Teisipäev, 2. september 2014

Emade värk

Astusin täna täielikult vasaku jalaga voodist välja. Kõik kuidagi kiskus viltu juba algusest peale. Olin väsinud ja tuju ei olnud just kõige parem. Ilmselt kõige selle kurjajuureks on ikkagi suurematsorti väsimus.

Hommikul ei suutnud kuidagi oma mõnusalt jahedast toast ja sooja vatiteki seest välja ronida. ilm tundus ka niru - akna tagant kostis vihmapiisku, mis vastu mu kiletatud akent sahisesid. Pessu, riidesse ja sättisin end valmis. Täpselt nagu igal teiselgi hommikul. Kööki jõudnud, hakkasin oma igapäevaseid röstsaiu, et koolis süüa oleks. Juust oli otsas, pidin seda ostma minema. Ema andis raha ja käisin kiirelt ära. Aga täna oli hommikul kodus õhk kuidagi pingeline. Kuna ma keelt hästi ei valda, ei saanud ma aru täpselt mis toimus aga miski oli ema endast välja ajanud. Kõik kuidagi toimetasid kiirelt omaette, et majast välja saada. Mäletan nii häti, et panin rahakoti diivanil lebava koolikoti peale ja läksin röstsaiu pakkima. Kuna isa ja kõik õed juba autos ootasid, kiirustasin, haarasin koti ja võikud ja jooksin autosse. Nagu ikka, isa viis meid bussijaama, kus täna kalssivend Moy rõõmsalt meid ootas. Läksime hoopis taksoga (kui taksos on veel 5 reisijat, maksab sõit kooli sama palju kui buss, 5 peesot - see pole poolt eurotki), kus oma õnnetuseks avastasin, et rahakott ei ole mu kotis. Arvasin, et ju see kukkus hommikul kiiruga kotist välja ja jäi diivanile. Moy laenas mulle tänaseks 50 peesot, selle eest saab sõidud sõidetud ja koolis söönuks-joonuks.

Jõudsime kooli veidi peale kaheksat ning klassi jõudes saime teada, et esimesed kaks tundi jäävad ära - seda juhtub siin alatihti. Vahel ajab närvi - oleks ju saanud kaem magada, selle asemel, et niisama koolis passida. Sõpradega klassis istudes tundisn, kuidas ma ei suuda kannatada kõikide lärmamist ja neid miljonit küsimust, mida pool klassi korraga seletada üritab. Täna lihtsalt ei olnud see päev, ei jaksanud üldse. Ning siis hakkasid nad küsima nii palju minu pere ja elu kohta Eestis. Järsku, poole küsimuse pealt hakkasid lihtsalt pisarad voolama. Jällegi, ma nagu ei nutnud, lihtsalt kraanid lahti ja midagi teha ei saa. Nii nõme, ma vihkan teiste ees nutmist aga lihtsalt ei olnud võimalik enam lõpetada. Muidugi olid sõbrad hästi toetavad ja kallistasid ja ütlesid, et ma nutaks ja ei muretseks - Mehhikos on see nii tavaline! Tahtsin lihtsalt maa alla vajuda, sest see ei olnud enam mõni pisar vaid ma täiesti nuuksusin ja vappusin nagu mingi šoki saanud väike laps. Ma ei tea, mis asi see nüüd siis oli aga jah. Läksin Marielaga õue eemale istuma ja siis sain maha rahuneda. 
Siis otsustati, et ma pean midagi sööma. Mõeldud - tehtud. Kõndisime kõik koos söögikoha poole, minul silmad punased peas - võibolla mulle lihtsalt tundus aga kõik inimesed jõllitasid mind veel rohkem, kui tavaliselt.
Sööklas nägime Rene'd - loomulikult sai ta kohe aru, mis toimus ja kallistaskallistaskallistas mind nagu oleks midagi eriti jubedat juhtunud. Itaallaste jaoks on nii tähtis, et kõik sõbrad heas tujus oleksid, seepärast musitati ja kallistati mind väga väga väga palju. Kaua ei saanud ta mind poputada, kuna kohale ilmusid ka söberid ja nendega liitunud Denis. Kõige parem reaktioon, mis ei olnud nagu tavaliselt "Oiiii, mis juhtus, Kaisa???" - asi käis Denise moodi: "Issand, Kaisa, mida sa tõmmanud oled, sul silmad nii punased!" Tegelikult olid kõik nii armsad ja toetavad - tegime hiigelsuure grupikalli, mina keskel ja kõik karjusid nii itaalia, inglise kui hispaania keeles, et armastavad mind. Ma ei tea, mis mul täna jutus - ju siis neid päevi ikka tuleb ette. Ja kui keegi mulle ütleb, et ilmselt on see tingitud sellest, et palju oma perega Eestis suhtlen, siis EII!- rääkisin nendega alles täna, üle mitme-mitme päeva!

Mõtlesin, et ehk on see tänane jama nüüd läbi - sain selle halva endast välja ja nüüd kõik korras. Aga teate seda ütlemist, et kui arvad, et enam hullemaks minna ei saa - siis läheb ja kui arvad, et enam paremaks minna ei saa - siis läheb. Nojah. Koju tulles ei leidnud oma rahakotii mitte kuskilt. Seal sees oli küll ainult üks paberraha - 500 peesot... Vot kui vahva. Otsisime kõikidega seda pagana roosat rahakotti aga ei midagi. Tundsin, kuidas jälle pisarad silmadesse voolavad - ma tean, olen küll suurematsorti piripill, mis teha. Aga ema, isa ja Mariela võtsid seda nii vabalt. "Söö, söö enne, pärast kõik koos otsime! Ära muretse! Kõik on hästi!"
Ma ei suutnud imeead ema tehtud toitu nii palju nautida, sest olgem ausad, mul oli junn ikka väga jahe sel hetkel. Hiljem otsisime terve maja läbi ja mõtlesime kõik koos, kus see võis ära kaduda. Valasin oma koti veel igaks juhuks köögis tühjaks ja vaatasime emaga koos selle läbi.
Olin juba alla andnud. Pesin oma pesu ja ema tuli rääkima, kui parasjagu mornilt riideid kuivama riputasin. Ta tahtis aidata mu tuba läbi otsida. Mul polnud selle vastu midagi lihtsalt ma teadsin, et see EI SAA seal olla, kuna nägin rahakotti viimati hommikul alumiselt korrusel diivani peal. Aga kuna ema oli endas väga kindel, ei olnud mul mingeid vastuargumente - eks otsime siis veel korra selle toa läbi. Nii, ja mis te arvate, mis oli esimene asi, mis linade vahelt välja kukkus, kui ema voodiriideid liigutas? - KUIDAS EMAD SEDA TEEVAD MA EI SAA ARU. See on täpselt nii nagu koduski - alati on ikka emme see, kes peab suure vingumise peale tulema ja otsitava asja esimese käeliigutusega kõige loogilisemast kohast välja võtma. Täitsa müstika ikka! Igatahes lõpp hea, kõik hea. Ema lihtsalt naeris mu üle väga palju, mina lihtsalt kargasin talle kaela ja kallistasime väga kõvasti. See oli ka omaette armas moment. Rahakott leitud, käisime vanematega poes, sain oma jogurti ja krõbinad. Mis on veel eluks vaja? :D

Sellised lood siis täna, nüüd katsun kiiresti magama minna, et võimalikult palju uneaega saada.

Päikest ja kallid!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar