Üks pikk ja megasuper nädalavahetus!

Niisis, minu suured pingutused ikka üle ühe päeva blogisse postitus kribada ei õnnestunud, sest kõik läks kuidagi nii kiiresti ja ongi käes pühapäeva õhtu. Vaatame parasjagu Salmaga filmi - emme, see on see sinu lemmik, see mille plaadi sa ära kaotasid ja taga otsisid.

Reedel bussi pealt kooli kõndides nägin juba kaugelt suurt õpilastemassi värava ees seismas. Siis tuli meelde, kuidas eelmine päev olid sõbrad rääkinud, et nad korraldavad homme protesti, kuna ei olda rahul sellega kuidas kooli direktor asju korraldab.Pressisin ennast läbi selle rahvamassi kuidagi kooliväravatest sisse ja seal nägin kohe Rene'd (Itaalia), kes rääkis, et me peame ennast hästi varjama ja ei tohi mitte mingil juhul protestiga ühineda, kuna muidu tuleb meil oma organisatsioonidega probleeme ja asi võib lõppeda kojusaatmisega. Nojah, olin küll veidi ehmunud sellest uuest teadmisest aga hoidsime sealt eemale. Kuna tunde ei olnud, siis otsustasime sõpradega lihtsalt piljardisse minna. Mõeldud, tehtud. Kas te teate, et ma tegin seal, kõigile kuttidele pähe? - tegelikult oli kõik täieliku joppamise peale, ise arvan, et algaja õnn, sest ma ikka üldse ei taju seda piljardit aga nüüd kõik arvavad, et ma olen mingi piljardijumalanna vms...


* vahepeal jõudis juba kirjutamine jälle pooleli jääda, kuna meile tulid jälle inimesed külla ja nüüd on esmaspäev*

Kogu selle protesti tõttu jõudsin reedel eriti vara koju ja bussiga koos koju tulles tuli meil sõbraga mõte jalutama minna, enne, kui ma Siljega kokku pidin saama. Päris lahe oli, sest tegelikult ma ei olegi väga palju Ixtepecis ringi kõndinud niisama, ainult mõned korrad. Alati, kui kuskile läheme, siis autoga, isegi kui see on mingi paar tänavavahet edasi, sest tavaliselt liigume Salmaga ringi, kui on juba pime (kella kuuest-seitsmest läheb pimedaks enam-vähem) ja seetõttu meeldib emale rohkem, kui me autoga oleme - ohutum. Aga mulle siiski meeldiks õhtul rohkem jalutada, mitte päise päeva ajal, kui väljas on ilma naljata 40 kraadi sooja ja päike lagipähe paistab. Siiski, oli mul tore, sain jälle mitu tundi hispaania keelt harjutada.

Tagasi koju jõudes ei olnudki mul rohkem aega, kui riided vahetada ja kiirelt süüa, sest Silje tuli mulle järgi, et koos Regadale minna. Regada on selline siinne üritus, mis sarnaneb Calenda'ga - rongkäik läbi linna. Ainult, et Calenda'l kõnnitakse läbi linna õhtul ja sellele järgneb pidu ühes Ixtepeci suuremas pargis aga Regada toimub päeval ja läbi linna ratsutatakse hobustega. Alguses mõtlesin, et ei tea mismoodi mina sellega hkkama saan, sest nagu ma juba kukil eelmistes postitustes mainisin - Kaisa kogemused hobustega on suhteliselt piiratud. Aga ei ole vaja põdeda - kõik peab ära proovima ja see idee tundus megalahe. Silje tuli mulle koos emaga koju järgi ning suundusime nende juurde, sest me pidime spetsiaalsed riided selga panema. Need laenasime Silje emalt. Sombrerod ka. See oli esimene kord, kui ma Silje uues kodus käisin - niii ilus ja megalahe! Saan täiesti aru, miks ta peale seda perevahetust koguaeg suu kõrvuni ringi käib - ta tõesti on õnnelik ja mul on nii hea meel selle üle. Ja noh, ta vanemad on ka nii lahedad, et ei ole sõnu. Kiirelt riided vahetatud, sõitsime Monumento juurde (selline suur monument Ixtepeci auks vms), sest sealt pidi Regada algama. Jõudsime kohale täpselt nii, et meile jõuti hobused ära saduldada ja oligi aeg minna. Nii lahe oli! Terve aeg rääkisime Siljega, et kui võimas kogu see asi ikka on ja kuidas me Mehhikot aina rohkem ja rohkem armastame. Seda on nii raske kirjeldada, mis tunne mul oli aga selles on ainult positiivsus. okei, ehk natuke närvikõdi ka, sest pidin ikkagi ise oma hobusega hakkama saama ja kartsin, et äkki keegi teeb mõne lolli nalja ja ehmatab mu hobust ning siis on küll tore lugu. Õnneks midagi sellist ei juhtunud. See oli väga raske, sest esiteks, pidin samal ajal ratsutama ja tugev tuul tahtis kguaeg mu sombrerot minema viia, seega ma arva, et mõistate, miks allolevas videos on palju tõmblemist ja vahepeal võibolla ei saa arugi, mida ma seal teha üritan. Ja see laul! See on minu ja Silje laul, mida me ALATI kaasa laulame, alati tuleb hea tuju seda kuulates kuidagi  :D Aga siin ta siis on:

Jamasin praegu pool tundi sellega, et videot siia blogisse saada ja nüüd otsustasin oma arvuti heaolu  ja tervise nimel, et panen lihtsalt lingi.

https://www.youtube.com/watch?v=WxfG7fXOdMc

Kui Regada lõpuks läbi sai, läksin koju ning juba oligi Salma mind ootamas, et riided vahetaksin ja et saaksime sööma minna. Käisime koos Salma ja Samiga (nõbu) tacosid söömas. Alguses ütlesin, et mina ei taha midagi, juba piisavalt seda kaalu siin juurde tulnud (ükspäev võttis ema meid Salmaga ette ja pani kaalu peale - ma olen siin 6 kilo juurde võtnud, kui nunnuuuuu) aga kui Sami oma tacosid sööma hakkas, otsustasin, et ma ikka ei suuda. 

"Okei, 4 tacot, rohkem ei võta" ja kui mina oma tacosid mugima hakkasin, ei suutnud Salma ka enam vastu panna ja me tellisime veel ja veel... kui maitsev! Mu lemmik taco koht asub mu kodust 2 tänavat edasi - väga mugav ja tore, ainult mu kaalule ei mõju hästi. Ahh, ega ma tegelikult väga ei muretse selle pärast - mul on pikad jalad õnneks, näen vähe peenem välja tänu sellele :D

Kui kõhud täis, hakkasime koju minema ja sõitsime mööda Garivaldi pargist. Seal nägime suurt suurt rahvamassi ja kiirabiautot vilkuritega. Salma muidugi hakkas kohe karjuma, et keegi on ära tapetud ja appi appi. Ma tegelikult täiega ehmatasin selle peale. Aga kui otsustasime vaatama minna, mis seal juhtus, siis leidsime sealt suure motoklubi ürituse - kiirabi oli seal lihtsalt julgestuseks. Oeh, mul on raske kirjeldada, kui uhked masinad seal olid.. õnneks tegin jällegi video ;)

Garivaldis oli palju sõpru, seega olime seal täitsa tükk aega. Siis tuli täiesti nagu välk selgest taevast idee minna Laloga autoga tiirutama, kui üritus läbi sai. Kui kolmekesi mööda Ixtepeci ringi sõitsime, nägime Pacot, kes tuli ka meiega kaasa ja otsustasime minna Espinali, sest seal toimus ka mingi pidu. Aga kuna ema tahtis, et me õigel ajal kodus oleks, siis läksime kõik meie juurde. Oli nii tore õhtu - magama jäime alles kella viie ajal. Skype'isime mu emme ja issiga - mu kallid mehhiklased näitasid oma eesti keele taset: "Tereee! Tereee! Tereee! Ma armastan sind!" Tegelikult teavad nad mõnda halba sõna ka, mis neile hirmsasti meeldivad aga mu blogi on viisakas koht, ei hakka seda ära rikkuma. Emme näitas neile mu kodu - muudkui ahhetasid, kui ilus ja tore kõik on. Emps sai ka tunda seda tunnet, mis mehhiklastega rääkides on - kõik need komplimendid, mis järjest tulevad.... neid on palju. päris naljakas oli see, kui nad tahtsid mu aeda ka näha ja emme lihtsalt tahvliga õue kõndis ja seal ringi käis. Paco: " Oota, mida kuradit, kuidas teil seal õues nett on?" Nad olid kõik väga hämmastunud, et kuidas see ikka võimalik on. Hiljem helistasime ka issile, kes parasjagu Eerikuga jahil oli ja noh, see oli veel ekstreemsem - tegime lihtsalt Skype'i, samal ajal, kui issi kuskil mööda Läänemaa metsi oli. Eestlased on ennast ikka selle imelise internetiga nii ära hellitanud... ma igatsen seda tunnet, et lihtsalt kõnnin, kus tahan ja mul on IGAL POOL internet. Siin on nii, et ma tean täpselt kuidas ja millise voodi nurga peal ma istuma pean, et telefon mingi netiniru üles korjaks.

Laupäeval rääkisin jällegi kodustega. Üle pika aja sain nähtud nii mõlema vanaema kui tädi Kristiga. No nii armas oli! Silje käis ka korraks minu poolt läbi, sest meil oli vaja oma rääkimata tüdrukutejutud ära jutustada, ma ei teadnud, et ta tuleb aga kuna norrakal oli nii suur uudishimu kõike teada saada, siis ta lihtsalt tuli minu juurde. 

Õhtul läksime minu täditütre poja sünnipäevale. Ja kuna minu täditütar on linnapea naine, siis saime jälle presidendi majas aega veeta. Sinna oli kohale veetud nii palju igasugust....oehh... ponid, lambad, põrsad, küülikud, kanad, kuked, igasugu linnud ja peo lõppedes sai iga külaline endale kingiks pisikese kollase tibu. Muidu lõbustas lapsi kloun, kes tegi selliseid väga kassikalisi trikke ja nalju. Lastel oli igatahes välga palju nalja ja tegemist.

Ema läks varem minema, kuna ta sõitis Salina Cruzi. Meie Salmaga küsisime päeval, et kas me ei võiks koju jääda - olime mõlemad nii väsinud, et ei viitsinud üldse kuskile minna, sest eelmine öö olime vaevu 2 tundi und saanud. Ema oli nõus ja nii jäimegi Salmaga kahekesi koju. Aga heh, ega me siis üksi ei olnud - kõik nõbud ja Silje ja hiljem ka Fernando tulid meie juurde. Tunnen, et kirjutan iga jutu lõppu et sai palju nalja ja nii tore oli. Ja praegune ei ole mingi erand, sest tõesti, mul oli nii tore. Magama sain taaskord kella viie ajal või oli see siis hiljem, ma ei tea. 

Järgmine päev möödus koos Salma ja Fernandaga voodis lebotades ja filme vaadates. Samas koristasime ka maja ära, sest vanemad pidid õhtuks tagasi olema. Kui kõigega valmis saime, tuli kõne emalt, et nad ei tulegi õhtuks tagasi, vaid alles järgmise päeva hommikuks. Seda ei lasknud me endale kaks korda öelda, juba teadis jälle see sama hea seltskond, et teeme veel ühe istumise meie pool. Enne käisime sealsamas kohas, kus reedelgi, tacosid söömas. Praegusel hetkel olen 3 päeva järjest tacosid söönud. Endiselt ei ole nendest küllalt. Ega mul midagi rohkem öelda ei olegi, kui jälle, et niiiiiiii tore oli, ausõna. Mul on ikka parim õde ja parimad nõbud! Ja juba kolmas öö, kus magamise aeg tuli alles kella kuue ajal hommikul - mehhiklased ikka alles jaksavad! Aga ema ja isa tulid umbes kümne paiku hommikul tagasi, seega koristasime juba öösel maja jälle ära. Tegelikult ega meil nii väga hullult midagi koristada ei olnud - ei olnud mingi läbuläbu pidu. Mängisime kaarte ja vaatasime filme ja rääkisime niisama juttu. 

Ja nüüd kirjutan siin hoolega kiiresti oma blogi valmis, sest kohe peaksid meile tulema külla vanavanemad, et koos lõunat süüa. Ema on hommikust saati vaaritanud jälle. Ma siin õpin ka erinevaid toite tegema, sest olen alati köögis abiline, mulle nii meeldib. 

Nii täna kui homme mul kooli ei ole aga kuna ma ei kavatse üksi kodus igavleda, siis lähen homme Salmaga tema kooli. Ma ei kujuta üldse ette, mis sellest saab - seal käivad kõik ühes klassis Salma, Ami, Silje, Paco ja Fernanda. Tõenäoliselt tuleb üks tore päev, ega muud võimalust ma väga siin ei näe.

Aga elu on ilus ja huvitav, loodan, et teil ka!

Kaisa :)