Täna on alles mõnusalt palav päev siin Ixtepecis. Mul sai kohver pakitud ja asjad on õhtuseks sõiduks valmis. Käisin printisin omale yfu plaani ka välja, et mis päeval mida teeme ja ostsin kohvrile luku. Silje laenas mulle ndalaks oma pisikese kohvri - mu enda oma on hiiglaslik ja spordikotti ei mahuta oma nädalajagu elu ära. Niisis nüüd olen valmis oma 12 tunniseks bussisõiduks pealinna.
Kuidas mul siis viimasel ajal läinud on? Klassikaline küsimus, sest ei ole endast teile väga märku andnud. Kui aus olen, siis eks suhteliselt nukker on olnud. Ami ärasaatmine oli raskem ja kurvem, kui ma seda ette kujutasin. Ma olen aru saanud, et teil seal on seda raske mõista, miks see asi nii suureks puhutud on - ta ju lihtsalt läheb koju tagasi, mitte ei sure ära.
Mõtlesin tükk aega, kuidas teile seda paremini seletada. Näiteks kui mina aastaks Eestist ära läksin, siis oli mul küll selline auk südames tükk aega. Nagu tühjus mingi koha peal. Praegu on samamoodi. Amedeo on mu üks parimaid sõpru siin. Peale selle sai temast ka minu nõbu ja perekond. Kõige esimene sõber oli mul siin Silje ja peale seda, kui Ixtepeci kolisin, sain kohe sina peale Amedeoga. Ja nüüd ta läks ära. Käisime üleeile Yoshiga õhtul väljas nagu alati ja istuime pargis ning mõtlesime, et on ikka imelik küll, kui Ami't ei ole.
Jah, enne mainisin, et tal on veel 2 nädalat Mehhikos jäänud aga see aeg lõigati afs'i poolt poole lühemaks. Jah, ta on ka praegu endiselt Mehhikos aga ta saadeti pealinna elama nädalaks ajaks, sest siinne kordinaator ei taha teda Ixtepecis näha. Ehk siis sai Marilu (Paco ja Ami ema, minu tädi) afs'ilt teisipäeval kõne, et Amedeo peab neljaäeval kell 7 hommikul bussijaamas olema, et ära sõita. Mu tädi sai nii vihaseks, sest lubati kindel aeg, mille Ami siin veedab ja seetõttu olid juba tehtud igasugused plaanid, kuidas teeme ärasaatmispeo ja kõik ning siis põhimõtteliselt ühe päevase etteteatamisega saadetakse ta minema.
Seega, kolmapäevaks korraldas Paco Amile megalaheda ärasaatmispeo ja see oli lihtsalt nii megahüpersuperlahe! Nad rentisid siinsamas keklinnas, minu majast 30 sekundi kaugusel asuva ruumi, kuhu paigaldasid kõik helisüsteemid ja valgustuse ja kõik muud nodinad, mis ühel õigel peol olemas on. Tantsuplats oli suur ja kuna nii itaallased kui mehhiklased on antsurahvas, siis ma tantsisin nendega terve öö. Ja no see oli lihtsalt nii....MEGAAAAA!
Kõiksugu tantsud said ära keerutatud, salsast klubitümmi ja räpini.
Magama me põhimõtteliselt ei läinudki. Kui ülejäänud rahvas oli koju liikunud, jäime järgi vaid meie: mina, Salma, Carlos, Ami, Yoshi ja Paco. Läksime siis otsisime kella nelja ajal öösel mööda Ixtepeci söögikohta - lõpetasime Oxxo pizzaga. Kohutav ja üldse mitte maitsev aga mis sa näljaga ära teed. Ja kui kõht täis, ühinesime kuidagi väga sujuvalt meie juurde. See on seltskond, mis on kulda väärt. Mul oli nii lõbus, et raske on kirjeldada. Kõiksugu inside naljad, mida on lõputult palju ja muud idiootsused, mis alati kuidagi juhtuvad.
Ma isegi ei taha kirjutada sellest hommikust, kui Ami ära läks, see oli jubejubejube ja praegu pole mul enam väga aega ka. Ma tean, et blogisse sai juba ma ei tea mitmes kord selline negatiivse maiguga postitus kirjutatud aga tegelikult luban teile, et praegu on asjad juba paremad. Hakkab jälle ülesmäge vedama ja oleme tugevad ja tuleme nendest masekatest hetkedest üle.
Ja selle blogimisega seoses, ma kardan, et nüüd jääb jälle suurem paus sisse, sest ma ei kavatse arvutit sinna päälinna kaasa tarida. Ärge siis muretsege, olen elus ja terve nagu ikka!
Kuigi sai selline negatiivne toon, siis ausalt, praegusel hetkel olen õnnelik ja tõesti, kõik läheb paremaks.
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar