kolmapäev, 17. september 2014

Paradiis

Esmaspäeval kooli ei olnud ja tegin oma siinse magamisrekordi: 11 tundi magusat und. Nii mõnus. Lõpuks ennast voodist välja venitanud, läksin alla ja sõin hommikuks oma Eestist kohale reisinud pakist saadud kama. Hea vaheldus karmile mehhiko hommikusöögile. Hiljem pakkisin asjad, et saada kokku Memo ja Siljega ning sõita Lagunasesse. Bussisõit oli küll palav ja künklik aga lõpuks kohale jõudes tundsin, et tund aega bussiga loksumist on vaeva väärt olnud. Kata, kas mäletad, kui ütlesin, et loodan Mehhikost oma Tartu leida? - siiani olin juba leppinud faktiga, et siin see võimalik ei ole. Ma eksisin. Lagunas on lihtsalt imeline. Värske õhk ja imeilusad pooleldi pilvedes mäed seda armsat rohelist linnakest ümbritsemas. Nii puhas ja ilus ja...pole sõnu - imeline! Ma ei osanud isegi loota, et siin selline koht eksisteerib. Ja Memol on nii armas perekond ja kodu. Kuigi veetsin seal vaid 2 päeva, tundsin end täieliku pereliikme, mitte külalisena. Hämmastav.
Lagunases elavad inimesed küll armastavad oma kodulinna väga aga samas arvavad, et see on liiga väike ja tegevust napib. Mina ei nõustu. See, et Juchitanis supermarketid ja kino on, ei tee linna paremaks. Iga linn on omamoodi hea.
Memo pere juures elab vahetusõpilane Tšiilist. Deya on 15 aastane tüdruk ning räägib vaid hispaania keelt. Loodame talle siin aasta jooksul ikka natuke inglise keelt ka õpetada.
Kui olime lõpetanud lõunasöögi ja suure jutustamise, viis Memo ema meid linna, et saaksime ka teisi vahetusõpilasi näha. Viimati saime nendega koos olla umbes kuu aega tagasi, seega oli nii tore neid jälle näha. Clemens Austriast, Virginia Leedust ( tegelikult elab Tuxtlas, ta oli lihtsalt Clemensil külas) ja Karmel Eestist.
Kuna vihma sadas, istusime ühes ilusas pargi kõrval olevas restoranis ja kui teised sõid jäätist, siis mina jõin kuuma kohvi - olen suutnud siin külmetuse hankida. Jah, ma tean, et ligi neljakümne kraadise soojaga on see veidi raske kuid nagu näha - Kaisa jaoks absoluutselt mitte mingi ületamatu probleem. Õhtu lõpuks oli mu hääl katkendlik ja madal nagu 80 aastasel vanamehel - sellega sai muidugi palju nalja.
Jäätised-kohvid söödud-joodud, liikusime edasi suurele pidustusele, kus oli palju rahvast. Igaks juhuks mainin veel, et 15. september on Mehhiko iseseisvuspäev ja sellega kaasnevad hiiglaslikud tähistamised üle terve riigi.
Vahepeal läksid kõigil kõhud tühjaks ning otsisime läbi vihma koha, kus Tlayudasid süüa. Kuigi vihma kallas megalt ja ma ei liialda, kui ütlen, et kõik ujus (mu kingad kaasaarvatud), ei rikkunud see meie peo meeleolu absoluutselt - seltskond oli tore ja mul pole ammu nii lõbus olnud. Memo vedas mu lõpuks ka tantsupõrandale - jah, Kaisa tõesti tantsis. Ma ei kujuta ette, kui jube seda vaadata võis olla aga mul oli tõliselt lõbus ja nüüd mõtlen, et võiks isegi mingitele tantsimiskursustele minna. Tuleks kasuks, ses avastasin endalegi üllatuseks, et mulle meeldib tantsida.
Koju ujusime umbes kella kahe ajal ja magama minekuks kulus veel umbes tunnike või rohkem, kuna Memo vanemad olid mu kurgu pärast mures ja seega lürpisin mitu tassi kuuma kohvi. Istusime kõik koos, öösel kell 2-3, jõime teed, sõime küpsiseid ning lihtsalt jutustasime. Veelkord - imearmas perekond.

Hommikul ületasin oma eelmist magamisrekordit veelgi. Saime Siljega voodist püsti umbes kella 11 ajal. Hommikusöögiks olid erinevad värsked puuviljad jogurti ja müsliga - nüüd tahan endale koju ka puuvilju, jogurtit ja müslit osta, kuna see oli nii maitsev (tervislik ka!). Kuna jällegi vihma sadas, siis veetsime aega koos Harry pottery't ja Mexico City's toimuvat suurt paraadi vaadates. Memol oli alles vanu Eesti kroone, Tallinna kaarte ja muid eesti asju. Nii armas, ta näitas mulle kõike koduga seonduvat ja kohe selline soe tunne tuli sisse :)
Lõunasöögiks oli väga maitsev Memo ema valmistatud söök PLUSS SOOME HERNESUPP!! - Memol oli endiselt alles purk hernesuppi, mida ta oli hoidnud. Nüüd tegime sellele põhja peale. Purgisupp nagu purgisupp ikka aga siiski koduse maitsega purgisupp! Ja ennne bussi peale minemist punus Memo ema meile Siljega patsid ka pähe - nii armas!

Tõesti oli väga kahju Lagunasest lahkuda. Lausa klomp kurgus istusin bussi ja lehvitasin aknast Memole ja ta emale, kes meid ära saatsid. Jah, räägin sellest linnast ainult ülivõrdes, kuna muud moodi ei ole see võimalik!

Kalli-kalli
Kaisa :)

2 kommentaari:

  1. Vana hea lauljate tarkus - kui soojal maal on konkurss, siis lülita hotellis konditsioneer välja, muidu läheb hääl ära. Pole mingi üllatus, et külmetunud oled ;)

    VastaKustuta
  2. Nii tore, et sulle mu pisikeses Lagunases nii väga meeldis!

    VastaKustuta