeles – üllatasin ennastki. Ausalt öeldes jooksis elu korra silme eest läbi ja mõtlesin, et nüüd on kõik. Sain oma vasaku kannika mõnusalt ära kriibitus ja praegugi meenutab mulle mu vägitegusid kriimustatud nahk ja ilus suur sinikas. Adios lühkarid paariks nädalaks! See selleks. Igatahes, eluga ma sealt lõpuks alla jõudsin ja vägeva kogemuse sain. Aga never again!
Õhtuks korraldas Ruta Huasteca staff meile laheda peo. Lõke, muusika, kokteilid (ilma alkoholita, et te midagi sellist ei arvaks!), tants, mängud ja mõnus rahvas. Sai palju nalja ning keegi ei lasknud ka vihmast end segada.

Viimase päeva hommikune äratus oli karm. Hommik oli nii varajane, et väljas oli veel pime, kui hommikust sõime. Ja siis bussi ning minekut. Kokku veetsin tagasi koju reisides umbes 30 tundi. Ja sellest umbes 5% EI möödunud bussides. Vot nii.

Teate küll kõik ju seda tunnet, et tore on ära käia ja ringi vaadata aga koju tagasi tulla on veel mõnusam. Reis oli mega aga oma voodi, oma tuba, oma linn ja omad inimesed... mmm. Igatsesin Ixtepeci ja praegu kaifin täiel rinnal seda, et kodus olen!

Koju jõudes ja oma tuppa astudes ütles ema, et mulle on seal üllatus, mis mind juba mõned päevad on koju oodanud. Ma sain oma jõulupakid kätte!!!!! Parem hilja, kui mittekunagi, eksole! Nii-nii-nii-nii-nii armas oli! Aitäh tädi Kristile koos perega ja vanaema Maiele! Suured kallid üle ookeani!
Ja Kristi! Sa tabasid selle raamatuga kümnesse! Olen juba mitmendat päeva vahetevahel omasse maailmasse läinud, kui lugema olen jäänud. Nii ilus ja armas, aitäh!

Nonii, nüüd olen juba piisavalt oma uneaega kulutanud ja homme lubasin õigeks ajaks kooli laekuda, ehk siis buenas noches!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar