Tappev palavus aga sauna igatsen endiselt

Üritan ikka nädalaste vahedega vähemalt endast midagi teada anda. Väga üldiselt öeldes on elu endiselt superilus, mõnus ja palav siin Mehhikos. Jah, viimastel päevadel on see jube palavus mu jalust löönud täitsa. Ma ei tea noh, seda on ikka natuke palju juba eestlanna jaoks vist. Kraadid jäävad kuskile veidi alla neljakümne aga no päikese käes on täiesti võimatu olla. Tuult ei ole seega õhk lihtsalt puudub minu jaoks. See trall on juba umbes eelmisest reedest-neljapäevast saati kestnud. Muidu tavaliselt on ka palav jah aga esineb normaalsemaid päevi ja minu jaoks tuleb ette ka jahedaid õhtuid aga no praegu…johhaidii. Kui ma eile öösel veel kella kolme ajal üleval istusin, olin rõdul ja ka siis higistasin nagu segane, sest praegu on ka ööd kuumad. Minule mõjub see kuumus nii nagu oleksin panniga pähe saanud – täiesti uimane ringi töllav tont, midagi meelde ei jää ja juhe on nii koos koguaeg.

Eelmisel nädalal tegin midagi erakordset – kirjutasin koolis oma esimesed eksamid. Õpetaja andis mulle lehe kätte ja kui ma seda lugedes muffigi aru ei saanud, ütlesin, et vabandust aga ma tõesti ei saa aru ja kardan et ei oska seda eksamit ikkagi teha. Selle peale teatas õpetaja, et itaallane Rene küll teeb eksameid ja mina peaksin ka. Nojah, mis sest, et itaallastel oli keel juba peale paari nädalat enamvähem ja mul võttis see kuid aega.. Aga ma ei lasknud tujul langeda – mis nad ikka teevad kui ma lihtsalt aru ei saa. Õige oligi, just päris palju nalja sai sellega. Nii õpetajaga kui klassikaaslastega – Kaisa eksamit tegemas… Kõik ütlesid mulle lihtsalt vastuseid ette ja ma pidin ainult numbrid ja tähed kokku viima. Mõtlesin, et parem nii, kui tühi leht tagasi viia. Siin käib hindamine kümnepallisüsteemis. Sain hindeks 3.5 – kõigil nalja veel rohkem kui varem. Enda jaoks ka päris hea kõhutrenn. Teise eksami, filosoofias vabandasin õpetajale ilusti välja. Üritasin maha kirjutada aga siis sain aru, et mis sellest ikka kasu on, kui ma sõnad ka kuulmise järgi valesti kirjutan. Kirjutasin siis õpetajale ilusa teksti lehe alla, et ma tõesti üritasin aga mu hispaania keel ei ole ikka nii hea, et ma saaksin sellistest asjadest aru ning vabandasin. Õpetaja sai südamest naerda ja siis jäin temaga lihtsalt niisama juttu ajama, see sobib mulle hulga rohkem.

Eelmine nädal möödus kuidagi überkiirusel, isegi ei mäleta mis ma veel tarka tegin. Eks ikka oma igapäevarutiini: kooli, piljardisse, koju, jõusaali. Sinna vahele mahuvad muidugi kokkusaamised sõpradega ja väljaskäigud.

Nädalavahetus. Reedel käisime hea kambaga Yoshi juures, õhtu möödus nagu ikka ennast pooleks naerdes ja igasuguste maailmaasjade üle arutades. Lihtsalt armastan neid inimesi ja seda seltskonda. Laupäeval käisime selle meeletu kuumuse eest Ojo De Aguas ennast värskendamas ja ujumas. Megarahvas muidugi, kes oli sinna puhekpäeval peredega kokku tulnud ja noh, kui blondiin vette hüppab, ei olnud vähe neid kommentaare, vilesid ja kõike muud.  Kuna ujumine ja kuumus võtsid meid kõiki nii läbi, otsustasime sellel õhtul tacoringi teha ja siis perega mõnusalt teleka ette sättida ja filmi vaadata. Kõik sujus plaanipäraselt seni, kuni mulle kella ühe ajal öösel Yoshi helistas ja küsis, kas ta võib külla tulla. Nojah, loomulikult ei olnud probleemi. Aga temaga oli kaasas ka Paco. Ajasime siis koos Carlose üles (see oli raske, vend oli nii väsinud, et tema püsti saamine võttis palju aega). Meie Carlosega ei olnud eriti peomeeleolus, pigem oleks kerra tõmmanud aga kuna need hullud nõbud käisid nii pinda, et nii ikka ei saa ja mida kõike, lõppes õhtu sellega, et istusime pool ööd rõdul ja magama sain kella viie ajal. Sellel õhtul naersin ma nii palju, et päris tõsiselt mõtlesin ühel hetkel, et lasen püksi. See kõlab väga lapsikult ja rõvedalt aga Paco suudab nii suuri krookse lasta, et minu või Yoshi täisnime ütlemine ei ole mingi probleem. Issand, seda kirjutadagi on rõve aga ausõna, see oli nii naljakas, et mul oli kõht krampis ja pisarad jooksid. Vaikne õhtu Ixtepecis, minu rõdu all, Oxxo ees paar taksot kliente ootamas, meie räägime vaikselt juttu ja siis tuleb see vend ja röhitseb nii, et kõik kajab. Vot sellepärast ma alati lihtsalt ütlengi, et „oli tore õhtu“ – kui ma hakkaksin kõiki neid rõvedaid nalju siia kirjutama, siis see oleks nõme, kirjutades ja lugedes pole see üldse naljakas. Okei minu jaoks jah, sest mulle tuleb kõik meelde.  Mi mujer me encontró en el celular los mensajes del Whatsapp!  Ma arvan, et selliseid spontaanseid kokkusaamisi nagu siin enamvähem igal õhtul on, jään kõige rohkem igatsema. Kes mulle Eestis ikka laupäeva öösel helistab ja teatab, et ootab mind rõdu all, et niisama koos chillida.

Eile käisin ilusti koolis ja kui me nagu tavaliselt peale tunde pildardisse läksime, tulid sinna ka sõbrad ja nõbu Ixtepecist, kes muidu meie koolis ei käi. Plaanisin vara koju minna, et magada, sest see palavus niitis ikka täiega aga lõpuks jõudsin hoopis kella kole ajal koju, mitte 12 nagu arvasin. Sõime ruttu Salmaga lõunasöögi ära ja läksime korraks diivanile puhkama. Plaan oli kell 5 jõusaali minna, et kava ruttu ära teha, sest Salma pidi kell 8 juba tantsima minema (Siin toimub Juulis selline suur üritus, mida võib võrrelda tantsupeoga. Asi toimub osariigi pealinnas Oaxacas ja minu Salma on sellel aastal üks peatantsijatest, kes seal mitmetuhande inimese ees kepslema hakkab. Mul on nii kahju, et mina seda ei näe, sest selleks ajaks olen juba kodumaa pinnal tagasi) Ja järgmine asi, mida ma peale seda, kui diivanile heitsime mäletan, on see, et ärkasin mingi valju reklaami peale telekast ja ehmatasin ennast lolliks, sest kell oli 8. Äratasin ruttu Salma üles, see jooksis ruttu oma tuppa, haaras riided ja kadunud ta oligi. Minul telefon sõnumeid täis, et kas ja millal ma jõusaali lähen. Helistasin Yoshile ja rääkisin talle loo ära ning läksime hoopis parki istuma. Meiega ühines ka vend Carlos ja kui meil just õhtu hakkas hoogu üles kerima, helistas ema ja ütles, et Carlose koer hakkas poegima. Me olime seda juba ammu oodanud ja tegelikult pidid kutsikad juba eile sündima aga jah. Ehk siis jooksime ruttu koju. Sündis 9 kutsikat, 7 elavad praegu. Kahega läks jah natuke õnnetult, ei tea kas sünisid juba surnult või mis juhtus. Igatahes meil on praegu trepi all suur hall rottweiler oma seitsme kutsikaga

.

Me oleme Salmaga siin kaks õhtut Twilighti filmide maratoni teinud, päris armas. Filme pole ammuammu näinud ja Salmaga saab alati nii palju nalja. Eile jõudsime siis kõik vaadatud.

Ja ei tea, mis mul täna juhtus aga unustasin õhtul omale äratuse panna ja selle asemel, et kella kaheksaks kooli minna, ärkasin ma kell 11. Siis leidsin, et ju siis oli see saatus, sest Eesti Vabariigi aastapäeva puhul võib ikkagi ühe puhkepäeva lubada. Vaatasin ilusti presidendi kõnet ja kätlemist ka. Ja emme, tead mida ma hirmsasti igatsema hakkasin… meie vabariigi aastapäeva salatit. Palun, siis kui ma koju tulen, siis teeme seda kohe esimesel päeval!

Ja ülejäänud päeva veetsin Carlose ja Yoshiga, sest ema läks Salmaga Salina Cruzi mingeid asju ajama. Õhtul jalutasime Alejandroga pargis ja nägime palju sõpru. Siis hakkasingi Yoshiga rääkima, et tegelikult ikkagi nii lahe, kui palju sõpru ja häid tuttavaid on, kellega alati midagi teha saab. Näiteks ühe õhtuga kutsuti meid vist kolmele peole ja märtsis toimuvale rannatripile.

Nonii, nüüd venis pikale natuke aga emmele nii meeldibki ;)

Ilusat reisi mu kallile eesti perele, kes praegu Hispaanias on, kallid teile – nüüd tulevad ehk kiiremini, sest olete mulle natuke lähemal.

Ja ilusat Vabariigi aastapäeva! Elagu mu armas Eesti, üks maailma kõige ilusamaid riike!

