Laupäev, 3. jaanuar 2015

Head uut aastat!

Mööda läks kõige viimane päev aastas 2014 ja vahetevahel ei ole ma ikka veel aru saanud, et elan teiselpool maakera juba kuid.

Kui nüüd aus olla, siis olen viimase nädala mõnuga koduigatsust põdenud. Igasugust erinevat koduigatsust aga eelkõige igatsen oma inimesi. Seda on ilmselt raske mõista aga ma tunnen ennas siin vahepeal väga üksikult. Tegelikkuses ei ole ma kunagi üksi. Mu ümber on imelised inimesed, kes minust palju hoolivad ja sellepärast ongi seda võimatu seletada, miks ma nii tunnen. Aga õnneks olen nüüd juba nii palju kogenum, et tean täpselt kuidas pean käituma, et see igatsuse aeg kiiremini ja kergemalt üle elada, nii et ei ole vaja minu pärast muretseda.

Vaheaja rutiini olen ilusti sisse elanud – öösiti olen kaua üleval ning ärkan kuskil poole päeva peal. Enam ei häiri mind ka tänavalt tuppa tungiv hommikune lärm. Ma arvan, et Eestisse jõudes olen nii treenitud, et võin iga kell kuskil suure lärmi sees magada, pole probleemi.

Kolmekümne esimesel oli emal all kaupluses jällegi meeletult tööd aga seekord oli minust rohkem kasu kodus –käisin turul süüa ostmas, koristasin tuba ja tegin õhtuseks peoks magustoite. Minu enda poolt jõudis peolauale klassikaline juubelitordipulbrist tehtud õunakook. Minu rõõmuks kõik jumaldasid mu hoolega meisterdatud ilusat kooki ja see kadus laualt kiiremini kui kõik ülejäänud magustoidud.
Õhtuks sõitsime Salina Cruzi, et uus aasta koos isapoolsete sugulaste juures vastu võtta. Osadega olin ma juba kohtunud aga seal sain tundma veel pereliikmeid ja veel NÕBUSID. Neid ikka tõesti jagub siin. Ja nad on kõik imetoredad ja armsad inimesed. Jõudsime nende juurde umbes pool tundi enne keskööd ja seega oli meil kohe palju rääkida, sest kõik küsisid minult igasuguseid küsimusi – need tavalised asjad, mida inimesed ikka alati teada tahavad ja mille vastused on mul unepealt selged. Ning jutustades ei märganud me, kui kiiresti aeg läinud oli ning kui õuest ilutulestiku pauke kuulsime, tuli Salma tuppa ja ütles, et kuulge, kell on juba 00 läbi, head uut aastat! Kui nüüd aus olla, siis olin natuke pettunud, sest kodus me kõik ootame keskööd juba mitu minutit varem ja lõpus karjume alati viimased sekundid ja kui aeg täis, siis võib kuulda palju rõõmuhõiskeid ja vilet ning toimub suur kalliralli. Siin käis asi väga rahulikult ja ma isegi ei tundnud (ega tunne siiani) et aasta on teine.
Ja alles peale keskööd hakkasime sööma. Toidud olid imelised ja mul oli kõht nii täis, et täitsa halb oli olla. Kõige maitsvam asi, mis mulle hästi meelde jäi oli makaronivorm suurte värskete krevettidega. Siin on krevetid nii teise maitsega kui Eestis – palju palju palju paremad! Ja hiiglaslikud!
Ma arvan, et nüüd leidsin oma kõige lemmikuma nõbu siit – kohe, kui nägime, saime jutu peale ja ta on überlahe inimene. Nimi on Jhonatan ja ta on 23 aastane. Elab Salina Cruzis, koos oma vanemate ehk minu tädi perega.  Ning tema pakkuski, et me võiksime ka nendega kaasa minna hommikul randa pidusse.
Hiljem vaatasime nõbudega filmi, kuni vanemad omavahel juttu ajasid ja koju jõudsime umbes 3-4 ajal. Tegin veel kiire Skyle kodustega, sest Eestis oli juba täitsa lõuna ning tervitasin kõiki oma kalleid!
Ning siis otsustasime Salma ja Zabdiga, et võitleme oma unega ja läheme ka ikka randa – kõik teised juba ootasid meid seal. Kahjuks ei võtnud ma telefoni kaasa, kuna läksime sinna kell 5 hommikul ja õues oli kottpime. See on kirjeldamatule ilus koht ja ma nüüd annan endast parima, et teile mingigi pilt silme ette luua. Need blogilugejad, kes Nissi kooli reisiga Broadstairsis käisid – sealne rand, mille üleval on selline kõrge ja suur platvorm, sellesarnane koht. Ainult et miljon korda ilusam. Kõndisime sellelt suurelt platvormilt alla randa, kus oli meie seltskond ennast liival mõnusalt sisse seadnud. Ões oli pime, meri kohises kõrvus ja jaheda tuule tõttu oli mul isegi külm. Taevas oli täis tähti ja merelt helkisid vastu suurte kaubalaevade tuled. Ning mõne aja pärast hakkas päike tõusma. Kogu taevas värvus punaseks, violetseks, kollaseks ja veidi sinakaks. Ning siis ilmus suure mäe kõrvalt merest välja tulipunane hiigelsuur päike. Koos Zabdi, Salma ja Jhonataniga jalutasime mööda randa päikesele vastu ja rääkisime juttu. Ma arvan, et see oli üks mu vahetusaasta kõige meeldejäävamatest hetkedest ja võib-olla ongi hea, et mul telefoni ei olnud. Ei raisanud mitte sekunditki filmimiseks või pildistamiseks ning minule jääb see pilt alatiseks mällu.

Koju jõudsime hommikul kella kaheksaks ning vajusime kohe magama. Kauaks seda uneaega ei olnud, kuna ema äratas meid juba enne kella kahtteist, et hommikust süüa. Terve pere oli koos ja see oli armas.
Hiljem sõitsime tagasi Ixtepeci ning läksime otse vanaema juurde, sest seal külas olevad kolm onu koos peredega pidid õhtul ära sõitma (nad elavad kuskil kaugel ja veetsid nädala Ixtepecis, et kõiki üle pika aja jälle näha). Jäin ühe onuga vaidlema – ta oli täiesti veendunud, et Eesti on Venemaaga väga sarnane ja üldse põhimõttelised Venemaa. Aga kes mind tunneb, siis teab, et selles küsimuses olen ikka klassikaline kergestiärrituv eestlane. Seletasin ära, et minu jaoks on see solvava tooniga, kui öelda, et eestlased on sama, mis venelased. Kui ma lõpuks oma seletuste ja selgitustega ajaloost ja praegusest teravast olukorrast lõpetasin, oli onu arvamus Eestist muutunud. Näitasin veel pilte oma kodust ja perekonnast ning see kustutas onu vana arvamuse täielikult.
Koju jõudsime kella üheksaks ning seal olid meid ootamas minu tädi ja onu koos nõbudega, kelle juures me uue aasta olime vastu võtnud. Nad tulid meile külla, et koos õhtust süüa. Käsime siis nõbudega koos tlayudade järgi – hiigeltellimus, ligi 15 tlayudat ning pidime ootama üle poole tunni. Igav muidugi ei olnud, koos mu lemmik nõbudega sai palju nalja, need inimesed mulle meeldivad! Lõpuks sain jällegi kella poole nelja ajal magama aga seekord võisin õnneks hommikul nii kaua põõnata, kui tahtsin.

Ja nüüd sõidan perega mitmeks päevaks ära muid maid avastama, seega ilmselt ei ole minust interneti puudumise tõttu kuskilt midagi kuulda. Läheme linna nimega San Cristobal (võite ise gooflest otsida ja vaadata, kui imeline koht see on) ja vaatame üle kõik selle lähedal olevad vägevad kohad. Teen palju pilte ja ehk lõpuks ka video.

Olge kallid!

Kaisa J

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar