reede, 5. september 2014

Kuu aega Mehhikos

Tere, tere, tere kõigile!

Kas te teate? Ma olen nüüd juba terve kuu siin olnud. Osa minust tunneb, nagu oleksin alles eelmine nädal veel kodus olnud ja oma viimaseid õhtuid veetnud. Samas on minus see osa, mis on siinse eluga nii harjunud, et tunnen nagu oleksin siin juba väga väga ammu olnud. Terve kuu! Mõelda vaid. Teie jaoks on see lihtsalt kuu aga minu jaoks on see.. KUU! Ja nüüd võin veendunult öelda, et kõik on väga hea - elu on ilus!

Ainult et väsimus on ikka julm - koolist koju tulles söön perega lõunasöögi ära ja lähen magan oma toas. See on minu tavaliseks kujunenud rutiin juba. Ilmselt annavad väsimusele hoogu ka kuumus ja kõik see suur suhtlemine ja suur hulk uut infot, mis mu kahe väikese kõrva vahelt läbi peab mahtuma.

Blogi kirjutmine jääb aina harvemaks - ma tean. Kodus olles vahetusõpilaste blogisid lugedes mõtlesin alati, et no mis mõttes te ütlete, et kõik on juba nii tavaline, et milleski nagu kirjutada polegi? - Nii ta tegelikult ongi. Mu elu siin on kuidagi nii oma rööbastele jooksnud, et igapäevaselt ei näegi mõtet kirjutada. Tunnistan ausalt, ega ei viitsi ka nii tihti enam. Pigem teen midagi huvitavat, kui istun kodus selleks, et blogi kirjutada. Mulle on juba ette heidetud seda, et vähe kirjutan aga katsuge ikka aru saada - pean ju elama ka enne, et midagi kirjutada oleks.

Koolis on kõik hästi. Kodus ka. Kõik ongi nii hästi ja ma naudin elu Mehhikos! (ei mingit ilustamist blogi jaoks - tõesti, nii ongi)

Peaks ikka kokku võtma ja vähe tihedamini kirjutama, sest praegu ei tulegi kohe kõik asjad meelde, millest teile jutustada võiksin.

Aga näiteks koolist natuke. Eile ja üleeile oli meie klassil mitu eksamit (see on nagu kontrolltöö siin pigem), mida meie muidugi kaasa tegema ei pidanud. See nägi väga naljakas välja, sest ma ei tea, mitu inimest reaalselt EI SPIKERDANUD - terve klass lihtsalt kirjutas tuimalt maha kõik.
Alguses passisime Helge ja Mettaga niisama ja lõpuks lihtsalt lasime jalga, kuna parem oli väljas juttu rääkida, kui klassis lihtsalt magada. Jah, ma tõesti magan siin tundides - uskumatu. Näiteks täna jäin viimases tunnis magama ja ärkasin selle peale, et klassivennad mind togisid - nalja kui palju - ja nägin, et pooled olid juba kodu poole teel ning sõbrad ootasid minu järgi.

Aa, ja Denise ema arvab nüüd, et ma olen bitch otse põrgust, kuna mina olevat tema kohta koolis kellelegi midagi halba rääkinud - eeeee, misasja?? :D Denis ütles, et tegelikult tema rääkis aga ta ema arvab, et see oli see pikkade blondide juustega kuri tüdruk... Pidin Denisele külla minema aga nüüd ma ei tea, kas julgengi, ta ema on nii hirmutav.

Täna hommikul panin ennast valmis ja läksin alla sööma. Hakkasin just oma lemmikuid Nesquik'i krõbinaid kaussi valama, kui nägin, et elutoas istub Mario - mu hostvend tuli nädalavahetuseks koju! Nii tore, me klapime temaga väga hästi ja ta on üks väga vähestest inimestest siin, kes mu sarkastiliste naljadega toime tuleb ja isegi mulle ära paneb nendega.

Olen õppinud, et mehhiklaste huumor on ikka välga erinev meie omast. Siin ei ole kohta sarkasmile. Ja meie, vahetusõpilaste, jaoks on see nii imelik. Ma arvan, et te ei pane tähelegi, kui palju te Eestis sarkastilisi lauseid ja nalju räägite - mina sain sellest aru alles siin olles. Näiteks ükspäev keegi küsis meilt, et kas teile meeldib Mehhikos. Denis tegi nalja ja ütles: "pfffff, muidgi mitte hahaha" JA NAD EI SAANUD ARU, ET SEE NALI OLI. Nagu mida. Minu jaoks oli see ilmselge. Kõik hakkasid kohe küsima, et miks meile siin ei meeldi...
Peale selle olen läbi oma kogemuste õppinud, et peab olema väga ettevaatlik oma eestlase naljadega, kuna olen juba ühe korra suutnud hea sõbra täitsa välja vihastada. See ei olnud tore, ma ei saanud alguses arugi, et nii väike ja mõttetu nalja-lause võis kedagi pahandada. Kui mõistsin, et olen mingi jamaga hakkama saanud, üritasin olla nii nunnu kui vähegi oskasin ja sain andeks. Nüüd siis tean, et siin peab väga läbi mõtlema kõik oma tavalised naljad ja muud mõtted.
Ma arvan, et ei ole sobilik seda blogis põhjalikult lahkama hakata aga jah, eks ma olen siin oma "põhjamaise-blondi-tüdrukuna" nii mõnelgi kutil pea segi ajanud. Ehk siis olen juba tuttav suhetega Mehhiko moodi, mis tähendab seda, et võite sama hästi pärastlõunal telekast seebikaid vaadata, kui millegagi võrdlust otsite. Olen saanud kingitusi, miljoneid komplimente ja nüüd ka päris armastusavaldusi. Hoidkem oma elu põnevana, eks? :D

Homme on yfu pidu, kuhu on kutsutud kõik Oaxaca osariigis olevad yfukad koos peredega. Mina lähen koos Marioga - üritan siiani Marielat ära moosida, et ta ka kaasa tuleks aga seda veel ei tea, eks homme vaatame. "Aurita!" (see on ka see sõna, mis tähendab kas kohe, 10 minuti pärast või homme või nädala/aasta pärast). Aga olen homse pärast väga elevil, kuna saan jälle Siljet näha ning loodetavasti on ta ema sellega nõus ja saame jälle nädalavahetuse koos minu juures olla. See oleks vägev.

Täna ei ole erilist inspiratsioonipuhangut, et kirjutada aga peale nädalavahetust teen kindlasti parema ülevaate!

PALJU ÕNNE VEELKORD MU EMMELE JA ISSILE - TE OLETE MAAILMA KÕIGE PAREMAD JA KÕIGE KALLIMAD! :)

Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar