Pool läinud ja pool ees

Jälle istun siin poole öö peal üleval nagu juba kuidagi lolliks harjumuseks on saanud ja täna hoiab mind unetult Eesti laul. Kogemata sattusin mingit videot vaadates selle soone peale ja siis tuli meelde, et hakkab ju lauluvalimise aeg kätte jõudma ning mul pole halli aimugi, mis valikus on. Ei tea isegi miks aga see on ikka asi, mida mulle alati jälgida meeldib, kogu see Eurovisiooni tsirkus ehk siis istun üleval ja kuulan järjest Eesti laulu poolfinaliste. Leidub ju päris head kraami. Ja minu jaoks natuke ekootika kuulata - millal mul viimatu eestikeelsete laulude playlist ees oli...ei seda mäleta. Nüüd saab mu list igatahes täiendust.

MUIDE! Täna on mul pool vahetusaastast läbi! Nägin täna Mettat ja ta ütles, et tema kuupäevade loendaja telefonis on praegu täpselt poolepeal. Pool aega läinud ja pool veel ees. Uskumatu, kui kiirelt kõik ikka läheb! Juba esmaspäevast läheme tagasi kooli ka, ma ei teagi nüüd. võibolla natukene ootan aga pigem mitte väga - mul praegune elu nagu lill ja üldse mitte igav ning seetõttu ma väga kooli ei kibele. Metta ja Silje küll, ütlesid mulle, et praegu juba täitsa tahaks kooli tagasi. Nojah, ega mul pääsu pole nagunii. Loodan, et saan vähemalt kohe oma uude klassi minna, ehk tuleb siis ka isu koolis käia tagasi.

Aga sellest ka, mis ma siin muidu teen ja olen. Viimase nädala olen iga päev hoolega trenni teinud ja kuni tänaseni õnnestus mu dieet ka suurepäraselt. Täna andsin alla ja käisime Yoshiga tacosid söömas. Ja kõik see trall sellepärast, et nüüd tõesti tunnen, et olen ikkagi liiga palju juurde võtnud ja endale enam ei meeldi nii. Ma tean, et siin olen nagunii mingi überilus ja midaiganes aga kui endal ei ole hea tunne, siis mis kasu teiste arvamusest on. Ega mingit muutust veel toimunud ei ole aga vähemalt ise tunnen end juba paremini.
Kaks päeva käisime õhtuti Yoshi ja Amiga möödaIxtepeci ringi jooksmas, pool tundi ja mina olin täielik laip. Ning nüüd viimased kolm päeva olen iga õhtu jõusaalis käinud. nii sõprade kui nõbudega. Eks ta natuke imelik ole, enamasti olen ainuke tüdruk seal aga ausaltöeldes mind praegu ei huvita, mul selge siht silme ees. Ostsin isegi spetsiaalselt trenni tegemiseks uusi riideid, et ennast veel rohkem motiveerida. Aga siiski kõige parem motivatsioon oli see, kui panin kõrvuti kaks pilti. Esimene siis, kui ma olin alles esimesed nädalad Mehhikos ja teine praegu tehtud pilt, kui olen juba üle viie kuu siin elanud. Ja see erinevus on...jahmatav kui ma nüüd aus olen. Ma ei ütle, et ma nüüd superpaks valmis oleks aga vahe on tuntav ja märgatav.

Ja üleeile tuli siis see hetkemõte, et peaks oma närkad juuksed ka ilusaks laskma lõigata. Eks hirm oma kallid kiharad kellegi mehhiklase kätte usaldada oli ikka suur aga ma mõtlesin, et mis seal ikka. Käisin oma kodust 1-2 minuti kaugusel pisikeses juuksuriputkas ja maksin kiire lõikuse eest 50 peesot, mis ei ole isegi kolme euri. Ega ma päris suvalise juuksuri juurde ka ei läinud tegelikult - Silje oli juba korra tema juures käinud ja seega tuli ta minuga kaasa. Juuksuriks oli muhe mees, kes töötas väga kiirelt. Ja korralikult ka. Esialgu, kui peeglisse ei näinud ja märkasin ainult põrandal olevat juuksehunnikut, tabas mind paanika aga lõpptulemusega olen superrahul. Ma tean, et ei lõiganud palju ja mingit ülisuurt muutust ei ole aga ise tunnen ennast kohe palju paremini. Jei!

Nii mu elu siin praegu käib, kiirelt ja liikuvalt. Praegu on kõik lihased nii haiged, et kole lugu aga ma ei kavatsegi trenni pooleli jätta. I can do it!

Nüüd oleme kaks päeva Siljega tema juures koduaias päevitamas käinud, et mingigi jume saada, sest uskuge mind, ma pole Eestis ka nii heledaks läinud, kui siin. Muidugi oli enne tulekut pea mõtteid täis, et lähen aastaks Mehhikosse ja tulen neegrina tagasi. Jajah, edu sellega. Peale esimest paari kuud pidin jumestuskreemi ära vahetama, kuna vana oli liiga tume - praegu kasutan kõige heledamat, mis siin üldse on.
Aga need hetked jäävad ka alatiseks meelde. Ei midagi erilist - lihtsalt lebotame Siljega päikese käes, kuulame muusikat ja räägime juttu. Ahh, vot see oli see, mida ma ette kujutasin, kui vahetusaastale Mehhikos mõtlesin.

Jaanuari lõpus toimub YFU reis Mexicosse. See ei ole kohustuslik ning Silje ei lähe aga otsustasin sellest hoolimata minna. Mis seal ikka, pean võtma sellest aastast kõik, mis võimalik ja minu perereis San Cristobali õpetas mulle, et kuhuiganes on siin võimalik minna, alati MINE!
YFU reis kestab 4 päeva ja kui vend Zabdi nägi plaani, kuhu meid viiakse ja mida näidatakse, ütles, et oleks kindalsti mõtekas minna, sest need kohad pidid väga ilusad ja huvitavad olema. Sellega seoses - Zabdi läks tagasi Mexicosse ja sellest oli mul nii kahju. Ma saan oma vennaga megahästi läbi ja kui ta ära läks, siis suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida, kui viimast korda kallistasime. Aga õnneks pidime kunagi lähiajal Salmaga Mexicosse minema, et teda külastada - see oleks nii megaaa!

Ja nüüd keeran magama ära
Head ööd mulle ja kena päeva teile!
Kalli-kalli
Kaisa :)