Tervist-tervist!
Esiteks. Mina ei tea, mismoodi ma need kolm (täpselt kolm kuud jäänud!!!!) kuud siin üle elan sellise palavusega. Kui Eestis oli 30 kraadi, siis see võrdub siinse 23-ga. Ja praegu on stabiilne 40. Ilma tuuleta. See ei ole elu, inimesed, see on jube!
Eile mul oli füüsiliselt nii halb olla, et ühel hetkel tundsin täiesti seda tuttavat enne-minestamist tunnet. Jooksin ruttu oma tuppa, voodisse pikali ja lükkasin jalad seinale. Õnneks olin kodus ja see läks mööda aga ma ei vingu siin niisama, ausõna.
Samas hoiab asja positiivsena siinne muinasjutuelu. See nädal ei ole ma enam koolis käinud, kuna mulle öeldi juba eelmine nädal, kui nad eksameid tegid, et mul ei ole mõtet tulla. Eelmisel nädalal käisin ja magasin ikka kõik eksamid ära ilusti aga nüüd algas minu jaoks vaheaeg. Mmmm, kolm nädalat puhkust! - Nagu seda siin vähe oleks olnud. Aga ei, ärge kohe üldse mõelegi, et ma vingun-natuke eestlaslikku sarkasmi, mis teid kadedaks peaks ajama.
Laupäeval toimus siis minu suur ja kauaoodatud sünnipäevapidu. Päeval tegelesime ettevalmistustega - käisime ostsime vajalikke asju ja seadsime kõik valmis.
Minu ja Salma plaan peole sisse kõndida ja kõik oma välimusega pahviks lüüa töötas superhästi. Kui kuumad õed Blancod stiilse hilinemisega sisenesid algas suur karjumine ja kallistamine. Nii armas, kõik mu sõbrad - tuttavad olid kohale tulnud. Isegi Salina Cruzist - vend Carlos ja nõbud Estefany ja Jhonatan koos sõpradega. Endale tundub, et olen vist juba sada korda kirjutanud aga et kõik ikka teaks - mu pidu toimus megalahedas kohas nimega Guachahi. Seal on suur ruum niisama olemiseks, tantsimiseks, ujumiseks, piljardi mängimiseks ja lisaks veel suur õu hamacdega (võrkkiiged) ning mini-loomaaed. Üliilus ja megahüpersuper koht!
Kuigi kell oli juba 8-9 paiku, oli meeletult palav ja tahtsin hirmsasti juba ujuma minna aga mõtlesin, et kuna olime Salmaga nii palju rõhku sättimisele pannud, ootan, kuni kõik külalised kohale jõuavad ning siis lasen end vette visata - seda taheti teha juba esimesest hetkest, kui oma jala üle ukseläve sain aga iga kord tegin nunnud silmad ja palusin, et ma saaksin ikka kõik ära oodata. Puudu olid veel vaid kõige kaugemalt tulijad - vend ja nõbud Salina Cruzist. Kahjuks ei saanud ma neid enam oma parimas olekus vastu võtta, sest Paco ja Luis lihtsalt vedasid mu vee äärde ja kuigi ma andsin oma parima, et vastu võidelda, ei suutnud ma nende kahe tahtmist alla suruda. Nii ma siis lendasin sinna vette, enne kui sain riidedki seljast võtta. Salma olukorra kirjeldus oli parim: "Kostus heledat kiljumist, haledat palumist, peale seda hulk sõimusõnu, plärtsatus ja siis nägin Kaisat veest välja ronimas nagu väike tilkuv koerapoeg!" Jah, nii oligi. Ausaltöeldes oli mul lõpuks vees olles täitsa hea meel - paras jahutus kulus ära. Aga kui mu viimased külalised lõpuks laekusid, said nad väga märgade kallistuste osaliseks. Aah, alati jään mäletama seda hetke, kui olin täpselt sukeldunud ja pea veest välja pistnud ning kuulsin Carlose häält üle terve Guchachi: "KAISAAAAA, HERMANAAAA!!"
Ühesõnaga pidu oli kõik megavägev! Muidugi ei möödu siin ükski pidu ilma poiste plõksimisteta - õnneks mina seda kaklust ei näinud, sest meie olime selleks ajaks juba kodu poole teel aga ära see lööma tuli. Miks? - keegi rääkis kellegi tüdrukust halvasti ja boooom. Valmis. Meie aga olime oma nõbude seltskonnaga koju ära tulnud ning siin olles tuli Carlosel segane idee minna Ojo de Agua'sse. Öösel kell 3. Mõeldud, tehtud ja ära me käisime. Ma polnud kunagi enne öösel Ojo's käinud ja see oli lihtsalt võrrrrrratu!!! Mitte kedagi peale meie, vesi, tähed ja hea seltskond. See on lihtsalt kirjeldamatult lahe kogemus!
Kahtlemata minu elu üks kõige segasemaid ja meeldejäävamaid sünnipäevi! Aitäh!
Ühe seikluse tahaksin ka ära kirjutada. Ikka ainult Kaisa...
Oli kas nüüd esmaspäev või teisipäev, kui otsustasin minna Piljardisse, et seal sõpru näha - seal me ju alati peale kooli lebotame. Läksin ja olime ja kõik oli väga chill ning kui bussiga tagasi Ixtepeci sõitsime, olid minuga kaasas Fernando ja Tirco. Fernando läks oma peatuses maha, seega jäin Tircoga juttu ajama. Ma tegelikult väga teda ei tunnegi - liigume alati samas seltskonnas aga otseselt ei ole kokku puutunud. Ta on see ütlen-tänaval-tšau-sõber. Mul oli kuuma ilma tõttu seljas õlapaeltega täpiline pluus, mille vanemad olid sünnipäevaks kinkinud. Ja järsku, poole lause pealt, tundsin, kuidas mul pluus seljast ära vajub. No kujtage ise ette - istun bussis tuttava, mitte päris sõbraga, ümberringi bussitäis inimesi, pluss see piletimüüjast mees, kes mind terve sõidu jõllitanud oli - ja minul laguneb pluus seljast. Hea, et õigel ajal jaole sain ja jõudsin kõik kinni katta aga õlapael oli seljatagant (ma ei saa aru mismoodi!!!!???) katki läinud, ehk ma ei saanud seda ise ära parandada ega ka natukeseks kohendada. Seega kujutage ette, kui ma räägin parasjagu sellest, kuidas ma varem Juchitanis teises peres elasin ning siis mainin, et kuule Tirco, mul läks pluus katki, äkki saad ära parandada. Johhaidii seda minu ebaõnne vahepeal küll :D
Õnneks on ta väga lahe ja armas inimene - saime lihtsalt hulga naerda ja loomulikult aitas ta mind nii palju, kui oskas, et mulle see pluus ikks natukeseks selga püsima saada. Peale seda saatis ta mu kodu juurde ära - igaks-juhuks, kujutage ette, kui see oleks mul kuskil tänaval seljast ära kukkunud! Huhh, ei taha mõeldagi.
Ema naeris umbes kümme minutit, kui talle rääkisin ja Salma väänles pool tundi krampides mu põrandal. Tõeline õde ikka :D
Ja nüüd ongi kell juba täitsa öösse veerenud, tõmban kerra, et homme mitte poolde päeva magada.
Kalli-kalli
Kaisa :)
neljapäev, 26. märts 2015
neljapäev, 19. märts 2015
18.03
Kuna see nädal on viimane koolinädal enne vaheaega, ei ole meil erilisi tunde ning otsustaset luban endale sünnipäeva puhul pikema une. Aga kella poole kaheksa ajal äratasmind see traditsiooniline mariachi'de sünnipäevalaul. Mõtlesin veel läbi une, et nii imel- just minu sünnipäeval pannakse tänaval see laul. Paarsekundi pärast vajus aga mu toauks lahti ja sisse jooksis Bella, tilisev kelluke kaelarihma küljes lärmamas. Kui Bella oli mulle juba sülle tormanud, jõudsid kohale ka ema ja Salma, kes olid youtube'ist selle sünnipäevalaulu üle maja üürgama pannud ja siis lauldes mind kallistama tulid. Igatahes jah, mul oli oodatumast sünnipäevahommik. Tegelikult ei arvanud ma, et nad üldse hommikul midagi teevad - minu peres ei ole see kombeks nagu eesti kodus. Aga ma kahtlustan, et kuna Salma nägi Skype'ist Eeriku sünnipäevahommikut, siis said nad sealt vähe inspiratsiooni. Koolis sain ka muidugi kohe kallistuste, muside ja õnnesõõvidega üle valatud. Klass laulis ka.
Tegelikult algas mu sünnipäev juba eelmisel õhtul, kui kodustega Skype'i tegime - nemad tähistasid seal minu pidupäeva juba hommikukohvi ja maasikatordiga. Kiskusid ikka oma jutuga ja Eeriku videoga pisarad ka välja. Aga ei midagi, mille pärast peaks muretsema, puhtad rõõmupisarad, kuna mul lihtsalt maailma parim perekond on!
Kooli lõppedes läksime pildardisse nagu tavaliselt. Tegin Fabriciole isegi ühe mängu pähe oma sünnipäeva-õnnega. Ja sealt väljudes, oli Salma mind piljardi ees autoga ootamas - tuli mulle lillede ja minioni õhupalliga vastu, et ma ei peaks bussiga koju sõitma.
Eile oli selline päev, et ma ei saanud kordagi tõmmata - koguaeg oli kuskil miskit vaja teha ja olla, sest kõik pidasimind nii hoolega meeles, et neid inimesi tuli lõpuks päris hulga kokku. Koju jõudnudkäisin ruttu pesemas, sest siin on endiselt väga-väga palav- käisin eile 4 korda pesemas. Ja kui olin jõudnud kleidi selga panoligi juba Silje ukse taga ootamas. Minu sünnipäeva puhul oli ema korraldanud lõunasöögi meie juures. Ines vaaritas juba ammu meie juures, et minu lemmikoitu emenadasid teha. Lõunatama tulid meie juurde tädid-nõbud ning ka isa oli Salina Cruzist Ixtepeci sõitnud.
