Mis mina siis veel teen?

Tervitused üle mõne aja jällegi, kallid!

Kuidas see aeg on alles täiskäigu sisse pannud praegu, no üldse ei jõua enam midagi kirjutada. On päevi, kus ei leia mahti arvutitki lahti teha, rääkimata blogimisest.
Praegune elu keerleb endiselt nende eelnevas postituses kirjutatud mustade pilvede ümber. Täna nägin viimast korda Helget. Tema lahkub ülehomme ja järgmisest nädalast alates nühib juba koolipinke Norras nagu poleks midagi juhtunudki. Masendav.
Amedeo minekuaega veel teada ei ole, mingi sahin käib, et tal on veel kaks nädalat ja samuti ütlesid ka tema vanemad Itaaliast, et ta peab kõik need kaks nädalat iga päev kellast-kellani koolis käima ja ei mingit juttu. Nad on vihased. Ja ikka korralikult. Ehk siis on see tõsi ja ta jääb veel Veebruarini. Mis olukorra lolliks teeb on see, et mina sõidan laupäeva õhtul Mexicosse, sest meil tuleb see yfu reis. Ja see viimane nädal, kui mu kallis Ami Ixtepecis on, ei ole ma siin. Ma ei ole talle seda veel öelnud, lihtsalt ei leia seda hetke kunagi. Nõmeeeeeee.
Praegu olen kõik õhtud, alates sellest, kui me eelmine pühapäev selle asja teada saime, Amedeoga olnud. Selline magushapu olukord. Alati saab nii palju nalja, et mul hiljem kõhulihased haiged aga samas kõik teavad, et selle taga on ikkagi olukord, mis on lihtsalt... ei hakka oma blogi siin nende sõnadega ära rikkuma. Pinche mierda! Hispaania keeles ei kõla see nii koledalt.

Ausaltöeldes on kogu see olukord siin pannud mind asjade üle järgi mõtlema. See on täpselt sama mõtlemine, mis mul Eestis oli, kui otsuse vahetusaastale minna vastu võtsin. "Nojah, eks ikka on kurb ja igatsen oma inimesi aga mis seal ikka! Ja seda toredam on ju tagasi koju minna!" - ma ei osanud elusees arvata, et see algus nii jube ja kole olla võib. Ja ma arvan, et praegu ei oska ma hästi ette kujutada, kui jube ja kole see lõpp tuleb. Fui, ma ei taha mõeldagi.
Kui nemad on siin olnud pool aastat ja ära minemine on nii raske...mida mina siis veel teen, kui olen aasta siin olnud ja pean ära minema? Huhh, kõik need inimesed, kohad ja mälestused mis siia jäävad on ikka võrratud. Nii kodune ja südamesse kasvanud.

Kinkisin Amile oma I-LOVE-ESTONIA käevõru. Tal oli nii hea meel. Kuna Paco ei suutnud leppida mõttega, et ma tema peale ei mõelnudki ja vist isegi solvus natuke, küll läbi naljade - Salma ütles ka, et tegelikult ta vist oli tõesti natuke õnnetu, et tema ei saanud minult midagi - siis nüüd on ka temal samasugune sini-must-valge käevõru. Need kaks olid nii õnnelikud - pisiasjad, kuidas inimesi rõõmsaks teha!

Täna sain lõpuks oma klassi ka vahetatud. Selleks ajaks, kui ma oma uude klassi jõudsin, olid neil ainult vabad tunnid aga inimestega rääkisin ja kõik on nii sõbralikud ja elevil sellest, et ma nendega õppima hakkan. Klass on poole väiksem - eelmises oli umbes 40 inimest, praeguses 20. Ja kõik on nii hoolitsevad ja muretsevad minu pärast. Nojah, eks kui aus olla, siis elu on õpetanud, et see on alguseasi aga ma arvan, et mul on lootust, et seekord on erand - mul tõesti on head sõbrad selles klassis. olen nendega läbi käinud juba enne, kui oma pere vahetasin ja siiani ei ole nad ära tudinenud. Alati veavad mu igale poole endaga kaasa ja nalja saab palju.

Ja nüüd sätin ennast valmis - läheme lõpuks ometi jälle jõusaali. Vahepeal on mu suurde trennikavasse mitmepäevane auk tulnud, sest kõik need eelmise nädala sündmused ja see, et ma haigeks jäin...noh, ei olnud trenniaeg.

Kalli-kalli
Kaisa :)