Esmaspäev, 22. september 2014

Kui hambad Mehhikos streigivad

Teades Kaisa õnne, pidi muidugi mu ilusti eelmisel aastal parandatud hambast plomm ära tulema just Mehhikos. Võite ise ette kujutada, mis mu peast läbi käis, kui sain aru, et pean Mehhikos hambaarstile minema. Silje sai muidugi selle üle parajalt naerda...
Seega täna ma koolis jällegi ei käinud. Selle asemel vedasin ennast vastutahtmist kella üheksaks linna. Isa juhatas mind, kuhu vaja, sest loomulikult ei olnud mul õrna aimugi, kus siin hambaarst olla võiks. Selline pisike sinine putka, trellitud akendega, mis asus otse puuvilja- ja kalaturu vahel. Veidi aega pidime väljas ootama, kuna arsti veel kohal ei olnud ning siis juhatas meid ooteruumi arsti abiline. Viis plastmasstooli ja laud. Ei mingit "hambaarsti lõhna" - ma arvan, et kõik teavad täpselt mida ma mõtlen. Veidi üle tunni aja ootasime arsti, kes jäi tööle pisut hiljaks - selle ajaga oli ootamas juba 6 inimest, mina järjekorras teine. Tunnikene läks ka esimese patsiendi peale ja lõpuks oli minu kord sinna jubedasse tooli istuda. Kõik oli nii vanaaegne. Eestis on hambaarstil sada puuri või misignes notsikut aga siin oli vaid õhk,vesi,puur ja mingi asi veel aga see oli vist katki, kuna ainult juhtmed paistsid. Ütlen väga otse, et ma olin ikka jube närvis. Käed-jalad värisesid ning kõhus oli selline tunne, et kuigi ma hommikul midagi söönud polnud, tahtis kõik üles tulla. Kõik oli nii...ebahügieeniline. Kõlab nagu ma oleks mingi pirts blond tšikk Euroopast aga, uskuge mind, see oli päris hull. Hingasin kergendatult, kui nägin, et arst vähemalt kindlad kätte pani. Umbes 50-60 aastane muhe arstionu valis välja oma ainsa puuri, mis tal oli ning loomulikult ilma mingisuguse tuimestuseta hakkas nali pihta. Vandusin terve aeg, et nüüd hoian kõik oma ülejäänud eesti šokolaadid sõpradele. (ma siin natuke stressis olekuga olen iga päev palju šokolaadi söönud...)
Tegelikult ei olnud kohe üldse naljakas. Seda imurit, millega abiline tavaliselt puurist tuleva vee suust kokku korjab, ei eksisteerinud - iga natukese aja tagant sülitasin suhu kogunenud vee plekk-kaussi. Olin päris positiivselt üllatunud, kui nägin, et mu uus plomm kivistati selle UV-valguse asjaga, mis Eestiski on. Pidin ootama vaid ühe tunni, kuni jälle süüa võisin. Hambaparandus võttis aega ka umbes tunnikese, seega olin seal veetnud juba kolm närvesöövat tundi oma päevast.
Kui me lõpuks omadega valmis saime, oli hakkanud meeletult vihma kallama. Uksest välja astudes ujus terve tänav - ma ei liialda, kui seda arvate. Kujutan ette, et kohalikel võis päris vahva vaatepilt olla, kuidas blond tüdruk teed ületab. Jalas teksad ja tennised, vesi veidi madalam, kui mulle poolde säärde. Otsustasin, et enne, kui koju lähen võtan oma lemmikkohvikust ühe kuuma kohvi ja siis kiirelt koju, et veel haigemaks ei jääks. Kohviga läks hästi aga koju minekuga mitte. Kui LÕPUKS ühe vaba mototaxi leidsin, siis andis see peale viit minutit läbi vee sõitu otsad. Vaffffffaaaa. Ma pakun, et mul võttis umbes pool tundi aega, et tagasi kõmpida ja vaba takso leida. Lõpuks koju jõudnud, kasutasin esimest korda emme suuri ja sooje roosasid villaseid sokke, päris hea.

Ja imepisike video sellest, kui mu vaene mototaxi veel sõiduvõimeline oli. Saate vähe ettekujutust, mis tähendab "sadama" Mehhikos.



Aga praegu olen elus ja terve ning saadan kallid!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar