Niisis, nagu eestlasele kombeks, pean mina kinni kokkulepitud aegadest. Kui oli öeldud, et kell 7 hommikul sõidame siit ära, siis mina ärkasin 6, käisin pesemas ja olin seitse valmis minema. Kas keegi teine oli ka selleks ajaks üles ärganud? Võite ise arvata. Nii ma siis heitsin lihtsalt riides ja valmis nagu ma olin, voodisse ja magasin edasi. Lõpptulemusena lahkusime kodust umbes 9-10 paiku ning algas neljatunnine sõit Tuxtlasse.
Tuxtlas oli meeletult palav. Meeletult. Ema tahtis omale mingied erilisi lemmikkrõpse osta, seni läksime meie Salmaga kiirelt MacDonaldsisse ja mugisime neid mäki friikaid. Jube küll aga no nii maitseb! See oli mu teine kord MacDonaldsis käia siin viie kuu jooksul, et te teaksite.
Jalutasime natuke linnas ja vaatasime igasuguseid asju, mida seal müüdi. Rahvariided jällegi imeilusad ja väga erinevad minu osariigi Oaxaca omadest. Jalutasime välja jõe äärde ning sealt läksime paadimatkale. Või ekskursioon on ehk parem sõna. Kokku kestis paadisõit rohkem kui kaks tundi ja tagasi jõudes oli väljas juba päris hämar. Mina olin aga terve aeg lummatud nendest mägedest, vaadetest ja värksest õhtust. See oli lihtsalt...imeline ei ole ka piisav sõna ma tunnen. Üritasin nii hästi kui suutsin aga ei piltidel ega videos ei näe see pooltki nii äge välja, kui see tegelikult oli. Ma arvan, et igaüks oleks pahviks löödud sellise kogemuse peale.
Kuna ekskursiooni lõppedes oli juba hämar, oli aeg sõita edasi San Cristobalisse. Selleks kulub Tuxtlast minnes umbes tunnike. Ja oi kuidas ma kaifin neid autosõite kõrgel mägedes, kui all paistab linn ja päikeseloojang on taeva kirjuks värvinud!
San Cristobal on selline väike linnake umbes 2000 meetri kõrgusel mägedes (no tegelikult suurem kui Ixtepec, võib võrrelda Juchitani või Salina Cruziga) ning sellepärast on seal kliima hoopis teine. Ümberringi suured metsad ja mäed. Võibolla teie seal lumises Eestis naerate selle üle aga San Cristobalis oli 15 kraadi sooja ja ma pidin ära külmuma. Ma ei tea, mis värk on aga siin on need kraadid ikka hoopis teised. Minu jaoks oli sealne 15 nagu 2-3 Eestis. Aga linn ise on IMELINE! Natuke meenutas mulle Tartut - palju noori, ilus, puhas, palju kohvikuid ja pisikesi söögikohti. Aga seal on ka väga palju turiste. Ma pakun, et umbes 70% inimestest olid turistid ning selle pealt teenivad kohalikud mõnuga raha. Kuuslin palju inglise keelt aga samas oli seal ka väga palju rahvast igasugustest võimalikest kohtadest maailmas. Ma ütleksin, et natuke selline hipsterite linn. Hästi mõnus ja mitte päris tavalised inimesed. Sellised kiiksuga aga üldseüldse mitte mingisuguseski halvas mõttes! Just sellised nagu... äkki oleks kõige parem iseloomustus, et nagu vahetusõpilased? Sest noh, olgem ausad, ega me ikka päris täie mõistuse juures ei ole, kui sellise hullumeelse seikluse oleme otsustanud ette võtta.
Esimese öö veetsime sellises hotell-külalistemajas, kus mu vend Zabdi paar aastat tagasi mõned kuud elas. Seal on 95% rahvast välismaalased ja nende elu on lihtsalt niiiiiii kirjeldamatult lahe! Selleks, et seal elada on nad kõik nagu vabatahtlikud. Kes valvab vastuvõtulauda, kes teeb süüa, kes koristab, kes aitab millegi muuga. Ja nad on seal kõik nagu üks suur hipsterite perekond - õhtuti tehakse megatšillis välisõues lõke, lauldakse, süüakse, räägitakse juttu ning pikutatakse seal olevates võrkkiikedes. Überüberüberlahe koht! Ma kardan, et armusin nii ära, et ühel päeval tahaskin seal mõnda aega elada. Mitte kaua - paar nädalat oleks täitsa super.
Õhtusöögiks kõndisime läbi linna restorani nimega Cocoliche ning sealsed toidud olid tõesti väga maitsvad - see on mu pere lemmiksöögikoht San Cristobalis. Hubane ja armas koht, live muusikaga.
Tagasi hotelli jõudes oli mul nii külm, et ei oskagi kirjeldada. Sellest asjast ma ei saa aru - miks neid mingit küttesüsteemi ei ole, kui seal linnas ju koguaeg selline kliima on! Lõdisedes ütlesin emale ja Salmale, et täna öösel magan kõikide riiete ja kahe paari sokkidega! Aga suure seletamisega ajasin sassi sõnad sokid ja aluspüksid ehk siis võite ise ette kujutada, kui kaua nad irnusid nii, et sõnagi rääkida ei suutnud. Ema jõi veel parasjagu kuuma puuviljajooki ning purskas kõik suust välja. oijah, Kaisat ja neid keeleapse.
Teise päeva hommikul ei olnud mul magamisega samuti palju õnne - isa oli oma äratuskella välja lülitamata unustanud ja mina olin ainuke, kes seda kuulis ja kinni panema minema pidi. Aga ma ei tea isa telefoni koodi ja seetõttu ma ei saanud seda välja lülitada. Ehk siis helises see kella kuue paiku hommikul mingi kolm korda ja ma pidin oma soojast voodist välja ronima. Lõpuks läksin ma närvi ja viisin telefoni Salma kätte, kes selle kinni pani.
Hommikusöögiks olid hotellis elava pakun, et itaallase poolt valmistatud pannkoogid puuviljade ja meega. Maitses veel paremini, kui kõlab, luban. See on selline koht, mis on hästi kodune ning ei ole kedagi, kes oleks nõudepesija või lauakoristaja. Kui söödud, pesime ise nõud ja kuivatasime ka.
Ka minu kahe Salina Cruzi tädide pered olid San Cristobalisse puhkama tulnud, läksime nendega uuesti hommikust sööma. Üks suur suur perekond ja nii armsad inimesed!
Selle päeva plaaniks oli külastada teises linnas olevaid koski. Sinna sõitmiseks kulus rohkem aega, kui ma arvasin - ligi 2 tundi. Aga asi oli seda väärt! Ja ned hiigeltreppe ka - suure koseni jõudmiseks pidime ikka mitusada astet läbi käima, kui mitte rohkem. Mul olid pärast jalad mitu päeva haiged. Sellepärast käisin seal ainult isa ja Zabdiga - ema ja Salma olid liiiiga laisad!
Hiigelkosk, mille ees säras vikerkaar. Ja noh, Kaisal muidugi hulludest ideedest puudust ei tule - seal oli võimalus kose juurest mööda jõge köiega alla liuelda. Uskuge mind, see oli kõrgemal, kui ma alguses arvasin. Kui mind seal torni otsas rihmadesse seoti, hakkasid jalad täitsa kontrollimatult värisema. Noh, muidugi ka sellepärast, et ähmi täis olemisega ei saanud ma aru, mida see mees seal mulle köite ja pidurdamise kohta seletas. Lõpuks sain aru. Enne lõppu pidin ise hoo maha pidurdama. Selge. "Noh, lükka endale hoog sisse ja mine!" ... ja ma ei suutnud. No nii hirm oli, et ei julgenud. Siis ütlesin mehele, et ta mu ise sealt tornist alla lükkaks. Vaatas mind imelikult aga nii ta tegi ja ohhhhsavana, mis adrenaliin see oli! Metsade kohal, kosk seljataga mööda jõge alla lasta!
Aga noh, kes mind tunneb, teab, et Kaisal ikka alati juhtub... Ma ei tea, kas see oli mu närvidest aga see pidurdamise jublakas ei töötanud kohe üldse hästi. Nüüd tagasivaadates mõtlen, et äkki mul käed nii värisesid, et jõudu polnud. Noh, ei tea, igatahes pidama ma ei saanud ja lendasin täie hooga teise torni sisse, kus kaks abilist juba kaugelt näitasid, et PIDURDA PIDURDA! Ja kuna kõik käis nii kiiresti, ei jõudnud nad mind kinni haarata ja ma lendasin pool tuldud teed tagasi. Vot siis tuli küll hirm nahka. Rippusin seal džunglis jõe kohal oma köitega ja ei teadnud, mida teha. Hakkasin ennast kättega edasi tõmbama, kuni mehed mulle mingi köie saatsid, millega nad mu tagasi tirisid. Lõpp hea, kõik hea. Kaisa...
Tagasi San Cristobali jõudes, läksime uude hotelli. Kõik oli väga ilus ja armas ja kena ainult et see oli selline hotell, kus toad olid väikestes majakestes. Ning kuna need asusid mäe nõlval, oli seal palju treppe. Meie toani jõudmiseks oli vaja ära trampida hulka treppe. Mu jalad olid niigi koskedest täitsa omadega õhtal. Emale muidugi tegi palju nalja!
Peale õhtusööki saime jällegi kokku tädide peredega ning jalutasime linnas ringi. Ostsin endale laamanahast tehtud sooja pontšo, see päästis mu külmast kõigil järgmistel päevadel.
Kui vanemad läksid tagasi hotelli, jäime meie nõbudega veel linna peale ringi vaatama. Lõpuks käisime ühes salsa-klubis tantsimas ja nii tore oli. Noh, mu väsinud jalad hoidsid mind natuke tagasi aga tantsimast ei takista Kaisat mittemiski! Selles asjas tunnen end juba täis-mehhiklasena.
Kolmas päev kulus sõiduks Palenque'esse, et minna püramiide vaatama. Sõiduks kulus no ma ei tea, mingi 3-4 tundi, kuna teed viisid mööda mägesid. Ja noh, need mägiteed...mina ja ema võtsime enne sõitu tabletti, sest seal ei ole võimalik kuskil seima ka jääda, kui paha hakkab. Ja hea oli, et selle tableti võtsin, mul isegi sellega läks natuke süda pahaks, mis siis ilma veel oleks olnud...
Ja poole sõidu pealt hakkas vihma sadama. See tegi reisi veelgi pikemaks. Kohale jõudsime mitu tundi hiljem, kui olime plaaninud ja enam ei olnud aega, et püramiidide juurde minna. Otsisime endale ühe ilusa ja megalaheda hotelli keset džunglit ja veetsime õhtu oma hubases kämpingus - Zabdi tinistas kitarri ja laulsime igasugu laule. Mõnda teadsin ka mina ning siis saime kõik koos laulda. See oli selline omaette väga armas peremoment minu meelest.
Tegime hommikuse pesemisegraafiku ka valmis, kuna pidime homme varakult ärkama, et püramiidid ja kosed ära näha ja õhtuks tagasi sõita. Meie Salmaga ei saanud üldse hästi magada, igasugused hääled metsast ümber meie majakese häirisid, sest need olid nii võõrad ja imelikud. Salma muidugi hakkas kohe igast asju ette kujutama ja see ajas minul ka une ära. Nii me siis istusime öösel üleval, kuulasime muusikat ja mängisime Candy Crushi, kuni lõpuks magama jäime.
Seega ärkasin jällegi kell 6, et esimesena pesemas ära käia. Peale mind ka kõik ülejäänud ning lõpetasime hommikusöögi ilusti graafikus umbes kell pool 9, et minema hakata. Siis aga juhtus selline asi... Meil on see iselukustuv auto ja kui isa ja Salma asju autosse viisid, unustas isa võtmed pagasnikusse ja pani selle kinni. Auto läks lukku ja võtmed olid ilusti sees. Ema oli mõnusalt vihane, sest olime nii vara ärganud ja kõik valmis pannud ja nüüd pidime mitu tundi lihtsalt ootama, kuni tuli mingi töömees, kes auto lahti muukis ja võtmed kätte sai. Lõpuks saime hotellist minema umbes 11-12 ajal. Tegelikult oli see minu meelest just hea, sest siis jäi vihm järgi ja ilm oli palju mõnusam.
Igatahes, lõpuks jõudsime siis minu kauaoodatud Maiade püramiidide juurde. Ma arvan, et sellest ei olegi väga midagi rohkem rääkida kui, et HÄMMASTAV, VÄGEV ja kõik sellised sõnad! Kellel vähegi kuidagi kunagi võimalik - soovitan kuumaltkuumalt, mitte soojalt sinna minna! Võtab sõnatuks ja hingetuks, kui keset kõike seda seista ja vaadata. Ma ei tea, võibolla see on mingi Kaisa armastus igasuguste selliste asjade vastu aga see tõesti oli mega! Parema ülevaate saab mu pildiblogist ja videost.
Enne San Cristobalisse tagasi minekut külastasime ka kahte erinevat koskede kohta. Samamoodi nagu püramiididegagi - mis ma siin ikka rääkida oskan, vaadake parem pilte ja filmi.
Õhtuseks tagasisõiduks võtsime emaga jälle tabletid, et vastu pidada aga seekord ei olnudki nii hull. Pimedas ei pidanud nägema, kui kõrgel kaljuserval me kurve võtsime ja pealegi vihma ei sadanud, seega läks sõit kiiremini. Või siis ma magasin lihtsalt kauem, ei oska öelda. San Cristobalis otsisime kõigepealt tükk aega hotelli ning siis näkkas meil superhästi - üks hästi peen ja kallis hotell oli hinnad väga alla lasknud, kuna nädalavahetus oli läbi ja kõik turistid olid lahkunud. Saime omale superluks hotelli sama hinnaga, mida muidu maksime selliste tavaliste ööbimiskohtade eest. Kuna seal oli ka täitsa okei wifi, rääkisin emmega Skype'is ka. Ütlesin, et kuigi väga tore on olnud ja kõik on überlahe, siis ma igatsen kodu, oma voodit, oma tekki ja oma patju ja natuke puhkust ning sõpru. Selle peale hakkas emps rääkima, et ma ikka ei igatseks, et ega Eestis ka mingi paradiis ei ole, et mul on siin veel pool aega jäänud jne. Selle peale ma natuke ehamatasin, sest olime üksteisest mööda rääkinud. "Emme, ma mõtlen, et ma igatsen Ixtepeci kodu.." hahahahhaah see oli üks hea nali! Emme nägu... Rääkisin seda oma siinsele perele ka, need said korralikult naerda. Muidugi ma igatsen Eestit ka aga ei pannud isegi tähele, kuidas rääkisin siinsest kodust nagu oma päris kodust. Aga see on ainult positiivne - tunnen ennast nagu täiesti kodus.
Ja ega muud midagi, järmisel hommikul magasime nii kaua, kui tahtsime, käisime söömas ja hakkasimegi tagasi koju (ise naeran ikka veel, kui seda sõna kirjutan) sõitma. Ixtepeci.
Oehhh, see emotsioon, kui ma tuppa astusin! Nagu siis, kui Eestis käime kuskil paarika päevaks ära ja kui lõpuks koju saad, see "jessssss" tunne.
Ja et kõike seda pikka juttu, mis ma just kirjutasin parem mõista oleks, meisterdasin ühe piiiika piiika video - varuge aega selle vaatmiseks aga endale väga meeldib, tasub vaadata!
Nüüd pingutasin küll hoolega, et teile palju lugemis ja vaatamisrõõmu teha, ehk see korvab selle pausi, kui te minust midagi ei kuulnud.
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar