esmaspäev, 29. september 2014

Elu läheb edasi

Ma ei tea, kas oli vale see eelmine postitus kirjutada ja teid kõiki ärevile ajada aga ärge palun muretsege! Kõik läheb hästi. Ja ma tean, et kõik tahavad hirmsasti teada, mis mul täpselt siin juhtus aga palun katsuge mõista, et sellest kõigile kuulutamine ei tee minu olukorda siin kergemaks. Ma ei taha, et inimesed arvaksid, et minu praegune hostpere on jube ja kohutav - kindlasti mitte. Mõned inimesed lihtsalt ei klapi ja see ongi probleem. Seega, rahu, rahu ja ainult rahu - kõik on hästi.
Veel ei tea, millal uus pere leitakse, kuna see protsess võtab aega ning tuleb veenduda, et pere on vahetusõpilase võtmiseks kindlasti valmis.

Aga nüüd veidi nädalavahetusest, millest olete kindlasti juba pilte näinud, kui mu pildiblogi vaadanud olete. Reedel peale kooli pakkisin asjad ja sõitsin Ixtepeci. Silje oli bussijaamas ootamas ja läksime taksoga tema juurde. Olime mõlemad väga elevil, kuna plaanisime õhtul Ixtepecis toimunud peole mina. Sündmuse nimi oli Calenda ning asja mõte selline, et toimus suur rongkäik, mis viis meid läbi Ixtepeci. Iga natukese aja tagant jäädi seisma ja oli aeg tantsimiseks. Muidugi toimus kõik võimsa muusika saatel ja meil oli väga lõbus. Nägin ka teisi vahetusõpilasi, kes Ixtepecis või siin lähedal elavad. Vist ongi nii, et kõik vahetusõpilased on imelised inimesed! Nii lahe rahvas, et oli võimatu mitte õhtut nautida. Samas rikkus asja natuke see, et poole rongkäigu pealt hakkas sadama ja vihm on siin ikka Mehhiko moodi - linn ujus.
Ja üks asi veel, mis Mehhikos selle teadmatusega-ohutusest kaasa käib on ILUTULESTIK. Johhaidii, iga päev kuulen-näen kuskilt rakette. Ja muidugi on need kõik sellised kuskil ise kokku klpositud ja keegi ei tea täpselt, kuhu need lennata võivad. Seega reede õhtul pidin koguaeg vaikselt vaatama, ega keegi mu seljataga parasjagu tikku ei tõmba. Ühe tantsupausi ajal süütas meie taga kõndiv vanem mees mingi raketti, mis reaalselt ei olnud meist isegi meetri kaugusel... Kas kujutate ette, kuidas me ehmatasime ja karjusime? Mehhiklased ise on muidugi üliõnnelikud oma suurte tulevärkide üle - kui juuksed natuke kärssavad, pole hullu - pühi sädemed ära ja korras. Meie jaoks oli see kergelt jahmatav ja hirmutav.
Aga kuna vihm ajas peo kiiresti laiali (kuigi mitte nii kiiresti, kui Eestis, selleks kulus ikka tunde), siis jõudsime koju umbes kella ühe paiku öösel.

Pool päeva maganud, otsustasime kell 2, et on aeg midagi süüa. Silje viis mind ühte väga ilusasse ja mõnusasse restorani, kus kõhud punni sõime. Ma arvan, et me oleme juba natuke mehhiklasteks saanud, kuna käisime ainult korraks väljas söömas ja jõudsime ikka koju tunde hiljem. Seega oligi aeg hakata tegema ettevalmistusi, et õhtusele Vela'le minna. Vela on selline suur pidu, kus erinevalt reedesest Calenda'st kantakse rahvariideid ning pidu toimub ühes kohas, suure katuse all. Silje ema laenas mulle oma ravariideid, kuna ta nagunii peole ei tulnud ning tahtis, et meie saaksime end tõeliste mehhiklastena tunda. Juuksed ja meigi meisterdasime seekord ise - muidu teeb seda keegi teine aga laupäeval meil lihtsalt ei jäänud selleks enam aega. Viisakalt umbes tunnikese hilinenud, jõudsime kohale kell 22, kui pidu juba käis. Sissepääs maksis 100 peesot ja selle eest sai sellise oranži käepaela, millega võisid sees süüa-juua kõike, mis seal oli. Ja seda oli palju. Igasuguseid erinevaid klassikalisi mehhiko sööke-jooke ja palju snäkke. Enamus siinseid vahetusõpilasi oli ka Vela'le tulnud ning jällegi - meeletult lõbus ja palju nalja. Peaksin vist igaks juhuks neid siin ka täpsemalt tutvustama: Silje (nagu teate, siis Norrast), Metta (Saksamaa), Sophie-Charlotte (Saksamaa), Denis, Amadeo, Luigi, Antonella, Camilla, Cecilia (Itaalia), Yoshihiro (Jaapan) ja tüdruk Taist, kelle nime keegi ei tea aga kõik kutsuvad teda Bum, või midagi sarnast. Uskumatu rahvas!
Igatahes sain korralikult tantsida, nii vahetusõpilaste, kui mehhiklastega. Ja mul on kindel plaan väga hästi tantsima õppida, sest olgem ausad - me ikka ei liigu nagu nemad siin. See on vist kuidagi mingi kaasasündinud värk neil - väikesed tüdrukud liigutasid ennast ka miljon korda paremini, kui mina.
Sel kohapeal olles mõtlesin, et Eestis ilmselt sellist pidu korraldada võimalik ei oleks, kuna ei ole nii palju rahvast, kes kohe tantsupõrandale kihutaks. Tuleb ikka enne pudelitest julgust koguda ja siis hakatakse tantsima - siin on kõik nii teistmoodi. Vedasime ennast koju alles kell 5 hommikul ja see pidu ei olnud veel kaugeltki mitte läbi - vot see on alles Mehhiko!

Pühapäeval sõitsin tagasi Juchitani, et minna välja koos sõpradega, kellega pidime siin pitsat sööma minema. Nii imelik, kuigi pitsa on minu arvates selline ülemaailmne sõna, siis siin öeldakse "piksa" ja see on mu meelest väga veider. Aga jällegi, oli üks tore õhtu - sõime kõhud täis, otsisime jäätist ja istusime pargis. Mina, Helge, Jorge ja Yatziri. Jorge ja Yatziri on meie klassikaaslased ja nendega on väga hea hispaania keelt harjutada, kuna nad on hästi rahulikud ja neil on alati kannatust meie vigased laused ära kuulata. Sellised sõbrad on siin väga head.

Ja veelkord, ärge minu pärast muretsege, kõik on hästi!
Luban, et proovin hakata nüüd jälle rohkem blogisid täiendama.

Kalli-kalli
Kaisa :)

2 kommentaari:

  1. lugesin su blogi ja seal oli perevahetusest ja siis nägin unes, et sul polnud pere ja selleks ajaks sa tulid eestisse...
    ja siis ma nägin omakorda unes, et sa ei räägi kellelegi miks, aga ma sain kuskilt teada, et maja põles maha??!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahahaha, misasja... su unenäod sarnanevad mehhiko seebikatele :D

      Kustuta