Kalli-kalli

Kaisa :)

Kool ja kodu ja need hullud nädalavahetused Ixtepecis

Täna, teisipäeva hommikul, ärkasin varem, et seekord õigeks ajaks kooli jõuda. Jube raske oli aga pesema ma end venitasin ja valmis sättisin ka. Kooli jõudes ootas mind ebameeldiv üllatus - kool jäi ära. Kedagi ei olnud, ainult värava juures valvavad politseinikud muigasid sõbralikult, et kuidas guera (heledajuukseline) siis ei teadnud, et kooli pole. Nojah, eile käisin koolis küll ja nägin sõpru ja kõiki aga keegi ei maininud midagi selle kohta, et täna kooli pole. Vahva küll. Keerasin siis otsa ringi ja läksin koju tagasi. Ka Denis ei teadnud sellest midagi, tal aga vedas - ma saatsin talle sõnumi just siis, kui ta hakkas kodust väljuma. Aga nojah, täna mul siis lõpuks üks rahulikum päev ka üle pika aja. Ongi hea, ma arvan, et lebotan kodus ja puhkan. Terve eelmine nädal ja nädalavahetus sai ringi joostud ja igasugu asju tehtud. Mingit puhkust küll ei olnud. Isegi uneaega nappis - ma arvan, et kokku sain nädalavahetusel mingi viis tundi magada.
Eelmine nädal toimusid meie juures jälle ema kokakursused. Tegid mingeid tarretisetaolisi torte ja muffineid sõbrapäevaks. Ja see oli vist neljapäeval, kui Alejandro (venna Carlose poeg) meie juurde külla tuli. Praegu jääb ta koos oma lapsehoidjaga meie juurde kaheks nädalaks. Ka Carlos ise elab hetkel meie juures. Mulle see väga meeldib - mul klapib temaga nii hästi. Eks teate isegi, kõigil on mõni selline sõber, kellega ei saa tõsine olla. Üldse noh. Koguaeg on mingid lollid naljad ja naeran kõht krampis. Ja noh, eriti kui me kolmekesi oleme - mina, Salma ja Carlos. Kolm hullu koos, nendega juba igav ei hakka.

Reedel läksid ema ja Carlos koos Alejandroga Salina Cruzi isa juurde ja mingied dokumente ajama. Meie Salmaga jäime koju. Õhtul tulid küll Yoshi, Paco ja Lalo ning olime niisama meie juures. Vaatasime filme ja Paco oma seebikat. See on selline mehhiko seebikas, mille nimi on El Señor de los Cielos. 
Narkoärikad, rikkurid, armukesed ja kõik see klassikaline seebikajura. Ja ma nüüd ei valeta ausõna, kui ütlen, et Paco vaatas seda rohkem kui 24 tundi. Alusas reedeõhtul kella kaheteist ajal ja lõpetas hommikul kell 8, kui ta juba viimased kaks osa teleka ees maha oli maganud. Järgmine päev läksin mina lõunal Siljega ühte pulma kaasa ja kui ma tagasi jõudsin, oli Paco üles ärganud ja istus jälle oma seebikaga teleka ees. Seekord lõpetas ta vaatamise kella ühe ajal öösel, sest siis läksime Salma ja Carlosega koos Yoshi juurde külla. Tal oli seal väike sõbrapäevapidu, koos heade sõpradega. loomulikult, nagu alati sai väga palju nalja ja meie Carlosega siiamaani irnume igasuguste juttude ja juhtumiste üle. Ma arvan, et see on üks asi, mida ma väga taga igatsema jään.
Pühapäeva hommikul ärkasin, sõin ja juba oligi Yoshi mulle järgi tulnud, et minna Silje juurde ratsutama. Megaaaaaaalaheee oli! Ma olen ratsutanud küll ja nüüd juba tean enamvähem, et mis, kus ja kuidas aga kiirelt ei ole ma kunagi ratsutanud. Ja seekord õppisin ära! Ei ole see midagi nii lihtne - täna on teisipäev ja mul on ikka jalad sinised, käed villis ja selg nii kange, et kõndida on valus. Aga see oli kõike seda väärt! Tõsiselt vinge! Ma arvan, et see pühapäev läheme jälle, kui saab. Päikesepiste sain kah veel lolli peaga. Ja kuna me käisime pärast ratsutamist Ixtaltepecis krevette söömas, siis need tegid mu kõhule liiga, nüüd on see mure kah veel. Ehks siis mul sada häda korraga praegu :D

Aga peale seda, kui koju jõudsime, läksime kohe edasi presidendi juurde, seal olid koos kõik nõbud ja tädi Marilu ka. Ja võite kolm korda arvata, mida Paco terve aeg tegi - vaatas oma seepi.
meie Yoshiga rääkisime Eduardoga (president) juttu. Ta käis ka noorena vahetusõpilaseks. Koos AFSiga Ameerikas. Päris huvitav oli. Peab mainima, et meil on siin noor ja hea huumorisoonega president.
Ja eile oli selline tavaline koolipäev, jõudsin varem koju sest pooled tunnid jäid jälle ära aga hea oligi - mu pea lõhkus sellest päikesepistest ja terve keha kõikide kontidega valutas nagu vanainimesel. Koju jõudes kukkusin otse diivanile ja jäin magama. Ärkasin selle peale, et meie juurde olid jälle tulnud nõbud. Ülla-ülla, mis seriaal kohe käima lükati. Ausaltöeldes ma juba näen ka und sellest - söögi alla ja söögi peale üks ja sama jura.
Õhtu veetsin Salmaga oma toas juttu ajades ja igasuguseid idiootsusi tehes. Oi, kuidas ma seda tüdrukut armastan!

Tegelikult oli mul vahepeal nii palju asju meeles, mida kõike blogisse kirjutada aga hetkel pea täitsa tühi. Järgmiseks postituseks hakkan märkmeid tegema, et ära ei ununeks.
Aaa, üks asi küll! Ma ei mäleta üldse, kas ma olen maininud aga ma ikkagi vahetasin oma klassi ära. Nüüd olen juba mitu nädalat uue klassiga - megamegamega rahul. Nii lahedad inimesed. Lõpuks ometi ei ole enam seda tunnet, et ma ei taha sinna klassi minna - nüüd ma veedan isegi vahetunde klassis istudes ja oma sõpradega juttu rääkides või mingeid lollusi tehes. Igatahes, midagi positiivset!

Ja meisterdasin ka ühe video valmis. Ei midagi spetsiaalset - lihtsalt minu armas Ixtepeci elu.
(ma endiselt ootan oma neid Mexico reisi videoid aga kõhutunne ütleb, et see võtab veel paar nädalat aega...mehhiko, mañana y ahorita

Kuigi tean, et praegu teil seal on natuke murepilvi ja muud jura, siis loodan, et kõik saab korda. Alati saab, ka kõige masendavamatel aegadel - seda olen ma selle aastaga õppinud. Ja nendele, kes teistele käru keeravad, tuleb karma! Rusikareeglid ;)

Kalli-kalli
Kaisa :)

Tagasi kodus!

Hakkan siis uuesti otsast peale meenutama, mis ma enne valmis kirjutasin. Jube kahju, et mu eelmine jutt kaotsi läks, kirjutasin südamega ja kaua, ise veel uhke, et kohe päääris hea postitus sai. Aga nojah, mis seal ikka.

Kõigepealt siis vabandan, et ei ole pikka aega kirjutanud. Kuulen juba mitmendat päeva igast suunast nurinaid, et minust midagi kuulda pole. Vabandust ka vanaemade ees, kes eriti palju oma Kaisa pärast muretsevad – see on tegelikult nii armas kuulda.
Aga pikk paus tuli eelkõige selle tõttu, et noh, kuidas nüüd öelda… elu vajab elamist! Praegu on blogi kirjutamine minu elurütmist täiesti teisejärguliseks saanud, võib isegi öelda, et kuidagi üldse ei mahu see asi minu päevaplaani. Praegugi pigistan siin oma uneaja kohapealt silma kinni ja võtan end kokku.
Koguaeg on nii palju tegemist ja kõik on nii huvitav, et tõesti raske on aega leida. Ma arvan, et te mõistate ja saan andeks.
Pean veelkord mainima seda, et eelmisel aastal kodus õhtuti teiste vahetusõpilaste logisid sirvides mõtlesin alati nurisedes, et no on siis tõesti nii raske ennast korraks arvuti taha vedada ja paar rida kirjutada? – JAH, on küll :D

TÄNASEKS OLEN MEHHIKOS ELANUD POOL AASTAT! Nagu tõesti, kui kiirelt aeg lendab!? Alles ma tulin ja nüüd on pool aasta täis ja vaid viis kuud jäänud! Uskumatu. Nagu ütles emme, pean hetke nautima ja mitte mõtlema sellele, et kui kurb on lahkuda aga tahes tahtmata tulevad vahel pähe mõtted, et pean kogu siinse elu jätma ja tagasi eesti argipäeva tulema. Muidugi ma igatsen oma kodu ja oma inimesi aga praeguseks on siin välja kujunenud selline elu, et ma ei taha sellel joont alla tõmmata. Naudi hetke, naudi hetke, naudi hetke! Naudin! Ausõna!

Mainin selle ka ära, et ilmselt nüüd lähiajal tuleb sellest reisist ka video aga praegu ootan, et mulle laekuksid sõprade videod, siis saan kõik kokku panna ja sellest tuleb üks megasuper film! Kohe saate aru miks.

Minu reis Mexico Citysse algas laupäeva õhtul kell 8. Kahjuks langesid kuupäevad kokku isa sünnipäevaga, ehk siis jäin täpselt ilma kodus toimunud sünnipäevapeost ja ema jutu järgi imemaitsvatest tortidest. Nojah, selle asemel veetsin mina 12 tundi bussis loksudes.
Ja muidugi pean lisama ka Kaisa-juhtumised. Suure pakkimisega unustasin maha oma viisa. Vaata et üks olulisemais asju, mis peaks reisile minnes kaasas olema. Mul ei tulnud see enne meeldegi, kui hommikul Mexicosse jõudes Metta mulle rääkis, mis temaga öösel bussis juhtus. Mina olin nii väsinud, et magasin põhimõtteliselt terve aja, nii palju kui see bussis võimalik on.
Samal ajal, kui mina magasin, peatus buss mingisuguses kontrollpunktis - neid on siin palju, iga nurga peal - ning bussi sisenes politseinik, kes Mettalt dokumente küsis. Temal olid muidugi õnneks kõik vajalikud asjad kaasas ja probleemi ei olnud. Metta ütles, et politseinik oli mind magamas pikalt vaadanud ja lõpuks küsis, et kas mina olen temaga kaasas. Sakslanna vastas, et jah, loomulikult ning sellepeale liikus kontroll edasi ilma mind äratamata. Kus mul alles vedas!
Lõpuks, hommikul Mexicosse jõudes võtsime takso ja sõitsime lennujaama, kus kohtusime kõigi teiste yfukatega. Sai jutustatud, muljetatud ja söödud.
Lennujaamast sõidutas buss kõik Mehhiko erinevatest otsadest kokku tulnud yfukad hotelli. Seal selgus, et neil ei olnud meie toad veel valmis ehk siis ei saanudki ennast vahepeal värskendada, selle asemel sõitsime kesklinna, kus anti meile 4 tundi vabaaega, et ise ringi vaadata. Tundub piisav aeg, et palju näha, eksole? Tegelikult selgus üsna pea, et Mexico on ikka üks hiiglaskil linn ja paari tunniga ei jõua põhimõtteliselt midagi ära teha. Trampisime nii palju ringi, kui jaksasime ja vaatasime ära kõik kohad, mis vähegi lähedal olid aga lõpuks olime nii väsinud, et tagasi minemiseks võtsime kamba peale takso.
Minu tippsündmus sellel päeval oli Amedeoga viimast korda nägemine. Ma ei mäleta, kas olen seda juba kirjutanud aga AFS saatis ta nädal aega plaanitust varem Ixtepecist ära ning enne Itaaliasse sõitmist elas ta nädala Mexicos asendusperes. Aga jah, läbi segaste asjaolude me suutsime me lõpuks üksteist selles maailma ühes suurimas linnas üles leida ja see oli imetore! Kaisal muidugi kohe kraanid lahti aga ei olnud hullu. Panin ka tükikese Amedeost oma YFU reisi videosse. Ma tean, et see ei klapi väga aga minu aasta, minu emotsioonid ja minu video. JA PRAEGU AVASTASIN, ET MU ***** ARVUTI ON MU VIDEO KA ÄRA KUSTUTANUD!!!! Ma tegin seda nii kaua!!! Aiiiiiih, kuidas mul on tahtmine kogu krempel rõdult alla visata!!!!
Okei aga nüüd rahu, Kaisa, ainult rahu…
Tähelepanek: Mexicos on niiiii palju Starbuckse. Iga nurga peal. Kui istud ühes, siis võid sealt juba järgmist silmata. Sellest sai selle päeva nali lõpuks: „Näe, ülla-ülla, Starbucks!“
Lõpuks õhtusöögiks rampväsinult hotelli tagasi jõudes, jaotati meid suvaliselt paarikaupa tubadesse. Minule loosiõnn naeratas, sest jagasin tuba hästi armsa ja toreda saksa tüdruku Katiga. Saime kohe esimestest minutitest jutu peale ja peale poolt tundi pläkutasime nagu vanad sõbrad. Ma ei olnud Katiga varem kunagi rääkinud, vaevu mäletasin teda sellelt eelorientatsioonilt, kui siia saabusime. Aga tore, sain jälle ühe sõbranna juurde!
Hotell, kus kaks ööd peatusime asus põhimõtteliselt kesklinnas ja oli väga korralik ning ilus. Meie viienda korruse toa aknast võis nautida imelist vaadet linnale ning tuba ise samuti hubane ka kena.

Teisel päeval oli äratus varajane ning kohe peale hommikusööki aeti meid kokku hotelli viimasele korrusele, kus toimus YFU poolaasta seminar. Selline klassikaline YFU üritus koos mängude ja kõige muuga. Sai ära räägitud kõik, mis seni teinud oleme, mis veel plaanis on, rõõmud, mured, muud mõtted – kõik vatrasime läbi.
Kui sellega ühel pool, viidi meid ühte ilusasse parki. Seal sai jalutada, süüa, pildistada ja muidugi endale kõikvõimalikke asju soetada. Mehhiklastel selles osas fantaasiast puudust ei ole, mis puutub turistidele igasuguse pahna pähe määrimist.
Käisime ka turul ning sellisel üritusel, mille nimi on Feria de Tamales. Et teile kõige paremat pilti luua, ütleksin, et see on nagu toidumess või midagi sarnast.

Tamales – vanade asteekide püha toit keedetud maisist ja searasvast, kuhu lisatakse kana, puuvilju või šokolaadi, ning kogu segu mässitakse maisi- või banaanilehtede vahele.

Internetist seda seletust otsides sattusin ühe väga huvitava artikli peale, soovitan soojalt lugeda, kes vähegi viitsib! Ise seda lugedes oli mul palju äratundmisrõõmu – tõsijutt kõik!
http://toidutare.ee/toidust/rahvusk%C3%B6%C3%B6gid/mehhiko/DBAE/
!!! Ja mis puutub nendesse rohutirtsudesse: ma proovisin selle ära. Teist korda enam ei taha.

Kolmandal päeval tehti meile karmi äratust. Kell kuus üles ja läksime! Unise peaga ja kiirustades unustasin oma tudupüksid kah hotelli, nüüd igatsen neid taga. Peale kiiret hommikusööki saime paar tundi bussis loksuda ning jõudsime püramiidide juurde. Ma olin näinud pilte ja kuulnud jutte, et see koht vägev on aga no oma silm on ikka kuningas.
Seal oli kaks teistest mitu korda suuremat püramiidi – üks pühendatud päikesele ja teine, veidi pisem, kuule. Meie ronisime selle päikesepüramiidi otsa. No andis alles vantsida! Mul olid pärast jalad jälle treppidest päris haiged aga õnneks ei olnud ma ainus. Ning loomulikult ei puudunud ka sealt igasugused putkad, kus meile kõikvõimaliku turistidele mõeldud kraami pähe määriti. Tõesti, mehhiklased peaksid kuskil rekordite raamatus olema selle oskusega.
Peale tunnikest püramiidide avastamist ootas meid ees pikk-pikk bussisõit Ruta Huasteca’sse. Põhimõtteliselt džunglisse, et teil asjast aimu oleks. Kohale jõudsime hilja õhtul ning peale SUPERMAITSVAT (kodune lasanje, maitses PEAAEGU nagu emme tehtud! Kujutage ise mu rõõmu ette!) õhtusööki valusime kohe oma seitsekohalistes kämpingutes magama. Suure tekikuhja all, sest seal oli niiiiiii külm, te ei kujuta ettegi! Okei, liialdan võib-olla, kirjutan siiski eestlastele, jääkaru-maa inimestele.

Neljandal päeval meile halastati ning pidime alles kella üheksaks ennast hommikusöögilauda venitama. Ja jällegi, toidud sealses džunglihotellis olid ikka väga maitsvad! Pannkoogid puuviljade, müsli ja jogurtiga. Koht ise ka muidugi imeilus. Magasime kolm ööd mägede vahel (hommikuti avanes selline vaatepilt, et mäetipud olid pilvedesse kadunud – mõelge ise) ja jõe ääres olevates kämpingutes. Seda kõike on ilmselt parem ette kujutada, kui lõpuks mu filmi ära näete. Aga nüüd ma ei julge lubada, millal see veel juhtub...kuradi arvuti ma ütlen!
Selleks päevaks olid meil ekstreemsed plaanid. Meid sõidutati jõe äärde, kus ootasid instruktorid koos varustuse ja kõige muu vajalikuga, et proovida sellist asja nagu rafting. Mina, kui võhik, ei teadnud enne üldse, misasi see on ja eeldan, et mu lugejate seas on minusarnaseid veel. Lihtsalt öeldes seiklesime seitsmeste seltskondadega ja kummipaadiga mööda kiirevoolulist jõge keset metsikut loodust. Kuus õpilast koos instruktoriga. Ausalt öeldes ei näinud see üldse nii ohtlik välja, kui see tegelikult oli. Mõni kukkus kärestikus paadist välja ja tükk aega toimetasid mitu inimest, et teda ära päästa. Üks taanlane jäi üldse merehaigeks ja oksendas terve aja.
Minul läks õnneks ja olin üks väga vähestest, kes kordagi üle parda ei lennanud. Minu paadikaaslased küll. Päris naljakas oli. Ja pääääääris külm! Vesi oli kõike muud, kui soe ning sellel päeval ei olnud ka päike väga lahke. Üleüldse see sealne kant ei ole üldse sellise kliimaga nagu näiteks Ixtepec. Koguaeg oli külm ja niiske. Kodus on alati kuum ja kuiv. Aga see selleks, ma ei nurise millegi üle – ikka väga võimas oli ja iga kell teeksin seda uuesti, kui võimalust oleks.
Enne, kui saime oma läbi vettinud riided ära vahetada, sõime jõe kaldal lõunat ning lõdisesime kõik nagu hullumeelsed. Ei oska kirjeldada, kui külm oli. Inimesed muudkui tulid järjest mu juurde ja ütlesid, et mul on huuled ka täiesti sinised. See ilmselt loob parema pildi, KUI KÜLM meil kõigil oli.
Tagasi hotelli ja algas võidujooks kuuma vee üle. Seal oli palju dušikabiine aga kõik teadsime, et kõigile neljakümnele inimesele sooja vett ei jagu. Mina õnneks sain enne valmis, kui kuum vesi otsa sai.
Peale õhtusööki kogunesime kõik sujuvalt lõkke ümber. Nii mõnus. Mulle meenutas kogu olukord Jaanipäeva. Rääkisin soomlastega ja neil olid samad emotsioonid. Lõke, tekid, kitarrimäng, laul, jutusumin ja vahukommid.

Ka viiendal päeval ei tehtud meile äratusega liiga. Hommik kulges nagu eelminegi ainult et seekord sõitsime peale söömist koskede juurde. Ma kardan, et mul ei ole piisavalt omadussõnu, et kirjeldada, kui meeletult vinge see oli! Laskusime ujudes ja koskedest alla hüpates mööda jõge alla, lastel voolul end kanda. Vesi helesinine ja läbipaistev nagu filmides ja jõgi ise keset mägesid ning imeilusat loodust. Minu kõige suuremaks katsumuseks olid suuremad kosed nagu 8-10 m. Võttis ikka kõhu külmaks küll, kui alla vaatasin. Aga olen enda üle uhke, sest tegin kõik läbi ja ei jätnud asja hirmu pärast katki. Hiljem peale viimasest ja kõige kõrgemast kosest alla hüpanud, läksime kose taha. See on nagu Pärnu Terviseparadiisis see kosega bassein ainult, et päris ja niiiiiii ilus. Kose taga olid koopad, kust läbi ronisime ja hiljem hüppasime läbi alla kukkuva vee tagasi jõkke. Ma olin päriselt täiesti sõnatu ja lummatud kõigest sellest kogemusest.
Peale koskedega maadlemist jagati grupp kaheks ning mina olin esimeste seas, kes hakkasid mööda 50m kaljuseina alla jõkke laskuma. Alguses ei tundunud selles üldse midagi keerulist olevat aga kui ma sealt üle serva alla nägin… hea, et mul juba köied küljes olid, sest ma arvan, et muidu oleksin alt hüpanud ja öelnud, et mina seda nalja ära ei tee. Muidugi Kaisal ju jah, ikka juhtub VAHEST. Kui ma oma esimesi arglikke samme selgees üle serva tegin ja hoolega kuulasin, mis instruktor teha käsib, libastus mu üks jalg ja te võite ise ette kujutada, kuidas ma röökisin, kui järsku 50 meetri kõrgusel kaljuseinalt alla kõlkusin. Ma ei teadnud, et ma oskan nii palju roppsõnu nii eesti, inglise kui hispaania keeles – üllatasin ennastki. Ausalt öeldes jooksis elu korra silme eest läbi ja mõtlesin, et nüüd on kõik. Sain oma vasaku kannika mõnusalt ära kriibitus ja praegugi meenutab mulle mu vägitegusid kriimustatud nahk ja ilus suur sinikas. Adios lühkarid paariks nädalaks! See selleks. Igatahes, eluga ma sealt lõpuks alla jõudsin ja vägeva kogemuse sain. Aga never again!
Õhtuks korraldas Ruta Huasteca staff meile laheda peo. Lõke, muusika, kokteilid (ilma alkoholita, et te midagi sellist ei arvaks!), tants, mängud ja mõnus rahvas. Sai palju nalja ning keegi ei lasknud ka vihmast end segada.

Viimase päeva hommikune äratus oli karm. Hommik oli nii varajane, et väljas oli veel pime, kui hommikust sõime. Ja siis bussi ning minekut. Kokku veetsin tagasi koju reisides umbes 30 tundi. Ja sellest umbes 5% EI möödunud bussides. Vot nii.

Teate küll kõik ju seda tunnet, et tore on ära käia ja ringi vaadata aga koju tagasi tulla on veel mõnusam. Reis oli mega aga oma voodi, oma tuba, oma linn ja omad inimesed... mmm. Igatsesin Ixtepeci ja praegu kaifin täiel rinnal seda, et kodus olen!

Koju jõudes ja oma tuppa astudes ütles ema, et mulle on seal üllatus, mis mind juba mõned päevad on koju oodanud. Ma sain oma jõulupakid kätte!!!!! Parem hilja, kui mittekunagi, eksole! Nii-nii-nii-nii-nii armas oli! Aitäh tädi Kristile koos perega ja vanaema Maiele! Suured kallid üle ookeani!
Ja Kristi! Sa tabasid selle raamatuga kümnesse! Olen juba mitmendat päeva vahetevahel omasse maailmasse läinud, kui lugema olen jäänud. Nii ilus ja armas, aitäh!

Nonii, nüüd olen juba piisavalt oma uneaega kulutanud ja homme lubasin õigeks ajaks kooli laekuda, ehk siis buenas noches!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Pinche perra pendeja

Ma sain praegu nii vihaseks, et kardan, et nüüd peate blogi veel homseni ootama! MA KIRJUTASIN KAKS TUNDI SEDA PIKKA POSTITUST, siis sain aru, et arvuti hakkab näkku panema, mõtlesin, et igaks juhuks salvestan Wordi ära, et kaotsi ei läheks. Jõudsin vaid näha, et selles oli mingi 1600 pluss sõna ja siis pani kallis arvuti pillid kotti.

Palun vabandust aga ma olen hetkel liiga masendunud, et kõike otsast alata. Praegu on aeg jõusaali minna. Ehk saan seal viha masinate peale välja valada ja tagasi tulles kirjutan uuesti. Aga suurema tõenäosusega võtan selle homme uuesti käsile.
Aga ma tean jah, et te tahate juba kuulda minust, sest ammu pole märku andnud aga varuge veel veidi kannatust. Kuradi arvuti!!!

Kalli!
Kaisa :)

Equis

Hola!

Täna on alles mõnusalt palav päev siin Ixtepecis. Mul sai kohver pakitud ja asjad on õhtuseks sõiduks valmis. Käisin printisin omale yfu plaani ka välja, et mis päeval mida teeme ja ostsin kohvrile luku. Silje laenas mulle ndalaks oma pisikese kohvri - mu enda oma on hiiglaslik ja spordikotti ei mahuta oma nädalajagu elu ära. Niisis nüüd olen valmis oma 12 tunniseks bussisõiduks pealinna. 

Kuidas mul siis viimasel ajal läinud on? Klassikaline küsimus, sest ei ole endast teile väga märku andnud. Kui aus olen, siis eks suhteliselt nukker on olnud. Ami ärasaatmine oli raskem ja kurvem, kui ma seda ette kujutasin. Ma olen aru saanud, et teil seal on seda raske mõista, miks see asi nii suureks puhutud on - ta ju lihtsalt läheb koju tagasi, mitte ei sure ära. 

Mõtlesin tükk aega, kuidas teile seda paremini seletada. Näiteks kui mina aastaks Eestist ära läksin, siis oli mul küll selline auk südames tükk aega. Nagu tühjus mingi koha peal. Praegu on samamoodi. Amedeo on mu üks parimaid sõpru siin. Peale selle sai temast ka minu nõbu ja perekond. Kõige esimene sõber oli mul siin Silje ja peale seda, kui Ixtepeci kolisin, sain kohe sina peale Amedeoga. Ja nüüd ta läks ära. Käisime üleeile Yoshiga õhtul väljas nagu alati ja istuime pargis ning mõtlesime, et on ikka imelik küll, kui Ami't ei ole. 

Jah, enne mainisin, et tal on veel 2 nädalat Mehhikos jäänud aga see aeg lõigati afs'i poolt poole lühemaks. Jah, ta on ka praegu endiselt Mehhikos aga ta saadeti pealinna elama nädalaks ajaks, sest siinne kordinaator ei taha teda Ixtepecis näha. Ehk siis sai Marilu (Paco ja Ami ema, minu tädi) afs'ilt teisipäeval kõne, et Amedeo peab neljaäeval kell 7 hommikul bussijaamas olema, et ära sõita. Mu tädi sai nii vihaseks, sest lubati kindel aeg, mille Ami siin veedab ja seetõttu olid juba tehtud igasugused plaanid, kuidas teeme ärasaatmispeo ja kõik ning siis põhimõtteliselt ühe päevase etteteatamisega saadetakse ta minema. 

Seega, kolmapäevaks korraldas Paco Amile megalaheda ärasaatmispeo ja see oli lihtsalt nii megahüpersuperlahe! Nad rentisid siinsamas keklinnas, minu majast 30 sekundi kaugusel asuva ruumi, kuhu paigaldasid kõik helisüsteemid ja valgustuse ja kõik muud nodinad, mis ühel õigel peol olemas on. Tantsuplats oli suur ja kuna nii itaallased kui mehhiklased on antsurahvas, siis ma tantsisin nendega terve öö. Ja no see oli lihtsalt nii....MEGAAAAA! 

Kõiksugu tantsud said ära keerutatud, salsast klubitümmi ja räpini.

Magama me põhimõtteliselt ei läinudki. Kui ülejäänud rahvas oli koju liikunud, jäime järgi vaid meie: mina, Salma, Carlos, Ami, Yoshi ja Paco. Läksime siis otsisime kella nelja ajal öösel mööda Ixtepeci söögikohta - lõpetasime Oxxo pizzaga. Kohutav ja üldse mitte maitsev aga mis sa näljaga ära teed. Ja kui kõht täis, ühinesime kuidagi väga sujuvalt meie juurde. See on seltskond, mis on kulda väärt. Mul oli nii lõbus, et raske on kirjeldada. Kõiksugu inside naljad, mida on lõputult palju ja muud idiootsused, mis alati kuidagi juhtuvad. 

Ma isegi ei taha kirjutada sellest hommikust, kui Ami ära läks, see oli jubejubejube ja praegu pole mul enam väga aega ka. Ma tean, et blogisse sai juba ma ei tea mitmes kord selline negatiivse maiguga postitus kirjutatud aga tegelikult luban teile, et praegu on asjad juba paremad. Hakkab jälle ülesmäge vedama ja oleme tugevad ja tuleme nendest masekatest hetkedest üle.

Ja selle blogimisega seoses, ma kardan, et nüüd jääb jälle suurem paus sisse, sest ma ei kavatse arvutit sinna päälinna kaasa tarida. Ärge siis muretsege, olen elus ja terve nagu ikka!

Kuigi sai selline negatiivne toon, siis ausalt, praegusel hetkel olen õnnelik ja tõesti, kõik läheb paremaks. 

Kalli-kalli

Kaisa :)

Mis mina siis veel teen?

Tervitused üle mõne aja jällegi, kallid!

Kuidas see aeg on alles täiskäigu sisse pannud praegu, no üldse ei jõua enam midagi kirjutada. On päevi, kus ei leia mahti arvutitki lahti teha, rääkimata blogimisest.
Praegune elu keerleb endiselt nende eelnevas postituses kirjutatud mustade pilvede ümber. Täna nägin viimast korda Helget. Tema lahkub ülehomme ja järgmisest nädalast alates nühib juba koolipinke Norras nagu poleks midagi juhtunudki. Masendav.
Amedeo minekuaega veel teada ei ole, mingi sahin käib, et tal on veel kaks nädalat ja samuti ütlesid ka tema vanemad Itaaliast, et ta peab kõik need kaks nädalat iga päev kellast-kellani koolis käima ja ei mingit juttu. Nad on vihased. Ja ikka korralikult. Ehk siis on see tõsi ja ta jääb veel Veebruarini. Mis olukorra lolliks teeb on see, et mina sõidan laupäeva õhtul Mexicosse, sest meil tuleb see yfu reis. Ja see viimane nädal, kui mu kallis Ami Ixtepecis on, ei ole ma siin. Ma ei ole talle seda veel öelnud, lihtsalt ei leia seda hetke kunagi. Nõmeeeeeee.
Praegu olen kõik õhtud, alates sellest, kui me eelmine pühapäev selle asja teada saime, Amedeoga olnud. Selline magushapu olukord. Alati saab nii palju nalja, et mul hiljem kõhulihased haiged aga samas kõik teavad, et selle taga on ikkagi olukord, mis on lihtsalt... ei hakka oma blogi siin nende sõnadega ära rikkuma. Pinche mierda! Hispaania keeles ei kõla see nii koledalt.

Ausaltöeldes on kogu see olukord siin pannud mind asjade üle järgi mõtlema. See on täpselt sama mõtlemine, mis mul Eestis oli, kui otsuse vahetusaastale minna vastu võtsin. "Nojah, eks ikka on kurb ja igatsen oma inimesi aga mis seal ikka! Ja seda toredam on ju tagasi koju minna!" - ma ei osanud elusees arvata, et see algus nii jube ja kole olla võib. Ja ma arvan, et praegu ei oska ma hästi ette kujutada, kui jube ja kole see lõpp tuleb. Fui, ma ei taha mõeldagi.
Kui nemad on siin olnud pool aastat ja ära minemine on nii raske...mida mina siis veel teen, kui olen aasta siin olnud ja pean ära minema? Huhh, kõik need inimesed, kohad ja mälestused mis siia jäävad on ikka võrratud. Nii kodune ja südamesse kasvanud.

Kinkisin Amile oma I-LOVE-ESTONIA käevõru. Tal oli nii hea meel. Kuna Paco ei suutnud leppida mõttega, et ma tema peale ei mõelnudki ja vist isegi solvus natuke, küll läbi naljade - Salma ütles ka, et tegelikult ta vist oli tõesti natuke õnnetu, et tema ei saanud minult midagi - siis nüüd on ka temal samasugune sini-must-valge käevõru. Need kaks olid nii õnnelikud - pisiasjad, kuidas inimesi rõõmsaks teha!

Täna sain lõpuks oma klassi ka vahetatud. Selleks ajaks, kui ma oma uude klassi jõudsin, olid neil ainult vabad tunnid aga inimestega rääkisin ja kõik on nii sõbralikud ja elevil sellest, et ma nendega õppima hakkan. Klass on poole väiksem - eelmises oli umbes 40 inimest, praeguses 20. Ja kõik on nii hoolitsevad ja muretsevad minu pärast. Nojah, eks kui aus olla, siis elu on õpetanud, et see on alguseasi aga ma arvan, et mul on lootust, et seekord on erand - mul tõesti on head sõbrad selles klassis. olen nendega läbi käinud juba enne, kui oma pere vahetasin ja siiani ei ole nad ära tudinenud. Alati veavad mu igale poole endaga kaasa ja nalja saab palju.

Ja nüüd sätin ennast valmis - läheme lõpuks ometi jälle jõusaali. Vahepeal on mu suurde trennikavasse mitmepäevane auk tulnud, sest kõik need eelmise nädala sündmused ja see, et ma haigeks jäin...noh, ei olnud trenniaeg.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Loll lugu...

On kolmapäeva pärastlõuna, just lõpeasime söömise ja nüüd vaatan Carlosega mingit filmi. Otsustasin, et peaks teile endast märku andma. palju asju on viimastel päevadel juhtunud. Päris palju ja see ei ole kohe üldse mitte hea. Just oli elu täiesti lill jälle ja nüüd pidi ikka hakkama kuskilt otsast koledaks minema. Hakkan kohe täitsa algusest peale kõigega. Tegelikult ma ei tea, kas see on hea, kui siin sellest kirjutan aga ma ei saa, pean natuke auru välja laskma, kõik on liiga pingeline praegu.

Pühapäeva õhtul käisin pargis ja sain ühe sõbraga kokku. Rääkisme tunnikese või rohkem juttu ja siis nägin Yoshit ja Denist. Nad rääksid mulle, mis neid afs-iga juhtunud oli ja mulle tuli hirm nahka.
Detsembris käisid nad oma organisatsiooniga reisil Oaxacas. Seal tegi Denis bussis Yoshi telefoniga nende tugiisikust pilti, kui see magas. Ta on selline vanem naisterahvas nagu meie tugiisik Rocio. Ja noh, loomulikult oli see loll mõte seda pilti üldse teha. Esialgu ei tulnud mitte mingeid probleeme, sest sellest ei saadud teada. Hiljem lõi Amedeo whatappis grupi, kus olid kõik selle õpilased, ilma tugiisikuta. Seal nad rääkisid igasugustest asjadest, millal välja minna, kuhu minek, kes millal saab jne, noh nagu ikka. Ja sinna gruppi saatis Yoshi selle pildi magavast kontaktisikust. Helge siis naljajätkuks pani pildi grupi profiilipildiks. Palju nalja ja kõik vahva eksole.
Aga sellesama kontaktisiku juures (ma ei tea, natuke kõhe lugu, üritan ilma nimedeta võimalikult hästi seletada) elab ka üks vahetusõpilane. Tüdruk Saksamaalt. Loomulikult on ka tema selles whatsappi grupis ning keegi nüüd täpselt ei teagi kuidas (sest tamaga suhtlemine on nüüd peale seda asja raskendatud) aga ta telefon oli väidetavalt kuskil laua peal või midagi ja tugiisik nägi neid sõnumeid ning seda pilti ja sellepeale nõudis, et tüdruk talle kõiki sõnumeid näha laseks. Loomulikult ei tahtnud ta seda teha, sest teadis, et sellega seab oma sõbrad ohtu aga tal ei olnud valikut. "Kas näitad mulle kohe või ma saadan su tagasi Saksamaale!"
Ja nii need asjad siis läksidki. Peale seda saatis tugiisik kõikidele nende vanematele sõnumid, et nüüd on vaja kokku tulla ja rääkida. Sellel pühapäevasel koosolekul ladus ta kõik ette. Peale selle tegi ta kohe ettekanded ka kontorisse ehk siis asi on täiesti ametliku käigu saanud.
Selle tulemasena on praegu saanud kaks õpilast kõne Mehhikost, et nad on määratud kojusaatmisele. Minu nõbu ja üks parimaid siinseid sõpru Amedeo Itaaliast ja Helge Norrast. Nende puhul on otsus kindel. Ami üritab veel midagi sõdida, kuni viimaste võimalusteni aga üldiselt on ta väljavaated...nirud on veel hästi öeldud. Esmaspäeval, kui sain sõnumi, et Amiga on kindlalt lõpp, tulid mul pisarad silma ja läksin kohe peale lõunasööki teda otsima. Teda ennast kodus ei olnud, seal oli ainult Paco, kes ütles, et ta hostvend sai Mehhikost kõne ja nuttis väga väga väga palju. Pacol muidugi oli kohe hirm, et kas mina olen ka minemas. Õõõõnnnneks olen ma teisest organisatsioonist ega puutu praegu nende jamadega kokku otseselt. Tegelikult aga tunnen ennast täielikult nende sündmuste keerises, sest need inimesed on minu jaoks nagu üks suur siiinne perekond. Alati käime koos väljas, teeme midagi - nendega hakkasin koos üldse trenni tegema ja nendega käime alati oma lemmikbaaris istumas ja pargis ja tacosid söömas. Ühesõnaga nad siin on minu inimesed ja ma ei kujuta ette, mis siis nüüd ilma nendeta saama hakkab.
Kui esmaspäeval lõpuks Amedeod nägin, siis see oli lihtsalt nii kohutav hetk. Tema punaseks nutetud silmad ja kössis olek. Me ei öelnud midagi, lihtsalt kallistasime ja kallistasime. Minul nutt kurgus aga pingutasin, et mitte töinata, see oleks asja ainult hullemaks teinud. Aga siis ta ütles, et nüüd ta ei saagi minuga koos minu sünnipäeva tähistada Märtsis - olime just eelmisel nädalal arutanud Yoshi juures, kuidas me ikka peaks minu sünnipäeva korraldama ja tähistama jne. Siis ei pidanud ma enam vastu ja kõik lahmas. Oeh, see oli üks jube hetk.
Peale selle ähvardatakse saata teise linna elama ka Yoshi, Denis ja Luigi. Afs tahab lihtsalt selle seltskonna lahku ajada, see peaks siis probleeme vähendama. Johhaidii, kui nad tõesti seda teevad, siis ma ei tea..
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Lihtsalt masendav. Ma tean, et see on nende enda süü, ise olid lollid , üldse ei eitagi seda. Ma ei saa siin päris kõike ka kirjutada, milles nad veel süüdi on, ma arvan, et see oleks liiga palju aga lihtsalt teadke, et see kõik ei ole ainult mingi lolli whatsappi grupi pärast - see asi lihtalt ajas kontaktisiku närvi ja pani ta tegutsema. Ning tal tegelikult on tõesti põhjuseid, mille alusel inimesi koju saata, nad on siin reegleid rikkunud küll ja küll. Aga mul on lihtsalt nii kahju. Nad on minu inimesed siin...
Praegu on veel mingi 2% võimalus, et jõuab midagi ära teha, enne kui nad lennukile pannakse aga see peab ikka tohutu õnn olema. Mina lihtsalt loodan meeletult, et kuidagi juhtub mingi ime ja asjad lahenevad.

Kuna ma siin terve eelmise nädala usinalt trenni tegin, suutsin nädalavahetuseks haigeks jääda. Ei mäleta täpselt millal aga oli üks päev, kui ma voodist välja peaaegu ei tulnudki. Selline tüüpiline loll lugu - peale jõusaali jalutasime koju nagu ikka aga sellel õhtul oli tuul jube külm ja nii kiirelt ta käiski. Vahepeal sain terveks, olen nüüd kolm päeva koolis käinud ja täna jäin jälle haigeks - täpselt sama lugu. Koolis on ka siiani suht masendav olnud - käisin esmaspäeva esimese asjana direktsioonis rääkimas oma klassivahetuse lugu, nad lubasid mulle eelmine semester, et kui tulen kohe rääkima alguses, siis ei ole mingit probleemi. Jajah, nüüd öeldi, et neil on nii palju tööd, et tuleksin järgmine nädal tagasi. Hakkab pihta see sama jura. "Järgmine nädal, homme, homme, ahorita...." Noh, ma ei tea, väga vahet pole praegu, olen selle nädala siis oma vana klassiga. Kuna meil algas uus semester, siis meil on uus klassiruum ja mõnedes tundides käib ka üks teine klass meie juures - see sama klass, kuhu ma minna tahan ja kus mu sõbrad on, seega pole hullu, kannatan ära.

Praegu üritame siin mingi ime korda saata ja oma sõpruskonna koos hoida. Jäägem positiivseks

Kalli-kalli
Kaisa :)

Pool läinud ja pool ees

Jälle istun siin poole öö peal üleval nagu juba kuidagi lolliks harjumuseks on saanud ja täna hoiab mind unetult Eesti laul. Kogemata sattusin mingit videot vaadates selle soone peale ja siis tuli meelde, et hakkab ju lauluvalimise aeg kätte jõudma ning mul pole halli aimugi, mis valikus on. Ei tea isegi miks aga see on ikka asi, mida mulle alati jälgida meeldib, kogu see Eurovisiooni tsirkus ehk siis istun üleval ja kuulan järjest Eesti laulu poolfinaliste. Leidub ju päris head kraami. Ja minu jaoks natuke ekootika kuulata - millal mul viimatu eestikeelsete laulude playlist ees oli...ei seda mäleta. Nüüd saab mu list igatahes täiendust.

MUIDE! Täna on mul pool vahetusaastast läbi! Nägin täna Mettat ja ta ütles, et tema kuupäevade loendaja telefonis on praegu täpselt poolepeal. Pool aega läinud ja pool veel ees. Uskumatu, kui kiirelt kõik ikka läheb! Juba esmaspäevast läheme tagasi kooli ka, ma ei teagi nüüd. võibolla natukene ootan aga pigem mitte väga - mul praegune elu nagu lill ja üldse mitte igav ning seetõttu ma väga kooli ei kibele. Metta ja Silje küll, ütlesid mulle, et praegu juba täitsa tahaks kooli tagasi. Nojah, ega mul pääsu pole nagunii. Loodan, et saan vähemalt kohe oma uude klassi minna, ehk tuleb siis ka isu koolis käia tagasi.

Aga sellest ka, mis ma siin muidu teen ja olen. Viimase nädala olen iga päev hoolega trenni teinud ja kuni tänaseni õnnestus mu dieet ka suurepäraselt. Täna andsin alla ja käisime Yoshiga tacosid söömas. Ja kõik see trall sellepärast, et nüüd tõesti tunnen, et olen ikkagi liiga palju juurde võtnud ja endale enam ei meeldi nii. Ma tean, et siin olen nagunii mingi überilus ja midaiganes aga kui endal ei ole hea tunne, siis mis kasu teiste arvamusest on. Ega mingit muutust veel toimunud ei ole aga vähemalt ise tunnen end juba paremini.
Kaks päeva käisime õhtuti Yoshi ja Amiga möödaIxtepeci ringi jooksmas, pool tundi ja mina olin täielik laip. Ning nüüd viimased kolm päeva olen iga õhtu jõusaalis käinud. nii sõprade kui nõbudega. Eks ta natuke imelik ole, enamasti olen ainuke tüdruk seal aga ausaltöeldes mind praegu ei huvita, mul selge siht silme ees. Ostsin isegi spetsiaalselt trenni tegemiseks uusi riideid, et ennast veel rohkem motiveerida. Aga siiski kõige parem motivatsioon oli see, kui panin kõrvuti kaks pilti. Esimene siis, kui ma olin alles esimesed nädalad Mehhikos ja teine praegu tehtud pilt, kui olen juba üle viie kuu siin elanud. Ja see erinevus on...jahmatav kui ma nüüd aus olen. Ma ei ütle, et ma nüüd superpaks valmis oleks aga vahe on tuntav ja märgatav.

Ja üleeile tuli siis see hetkemõte, et peaks oma närkad juuksed ka ilusaks laskma lõigata. Eks hirm oma kallid kiharad kellegi mehhiklase kätte usaldada oli ikka suur aga ma mõtlesin, et mis seal ikka. Käisin oma kodust 1-2 minuti kaugusel pisikeses juuksuriputkas ja maksin kiire lõikuse eest 50 peesot, mis ei ole isegi kolme euri. Ega ma päris suvalise juuksuri juurde ka ei läinud tegelikult - Silje oli juba korra tema juures käinud ja seega tuli ta minuga kaasa. Juuksuriks oli muhe mees, kes töötas väga kiirelt. Ja korralikult ka. Esialgu, kui peeglisse ei näinud ja märkasin ainult põrandal olevat juuksehunnikut, tabas mind paanika aga lõpptulemusega olen superrahul. Ma tean, et ei lõiganud palju ja mingit ülisuurt muutust ei ole aga ise tunnen ennast kohe palju paremini. Jei!

Nii mu elu siin praegu käib, kiirelt ja liikuvalt. Praegu on kõik lihased nii haiged, et kole lugu aga ma ei kavatsegi trenni pooleli jätta. I can do it!

Nüüd oleme kaks päeva Siljega tema juures koduaias päevitamas käinud, et mingigi jume saada, sest uskuge mind, ma pole Eestis ka nii heledaks läinud, kui siin. Muidugi oli enne tulekut pea mõtteid täis, et lähen aastaks Mehhikosse ja tulen neegrina tagasi. Jajah, edu sellega. Peale esimest paari kuud pidin jumestuskreemi ära vahetama, kuna vana oli liiga tume - praegu kasutan kõige heledamat, mis siin üldse on.
Aga need hetked jäävad ka alatiseks meelde. Ei midagi erilist - lihtsalt lebotame Siljega päikese käes, kuulame muusikat ja räägime juttu. Ahh, vot see oli see, mida ma ette kujutasin, kui vahetusaastale Mehhikos mõtlesin.

Jaanuari lõpus toimub YFU reis Mexicosse. See ei ole kohustuslik ning Silje ei lähe aga otsustasin sellest hoolimata minna. Mis seal ikka, pean võtma sellest aastast kõik, mis võimalik ja minu perereis San Cristobali õpetas mulle, et kuhuiganes on siin võimalik minna, alati MINE!
YFU reis kestab 4 päeva ja kui vend Zabdi nägi plaani, kuhu meid viiakse ja mida näidatakse, ütles, et oleks kindalsti mõtekas minna, sest need kohad pidid väga ilusad ja huvitavad olema. Sellega seoses - Zabdi läks tagasi Mexicosse ja sellest oli mul nii kahju. Ma saan oma vennaga megahästi läbi ja kui ta ära läks, siis suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida, kui viimast korda kallistasime. Aga õnneks pidime kunagi lähiajal Salmaga Mexicosse minema, et teda külastada - see oleks nii megaaa!

Ja nüüd keeran magama ära
Head ööd mulle ja kena päeva teile!
Kalli-kalli
Kaisa :)

San Cristobal

Reede, teine Jaanuar 2015. Õhtu möödus koos sõpradega Ixtepecis. Megatore nagu alati. Koju sain poole öö pealt ning magada jõudsin kokku kaks hädist tunnikest, sest hommikul oli äratus varajane, et hakata sõitma San Cristobali.

Niisis, nagu eestlasele kombeks, pean mina kinni kokkulepitud aegadest. Kui oli öeldud, et kell 7 hommikul sõidame siit ära, siis mina ärkasin 6, käisin pesemas ja olin seitse valmis minema. Kas keegi teine oli ka selleks ajaks üles ärganud? Võite ise arvata. Nii ma siis heitsin lihtsalt riides ja valmis nagu ma olin, voodisse ja magasin edasi. Lõpptulemusena lahkusime kodust umbes 9-10 paiku ning algas neljatunnine sõit Tuxtlasse.
Tuxtlas oli meeletult palav. Meeletult. Ema tahtis omale mingied erilisi lemmikkrõpse osta, seni läksime meie Salmaga kiirelt MacDonaldsisse ja mugisime neid mäki friikaid. Jube küll aga no nii maitseb! See oli mu teine kord MacDonaldsis käia siin viie kuu jooksul, et te teaksite.
Jalutasime natuke linnas ja vaatasime igasuguseid asju, mida seal müüdi. Rahvariided jällegi imeilusad ja väga erinevad minu osariigi Oaxaca omadest. Jalutasime välja jõe äärde ning sealt läksime paadimatkale. Või ekskursioon on ehk parem sõna. Kokku kestis paadisõit rohkem kui kaks tundi ja tagasi jõudes oli väljas juba päris hämar. Mina olin aga terve aeg lummatud nendest mägedest, vaadetest ja värksest õhtust. See oli lihtsalt...imeline ei ole ka piisav sõna ma tunnen. Üritasin nii hästi kui suutsin aga ei piltidel ega videos ei näe see pooltki nii äge välja, kui see tegelikult oli. Ma arvan, et igaüks oleks pahviks löödud sellise kogemuse peale.
Kuna ekskursiooni lõppedes oli juba hämar, oli aeg sõita edasi San Cristobalisse. Selleks kulub Tuxtlast minnes umbes tunnike. Ja oi kuidas ma kaifin neid autosõite kõrgel mägedes, kui all paistab linn ja päikeseloojang on taeva kirjuks värvinud!
San Cristobal on selline väike linnake umbes 2000 meetri kõrgusel mägedes (no tegelikult suurem kui Ixtepec, võib võrrelda Juchitani või Salina Cruziga) ning sellepärast on seal kliima hoopis teine. Ümberringi suured metsad ja mäed. Võibolla teie seal lumises Eestis naerate selle üle aga San Cristobalis oli 15 kraadi sooja ja ma pidin ära külmuma. Ma ei tea, mis värk on aga siin on need kraadid ikka hoopis teised. Minu jaoks oli sealne 15 nagu 2-3 Eestis. Aga linn ise on IMELINE! Natuke meenutas mulle Tartut - palju noori, ilus, puhas, palju kohvikuid ja pisikesi söögikohti. Aga seal on ka väga palju turiste. Ma pakun, et umbes 70% inimestest olid turistid ning selle pealt teenivad kohalikud mõnuga raha. Kuuslin palju inglise keelt aga samas oli seal ka väga palju rahvast igasugustest võimalikest kohtadest maailmas. Ma ütleksin, et natuke selline hipsterite linn. Hästi mõnus ja mitte päris tavalised inimesed. Sellised kiiksuga aga üldseüldse mitte mingisuguseski halvas mõttes! Just sellised nagu... äkki oleks kõige parem iseloomustus, et nagu vahetusõpilased? Sest noh, olgem ausad, ega me ikka päris täie mõistuse juures ei ole, kui sellise hullumeelse seikluse oleme otsustanud ette võtta.
Esimese öö veetsime sellises hotell-külalistemajas, kus mu vend Zabdi paar aastat tagasi mõned kuud elas. Seal on 95% rahvast välismaalased ja nende elu on lihtsalt niiiiiii kirjeldamatult lahe! Selleks, et seal elada on nad kõik nagu vabatahtlikud. Kes valvab vastuvõtulauda, kes teeb süüa, kes koristab, kes aitab millegi muuga. Ja nad on seal kõik nagu üks suur hipsterite perekond - õhtuti tehakse megatšillis välisõues lõke, lauldakse, süüakse, räägitakse juttu ning pikutatakse seal olevates võrkkiikedes. Überüberüberlahe koht! Ma kardan, et armusin nii ära, et ühel päeval tahaskin seal mõnda aega elada. Mitte kaua - paar nädalat oleks täitsa super.
Õhtusöögiks kõndisime läbi linna restorani nimega Cocoliche ning sealsed toidud olid tõesti väga maitsvad - see on mu pere lemmiksöögikoht San Cristobalis. Hubane ja armas koht, live muusikaga.
Tagasi hotelli jõudes oli mul nii külm, et ei oskagi kirjeldada. Sellest asjast ma ei saa aru - miks neid mingit küttesüsteemi ei ole, kui seal linnas ju koguaeg selline kliima on! Lõdisedes ütlesin emale ja Salmale, et täna öösel magan kõikide riiete ja kahe paari sokkidega! Aga suure seletamisega ajasin sassi sõnad sokid ja aluspüksid ehk siis võite ise ette kujutada, kui kaua nad irnusid nii, et sõnagi rääkida ei suutnud. Ema jõi veel parasjagu kuuma puuviljajooki ning purskas kõik suust välja. oijah, Kaisat ja neid keeleapse.

Teise päeva hommikul ei olnud mul magamisega samuti palju õnne - isa oli oma äratuskella välja lülitamata unustanud ja mina olin ainuke, kes seda kuulis ja kinni panema minema pidi. Aga ma ei tea isa telefoni koodi ja seetõttu ma ei saanud seda välja lülitada. Ehk siis helises see kella kuue paiku hommikul mingi kolm korda ja ma pidin oma soojast voodist välja ronima. Lõpuks läksin ma närvi ja viisin telefoni Salma kätte, kes selle kinni pani.
Hommikusöögiks olid hotellis elava pakun, et itaallase poolt valmistatud pannkoogid puuviljade ja meega. Maitses veel paremini, kui kõlab, luban. See on selline koht, mis on hästi kodune ning ei ole kedagi, kes oleks nõudepesija või lauakoristaja. Kui söödud, pesime ise nõud ja kuivatasime ka.
Ka minu kahe Salina Cruzi tädide pered olid San Cristobalisse puhkama tulnud, läksime nendega uuesti hommikust sööma. Üks suur suur perekond ja nii armsad inimesed!
Selle päeva plaaniks oli külastada teises linnas olevaid koski. Sinna sõitmiseks kulus rohkem aega, kui ma arvasin - ligi 2 tundi. Aga asi oli seda väärt! Ja ned hiigeltreppe ka - suure koseni jõudmiseks pidime ikka mitusada astet läbi käima, kui mitte rohkem. Mul olid pärast jalad mitu päeva haiged. Sellepärast käisin seal ainult isa ja Zabdiga - ema ja Salma olid liiiiga laisad!
Hiigelkosk, mille ees säras vikerkaar. Ja noh, Kaisal muidugi hulludest ideedest puudust ei tule - seal oli võimalus kose juurest mööda jõge köiega alla liuelda. Uskuge mind, see oli kõrgemal, kui ma alguses arvasin. Kui mind seal torni otsas rihmadesse seoti, hakkasid jalad täitsa kontrollimatult värisema. Noh, muidugi ka sellepärast, et ähmi täis olemisega ei saanud ma aru, mida see mees seal mulle köite ja pidurdamise kohta seletas. Lõpuks sain aru. Enne lõppu pidin ise hoo maha pidurdama. Selge. "Noh, lükka endale hoog sisse ja mine!" ... ja ma ei suutnud. No nii hirm oli, et ei julgenud. Siis ütlesin mehele, et ta mu ise sealt tornist alla lükkaks. Vaatas mind imelikult aga nii ta tegi ja ohhhhsavana, mis adrenaliin see oli! Metsade kohal, kosk seljataga mööda jõge alla lasta!
Aga noh, kes mind tunneb, teab, et Kaisal ikka alati juhtub... Ma ei tea, kas see oli mu närvidest aga see pidurdamise jublakas ei töötanud kohe üldse hästi. Nüüd tagasivaadates mõtlen, et äkki mul käed nii värisesid, et jõudu polnud. Noh, ei tea, igatahes pidama ma ei saanud ja lendasin täie hooga teise torni sisse, kus kaks abilist juba kaugelt näitasid, et PIDURDA PIDURDA! Ja kuna kõik käis nii kiiresti, ei jõudnud nad mind kinni haarata ja ma lendasin pool tuldud teed tagasi. Vot siis tuli küll hirm nahka. Rippusin seal džunglis jõe kohal oma köitega ja ei teadnud, mida teha. Hakkasin ennast kättega edasi tõmbama, kuni mehed mulle mingi köie saatsid, millega nad mu tagasi tirisid. Lõpp hea, kõik hea. Kaisa...
Tagasi San Cristobali jõudes, läksime uude hotelli. Kõik oli väga ilus ja armas ja kena ainult et see oli selline hotell, kus toad olid väikestes majakestes. Ning kuna need asusid mäe nõlval, oli seal palju treppe. Meie toani jõudmiseks oli vaja ära trampida hulka treppe. Mu jalad olid niigi koskedest täitsa omadega õhtal. Emale muidugi tegi palju nalja!
Peale õhtusööki saime jällegi kokku tädide peredega ning jalutasime linnas ringi. Ostsin endale laamanahast tehtud sooja pontšo, see päästis mu külmast kõigil järgmistel päevadel.
Kui vanemad läksid tagasi hotelli, jäime meie nõbudega veel linna peale ringi vaatama. Lõpuks käisime ühes salsa-klubis tantsimas ja nii tore oli. Noh, mu väsinud jalad hoidsid mind natuke tagasi aga tantsimast ei takista Kaisat mittemiski! Selles asjas tunnen end juba täis-mehhiklasena.

Kolmas päev kulus sõiduks Palenque'esse, et minna püramiide vaatama. Sõiduks kulus no ma ei tea, mingi 3-4 tundi, kuna teed viisid mööda mägesid. Ja noh, need mägiteed...mina ja ema võtsime enne sõitu tabletti, sest seal ei ole võimalik kuskil seima ka jääda, kui paha hakkab. Ja hea oli, et selle tableti võtsin, mul isegi sellega läks natuke süda pahaks, mis siis ilma veel oleks olnud...
Ja poole sõidu pealt hakkas vihma sadama. See tegi reisi veelgi pikemaks. Kohale jõudsime mitu tundi hiljem, kui olime plaaninud ja enam ei olnud aega, et püramiidide juurde minna. Otsisime endale ühe ilusa ja megalaheda hotelli keset džunglit ja veetsime õhtu oma hubases kämpingus - Zabdi tinistas kitarri ja laulsime igasugu laule. Mõnda teadsin ka mina ning siis saime kõik koos laulda. See oli selline omaette väga armas peremoment minu meelest.
Tegime hommikuse pesemisegraafiku ka valmis, kuna pidime homme varakult ärkama, et püramiidid ja kosed ära näha ja õhtuks tagasi sõita. Meie Salmaga ei saanud üldse hästi magada, igasugused hääled metsast ümber meie majakese häirisid, sest need olid nii võõrad ja imelikud. Salma muidugi hakkas kohe igast asju ette kujutama ja see ajas minul ka une ära. Nii me siis istusime öösel üleval, kuulasime muusikat ja mängisime Candy Crushi, kuni lõpuks magama jäime.

Seega ärkasin jällegi kell 6, et esimesena pesemas ära käia. Peale mind ka kõik ülejäänud ning lõpetasime hommikusöögi ilusti graafikus umbes kell pool 9, et minema hakata. Siis aga juhtus selline asi... Meil on see iselukustuv auto ja kui isa ja Salma asju autosse viisid, unustas isa võtmed pagasnikusse ja pani selle kinni. Auto läks lukku ja võtmed olid ilusti sees. Ema oli mõnusalt vihane, sest olime nii vara ärganud ja kõik valmis pannud ja nüüd pidime mitu tundi lihtsalt ootama, kuni tuli mingi töömees, kes auto lahti muukis ja võtmed kätte sai. Lõpuks saime hotellist minema umbes 11-12 ajal. Tegelikult oli see minu meelest just hea, sest siis jäi vihm järgi ja ilm oli palju mõnusam.
Igatahes, lõpuks jõudsime siis minu kauaoodatud Maiade püramiidide juurde. Ma arvan, et sellest ei olegi väga midagi rohkem rääkida kui, et HÄMMASTAV, VÄGEV ja kõik sellised sõnad! Kellel vähegi kuidagi kunagi võimalik - soovitan kuumaltkuumalt, mitte soojalt sinna minna! Võtab sõnatuks ja hingetuks, kui keset kõike seda seista ja vaadata. Ma ei tea, võibolla see on mingi Kaisa armastus igasuguste selliste asjade vastu aga see tõesti oli mega! Parema ülevaate saab mu pildiblogist ja videost.
Enne San Cristobalisse tagasi minekut külastasime ka kahte erinevat koskede kohta. Samamoodi nagu püramiididegagi - mis ma siin ikka rääkida oskan, vaadake parem pilte ja filmi.
Õhtuseks tagasisõiduks võtsime emaga jälle tabletid, et vastu pidada aga seekord ei olnudki nii hull. Pimedas ei pidanud nägema, kui kõrgel kaljuserval me kurve võtsime ja pealegi vihma ei sadanud, seega läks sõit kiiremini. Või siis ma magasin lihtsalt kauem, ei oska öelda. San Cristobalis otsisime kõigepealt tükk aega hotelli ning siis näkkas meil superhästi - üks hästi peen ja kallis hotell oli hinnad väga alla lasknud, kuna nädalavahetus oli läbi ja kõik turistid olid lahkunud. Saime omale superluks hotelli sama hinnaga, mida muidu maksime selliste tavaliste ööbimiskohtade eest. Kuna seal oli ka täitsa okei wifi, rääkisin emmega Skype'is ka. Ütlesin, et kuigi väga tore on olnud ja kõik on überlahe, siis ma igatsen kodu, oma voodit, oma tekki ja oma patju ja natuke puhkust ning sõpru. Selle peale hakkas emps rääkima, et ma ikka ei igatseks, et ega Eestis ka mingi paradiis ei ole, et mul on siin veel pool aega jäänud jne. Selle peale ma natuke ehamatasin, sest olime üksteisest mööda rääkinud. "Emme, ma mõtlen, et ma igatsen Ixtepeci kodu.." hahahahhaah see oli üks hea nali! Emme nägu... Rääkisin seda oma siinsele perele ka, need said korralikult naerda. Muidugi ma igatsen Eestit ka aga ei pannud isegi tähele, kuidas rääkisin siinsest kodust nagu oma päris kodust. Aga see on ainult positiivne - tunnen ennast nagu täiesti kodus.

Ja ega muud midagi, järmisel hommikul magasime nii kaua, kui tahtsime, käisime söömas ja hakkasimegi tagasi koju (ise naeran ikka veel, kui seda sõna kirjutan) sõitma. Ixtepeci.
Oehhh, see emotsioon, kui ma tuppa astusin! Nagu siis, kui Eestis käime kuskil paarika päevaks ära ja kui lõpuks koju saad, see "jessssss" tunne.

Ja et kõike seda pikka juttu, mis ma just kirjutasin parem mõista oleks, meisterdasin ühe piiiika piiika video - varuge aega selle vaatmiseks aga endale väga meeldib, tasub vaadata!

Nüüd pingutasin küll hoolega, et teile palju lugemis ja vaatamisrõõmu teha, ehk see korvab selle pausi, kui te minust midagi ei kuulnud.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Head uut aastat!

Mööda läks kõige viimane päev aastas 2014 ja vahetevahel ei ole ma ikka veel aru saanud, et elan teiselpool maakera juba kuid.

Kui nüüd aus olla, siis olen viimase nädala mõnuga koduigatsust põdenud. Igasugust erinevat koduigatsust aga eelkõige igatsen oma inimesi. Seda on ilmselt raske mõista aga ma tunnen ennas siin vahepeal väga üksikult. Tegelikkuses ei ole ma kunagi üksi. Mu ümber on imelised inimesed, kes minust palju hoolivad ja sellepärast ongi seda võimatu seletada, miks ma nii tunnen. Aga õnneks olen nüüd juba nii palju kogenum, et tean täpselt kuidas pean käituma, et see igatsuse aeg kiiremini ja kergemalt üle elada, nii et ei ole vaja minu pärast muretseda.

Vaheaja rutiini olen ilusti sisse elanud – öösiti olen kaua üleval ning ärkan kuskil poole päeva peal. Enam ei häiri mind ka tänavalt tuppa tungiv hommikune lärm. Ma arvan, et Eestisse jõudes olen nii treenitud, et võin iga kell kuskil suure lärmi sees magada, pole probleemi.

Kolmekümne esimesel oli emal all kaupluses jällegi meeletult tööd aga seekord oli minust rohkem kasu kodus –käisin turul süüa ostmas, koristasin tuba ja tegin õhtuseks peoks magustoite. Minu enda poolt jõudis peolauale klassikaline juubelitordipulbrist tehtud õunakook. Minu rõõmuks kõik jumaldasid mu hoolega meisterdatud ilusat kooki ja see kadus laualt kiiremini kui kõik ülejäänud magustoidud.

Õhtuks sõitsime Salina Cruzi, et uus aasta koos isapoolsete sugulaste juures vastu võtta. Osadega olin ma juba kohtunud aga seal sain tundma veel pereliikmeid ja veel NÕBUSID. Neid ikka tõesti jagub siin. Ja nad on kõik imetoredad ja armsad inimesed. Jõudsime nende juurde umbes pool tundi enne keskööd ja seega oli meil kohe palju rääkida, sest kõik küsisid minult igasuguseid küsimusi – need tavalised asjad, mida inimesed ikka alati teada tahavad ja mille vastused on mul unepealt selged. Ning jutustades ei märganud me, kui kiiresti aeg läinud oli ning kui õuest ilutulestiku pauke kuulsime, tuli Salma tuppa ja ütles, et kuulge, kell on juba 00 läbi, head uut aastat! Kui nüüd aus olla, siis olin natuke pettunud, sest kodus me kõik ootame keskööd juba mitu minutit varem ja lõpus karjume alati viimased sekundid ja kui aeg täis, siis võib kuulda palju rõõmuhõiskeid ja vilet ning toimub suur kalliralli. Siin käis asi väga rahulikult ja ma isegi ei tundnud (ega tunne siiani) et aasta on teine.

Ja alles peale keskööd hakkasime sööma. Toidud olid imelised ja mul oli kõht nii täis, et täitsa halb oli olla. Kõige maitsvam asi, mis mulle hästi meelde jäi oli makaronivorm suurte värskete krevettidega. Siin on krevetid nii teise maitsega kui Eestis – palju palju palju paremad! Ja hiiglaslikud!

Ma arvan, et nüüd leidsin oma kõige lemmikuma nõbu siit – kohe, kui nägime, saime jutu peale ja ta on überlahe inimene. Nimi on Jhonatan ja ta on 23 aastane. Elab Salina Cruzis, koos oma vanemate ehk minu tädi perega.  Ning tema pakkuski, et me võiksime ka nendega kaasa minna hommikul randa pidusse.

Hiljem vaatasime nõbudega filmi, kuni vanemad omavahel juttu ajasid ja koju jõudsime umbes 3-4 ajal. Tegin veel kiire Skyle kodustega, sest Eestis oli juba täitsa lõuna ning tervitasin kõiki oma kalleid!

Ning siis otsustasime Salma ja Zabdiga, et võitleme oma unega ja läheme ka ikka randa – kõik teised juba ootasid meid seal. Kahjuks ei võtnud ma telefoni kaasa, kuna läksime sinna kell 5 hommikul ja õues oli kottpime. See on kirjeldamatule ilus koht ja ma nüüd annan endast parima, et teile mingigi pilt silme ette luua. Need blogilugejad, kes Nissi kooli reisiga Broadstairsis käisid – sealne rand, mille üleval on selline kõrge ja suur platvorm, sellesarnane koht. Ainult et miljon korda ilusam. Kõndisime sellelt suurelt platvormilt alla randa, kus oli meie seltskond ennast liival mõnusalt sisse seadnud. Ões oli pime, meri kohises kõrvus ja jaheda tuule tõttu oli mul isegi külm. Taevas oli täis tähti ja merelt helkisid vastu suurte kaubalaevade tuled. Ning mõne aja pärast hakkas päike tõusma. Kogu taevas värvus punaseks, violetseks, kollaseks ja veidi sinakaks. Ning siis ilmus suure mäe kõrvalt merest välja tulipunane hiigelsuur päike. Koos Zabdi, Salma ja Jhonataniga jalutasime mööda randa päikesele vastu ja rääkisime juttu. Ma arvan, et see oli üks mu vahetusaasta kõige meeldejäävamatest hetkedest ja võib-olla ongi hea, et mul telefoni ei olnud. Ei raisanud mitte sekunditki filmimiseks või pildistamiseks ning minule jääb see pilt alatiseks mällu.

Koju jõudsime hommikul kella kaheksaks ning vajusime kohe magama. Kauaks seda uneaega ei olnud, kuna ema äratas meid juba enne kella kahtteist, et hommikust süüa. Terve pere oli koos ja see oli armas.

Hiljem sõitsime tagasi Ixtepeci ning läksime otse vanaema juurde, sest seal külas olevad kolm onu koos peredega pidid õhtul ära sõitma (nad elavad kuskil kaugel ja veetsid nädala Ixtepecis, et kõiki üle pika aja jälle näha). Jäin ühe onuga vaidlema – ta oli täiesti veendunud, et Eesti on Venemaaga väga sarnane ja üldse põhimõttelised Venemaa. Aga kes mind tunneb, siis teab, et selles küsimuses olen ikka klassikaline kergestiärrituv eestlane. Seletasin ära, et minu jaoks on see solvava tooniga, kui öelda, et eestlased on sama, mis venelased. Kui ma lõpuks oma seletuste ja selgitustega ajaloost ja praegusest teravast olukorrast lõpetasin, oli onu arvamus Eestist muutunud. Näitasin veel pilte oma kodust ja perekonnast ning see kustutas onu vana arvamuse täielikult.

Koju jõudsime kella üheksaks ning seal olid meid ootamas minu tädi ja onu koos nõbudega, kelle juures me uue aasta olime vastu võtnud. Nad tulid meile külla, et koos õhtust süüa. Käsime siis nõbudega koos tlayudade järgi – hiigeltellimus, ligi 15 tlayudat ning pidime ootama üle poole tunni. Igav muidugi ei olnud, koos mu lemmik nõbudega sai palju nalja, need inimesed mulle meeldivad! Lõpuks sain jällegi kella poole nelja ajal magama aga seekord võisin õnneks hommikul nii kaua põõnata, kui tahtsin.

Ja nüüd sõidan perega mitmeks päevaks ära muid maid avastama, seega ilmselt ei ole minust interneti puudumise tõttu kuskilt midagi kuulda. Läheme linna nimega San Cristobal (võite ise gooflest otsida ja vaadata, kui imeline koht see on) ja vaatame üle kõik selle lähedal olevad vägevad kohad. Teen palju pilte ja ehk lõpuks ka video.

Olge kallid!

Kaisa J