Koogi ajaks jõudis ka Yoshi, keda ma polnud juba üle nädala aja näinud. Sai laulu ja nalja. Noo tore oli, et kõik kohale tulid ja selle päeva nii armsaks tegid!
Peale sellist kõhutäit kukkusime me kõik viiekesi brauhhh minu voodisse üksteise otsa ja pidasime siestat, sest see söömine oli ikka julm küll. Eriti, kuna empenadade söömist on peaaegu võimatu lõpetada ja ema juustukook oli lihtsalt imemaitsev. Silje mulle õhtuks ilusa soengu ning Paco ja Yoshi naerutasid oma lollide naljadega.
Ja õhtul läksime välja teiste Ixtepeci sõpradega, keda ma veel sellel päeval näinud ei olnud. Üle pika aja käisime Casa de la Trovas. Mina, Salma, Felipe, Yoshi, Lalo, Yair ja Iram. Megalõbusõhtu oli! Ja imeline sünnipäev! Imeline Mehhiko!
Aitäh kõigile õnnesoovide eest!
Kalli-kalli!
Kaisa:)
teisipäev, 17. märts 2015
Dejame Vivir
Eesti aja järgi olen juba sünnipäevalaps, siin on veel mõni tund aega. Jälle aasta kukub juurde ja aru ma ei saa, kuidas kõik elu nii kiirelt veereb, no ei mõista.
Tegelikult ei ole ma siin väga blogi kirjutamise seisus aga juba ammu taob kuklas see, et ei ole endast jälle hulk aega märku andnud, seega võtan ennast kokku.
Kõigepealt tahan oma tuju ära kirjutada, ehk siis saab kergem. Mis siin ikka, Kaisast on mehhiklanna saanud ja sellised suhtedraamad on igapäevased ning noh, üledramatiseerimine käib asja juurde. Ilmselt kahetsen seda hiljem, et nii rumala asja pärast nukrutsen ja selle siia kirja panen aga mis seal ikka. Pikk lugu lühidalt. Olen siin vist ära armunud ja seekord ei käi jutt vahetusaastast ega Mehhikost vaid konkreetsest inimesest. Ja noh nagu elus ikka (ja eriti nagu Mehhikos ikka!!!) ei võinud mu süda kellegi sellise poole tuksuda, kes oleks minu vastu armas ja tore ja sama tunneks, vaid loomulikult on asjad palju keerulisemad. Oeh, see kõik on üks suur sasipundar. Ja nüüd, üks päev enne mu sünnipäeva, istun oma toas ja korrutan, et see idioot ei vääri mitte ühtegi mu pisarat. Kunagi kui ma Eestis tagasi olen, siis võibolla kirjutan sellest rohkem, koos nimedega ja konkreetsete lugudega aga praegu ei. See tüüp on mul peas istunud juba sellest ajast saati, kui pere vahetasin ehk siis põhimõtteliselt koguaeg on mingi teema. Ja siis jälle ei ole. Ning iga kord kui ta jälle mulle haiget teeb, vannun, et see oli viimane kord, kui teda endale ligi lasen aga no kui nõrk võib üks armunud tüdruk olla! Ja see trall on kestnud juba pool aastat. Või rohkem, ei teagi. Ja täna läbi juhuste sattus nii, et veetsime koos aega. Kõik oleks okei olnud, kui ta ei oleks oma uut tšikki mulle nina alla toppinud. Aih, kuidas mul see oli kord hinge täis tegi.
Ja irooniline on see, et Siljel on TÄPSELT sama olukord. Nagu reaalselt, täpselt sama... Ja nii me siis olemegi üksteisele toeks ja sõimame üksteisevõidu neid pendejos'id (parem üks korralik hispaaniakeelne sõimusõna, sobib siia paremini).
Aga jah, õnneks mul on Salma, Silje ja kõik mu sõbrad siin, kes on nii toetavad ja hoolivad. Peale nende veel mu kodumaa sõbrad, kes on samamoodi iga raske hetk olemas. Mind on ikka jubedalt õnnistatud mu lähedastega.
Ja nüüd aitab kurbadest teemadest.
Nädalavahetuseks plaanime mulle uhket sünnipäevapidu sealsamas ujumiskohas, kus peale kooli käime. See, millest mul tumblr'is palju pilte on. Imeilus koht ja ideaalne supersünnipäevaks Mehhikos. Ma ei jõua ära oodata!
Peale selle tahan mainida, et nägin esmaspäeval Juchitanis Teelega (eelmise aasta vahetusõpilane, kes elas Juchitanis) ja no niiiiiiii imelik oli eesti keeles rääkida! Aga megalahe ka. Nii huvitav oli kuulda igasuguseid lugusid ja avastada, et tunneme samu inimesi ja kõik emotsioonid ning äratundmisrõõm.
Ma ei jaksa praegu pikemalt kirjutada. Luban, et üritan nüüd lähipäevadel aega leida. homme ilmselt mitte aga kaua ma enam ei viivita. Tahtsin lihtsalt teada anda, et kõik on hästi ja ma ikka endiselt elus ja terve. Süda natuke sai raputatud aga nagu Salmaga just rääkisime - see teeb ainult tugevamaks!
Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)
teisipäev, 10. märts 2015
YFU keskaastaseminar Mexico Citys
Siin on siis see kauaoodatud video minu suurest Mexico reisist YFU-ga. Ma ei tea, mis jama sellega on aga millegipärast ei saa ma neid kahte videot kokku panna aga arvan, et pole vast hullu.
Siin nad siis on:
Postitus reisi kohta on juba ammu olemas, selle leiab siit:
http://kaisamehhikos.blogspot.mx/2015/02/tagasi-kodus_10.html
Loodan, et meeldis!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Siin nad siis on:
Postitus reisi kohta on juba ammu olemas, selle leiab siit:
http://kaisamehhikos.blogspot.mx/2015/02/tagasi-kodus_10.html
Loodan, et meeldis!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Reedest esmaspäevani rahulikult
Reedeõhtul käisime ema, tädi ja nõbudega Salma suur esinemist vaatamas. Asi käib siin samamoodi nagu siis, kui Eestis enne Laulupidu või noh, kuna siin on tegemist tantsimisega, siis pigem nagu enne Tantsupidu. Kogu asi oli väga vägev – riided, tants ja muud traditsioonilised trikid sinna juurde. Salma oli imeilus! Mulle tegi see õhtu veel suurema tahtmise lõpuks ometi endale üks traditsiooniline Ixtepeci traje (loe: trahe) soetada.
Reede pärastlõunal olimegi just käinud Siljega Juchitaniset paar vajalikku asja osta ja trajesid vaadata. Uurisin välja, et traje ostmiseks kulub mul umbes 4000 peesot, see on veidi üle 200 euro. Aga ma leian, et see ost on üks väärt mõte. Kavatsen endale siin sellise hilisema sünnipäevakingituse teha – trajet ennast oleks mul vaja alles mai kuuks, sest siis on mul sellega kuhu minna. Mais toimub siin palju Vela’sid, kuhu on mul 110&% kindel plaan minna. Leidsin youtube’ist videoid sügisel siin toimunud Vela 27-st, kui Ixtepecis Siljel külas käisin. See õhtu päästis mu aasta, ilma naljata. Olen nii palju mõelnud, et mis siis oleks saanud, ku me oleksime otsustanud hoopis filmiõhtu teha vms ja Vela’le mitte minna. No siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Vela’l kohtasin Fernandot, kes aitas mulle Ixtepeci pere otsida – tänu sellele elan praegu siin oma armsas kodus veel armsama perega.
Igatahes jah, reedene show oli väga vinge ja loodan, et Ixtepec pääseb ka sellel aastal Guelaguetzale tantsima. Pilte sellest õhtust leiab mu pildiblogist.
Laupäeva veetsime kodus leotades ja koristades. Õhtuks saiemalt loa minna sõpradega Espinali teise grupi esinemist vaatama. Espinal on see linnake, kus ma koolis käin, jääb ilusti Ixtepeci ja Juchitani vahepeale. Ka Espinali tantsugrupp, kus mu sõbrad-tuttavad tantsivad pidi läbi tegema sama katsumuse, mis Ixtepec – esinema hindajate ees andes endast parim, et Guelaguetzale pääseda. Minule isiklikult meeldis Ixtepekava rohkem – ütlen seda neutraalselt, mitte kuna mu õde seal tantsib. Samas ei taha ma neid maha ka teha, sest noh, nad olid ikka väga palju vaeva näinud kõigega ja pealegi ei näinud ma show’d algusest peale, kuna … kuna mehhiklased! – jäime hiljaks nagu ikka jah, AHORITA!
Pühapäeva hommikul sõitsime koos ema, Salma, tädi Miriami, Sami, Hugo ja Ximenaga Salina Cruzi. Naistepäeva puhul käisime restoranis söömas ja täitsa tore oli. Samas, kui täiesti aus olla, siis tundsin ma end sellel päeval natuke nukralt (seetõttu ei hakanud ka blogi kirjutama), sest puudusid issi ja Eerik, kes alati meid emmega sellel päeval meeles peavad armsalt üllatavad. Siin ei võeta asja nii tõsiselt, kodus on alati ikka eriline tunne Naistepäeval. Isegi ei osanud arvata, et midagi sellist igatsema võiksin hakata. Aga Salinas nägin lõpuks ka venda Carlost, kellega koos olles kurb tuju veidikeseks kadus, sest ta on selline inimene, kellega koos olles on võimatu nukrutseda.
Ja eile oli esmaspäev. Kuidagi loll päev. Mul oli veel sees see pühapäevane nukruse tunne ning hommikul rõõmustasin, sest ärgates nägin emme saadetud häälsõnumit. Mõtlesin, et ikka, see teeb mu päeva kohe hästi alanuks aga seekord nii ei läinud. Teemaks lennupiletid tagasi Eestisse tulemiseks. Nüüd on juba teada isegi täpne kellaaeg, millal ma Tallinna lennujaamas maandun. See on hirmutav. Jäänud ainult kolm kuud ja päevad kopikatega. Ei taha mõeldagi. Ehk siis astusin juba hommikul vara vasaku jalaga voodist välja. Ja kooli jõudes leidsin eest tühja klassi – kuna pühapäeval oli naistepäevi tulnud esmaspäeval ükski naisõpetaja tööle. Vahva küll aga nad võiksid sellest siis ju… Nii me siis lonkisime Fernando ja veel mõne klassivennaga, kes samuti asjast midagi kuulnud polnud, väravatest välja plaaniga Ixtepeci minna – mina Salmat ja Siljet vaatama ning Fer oma tüdruku juurde. Piljardi juurest möödkõndides kohtasime Fabriciot ja Denist, kelle endaga kaasa tirisime. Taksoga Cobao Ixtepeci jõudnud, nägime tervet pandet oma sõpru vees taksot ootamas ja meile lehvitamas. Kujutage nüüd ise ette, mahutasime end kõik ühte taksosse. Loetlen nimed ette, et teil aimu oleks. Mina, Silje, Fernanda, Salma, Denis, Fabricio, Lalo ja Paco. Pluss taksojuht. Võimalik vaid Mehhikos..
Käisin esimest korda Ixtepecis piljardit mängimas. Espinalis on see ikka hulga korralikum ja reaalselt kaks korda odavam. Ixtepecis oli mängulaud nii viltu, et pallid põrkasid tagasi, hüppasid välja ja veeresid sinna, kuhu heaks arvasid. Koht ise muidu väga lahe ja super mehhikolik – väljast näeb hoone välja nagu varisemisohtlik ehitusplats aga kui sealsetest tagahoovi raudredelitest üles ronida, siis sealt leiab eest hubase toakese, mida peaks tegelikult vist õieti katusealuseks nimetama. Peldikus (seda ei saa WC-ks nimetada, vabandust) on pime ja nii palju ämblikuvõrke, et Silje jooksis sealt kiljudes ja naljakalt vääneldes välja (üritas endal riietelt ja juustest ämblikuvõrke ära kraapida). Ning pärastlõunal oli emal jällegi oma kokanduskursus meie juures. Seekord tegid senjoorad porgandimuffineid. Mina ootasin õhtul veel poole keskööni, et Eeriku sünnipäevahommikust osa saada. See on ikka meie peres üks imearmas traditsioon. Laulsime Salmaga vennale ka eesti keeles sünnipäevalaulu ning õde oli vaimustunud, kuidas meil sünnipäevi peres tähistatakse.
Ja muide – ma vist hakkan selle kuumusega ära harjuma. Täna koolist tulles näitas suur Ixtepeci sildi all olev termomeeter 39 kraadi aga ma ei ole enam suremas nagu varem. Täitsa normaalne. Nojah, eks palav on küll aga nüüd ma täitsa liigun ringi ja mõtlen ja olen olemas, mitte nagu esimestel kuumadel päevadel.
Adioos, kalli-kalli
Kaisa :)
Reede pärastlõunal olimegi just käinud Siljega Juchitaniset paar vajalikku asja osta ja trajesid vaadata. Uurisin välja, et traje ostmiseks kulub mul umbes 4000 peesot, see on veidi üle 200 euro. Aga ma leian, et see ost on üks väärt mõte. Kavatsen endale siin sellise hilisema sünnipäevakingituse teha – trajet ennast oleks mul vaja alles mai kuuks, sest siis on mul sellega kuhu minna. Mais toimub siin palju Vela’sid, kuhu on mul 110&% kindel plaan minna. Leidsin youtube’ist videoid sügisel siin toimunud Vela 27-st, kui Ixtepecis Siljel külas käisin. See õhtu päästis mu aasta, ilma naljata. Olen nii palju mõelnud, et mis siis oleks saanud, ku me oleksime otsustanud hoopis filmiõhtu teha vms ja Vela’le mitte minna. No siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Vela’l kohtasin Fernandot, kes aitas mulle Ixtepeci pere otsida – tänu sellele elan praegu siin oma armsas kodus veel armsama perega.
Igatahes jah, reedene show oli väga vinge ja loodan, et Ixtepec pääseb ka sellel aastal Guelaguetzale tantsima. Pilte sellest õhtust leiab mu pildiblogist.
Laupäeva veetsime kodus leotades ja koristades. Õhtuks saiemalt loa minna sõpradega Espinali teise grupi esinemist vaatama. Espinal on see linnake, kus ma koolis käin, jääb ilusti Ixtepeci ja Juchitani vahepeale. Ka Espinali tantsugrupp, kus mu sõbrad-tuttavad tantsivad pidi läbi tegema sama katsumuse, mis Ixtepec – esinema hindajate ees andes endast parim, et Guelaguetzale pääseda. Minule isiklikult meeldis Ixtepekava rohkem – ütlen seda neutraalselt, mitte kuna mu õde seal tantsib. Samas ei taha ma neid maha ka teha, sest noh, nad olid ikka väga palju vaeva näinud kõigega ja pealegi ei näinud ma show’d algusest peale, kuna … kuna mehhiklased! – jäime hiljaks nagu ikka jah, AHORITA!
Pühapäeva hommikul sõitsime koos ema, Salma, tädi Miriami, Sami, Hugo ja Ximenaga Salina Cruzi. Naistepäeva puhul käisime restoranis söömas ja täitsa tore oli. Samas, kui täiesti aus olla, siis tundsin ma end sellel päeval natuke nukralt (seetõttu ei hakanud ka blogi kirjutama), sest puudusid issi ja Eerik, kes alati meid emmega sellel päeval meeles peavad armsalt üllatavad. Siin ei võeta asja nii tõsiselt, kodus on alati ikka eriline tunne Naistepäeval. Isegi ei osanud arvata, et midagi sellist igatsema võiksin hakata. Aga Salinas nägin lõpuks ka venda Carlost, kellega koos olles kurb tuju veidikeseks kadus, sest ta on selline inimene, kellega koos olles on võimatu nukrutseda.
Ja eile oli esmaspäev. Kuidagi loll päev. Mul oli veel sees see pühapäevane nukruse tunne ning hommikul rõõmustasin, sest ärgates nägin emme saadetud häälsõnumit. Mõtlesin, et ikka, see teeb mu päeva kohe hästi alanuks aga seekord nii ei läinud. Teemaks lennupiletid tagasi Eestisse tulemiseks. Nüüd on juba teada isegi täpne kellaaeg, millal ma Tallinna lennujaamas maandun. See on hirmutav. Jäänud ainult kolm kuud ja päevad kopikatega. Ei taha mõeldagi. Ehk siis astusin juba hommikul vara vasaku jalaga voodist välja. Ja kooli jõudes leidsin eest tühja klassi – kuna pühapäeval oli naistepäevi tulnud esmaspäeval ükski naisõpetaja tööle. Vahva küll aga nad võiksid sellest siis ju… Nii me siis lonkisime Fernando ja veel mõne klassivennaga, kes samuti asjast midagi kuulnud polnud, väravatest välja plaaniga Ixtepeci minna – mina Salmat ja Siljet vaatama ning Fer oma tüdruku juurde. Piljardi juurest möödkõndides kohtasime Fabriciot ja Denist, kelle endaga kaasa tirisime. Taksoga Cobao Ixtepeci jõudnud, nägime tervet pandet oma sõpru vees taksot ootamas ja meile lehvitamas. Kujutage nüüd ise ette, mahutasime end kõik ühte taksosse. Loetlen nimed ette, et teil aimu oleks. Mina, Silje, Fernanda, Salma, Denis, Fabricio, Lalo ja Paco. Pluss taksojuht. Võimalik vaid Mehhikos..
Käisin esimest korda Ixtepecis piljardit mängimas. Espinalis on see ikka hulga korralikum ja reaalselt kaks korda odavam. Ixtepecis oli mängulaud nii viltu, et pallid põrkasid tagasi, hüppasid välja ja veeresid sinna, kuhu heaks arvasid. Koht ise muidu väga lahe ja super mehhikolik – väljast näeb hoone välja nagu varisemisohtlik ehitusplats aga kui sealsetest tagahoovi raudredelitest üles ronida, siis sealt leiab eest hubase toakese, mida peaks tegelikult vist õieti katusealuseks nimetama. Peldikus (seda ei saa WC-ks nimetada, vabandust) on pime ja nii palju ämblikuvõrke, et Silje jooksis sealt kiljudes ja naljakalt vääneldes välja (üritas endal riietelt ja juustest ämblikuvõrke ära kraapida). Ning pärastlõunal oli emal jällegi oma kokanduskursus meie juures. Seekord tegid senjoorad porgandimuffineid. Mina ootasin õhtul veel poole keskööni, et Eeriku sünnipäevahommikust osa saada. See on ikka meie peres üks imearmas traditsioon. Laulsime Salmaga vennale ka eesti keeles sünnipäevalaulu ning õde oli vaimustunud, kuidas meil sünnipäevi peres tähistatakse.
Ja muide – ma vist hakkan selle kuumusega ära harjuma. Täna koolist tulles näitas suur Ixtepeci sildi all olev termomeeter 39 kraadi aga ma ei ole enam suremas nagu varem. Täitsa normaalne. Nojah, eks palav on küll aga nüüd ma täitsa liigun ringi ja mõtlen ja olen olemas, mitte nagu esimestel kuumadel päevadel.
Adioos, kalli-kalli
Kaisa :)
esmaspäev, 9. märts 2015
EERIK 13
Minu maailma parima väikevennal on täna sünnipäev.
Kõige suuremad ja kuumemad kallid siit Mehhikost, natuke higised ka, sest siin on ikka jube palav ;)
Aga kuna sa mul üks väike kullatükk oled, siis meisterdasin sulle ka ühe video. Ära siis pikka viha pea :D
Minu siinne perekond saadab samuti hulga sooje õnnesoove, õppisid isegiära, kuidas eesti keeles õnnitleda!
Tõesti, Sa oled maailma parim venna!
Sinu Kaisa :)
Kõige suuremad ja kuumemad kallid siit Mehhikost, natuke higised ka, sest siin on ikka jube palav ;)
Aga kuna sa mul üks väike kullatükk oled, siis meisterdasin sulle ka ühe video. Ära siis pikka viha pea :D
Minu siinne perekond saadab samuti hulga sooje õnnesoove, õppisid isegiära, kuidas eesti keeles õnnitleda!
Tõesti, Sa oled maailma parim venna!
Sinu Kaisa :)
neljapäev, 5. märts 2015
Muusika ja päike
Que onda, mu kallis rahvas!
Jällegi leidsin aega blogi kirjutamiseks ja pildiblogi täiendamiseks (seekord leiab väga hääd kraami, soovitan üle vaadata kas siis enne või pärast lugemist, saab parema pildi), kuna mu kallis õeke on jälle tantsimas. Õnneks on täna selle suure harjutamise viimane päev, sest homme tuleb lõpuks kauaoodatud tähis esinemine, mida tullakse Oaxacast vaatama ja see saab määravaks, kas Salma grupp tantsib Juulis Guelaguetzal või ei. Ehk siis homme õhtul kell 8 lähen ma suur show'd vaatama.
Pole ammu kirjutanud, mis minu muusikamaitsega siin vahepeal juhtunud on. Seda te juba teate, et mul banda veres on ja sellest enam lahti ei saa - see ei ole muutunud. Ainult et nüüd on juurde lisandunud mehhiko räpp. Oeh, endalgi naljakas seda kirjutada aga tösi ta on. Proovige ettkujutada Kaisat hamacas kiikumas ja hispaaniakeelseid räpplaule peast ette vuristamas. Vaatame, kellel piisavalt fantaasiat on. Panen mõned praeguste nädalate hittlood ka siia, saate kuulata, kellel huvi.
Cartel De Santa - Los Mensajes del Whatsapp
Cartel De Santa - Todas Mueren Por Mi
Peale selle on minu muusikalisti mõjutanud Carlos:
Cultura Profética - La Complicidad
Ilegal - Cultura Profetica
Ja siis meie kurikuulus takso laul, mida KÕIK siin peast teavad. Okei, kõik sellessuhtes, et meie sõprusringkond, sest kui me laupäevasel peol selle laulu panime ja hulludes tantsisime, vaatasid ülejäänud sed meid nagu peast segaseid.
Osmani Garcia Ft. Pitbull y Sensato - El Taxi
Mõni kohustuslik peolaul veel peale taksoka
6 AM Farruko Ft. J Balvin
Si No Te Quisiera Juan Magan ft. Belinda and Lapiz conciente
Yo quiero Chupar
Ning minu ja Luigi tantsulaul! Laupäeval ka, aina üritas ja üritas mind tantsima vedada aga mina kuidagi ei tahtnud - olin just peole jõudnud ja tahtsin sõpradega juttu rääkida. Ja siis kasutas see kaval itaallane kurje võtteid mind tantsima saada - küsis helipuldist seda laulu ja noh, mis ma ikka öelda sain, kui esimesed noodid kõlasid ja Luigi käed laiai minu poole jooksis.. See on juba ammu meie laul olnud.
Ja siis me keerlesime-keerlesime põrandal ja no.. me ikka oleme üks vinge tantsupaar! Ma arvan, et kes mind tunneb, teab, et minust väga tantsijat ei ole aga ma luban teile - selle lauluga ei ole ma Kaisa, vaid mehhiklanna Kaisa, kes teab samme unepealt. Meie, ainsad, kes tantsisid ning kõik ülejäänud vahtisid suud ammuli. Mina ainult jõudsin kiirelt mõelda, et ehk keegi ei filmi seda nalja :D
Yo No Se Mañana - Luis Enrique
Ja üks hea banda kah veel lõppu. See ei ole tegelikult üldse nii halb kui te seal mulle kurdate!
El Mundo Es Tuyo - Gerardo Ortiz
Okei jah, aitab kah muusikast. See osa on suurelt jaolt pühendatud Laurale, ta on ka muusikafriik nagu mina ainult, et nüüd saan oma pisikesele blondule natuke šokki tekitada ma arvan :D
Aga kui jutt on juba sellisel peolainel nagu mu siinne elu - minu sünnipäev. Suure suuga lubasin, et räägin plaanidest aga nüüd ei teagi, kas üldse julgen, sest see kõik tundub nii ulme ja mega, et kardan ära rikkuda, kui enne hõiskama hakkan. Aga luban, et kohe, kui asi kindlam, siis hõiskan suurima heameelega.
Nagu ma juba kuskile või kellelegi kirjutasin, siis sellel nädalal on siin suured Cobao koolidevahelised võistlused. Võisteldakse nii spordis, kui teadmistes ja laulus-tantsimises. Ja seetõttu ma pole juba teisipäevast saati koolis käinud.
Kõige parema ülevasaab nendest päevadest pildiblogist nagu ma juba mainisin. Sinna kirjutasin juurde ka, ei hakka ennast kordama.
Igatahes oleme nüüd nädala algusest iga päev ujumas käinud, sest siin on ausõna tappev kuumus. Kui ma emmega rääkisin ja ta ohkas, et ka tema tahaks niimoodi soojas olla - uskuge mind, ei tahaks. See on ikka liiga karm. Ma hirmuga tarin koguaeg oma veepudelit ja tablette kaasas ja hoian pöidlaid, et mul mingi äraminestamise hoog ei tuleks. See on teistsugune kuumus, kui Eestis ka kõige karmimatel suvepäevadel. Väljakannatamatu võiks täiesti öelda. Ja selle peale naerab mu siinne ema alati, et me pole veel kuuma-kuudesse jõudnud, kuna praegu on alles märts ning õiget sooja saab tunda aprillis, mais. Hirm on ausaltöeldes.
Aga äi ole hullu midagi. Kui me koguaeg nii hakkame ujumas käima, siis on täitsa talutav. Aiih, mul on kohe mõnus bitch tunne, kuima praeu kirjeldan, mismoodi ma siin peale basseinis hulpimist oma limonaadiga palmide all hamacas kiigun ja sõpradega olen. Ilmselt järgmine aasta istun samal ajal Nõmmel koolis ja loen igatsusega seda sama lauset ning üritan meeleheitlikult aega tagasi kerida. See on lihtsalt perfektne! Ma ei ilusta, ausõna ongi nii hea nagu tundub. Paremgi veel.
Homme läheme veel viimaseid mänge vaatama - Ixtepec sai pesapallis finaali ja meil on plaanis suure ja lärmaka seltskonnaga Pacole kaasa elama minna. Ainus jama on see, et kõik need mängud algavad jube vara. Kell 9 peab juba platsis olema. Meie jaoks on see vara, sest siit tuleb ju veel pool tundi enne liikumhakata, et Juchitani sõita ja noh, teate küll minu siinset eluviisi... vara ärkamine ei käi selle juurde.
Aa, ja issi! Ma vaatasin eile Samiga koos hispaaniakeelset filmi - selles "päris" hispaania keeles, mitte mehhiko omas. Sain küll aru kõigest enam-vähem. Mõned võõrad sõnad olid aga neid ei teadnud ka mu mehhiklasest nõbu ise. Seega ei ole vaja muretseda, et ma olen siin ainult mingi imeliku mehhiko hispaania keele ära õppinud, mullest mujal kasu pole. Siinne hispaania keel on palju ilusam, kui see "päris", mis on selline susisev ja imelik. Meie räägime siin ikka hulga ilusamini!
Aga vod tak. Aitab vast küll tänaseks, head ööd!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Jällegi leidsin aega blogi kirjutamiseks ja pildiblogi täiendamiseks (seekord leiab väga hääd kraami, soovitan üle vaadata kas siis enne või pärast lugemist, saab parema pildi), kuna mu kallis õeke on jälle tantsimas. Õnneks on täna selle suure harjutamise viimane päev, sest homme tuleb lõpuks kauaoodatud tähis esinemine, mida tullakse Oaxacast vaatama ja see saab määravaks, kas Salma grupp tantsib Juulis Guelaguetzal või ei. Ehk siis homme õhtul kell 8 lähen ma suur show'd vaatama.
Pole ammu kirjutanud, mis minu muusikamaitsega siin vahepeal juhtunud on. Seda te juba teate, et mul banda veres on ja sellest enam lahti ei saa - see ei ole muutunud. Ainult et nüüd on juurde lisandunud mehhiko räpp. Oeh, endalgi naljakas seda kirjutada aga tösi ta on. Proovige ettkujutada Kaisat hamacas kiikumas ja hispaaniakeelseid räpplaule peast ette vuristamas. Vaatame, kellel piisavalt fantaasiat on. Panen mõned praeguste nädalate hittlood ka siia, saate kuulata, kellel huvi.
Cartel De Santa - Los Mensajes del Whatsapp
Cartel De Santa - Todas Mueren Por Mi
Peale selle on minu muusikalisti mõjutanud Carlos:
Cultura Profética - La Complicidad
Ilegal - Cultura Profetica
Ja siis meie kurikuulus takso laul, mida KÕIK siin peast teavad. Okei, kõik sellessuhtes, et meie sõprusringkond, sest kui me laupäevasel peol selle laulu panime ja hulludes tantsisime, vaatasid ülejäänud sed meid nagu peast segaseid.
Osmani Garcia Ft. Pitbull y Sensato - El Taxi
Mõni kohustuslik peolaul veel peale taksoka
6 AM Farruko Ft. J Balvin
Si No Te Quisiera Juan Magan ft. Belinda and Lapiz conciente
Yo quiero Chupar
Ning minu ja Luigi tantsulaul! Laupäeval ka, aina üritas ja üritas mind tantsima vedada aga mina kuidagi ei tahtnud - olin just peole jõudnud ja tahtsin sõpradega juttu rääkida. Ja siis kasutas see kaval itaallane kurje võtteid mind tantsima saada - küsis helipuldist seda laulu ja noh, mis ma ikka öelda sain, kui esimesed noodid kõlasid ja Luigi käed laiai minu poole jooksis.. See on juba ammu meie laul olnud.
Ja siis me keerlesime-keerlesime põrandal ja no.. me ikka oleme üks vinge tantsupaar! Ma arvan, et kes mind tunneb, teab, et minust väga tantsijat ei ole aga ma luban teile - selle lauluga ei ole ma Kaisa, vaid mehhiklanna Kaisa, kes teab samme unepealt. Meie, ainsad, kes tantsisid ning kõik ülejäänud vahtisid suud ammuli. Mina ainult jõudsin kiirelt mõelda, et ehk keegi ei filmi seda nalja :D
Yo No Se Mañana - Luis Enrique
Ja üks hea banda kah veel lõppu. See ei ole tegelikult üldse nii halb kui te seal mulle kurdate!
El Mundo Es Tuyo - Gerardo Ortiz
Okei jah, aitab kah muusikast. See osa on suurelt jaolt pühendatud Laurale, ta on ka muusikafriik nagu mina ainult, et nüüd saan oma pisikesele blondule natuke šokki tekitada ma arvan :D
Aga kui jutt on juba sellisel peolainel nagu mu siinne elu - minu sünnipäev. Suure suuga lubasin, et räägin plaanidest aga nüüd ei teagi, kas üldse julgen, sest see kõik tundub nii ulme ja mega, et kardan ära rikkuda, kui enne hõiskama hakkan. Aga luban, et kohe, kui asi kindlam, siis hõiskan suurima heameelega.
Nagu ma juba kuskile või kellelegi kirjutasin, siis sellel nädalal on siin suured Cobao koolidevahelised võistlused. Võisteldakse nii spordis, kui teadmistes ja laulus-tantsimises. Ja seetõttu ma pole juba teisipäevast saati koolis käinud.
Kõige parema ülevasaab nendest päevadest pildiblogist nagu ma juba mainisin. Sinna kirjutasin juurde ka, ei hakka ennast kordama.
Igatahes oleme nüüd nädala algusest iga päev ujumas käinud, sest siin on ausõna tappev kuumus. Kui ma emmega rääkisin ja ta ohkas, et ka tema tahaks niimoodi soojas olla - uskuge mind, ei tahaks. See on ikka liiga karm. Ma hirmuga tarin koguaeg oma veepudelit ja tablette kaasas ja hoian pöidlaid, et mul mingi äraminestamise hoog ei tuleks. See on teistsugune kuumus, kui Eestis ka kõige karmimatel suvepäevadel. Väljakannatamatu võiks täiesti öelda. Ja selle peale naerab mu siinne ema alati, et me pole veel kuuma-kuudesse jõudnud, kuna praegu on alles märts ning õiget sooja saab tunda aprillis, mais. Hirm on ausaltöeldes.
Aga äi ole hullu midagi. Kui me koguaeg nii hakkame ujumas käima, siis on täitsa talutav. Aiih, mul on kohe mõnus bitch tunne, kuima praeu kirjeldan, mismoodi ma siin peale basseinis hulpimist oma limonaadiga palmide all hamacas kiigun ja sõpradega olen. Ilmselt järgmine aasta istun samal ajal Nõmmel koolis ja loen igatsusega seda sama lauset ning üritan meeleheitlikult aega tagasi kerida. See on lihtsalt perfektne! Ma ei ilusta, ausõna ongi nii hea nagu tundub. Paremgi veel.
Homme läheme veel viimaseid mänge vaatama - Ixtepec sai pesapallis finaali ja meil on plaanis suure ja lärmaka seltskonnaga Pacole kaasa elama minna. Ainus jama on see, et kõik need mängud algavad jube vara. Kell 9 peab juba platsis olema. Meie jaoks on see vara, sest siit tuleb ju veel pool tundi enne liikumhakata, et Juchitani sõita ja noh, teate küll minu siinset eluviisi... vara ärkamine ei käi selle juurde.
Aa, ja issi! Ma vaatasin eile Samiga koos hispaaniakeelset filmi - selles "päris" hispaania keeles, mitte mehhiko omas. Sain küll aru kõigest enam-vähem. Mõned võõrad sõnad olid aga neid ei teadnud ka mu mehhiklasest nõbu ise. Seega ei ole vaja muretseda, et ma olen siin ainult mingi imeliku mehhiko hispaania keele ära õppinud, mullest mujal kasu pole. Siinne hispaania keel on palju ilusam, kui see "päris", mis on selline susisev ja imelik. Meie räägime siin ikka hulga ilusamini!
Aga vod tak. Aitab vast küll tänaseks, head ööd!
Kalli-kalli
Kaisa :)
esmaspäev, 2. märts 2015
Juba Märts??- Ei ole võimalik
Ja ongi juba kätte jõudnud minu sünnipäevakuu. Emotsioonid on seinast seina. Kurb, hirmunud, rõõmus, väsinud, tõeliselt õnnelik, elevil. Aga üldiselt tahaks kella seisma panna ja aja maha võtta. Kõik läheb liiga kiiresti. Ma saan 19! Peale seda numbrit tuleb ju juubel. Nii hirmus mõelda, sest paar aastat tagasi sai mõeldud, et oi, kui mina nii vana olen siis seda ja siis teist. Aga olengi nii vana ja elu on hoopis teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Njah, nagu näete kisuvad mu mõtted viimasel ajal kuidagi väga sügavale.
Sain ka nüüd YFU-lt kirja oma kojutulekukuupäevaga. Raske oli seda lugeda. Kui Salmale ütlesin, olid meil mõlemal pisarad silmis. Aga ei. Nüüdsest ei mõtle me enam selle peale. Õieti ma siin praegu istungi peale jõusaalist koju jõudmist oma toas ja kirjutan õde oodates blogi.
Siin toimub Juulis selline üritus nagu Guelaguetza, mis on mehhiklaste jaoks sama nagu eestlastele laulu-või tantsupidu. Et te paremini asjast aru saaksite, panen siia lingi, kust saab lugeda (kahjuks küll inglise keeles, sest selle kohta ma midagi eestikeelset ei leidnud)
Samuti lisan juurde video, kus on esindatud täpselt see osa, kus Ixtepec oma ilu näitab:
VARUGE SEE 15 MINUTIT VAATAMISEKS, TE EI KAHETSE!
See üritus on mehhiklaste jaoks püha. See on pidu, mille nime tunnevad kõik ja selle üle ollakse siin väga uhked. Selle auks korraldataksegi siin sügiseti Vela'sid (mäletate, need suured peod tahvariiemillest kirjutanud ja pilte ning videoid lisanud olen). Õigemini korraldatakse Vela'sid Guelaguet käinud linna printsesside auks. Ma nüüd ei teagi, kelle auks peetud Vela'l mina käisin. Üle maailma koguneb inimesi Oaxacasse, et seda suurt festivali näha. Ka mina tahaksin vägaväga sellest osa saada aga kahjuks on see liiga hilja ja mina olen selleks ajaks juba tõenäoliselt töö maasikapõllulgi lõpetanud.
Ja mis on eriti vinge - Salma on sellesaastal üks Ixtepeci peatantsijatest. Ta on ka eelmistel aastatel osalenud ja olen sellest uhkeid videoid näinud aga sellel aastal on ta kohe väga tähtis nina selles seltskonnas. Mõni ime kah, Salma tantsib nagu... ei oskagi öelda mingit head sõna. Noh, mõtlen ikka midagi ülipositiivset, sest ta tõesti oskab väga hästi tantsida.
Videot vaadates on Salma see kõige tumesinisema seelikuga tantsiv tüdruk, kes hoiab käes punastsuurt pulgakommi meenutavat kaunistust.
Ja praegu käibki suur harjutamine esinemisteks, sest siin on nagu meilgi, ettelaulmised ja tantsimised. Ainult parimad valitakse välja. Ehk siis Salma on iga õhtu tantsimas. Vahepeal käin teda vaatamas, naudin seda, mida saan, kui päris peole ei pääse.
Muidu igapäevaelust niipalju, et reedel kooli jõudnud ning oma selle päeva ainukese tunni ära istunud, helistas mulle Salma ja küsis, mis ma teen ja kus olen. See oli hea dialoog:
"Hei, kullakene (Salma oskab seda reaalselt ja ta ütleb mulle koguaeg kullakene, see on nii armas) , kus sa oled?"
"Koolis ikka, kus siis veel sellisel kellaajal. Aga mul jäid ülejäänud tunnid ära, seega minu jaoks on nädalavahetus!"
"Ah, väga hea, ma olen su koolis."
"Mismõttes oled mu koolis?!"
"Noh, me Carlose ja Siljega just jõudsime, tulime sulle järgi - lähme koju!"
Nii armas üllatus oli, ei pidanudki bussiga loksuma. Reedene päev möödus Denisega meie juures filme vaadates ja samuti oli emale ta parim sõbranna Pueblast külla tulnud - mängisime koos lauamänge.
Õhtu veetsime Carlosega. Plaanisime Silje ja Carlosega sööma minna aga kõik asjad jäid kuidagi hilja peale ehk siis lõpuks seilasime niisama autmööda Ixtepeci ringi ja Silje proovis juhtida ka. Sellega sai palju nalja.
Laupäev oli selline perega olemise päev. Tõusime kõik hilja üles, sõima koos hommikust, mina jõudsin vahepeal Skype'da, sest vanemad olid vahepeal Eestisse tagasi jõudnud. Ehk siis kuulasin reisimuljeid ja väga vägev oli.
Õhtupoolikul hakkasime ennast valmis sättima, sest oli plaanis suur laupäevaõhtune pidu, millest juba ammu räägitud oli. Pidu oli peo nime väärt. Sai nalja ja tantsu ja ei puudunud ka kaklus - mis see õige siin ilma selleta oleks. Nojah, igatahes lõpp-hea kõik-hea - vägev oli.
Ja pühapäeval läksime neljakesi Ojo de Aguasse ujuma - mina, Salma, Carlos ja Yoshi. Vennad-õed-nõbud. Parim seltskond lihtsalt. Põhimõtteliselt võib tervet aega nii kirjeldada, et pisarad jooksid ja kõht oli nast krampis. Hulpisime seal vees tunde ja lõpuks märkasime, et tegelikult on juba pime ning pidime hakkama tagasi minema. See oli kõige lahedam Ojo's käik, mis mul seni olnud on. Ja selleks ei olegi palju vaja, ainult need inimesed ja piisabki!
Praegu on kell jube palju ja ma lähen magama aga järgmises blogipostituses kirjutan oma sünnipäevapeo plaanideska! Meil need juba ammu haudumas ja see tõotab tulla MEGAAAAA!! Just enne Salma ütles mulle, et ta ei jõua ära oodata, millal juba saaks selle peo maha pidada. Samad sminu poolt, ainult et ma ei taha kuidagi kiirustada, sest kardan oma päevi siin Mehhikos kähku õhtusse veeretada.
Ja kirjavigade eest vabandan, sest tunnen, et neid on palju aga praegu ei ole parandamiseks jaksu. Ahorita!
Ciaoo Bellos!
Kalli-kalli
Kaisa :)
neljapäev, 26. veebruar 2015
204 päeva Mehhikos
Mul siin eile õhtul tuli mõte, et võiks ühe sellise natuke teistmoodi postituse teha. Ja suured tänud nendele, kes mind küsimustega aitasid - probleem on selles, et ise siin üle poole aasta elanud on kõik nii normaalne, et ei oska enam mõelda, mida te teada tahaksite ja huvitav lugeda oleks. Ise küsimusi lugedes mõtlesin, et ei oleks selliste asjade peale tulnudki. Suured tänud! Ja kui kellelgi veel mingeid mõtteid on, ande aga julgelt teada, mul on selle üle ainult hea meel!
Klassikalised küsimused, mida tavaliselt teada tahetakse:
Kuidas hispaania keelega edeneb?
- Ma arvan, et praegu on üle pooleteise kuu juba umbes seda aega, kui ei ole enam üldse inglise keelt kasutanud, Puhas hispaania keel. Nojah, ja muidugi eesti keel ka ikka, kui kallitega suhtlen või blogi kirjutan. Aga hispaani keelega läheb hästi, iga päevaga aina paremini. Ise nii hirmsasti kaifin seda, et saan vabalt rääkida selles imeilusas keeles. Vinge!
Millal tagasi Eestisse tuled?
- Seda täpselt kuupäeva ei tea ma endiselt aga kui YFU Mexico tripil käisin, siis saksa yfukatel on oma kuupäev juba teada ja enamustel on see kuskil seal 25-27 Juuni kandis. Nojah, ma küll ei tea midagi veel aga arvan, et võin öelda, et Juuliks olen kodus tagasi.
Kas saad perega hästi läbi?
- SUPERHÄSTI! Ma armastan oma siinset perekonda vägavägaväga. Nii armsad ja hoolivad inimesed ja peale selle kõige muu lillelise ja toreda - mul on nüüd suured vennad ja õde, keda ma olen alati tahtnud! Olen koguaeg vaadanud oma emmet ja tädi Kristit ja kadedusega mõelnud, et kui lahe on omavanust õde omada ja nüüd on mul Salma. Ta just ütles mulle eile mingi lolli nalja üle naermise lõpetades sellise lause: "Enne ei teadnud, mis ma tegema hakkan, siis kui hostõe saan ja nüüd mõtlen, et mida ma tegema hakkan, kui sa tagasi lähed...nutan vist lolliks." Ma arvan, et see ütleb kõik.
Kas sul poiss on?
- Ei. Mul siin Mehhikos oli ainult üks suhe ja see sai ammu läbi. Ausaltöeldes ei taha ma siin mingit suhteteemat ajama hakata ja hoian sellest päris teadlikult eemale, sest ei taha mõeldagi, mismoodi see lahkumine siis veel välja näeks, niigi tunnen juba praegu, et see tuleb üks jubejube hetk mu elus.
Aga muidu, siin on palju vahetusõpilasi, kes on oma tüdruku/poisiga väga õnnelikud ja rõõmsad. Selle kohta üks hea nali ka - kõik kohalikud ütlevad ka, et selle aasta vahetusõpilased on kõige hullemad, keda Ixtepec tundnud on. Sellessuhtes, et ma ei hakka nimesid nimetama aga kui ma nüüd hakkan kokku lugema, siis 5-6 on ajanud liini oma nõbuga ja 2 oma hostvennaga, 1 oma KAHE hostõega. Mulle on see mehhilkastele omane klatšimine ikka väga külge jäänud ikka, sellised asjad peab alati ära mainima.
Miks sa ainult poistega suhtled, kas sellel on kindel põhjus?
- Ma ei teagi kohe, kuidagi on nii välja kukkunud. Ma arvan, et asja mõjutab ka see, et minul on väga raske siin tüdrukutest sõpru leida. Alguses on tore ja lilleline aga siis tulevad mingid kadeduse teemad ja koledad jutud levivad kiiremini kui kulutuli. Poistega on sellessuhtes palju lihtsam. Ja tegelikult mul on ikka tüdrukutest sõpru ka. Kõige kallimad on muidugi Salma ja Siljeaga samas on mu uues klassis päris toredad klassiõed, kellega praegu kõik superhästi klapib. Aga koolist väljaspool ma nendega ei suhtle jah, seega võibki jääda mulje, et mul ainult kutid ümberringi, tegelikult päris nii ka ei ole.
Kui palju sul umbes kuus raha läheb? Mille peale raha kulub?
- Ausaltöeldes ei ole mul halli aimugi, sest ajataju on mul siin null ja rahadega on selline diil, et kui raha otsas, siis issi-emme aitavad. Ma ei ole suur laristaja seega meil selline süsteem töötab päris hästi. Üldiselt kulub väga palju raha igasuguste pisiasjade peale. Söök-jook, asjad mida me kõik igapäevaelus vajame näiteks hügieenitarbed, riided, jalanõud jne. Aga ma siin muidu mingit hullu šoppamist teinud küll ei ole, kui midagi puudu, lähen ostan aga ei traavi niisama poodides ringi. Pigem kulutan raha mõnusaks eluks, kui riiete ostmiseks.
Kas sa tahad tagasi Eestisse tulla?
- Raske küsimus. Kõige raskem ma arvan. Tahaksin, et Mehhiko oleks Eestile sama lähedal, kui näiteks Soome. Paar tunnikest laevaga minna ja valma. Ma tahaksin tulla tagasi Eestisse selleks, et näha ja kallistada oma inimesi ja noh, eks kodu on kodu. Aga nüüd on mul siin ka kodu ja nagu ma ütlesin, kodu on ju kodu. Ehk siis ma ei tea. See on nii kahe otsaga küsimus, et jube. Praeguste emotsioonidegütlen täiesti ausalt, et tegelikult ikka väga ei taha tagasi. Olen õppinud igasuguseid asju kodumaa juures palju rohkem hindama aga samas...kogu siinne elu maha jätta... see ei ole midagi kerget. Kujutage ise ette, mul on siin perekond, armas kodu ja megalahedad sõbrad, kes minust väga hoolivad. Minu hull elu siin on asi, millest on kahju loobuda - Eestis on kõik niiiiii vaikne ja rahulik võrreldes siinsega.
Mis plaanid sul on, kui naased tagasi kodumaale?
- Kui nüüd kohe otsast pihta hakata, siis kõigepealt tahaksin paariks nädalaks Tartusse minna. Maasikakorjamine on mulle südamesse kasvanud - mis suvi, see ilma Tartu ja maasikateta on? Minu jaoks nagu talv ilma lumeta. Aga jah, plaaningi tööle minna, raha teenida, kõikide oma inimestega näha ja aega veeta ning siis Augustis loodan Itaaliasse minna, et kõiki oma sõpru näha. Plaanime seal kõigiga kokku saada. Loodan, et nüüd ei sõnunud selle kirja panemisega asja ära - ma olen siiski seda ebausku täis. Ja mis siis ikka, sügisel on Nõmme Gümnaasium mind ootamas ja vaja viimane aasta koolipinki ära nühkida. Selle ees on mul muide suur hirm - kardan väga, et see tuleb minu jaoks üks kohutav aasta, sest siinset kooli ei anna meie omaga võrreldagi - mul on põhimõtteliselt aasta puhkust ja siis peale seda kohe nätaki viimane klass (ja ähvardavad veel, et pidi kole raske olema!!!) ja eksamid. Huhh, ei taha mõeldagi!
Mida sa plaanid teha peale gümnaasiumi, kas midagi hispaania keelega seotut?
- Mul on selline väike salaplaan, millest ma veel rääkida ei julgegi, sest on väga võimalik, et elu keerab mulle hoopis teise saatuse ette aga jah, minu tulevikuplaanides on hispaania keel indlalt sees. See oli mõttes juba enne Mehhikosse tulemist ning just hispaania keel viis mu mõtted vahetusaastale Mehhikos.
Kas sa igatsed oma siinseid sõpru?
- Loomulikult igatsen! Demasiadoo!!! Oleks ikka väga imelik, kui üldse ei igatseks. Ja nii tore on teada, et mul on oma kõige kallimad Eestis pikisilmi minu tagasitulekut ootamas, toob alati naeratuse näole. Ja kui ma tagasi tulen, siis teeme ühe mõnusa saunaka teiega, mu kallid! Neid õhtuid igatsen ma ikka väga - mis saaks olla eestlase jaoks parem viis peale rasket nädalat laupäevaõhtut veeta, kui oma sõpradega saunas olles! Ainult üks mure on mul nüüd sellega... ma kardan, et te ei kanata mu muusikaset enam välja :D
Praeguseks lõpetan ja lähen magama, kell on juba kaks läbi. Homme läheme Yoshiga Cobao Ixtepec'i (See kool, kus kõik mu siinsed sõbrad, õde ja nõbud käivad) ja plaanime peale seda Ojo De Aguasse minnasest see palavaus on endiselt TAPPEV!
Head ööd ja kalli-kalli
Kaisa :)
Klassikalised küsimused, mida tavaliselt teada tahetakse:
Kuidas hispaania keelega edeneb?
- Ma arvan, et praegu on üle pooleteise kuu juba umbes seda aega, kui ei ole enam üldse inglise keelt kasutanud, Puhas hispaania keel. Nojah, ja muidugi eesti keel ka ikka, kui kallitega suhtlen või blogi kirjutan. Aga hispaani keelega läheb hästi, iga päevaga aina paremini. Ise nii hirmsasti kaifin seda, et saan vabalt rääkida selles imeilusas keeles. Vinge!
Millal tagasi Eestisse tuled?
- Seda täpselt kuupäeva ei tea ma endiselt aga kui YFU Mexico tripil käisin, siis saksa yfukatel on oma kuupäev juba teada ja enamustel on see kuskil seal 25-27 Juuni kandis. Nojah, ma küll ei tea midagi veel aga arvan, et võin öelda, et Juuliks olen kodus tagasi.
Kas saad perega hästi läbi?
- SUPERHÄSTI! Ma armastan oma siinset perekonda vägavägaväga. Nii armsad ja hoolivad inimesed ja peale selle kõige muu lillelise ja toreda - mul on nüüd suured vennad ja õde, keda ma olen alati tahtnud! Olen koguaeg vaadanud oma emmet ja tädi Kristit ja kadedusega mõelnud, et kui lahe on omavanust õde omada ja nüüd on mul Salma. Ta just ütles mulle eile mingi lolli nalja üle naermise lõpetades sellise lause: "Enne ei teadnud, mis ma tegema hakkan, siis kui hostõe saan ja nüüd mõtlen, et mida ma tegema hakkan, kui sa tagasi lähed...nutan vist lolliks." Ma arvan, et see ütleb kõik.
Kas sul poiss on?
- Ei. Mul siin Mehhikos oli ainult üks suhe ja see sai ammu läbi. Ausaltöeldes ei taha ma siin mingit suhteteemat ajama hakata ja hoian sellest päris teadlikult eemale, sest ei taha mõeldagi, mismoodi see lahkumine siis veel välja näeks, niigi tunnen juba praegu, et see tuleb üks jubejube hetk mu elus.
Aga muidu, siin on palju vahetusõpilasi, kes on oma tüdruku/poisiga väga õnnelikud ja rõõmsad. Selle kohta üks hea nali ka - kõik kohalikud ütlevad ka, et selle aasta vahetusõpilased on kõige hullemad, keda Ixtepec tundnud on. Sellessuhtes, et ma ei hakka nimesid nimetama aga kui ma nüüd hakkan kokku lugema, siis 5-6 on ajanud liini oma nõbuga ja 2 oma hostvennaga, 1 oma KAHE hostõega. Mulle on see mehhilkastele omane klatšimine ikka väga külge jäänud ikka, sellised asjad peab alati ära mainima.
Miks sa ainult poistega suhtled, kas sellel on kindel põhjus?
- Ma ei teagi kohe, kuidagi on nii välja kukkunud. Ma arvan, et asja mõjutab ka see, et minul on väga raske siin tüdrukutest sõpru leida. Alguses on tore ja lilleline aga siis tulevad mingid kadeduse teemad ja koledad jutud levivad kiiremini kui kulutuli. Poistega on sellessuhtes palju lihtsam. Ja tegelikult mul on ikka tüdrukutest sõpru ka. Kõige kallimad on muidugi Salma ja Siljeaga samas on mu uues klassis päris toredad klassiõed, kellega praegu kõik superhästi klapib. Aga koolist väljaspool ma nendega ei suhtle jah, seega võibki jääda mulje, et mul ainult kutid ümberringi, tegelikult päris nii ka ei ole.
Kui palju sul umbes kuus raha läheb? Mille peale raha kulub?
- Ausaltöeldes ei ole mul halli aimugi, sest ajataju on mul siin null ja rahadega on selline diil, et kui raha otsas, siis issi-emme aitavad. Ma ei ole suur laristaja seega meil selline süsteem töötab päris hästi. Üldiselt kulub väga palju raha igasuguste pisiasjade peale. Söök-jook, asjad mida me kõik igapäevaelus vajame näiteks hügieenitarbed, riided, jalanõud jne. Aga ma siin muidu mingit hullu šoppamist teinud küll ei ole, kui midagi puudu, lähen ostan aga ei traavi niisama poodides ringi. Pigem kulutan raha mõnusaks eluks, kui riiete ostmiseks.
Kas sa tahad tagasi Eestisse tulla?
- Raske küsimus. Kõige raskem ma arvan. Tahaksin, et Mehhiko oleks Eestile sama lähedal, kui näiteks Soome. Paar tunnikest laevaga minna ja valma. Ma tahaksin tulla tagasi Eestisse selleks, et näha ja kallistada oma inimesi ja noh, eks kodu on kodu. Aga nüüd on mul siin ka kodu ja nagu ma ütlesin, kodu on ju kodu. Ehk siis ma ei tea. See on nii kahe otsaga küsimus, et jube. Praeguste emotsioonidegütlen täiesti ausalt, et tegelikult ikka väga ei taha tagasi. Olen õppinud igasuguseid asju kodumaa juures palju rohkem hindama aga samas...kogu siinne elu maha jätta... see ei ole midagi kerget. Kujutage ise ette, mul on siin perekond, armas kodu ja megalahedad sõbrad, kes minust väga hoolivad. Minu hull elu siin on asi, millest on kahju loobuda - Eestis on kõik niiiiii vaikne ja rahulik võrreldes siinsega.
Mis plaanid sul on, kui naased tagasi kodumaale?
- Kui nüüd kohe otsast pihta hakata, siis kõigepealt tahaksin paariks nädalaks Tartusse minna. Maasikakorjamine on mulle südamesse kasvanud - mis suvi, see ilma Tartu ja maasikateta on? Minu jaoks nagu talv ilma lumeta. Aga jah, plaaningi tööle minna, raha teenida, kõikide oma inimestega näha ja aega veeta ning siis Augustis loodan Itaaliasse minna, et kõiki oma sõpru näha. Plaanime seal kõigiga kokku saada. Loodan, et nüüd ei sõnunud selle kirja panemisega asja ära - ma olen siiski seda ebausku täis. Ja mis siis ikka, sügisel on Nõmme Gümnaasium mind ootamas ja vaja viimane aasta koolipinki ära nühkida. Selle ees on mul muide suur hirm - kardan väga, et see tuleb minu jaoks üks kohutav aasta, sest siinset kooli ei anna meie omaga võrreldagi - mul on põhimõtteliselt aasta puhkust ja siis peale seda kohe nätaki viimane klass (ja ähvardavad veel, et pidi kole raske olema!!!) ja eksamid. Huhh, ei taha mõeldagi!
Mida sa plaanid teha peale gümnaasiumi, kas midagi hispaania keelega seotut?
- Mul on selline väike salaplaan, millest ma veel rääkida ei julgegi, sest on väga võimalik, et elu keerab mulle hoopis teise saatuse ette aga jah, minu tulevikuplaanides on hispaania keel indlalt sees. See oli mõttes juba enne Mehhikosse tulemist ning just hispaania keel viis mu mõtted vahetusaastale Mehhikos.
Kas sa igatsed oma siinseid sõpru?
- Loomulikult igatsen! Demasiadoo!!! Oleks ikka väga imelik, kui üldse ei igatseks. Ja nii tore on teada, et mul on oma kõige kallimad Eestis pikisilmi minu tagasitulekut ootamas, toob alati naeratuse näole. Ja kui ma tagasi tulen, siis teeme ühe mõnusa saunaka teiega, mu kallid! Neid õhtuid igatsen ma ikka väga - mis saaks olla eestlase jaoks parem viis peale rasket nädalat laupäevaõhtut veeta, kui oma sõpradega saunas olles! Ainult üks mure on mul nüüd sellega... ma kardan, et te ei kanata mu muusikaset enam välja :D
Praeguseks lõpetan ja lähen magama, kell on juba kaks läbi. Homme läheme Yoshiga Cobao Ixtepec'i (See kool, kus kõik mu siinsed sõbrad, õde ja nõbud käivad) ja plaanime peale seda Ojo De Aguasse minnasest see palavaus on endiselt TAPPEV!
Head ööd ja kalli-kalli
Kaisa :)
teisipäev, 24. veebruar 2015
Tappev palavus aga sauna igatsen endiselt
Üritan ikka nädalaste vahedega vähemalt endast midagi teada
anda. Väga üldiselt öeldes on elu endiselt superilus, mõnus ja palav siin
Mehhikos. Jah, viimastel päevadel on see jube palavus mu jalust löönud täitsa.
Ma ei tea noh, seda on ikka natuke palju juba eestlanna jaoks vist. Kraadid
jäävad kuskile veidi alla neljakümne aga no päikese käes on täiesti võimatu
olla. Tuult ei ole seega õhk lihtsalt puudub minu jaoks. See trall on juba
umbes eelmisest reedest-neljapäevast saati kestnud. Muidu tavaliselt on ka
palav jah aga esineb normaalsemaid päevi ja minu jaoks tuleb ette ka jahedaid
õhtuid aga no praegu…johhaidii. Kui ma eile öösel veel kella kolme ajal üleval
istusin, olin rõdul ja ka siis higistasin nagu segane, sest praegu on ka ööd
kuumad. Minule mõjub see kuumus nii nagu oleksin panniga pähe saanud – täiesti
uimane ringi töllav tont, midagi meelde ei jää ja juhe on nii koos koguaeg.
Eelmisel nädalal tegin midagi erakordset – kirjutasin koolis
oma esimesed eksamid. Õpetaja andis mulle lehe kätte ja kui ma seda lugedes
muffigi aru ei saanud, ütlesin, et vabandust aga ma tõesti ei saa aru ja kardan
et ei oska seda eksamit ikkagi teha. Selle peale teatas õpetaja, et itaallane
Rene küll teeb eksameid ja mina peaksin ka. Nojah, mis sest, et itaallastel oli
keel juba peale paari nädalat enamvähem ja mul võttis see kuid aega.. Aga ma ei
lasknud tujul langeda – mis nad ikka teevad kui ma lihtsalt aru ei saa. Õige
oligi, just päris palju nalja sai sellega. Nii õpetajaga kui klassikaaslastega
– Kaisa eksamit tegemas… Kõik ütlesid mulle lihtsalt vastuseid ette ja ma pidin
ainult numbrid ja tähed kokku viima. Mõtlesin, et parem nii, kui tühi leht
tagasi viia. Siin käib hindamine kümnepallisüsteemis. Sain hindeks 3.5 – kõigil
nalja veel rohkem kui varem. Enda jaoks ka päris hea kõhutrenn. Teise eksami,
filosoofias vabandasin õpetajale ilusti välja. Üritasin maha kirjutada aga siis
sain aru, et mis sellest ikka kasu on, kui ma sõnad ka kuulmise järgi valesti
kirjutan. Kirjutasin siis õpetajale ilusa teksti lehe alla, et ma tõesti
üritasin aga mu hispaania keel ei ole ikka nii hea, et ma saaksin sellistest
asjadest aru ning vabandasin. Õpetaja sai südamest naerda ja siis jäin temaga
lihtsalt niisama juttu ajama, see sobib mulle hulga rohkem.
Eelmine nädal möödus kuidagi überkiirusel, isegi ei mäleta
mis ma veel tarka tegin. Eks ikka oma igapäevarutiini: kooli, piljardisse,
koju, jõusaali. Sinna vahele mahuvad muidugi kokkusaamised sõpradega ja
väljaskäigud.
Nädalavahetus. Reedel käisime hea kambaga Yoshi
juures, õhtu möödus nagu ikka ennast pooleks naerdes ja igasuguste
maailmaasjade üle arutades. Lihtsalt armastan neid inimesi ja seda seltskonda.
Laupäeval käisime selle meeletu kuumuse eest Ojo De Aguas ennast värskendamas
ja ujumas. Megarahvas muidugi, kes oli sinna puhekpäeval peredega kokku tulnud
ja noh, kui blondiin vette hüppab, ei olnud vähe neid kommentaare, vilesid ja
kõike muud. Kuna ujumine ja kuumus
võtsid meid kõiki nii läbi, otsustasime sellel õhtul tacoringi teha ja siis
perega mõnusalt teleka ette sättida ja filmi vaadata. Kõik sujus plaanipäraselt
seni, kuni mulle kella ühe ajal öösel Yoshi helistas ja küsis, kas ta võib
külla tulla. Nojah, loomulikult ei olnud probleemi. Aga temaga oli kaasas ka
Paco. Ajasime siis koos Carlose üles (see oli raske, vend oli nii väsinud, et
tema püsti saamine võttis palju aega). Meie Carlosega ei olnud eriti
peomeeleolus, pigem oleks kerra tõmmanud aga kuna need hullud nõbud käisid nii
pinda, et nii ikka ei saa ja mida kõike, lõppes õhtu sellega, et istusime pool
ööd rõdul ja magama sain kella viie ajal. Sellel õhtul naersin ma nii palju, et
päris tõsiselt mõtlesin ühel hetkel, et lasen püksi. See kõlab väga lapsikult
ja rõvedalt aga Paco suudab nii suuri krookse lasta, et minu või Yoshi täisnime
ütlemine ei ole mingi probleem. Issand, seda kirjutadagi on rõve aga ausõna,
see oli nii naljakas, et mul oli kõht krampis ja pisarad jooksid. Vaikne õhtu
Ixtepecis, minu rõdu all, Oxxo ees paar taksot kliente ootamas, meie räägime
vaikselt juttu ja siis tuleb see vend ja röhitseb nii, et kõik kajab. Vot
sellepärast ma alati lihtsalt ütlengi, et „oli tore õhtu“ – kui ma hakkaksin
kõiki neid rõvedaid nalju siia kirjutama, siis see oleks nõme, kirjutades ja
lugedes pole see üldse naljakas. Okei minu jaoks jah, sest mulle tuleb kõik
meelde. Mi mujer me encontró en el celular los
mensajes del Whatsapp! Ma arvan, et
selliseid spontaanseid kokkusaamisi nagu siin enamvähem igal õhtul on, jään
kõige rohkem igatsema. Kes mulle Eestis ikka laupäeva öösel helistab ja teatab,
et ootab mind rõdu all, et niisama koos chillida.
Eile käisin ilusti koolis ja kui me nagu tavaliselt peale
tunde pildardisse läksime, tulid sinna ka sõbrad ja nõbu Ixtepecist, kes muidu
meie koolis ei käi. Plaanisin vara koju minna, et magada, sest see palavus
niitis ikka täiega aga lõpuks jõudsin hoopis kella kole ajal koju, mitte 12
nagu arvasin. Sõime ruttu Salmaga lõunasöögi ära ja läksime korraks diivanile
puhkama. Plaan oli kell 5 jõusaali minna, et kava ruttu ära teha, sest Salma pidi
kell 8 juba tantsima minema (Siin toimub Juulis selline suur üritus, mida võib
võrrelda tantsupeoga. Asi toimub osariigi pealinnas Oaxacas ja minu Salma on sellel
aastal üks peatantsijatest, kes seal mitmetuhande inimese ees kepslema hakkab.
Mul on nii kahju, et mina seda ei näe, sest selleks ajaks olen juba kodumaa
pinnal tagasi) Ja järgmine asi, mida ma peale seda, kui diivanile heitsime
mäletan, on see, et ärkasin mingi valju reklaami peale telekast ja ehmatasin
ennast lolliks, sest kell oli 8. Äratasin ruttu Salma üles, see jooksis ruttu
oma tuppa, haaras riided ja kadunud ta oligi. Minul telefon sõnumeid täis, et
kas ja millal ma jõusaali lähen. Helistasin Yoshile ja rääkisin talle loo ära
ning läksime hoopis parki istuma. Meiega ühines ka vend Carlos ja kui meil just
õhtu hakkas hoogu üles kerima, helistas ema ja ütles, et Carlose koer hakkas
poegima. Me olime seda juba ammu oodanud ja tegelikult pidid kutsikad juba eile
sündima aga jah. Ehk siis jooksime ruttu koju. Sündis 9 kutsikat, 7 elavad
praegu. Kahega läks jah natuke õnnetult, ei tea kas sünisid juba surnult või
mis juhtus. Igatahes meil on praegu trepi all suur hall rottweiler oma seitsme kutsikaga
.
Me oleme Salmaga siin kaks õhtut Twilighti filmide maratoni
teinud, päris armas. Filme pole ammuammu näinud ja Salmaga saab alati nii palju
nalja. Eile jõudsime siis kõik vaadatud.
Ja ei tea, mis mul täna juhtus aga unustasin õhtul omale
äratuse panna ja selle asemel, et kella kaheksaks kooli minna, ärkasin ma kell
11. Siis leidsin, et ju siis oli see saatus, sest Eesti Vabariigi aastapäeva
puhul võib ikkagi ühe puhkepäeva lubada. Vaatasin ilusti presidendi kõnet ja
kätlemist ka. Ja emme, tead mida ma hirmsasti igatsema hakkasin… meie vabariigi
aastapäeva salatit. Palun, siis kui ma koju tulen, siis teeme seda kohe
esimesel päeval!
Ja ülejäänud päeva veetsin Carlose ja Yoshiga, sest ema läks
Salmaga Salina Cruzi mingeid asju ajama. Õhtul jalutasime Alejandroga pargis ja
nägime palju sõpru. Siis hakkasingi Yoshiga rääkima, et tegelikult ikkagi nii
lahe, kui palju sõpru ja häid tuttavaid on, kellega alati midagi teha saab.
Näiteks ühe õhtuga kutsuti meid vist kolmele peole ja märtsis toimuvale
rannatripile.
Nonii, nüüd venis pikale natuke aga emmele nii meeldibki ;)
Ilusat reisi mu kallile eesti perele, kes praegu Hispaanias
on, kallid teile – nüüd tulevad ehk kiiremini, sest olete mulle natuke lähemal.
Ja ilusat Vabariigi aastapäeva! Elagu mu armas Eesti, üks
maailma kõige ilusamaid riike!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Tellimine:
Postitused (Atom)