Pühapäev, 14. september 2014

Draama ja muud elu ka

ESITEKS!! Ma niiiiväga tänan selle imelise paki eest, mille reedel kätte sain. Niiiiiiiiii õnnelik :') ja toreeeee! Kuulsin ka seda, kuidas minu pakki said mu kõige lemmikumad šokolaadid maamuna peal, mida Eestis ei müüda. Inimesed, te olete ikka nii...mul ei ole sõnu!! KÕIGE SUUREMAD TÄNUD JA KALLISTUSED!!!!!! :)

Koolinädal on jälle kiirelt mööda läinud. Oli küll palju draamat ja see nädal ei ole olnud nii üdini rõõmus ja positiivne kui eelmine aga siiski, pole midagi hullu. Mitte, et mul mingi suurematsorti koduigatsuse masekas oleks - ei - lihtsalt liiga palju suhtedraamat ühe väikese eesti tüdruku jaoks.

See juba teine sarnase teemaga postitus aga kui siin blogis on minu elu Mehhikos, siis ei saa nendest seebiooperitest poistega ei üle ega ümber.
Kiire tutvustus: mu klassivend on minusse lootusetult ära armunud. Loomulikult meeldib igale tüdrukule, kui poiss talle ilusaid asju ütleb. Ja veel iga päev. Aga nüüd on kogu see jama minu kannatuse piirid ületanud. Võtsin kuti neljapäeval vahetunni ajal ette ja seletasin ilusti ära, et meist ei tule kunagi midagi rohkem, kui lihtsalt sõbrad, kuna (nagu ta juba algusest peale teadis) mul on Eestis oma kallis Ragner, kes mind tagasi ootab ja keda ma väga igatsen. Kõik oli okei kuni selle hetkeni, mil ta nutma hakkas. Ma olin täiesti paanikas, sest nojah, Eestis ei ole väga tavaline, et poisid tüdrukute ees sellise asja pärast nutma hakkavad. Ei osanud kuidagi reageerida ja kui me juba umbes pool tundi seal istunud olime - vaikides, sest ta oli mu peale solvunud ja ei vastanud ühelegi mu küsimusele - otsustasin hädaolukorras kutsuda teise klassivenna, kes oli selle armunud kuti hea sõber. Seletasin talle enne olukorra ära, ta teadis täpselt mis toimus. Õnneks oli see klassivend väga hea lohutaja, mõne minuti pärast jäid pisarad juba vähemaks ja võis näha naeratust. Minu küsimustele ta muidugi endiselt peale õlgade kehitamise rohkem ei reageerinud. Lõpuks läksime lihtsalt kuidagi vaikselt ja minu meelest sõbralikult laiali, mina Mettaga sööma ja poisid klassi. Nojah, loomulikult ei saanud ma sellel päeval temalt enam ühtegi naeratust ega midagi - ta ütles, et ei taha minuga enam kunagi rääkida, kuna tegin talle nii palju haiget. Aga selleks ajaks, kui ma koolist koju jõudsin, oli facebook sõnumitest punane. Üllatus-üllatus, kellele ma pidin mitu korda uuesti seletama, miks ma ikka oma Ragnerit jätta ei saa ja Mehhikost mingit poissi leida ei kavatse.
Nüüd on möödas mitu päeva ja endiselt käib facebookissama trall edasi. Alguses oli see tüüp täitsa tore ja ma mõtlesin, et meist saavad head sõbrad aga praegu on mul sellest asjast ausalt öeldes kopp ikka väga ees. Ma olen siiani väga viisakas olnud ja kõik lähenemiskatsed ilusti ära tõrjunud aga selline tunne, et varsti katkeb mu kannatus ja pean kuri Kaisa olema, et asjad veelkord ja nüüd juba julmalt puust ja punaseks selgeks teha. Loodan, et teil oli huvitav lugemine :D ise praegu täitsa naeran seda kirjutades.

Reedel koolis ei käinud - sõitsime Mario (jah, ta tuli jälle koju :P ) ja Siljega Salina Cruz'i, et mu viisaaasjad korda ajada. Pidin kirjutama meeletult palju allkirju ja andma kõikide näppude sõrmejäljed - see sinine värv EI tulnud ka seebiga maha, vaffa.
Enne koju tulemist kasutasime ära võimalust ning käisime Siljega Wallmartis šoppamas. Loomulikult on selle sõna tähendus meie jaoks veidi erinnev kui kõigi normaalsete inimeste jaoks. Šoppamine - riiete ostmine. Jah aga mina ei ole peale koolivormi veel ühtegi riideeset soetanud - kulutan kõik oma raha söögi peale. Päris masendav tegelt... Okei nüüd see kõlab nii nagu ma kodus süüa ei saaks - vastupidi!!!! Kodus on väga head söögid aga lihtsalt kui toidupoodi satun, siis leian igasuguseid tuttavaid ja häid asju, mille kohe kindlaltkindlalt ostma pean. Leidsin näiteks samu makarone, mida kodus olles armastan (makaronid on mu elu...) ja mitte terava ketšupi ja tee ja šveitsi šokolaadi ja mida kõike veel. Kulutasin palju rohkem raha, kui alguses plaaninud olin aga täna, kui oma klassikalist ja lihtsalt makaronid ketšupiga rooga sõin... - see oli seda väärt!

Ööseks jäi Silje minu juurde ja meil oli filmiõhtu, täitsa mõnna. Laupäeval saime Memoga kokku (YFU vabatahtlik, endine vahetusõpilane, käis 4 aastat tagasi Soomes) - kes meie pärast Lagunasest Juchitani sõitis. Imetore päev, täis palju nalja ja sööki. Ooooojaaa. Alustuseks saime kokku meie kallis Italian Coffee's ja loomulikult oma lemmikute frappe'dega. Edasi suundusime restorani, kus sõime niiiiiiii head pastat. Kõhud punnis, pigistasime enne Memo ära saatmist sisse veel mehhiko-jäätised. See tähenab pulga otsas olevat külmutatud puuvilja - ülihea, ma sõin arbuusi oma.

Tänane päev möödus pesu pestes ja muid koristamisega seotud toiminguid tehes ning praegu on siesta - igaüks lebotab kuskil maja peal, kus ta parasjagu parima koha leiab. Mina muidugi oma toas aga seekord ühines ka Mariela - talle meeldib mu konditsioneer ning praegusel hetkel magab hambad laiali mu kõrval. Kui piisavalt julgust leian, siis teen pilti ja panen tumblrisse - äkki ei ta ei näe ja ma ei saa peksa :D

Kuna homme on 15. September - Mehhiko iseseisvuspäev, siis kooli ei ole. Samuti teisipäeval. PIDUUUUUUUU. Memo kutsus meid Siljega homseks enda juurde Lagunasesse - saaksime ööseks sinna jääda, et õhtul pidutseda. See kõlab nii lahedalt ja ma ei jõua homset ära oodata. Loodan, et Silje ema ikka lubab - see võib natuke kahtlane olla, kuna ta ema on palju rangem, kui minu vanemad. Rääkisin eile ilusti ise (hispaania keeles - win!) vanematele ära, et tahaksin väga minna ning Memo tuleb meile siia, Juchitani, vastu, et me ei peaks üksinda bussiga sõitma. Loomulikult olid nad nõus. Mario muidugi tahaks, et ma siia peole jääks aga ma niiiiinii väga tahaks minna. Eks näis, mis saab.

Natukese aja pärast lähen perega kirikusse. See pidi selline teistmoodi olema, kui tavaliselt - iseseisvuspäeva tõttu. Ei oska veel midagi oodata aga luban, et teen pilte ja panen tumblerisse oma emotsioonid üles, et ka teie sellest osa saaksite.

TERVITAN LAURAT! (eelmine kord juba unustasin ära aga näed, seekord oli meeles! :)

Tegelikult tervitan muidugi kõiki teisi ka ja saadan suured kallid
Olge tublid ja päikest!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar