Teisipäev, 24. veebruar 2015

Tappev palavus aga sauna igatsen endiselt

Üritan ikka nädalaste vahedega vähemalt endast midagi teada anda. Väga üldiselt öeldes on elu endiselt superilus, mõnus ja palav siin Mehhikos. Jah, viimastel päevadel on see jube palavus mu jalust löönud täitsa. Ma ei tea noh, seda on ikka natuke palju juba eestlanna jaoks vist. Kraadid jäävad kuskile veidi alla neljakümne aga no päikese käes on täiesti võimatu olla. Tuult ei ole seega õhk lihtsalt puudub minu jaoks. See trall on juba umbes eelmisest reedest-neljapäevast saati kestnud. Muidu tavaliselt on ka palav jah aga esineb normaalsemaid päevi ja minu jaoks tuleb ette ka jahedaid õhtuid aga no praegu…johhaidii. Kui ma eile öösel veel kella kolme ajal üleval istusin, olin rõdul ja ka siis higistasin nagu segane, sest praegu on ka ööd kuumad. Minule mõjub see kuumus nii nagu oleksin panniga pähe saanud – täiesti uimane ringi töllav tont, midagi meelde ei jää ja juhe on nii koos koguaeg.

Eelmisel nädalal tegin midagi erakordset – kirjutasin koolis oma esimesed eksamid. Õpetaja andis mulle lehe kätte ja kui ma seda lugedes muffigi aru ei saanud, ütlesin, et vabandust aga ma tõesti ei saa aru ja kardan et ei oska seda eksamit ikkagi teha. Selle peale teatas õpetaja, et itaallane Rene küll teeb eksameid ja mina peaksin ka. Nojah, mis sest, et itaallastel oli keel juba peale paari nädalat enamvähem ja mul võttis see kuid aega.. Aga ma ei lasknud tujul langeda – mis nad ikka teevad kui ma lihtsalt aru ei saa. Õige oligi, just päris palju nalja sai sellega. Nii õpetajaga kui klassikaaslastega – Kaisa eksamit tegemas… Kõik ütlesid mulle lihtsalt vastuseid ette ja ma pidin ainult numbrid ja tähed kokku viima. Mõtlesin, et parem nii, kui tühi leht tagasi viia. Siin käib hindamine kümnepallisüsteemis. Sain hindeks 3.5 – kõigil nalja veel rohkem kui varem. Enda jaoks ka päris hea kõhutrenn. Teise eksami, filosoofias vabandasin õpetajale ilusti välja. Üritasin maha kirjutada aga siis sain aru, et mis sellest ikka kasu on, kui ma sõnad ka kuulmise järgi valesti kirjutan. Kirjutasin siis õpetajale ilusa teksti lehe alla, et ma tõesti üritasin aga mu hispaania keel ei ole ikka nii hea, et ma saaksin sellistest asjadest aru ning vabandasin. Õpetaja sai südamest naerda ja siis jäin temaga lihtsalt niisama juttu ajama, see sobib mulle hulga rohkem.

Eelmine nädal möödus kuidagi überkiirusel, isegi ei mäleta mis ma veel tarka tegin. Eks ikka oma igapäevarutiini: kooli, piljardisse, koju, jõusaali. Sinna vahele mahuvad muidugi kokkusaamised sõpradega ja väljaskäigud.

Nädalavahetus. Reedel käisime hea kambaga Yoshi juures, õhtu möödus nagu ikka ennast pooleks naerdes ja igasuguste maailmaasjade üle arutades. Lihtsalt armastan neid inimesi ja seda seltskonda. Laupäeval käisime selle meeletu kuumuse eest Ojo De Aguas ennast värskendamas ja ujumas. Megarahvas muidugi, kes oli sinna puhekpäeval peredega kokku tulnud ja noh, kui blondiin vette hüppab, ei olnud vähe neid kommentaare, vilesid ja kõike muud.  Kuna ujumine ja kuumus võtsid meid kõiki nii läbi, otsustasime sellel õhtul tacoringi teha ja siis perega mõnusalt teleka ette sättida ja filmi vaadata. Kõik sujus plaanipäraselt seni, kuni mulle kella ühe ajal öösel Yoshi helistas ja küsis, kas ta võib külla tulla. Nojah, loomulikult ei olnud probleemi. Aga temaga oli kaasas ka Paco. Ajasime siis koos Carlose üles (see oli raske, vend oli nii väsinud, et tema püsti saamine võttis palju aega). Meie Carlosega ei olnud eriti peomeeleolus, pigem oleks kerra tõmmanud aga kuna need hullud nõbud käisid nii pinda, et nii ikka ei saa ja mida kõike, lõppes õhtu sellega, et istusime pool ööd rõdul ja magama sain kella viie ajal. Sellel õhtul naersin ma nii palju, et päris tõsiselt mõtlesin ühel hetkel, et lasen püksi. See kõlab väga lapsikult ja rõvedalt aga Paco suudab nii suuri krookse lasta, et minu või Yoshi täisnime ütlemine ei ole mingi probleem. Issand, seda kirjutadagi on rõve aga ausõna, see oli nii naljakas, et mul oli kõht krampis ja pisarad jooksid. Vaikne õhtu Ixtepecis, minu rõdu all, Oxxo ees paar taksot kliente ootamas, meie räägime vaikselt juttu ja siis tuleb see vend ja röhitseb nii, et kõik kajab. Vot sellepärast ma alati lihtsalt ütlengi, et „oli tore õhtu“ – kui ma hakkaksin kõiki neid rõvedaid nalju siia kirjutama, siis see oleks nõme, kirjutades ja lugedes pole see üldse naljakas. Okei minu jaoks jah, sest mulle tuleb kõik meelde.  Mi mujer me encontró en el celular los mensajes del Whatsapp!  Ma arvan, et selliseid spontaanseid kokkusaamisi nagu siin enamvähem igal õhtul on, jään kõige rohkem igatsema. Kes mulle Eestis ikka laupäeva öösel helistab ja teatab, et ootab mind rõdu all, et niisama koos chillida.

Eile käisin ilusti koolis ja kui me nagu tavaliselt peale tunde pildardisse läksime, tulid sinna ka sõbrad ja nõbu Ixtepecist, kes muidu meie koolis ei käi. Plaanisin vara koju minna, et magada, sest see palavus niitis ikka täiega aga lõpuks jõudsin hoopis kella kole ajal koju, mitte 12 nagu arvasin. Sõime ruttu Salmaga lõunasöögi ära ja läksime korraks diivanile puhkama. Plaan oli kell 5 jõusaali minna, et kava ruttu ära teha, sest Salma pidi kell 8 juba tantsima minema (Siin toimub Juulis selline suur üritus, mida võib võrrelda tantsupeoga. Asi toimub osariigi pealinnas Oaxacas ja minu Salma on sellel aastal üks peatantsijatest, kes seal mitmetuhande inimese ees kepslema hakkab. Mul on nii kahju, et mina seda ei näe, sest selleks ajaks olen juba kodumaa pinnal tagasi) Ja järgmine asi, mida ma peale seda, kui diivanile heitsime mäletan, on see, et ärkasin mingi valju reklaami peale telekast ja ehmatasin ennast lolliks, sest kell oli 8. Äratasin ruttu Salma üles, see jooksis ruttu oma tuppa, haaras riided ja kadunud ta oligi. Minul telefon sõnumeid täis, et kas ja millal ma jõusaali lähen. Helistasin Yoshile ja rääkisin talle loo ära ning läksime hoopis parki istuma. Meiega ühines ka vend Carlos ja kui meil just õhtu hakkas hoogu üles kerima, helistas ema ja ütles, et Carlose koer hakkas poegima. Me olime seda juba ammu oodanud ja tegelikult pidid kutsikad juba eile sündima aga jah. Ehk siis jooksime ruttu koju. Sündis 9 kutsikat, 7 elavad praegu. Kahega läks jah natuke õnnetult, ei tea kas sünisid juba surnult või mis juhtus. Igatahes meil on praegu trepi all suur hall rottweiler oma seitsme kutsikaga
.
Me oleme Salmaga siin kaks õhtut Twilighti filmide maratoni teinud, päris armas. Filme pole ammuammu näinud ja Salmaga saab alati nii palju nalja. Eile jõudsime siis kõik vaadatud.
Ja ei tea, mis mul täna juhtus aga unustasin õhtul omale äratuse panna ja selle asemel, et kella kaheksaks kooli minna, ärkasin ma kell 11. Siis leidsin, et ju siis oli see saatus, sest Eesti Vabariigi aastapäeva puhul võib ikkagi ühe puhkepäeva lubada. Vaatasin ilusti presidendi kõnet ja kätlemist ka. Ja emme, tead mida ma hirmsasti igatsema hakkasin… meie vabariigi aastapäeva salatit. Palun, siis kui ma koju tulen, siis teeme seda kohe esimesel päeval!
Ja ülejäänud päeva veetsin Carlose ja Yoshiga, sest ema läks Salmaga Salina Cruzi mingeid asju ajama. Õhtul jalutasime Alejandroga pargis ja nägime palju sõpru. Siis hakkasingi Yoshiga rääkima, et tegelikult ikkagi nii lahe, kui palju sõpru ja häid tuttavaid on, kellega alati midagi teha saab. Näiteks ühe õhtuga kutsuti meid vist kolmele peole ja märtsis toimuvale rannatripile.

Nonii, nüüd venis pikale natuke aga emmele nii meeldibki ;)

Ilusat reisi mu kallile eesti perele, kes praegu Hispaanias on, kallid teile – nüüd tulevad ehk kiiremini, sest olete mulle natuke lähemal.

Ja ilusat Vabariigi aastapäeva! Elagu mu armas Eesti, üks maailma kõige ilusamaid riike!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar