Uus blogi minu elust Eestimaal

See blogipisik haakis ennast selle aastaga kuidagi väga minu külge kinni ja kui olin pool suve niisama ringi trallanud, hakkasid näpud sügelema kirjutamise järgi. Otsustasin hakata siiski ka nüüd blogima, kuigi minu Mehhiko aasta läbi on. Mulle lihtsalt meeldib nii õudsalt kirjutada ja nagu aru saan, siis nii mõnelegi meeldib minu juttu ka lugeda, nii uskumatu kui see ka ei ole.

Kaisa Maailma blogi on avatud kõigile, kes mulle enda lugemissoovist mulle märku julgevad anda - sinna koguneb siiski ikkagi päris palju selliseid seiku, mida tervele maailmale kuulutada ei tahaks, seega on igal postitusel pisike salasõna, mida teades on lugejale kõik kenasti avatud. Salasõna on kõikide postituste puhul sama, ei pea hakkama iga kord mulle kirjutama, kui jälle midagi uut üles laen. Selles blogis on mul nüüd kõik asjad ühes kohas - jutt, pildid/videod, muusika või misiganes muud sarnased mõtted, mis mind vahetevahel tabavad.

Seega, kõik mu armsad, kes tunnete huvi minu tegemiste vastu ka edaspidi, andke mulle julgelt märku kas siis meili (kaisaehrpais@gamil.com) või facebooki (Kaisa Ehrpais) teel :)

https://kaisamaailm.wordpress.com/

Tagasivaade minu aastale Mehhikos

Sellest, kui ma endale märkmikusse selle postituse kuskil rongi oodates kribasin, on mööda läinud veel nii mõnigi nädal. Telefon näitab, et minu kodumaale jõudmisest on möödas 52 päeva.

See vahetusaasta lõpp oli superemotsionaalne ja väga tormiline. Kuigi Mehhiko elust on möödunud juba väga mitmed nädalad, olen sellest ajast väga vähe saanud kodus olla, sest naudin täiel rinnal kodumaist suve ja seda igas erinevas Eestimaa otsas. Sestap ei olegi ma jõudnud mingeid blogisid ega suuremaid kirjutamisi teha. Sain pea iga päev etteheiteid selle kohta, et minust kuskil midagi kuulda ei ole - et ei teatagi Kaisa tagasitulekust. Üritan nüüd selle vea heastada. MA OLEN TAGASI!
Mehhikole tagasimõeldes näib kõik mingi imeliku unenäona, mis mind ikka veel nii öösel kui päeval jälitab. Igatsen oma inimesi meeletult. Igatsen mehhiklaste soojust ja energilisust. Igatsen Bellat ja tema kaelarihma, mis tilises kohe, kui ta minu poole jooksis. Igatsen seda lärmi tänaval ja oma värsket arbussimahla müüvat senjoorat, kes alati mind nähes rõõmsasti lehvitas. Igatsen toitu, eriti tacosid ja empanadasid. Igatsen seda, et paar tundi hiljaks jäämine on elu normaalne osa, mitte äärmine ebaviisakus. Igatsen sõprade seltsis veedetud spontaansete ja hullumeelsete plaanidega täidetud õhtuid, Igtasen seda soojust ja lõputuid valgeid randu koos hiidkrevettide ja imemaitsvat micheladat sinna juurde jahutuseks. Päikest ei igatse, see oli eestlase jaoks liiga karm.
Teisest küljest aga armastan ma seda eesti halli ja külma suve, millest võib hea õnne korral mõned päikesesoojad rannailmad leida. Armastan värke õhu lõhna, õrna suvetuult ja kodu. Kodu täis omi inimesi. Sõpru, kes on kullast kallimad, isegi siis kui vaatavad mind vahel imelikult neil hetkedel, kui minus tärkab see mehhiklannalik kallistan-sind-keset-mingit-täiesti-tavalist-small-talki. Armastan eesti toitu. Oma emme tehtud parimaid sööke, mida mitte ükski maailmaköök ei ületa. Armastan tavalist kartulit, olgu või eelmise aasta oma, kastme ja kurgisalatiga. Tatra-, manna- ja kaerahelbepudrud. Siinne rahilik elu, mille saab vaid ise tahtmise korral huvitavaks teha. Rukkililled, viljapõllud ja tass täis Alma piima. Saun ja õige maitsega siidrid, mida ma nii kohutavalt igatsesin. Rattasõidud metsas ja võimalus õhtul sõpradega väljas olla, ilma, et keegi sulle õhtul järgi tulema peaks, et muidu tuleb kuskilt kaubik ja röövib su lunarahasaamiseks ära. Armastan iseseisvust ja seda, et mind ei kohelda kui väikest last, kellele tuleb kõik asjad ära teha.
No neid asju on meeletult palju, ma isegi ei hakka edasi loendama vaid ütlen kokkuvõtvalt - ma armastan oma eesti elu ja ei jätaks seda mingi hinna eest!


Kas ja kuidas olen muutunud?

Kas küsimus on isegi väga rumal tegelikult. Loomulikult ma muutusin. Ja see ei lähe selle viietestkümne juurdesöödud kilo alla. Näen oma elu teise nurga alt. Mõtlemine muutus ja väärtushinnangud veelgi rohkem. Need vahtasid kohti oleks õigem öelda. Enne tähendas sõna armastus minu jaoks ikkagi eelkõige poisi ja tüdruku vahelist uhet või tõmmet. Praegu on selle sõnaga esimene mõte minu peas perekond. Emme-issi-venna. Minu jaoks kõige tähtsamad inimesed maailmas.

Kui varem mõtlesin ikkagi eestlaslikult palju sellele, mida inimesed arvavad minust, minu läitumisest, riietusest, välimusest, suupruugist ja kõigest sarnasest, siis praegu tunnen, kuidas see lihtsalt ei olegi oluline. Kõige olulisem asi maailmas on see, et inimene ise oleks õnnelik. Ja see panebki heale elule aluse. Nii kavatsengi elada.

Peale selle muutus minus see arvamus, et peaksin endale kindalsti võimalikult kiirelt leidma inimese, kes jääb minu kõrvale aastateks, kui mitte terveks eluks. Praegu näen, et olen nii noor, et mingitest suurematest suhteteemadest käin kaarega mööda. Praegu on minu aeg, selline linnukese tunne on - lendan oksalt oksale ja vaatan mis elu toob. Küll seda pesa on veel aega punuda terve ülejäänud elu. Tunnen endas mingit meeletut vabadust ja tahet kõike uut näha ja kogeda.


Mehhiko andis mulle nii palju, et seda lihtsalt ei olegi võimalik sõnadesse panna ning ma südamest tänan neid inimesi, kes oma tegude, mõtete ja lihtsalt olemasoluga mind selleni ja sellest läbi aitasid. Samas olen samuti tänulik ka neile, kes mitteteadlikult mind selle otsuseni viisid või siis oma sigadustega mulle nii kaugel olles meelehärmi tegid ja panid mind arusaama, kes on minu elus olulised ja kes mitte - ka need kogemused on mulle hindamatult kallid, lihtsalt mitte nii magusamaitselised, kui kõik ülejäänu selle ümber.

Minust kuuleb Mehhikoga seoses edaspidi veel ajakirjas Naised. Lugu peaks ilmuma kuskil sügiseses numbris.


Selle postitusega arvatavasti sulgen oma Mehhiko blogi.



Minu sees elab see aasta aga igavesti!

Kaisa Mehhikos 2014-.2015

Minu Mehhiko

Viimase koolipäeva video

Viimane nädal Ixtepecis

Kolmapäev, istun peale suurt hommikusööki oma toas ja ootan, et Salma koolist koju jõuaks. Endal mul enam kooli ei ole, sest sellel nädalal toimuvad riiklikud eksamid ja sinna mul asja ei ole. Siiski lähen teen homme oma sõpradele viimasel koolipäeval üllatusvisiidi ja lähen jätan kõigiga hüvasti.
Esmaspäeval algas minu viimane nädal Ixtepecis. Ei oskagi kohe midagi öelda selle kohta. Kurb. Tore. Hirmus. Imelik. Täpselt nii segane mul peas kõik ongi.

Ma ei suuda uskuda, et järgmisel nädalal tagasi tulen. Ei mahu pähe ausaltöeldes. Koduigatsus on endiselt meeletu ja ma ei jõua ära oodata, et juba kõiki kallistada saaksin aga samas tahaksin ma kuidagi edasi lükata seda hetke, mil siin kõigiga hüvasti jätma pean. Mulle ei meeldi need ole-tubli-ei-tea-millal-kunagi-uuesti-näeme-ma-armastan-sind kallistused.

Eelmisel nädalal oli minu viimane koolipäev. Terve päev olid mu kolm armsat kutti mul ümber nagu turvamehed ja kallistasid kordamööda: "Kaisa, ära mine, jää vähemalt üks kuu veel!"
Juba see kiskus väga emotsionaalseks ära aga suutsin ennast nii palju tagasi hoida, et nutma ei hakanud! Koju jõudes tuli see kõik muidugi tagantjärgi aga vähemalt olin omaette.

Nädalavahetusel käisin viimast korda Salina Cruzis. Nukker oli, sest meiega oli kaasas Cecilia (itaallanna) ja kui ta teada sai, et ma juba järgmine nädala tagasi lähen oleks peaaegu nutma hakanud. Ta võttis mul parklas käest kinni ja vaatas mulle hirmunud ja pisaraid täis silmil otsa: "Kaisa, ma ei taha veel tagasi minna!"
Seda nähes tuli ema meiega rääkima ja meil oli kolmekesi kõvasti tegemist, et mitte keset Liverpooli parklat tönnima hakata.
Ema ütles, et tema blokeerib oma mõtetes seda, et ma ära lähen. Et ta ei taha sellele mõelda, kuna kardab, et hakkab nutma nagu siis kui Zabdi läks vahetusõpilaseks Rootsi - ta nuttis siis terve öö... See lause läks mulle nii südamesse ja sellel hetkel sain aru, et kuigi ma tahan juba väga Eestisse minna, ei taha ma oma perekonda ja sõpru siia maha jätta. Eks see on mul ikka koguaeg peas tiksunud, et kahju on minna aga praegu lõid see lause ja ema pisarais helkivad silmad mulle nagu panniga näkku ja ma sain aru, et need viimased päevad tulevad kuradi rasked.

Kõik mu järgnevad päevad siin on igasugu plaane täis, seega õnneks ei ole mul aega kuskil üksinda nukrutseda. Tegin ka empsi-issiga sellise kokkuleppe, et nüüdsest enam Skype'i ei tee - nii vähe on veel jäänud ja kavatsen võtta kõik, mis mu vahetusaastast veel võtta annab.

Esmaspäeval viis Fabricio mu Juchitanis Italian Caffee'sse, kus istusime ja rääkisime tunde. Armas oli, neid hetki jään kindlasti igatsema.
Teisipäeval vedas Silje mu kinno - käisime Terremoto'i vaatamas. Selle inglise keelne nimi on vist San Andreas nagu ma aru saan. Väga vinge film oli ja noh, loomulikult oli meil väga lõbus - sai üle mitme päeva jälle näha ja rääkida.
Täna läheme emaga jällegi Juchitani, et osta kinke mu perele - ema on nii armas, sest ta näeb palju vaeva sellega, et ma oma perele ikka väga erilised asjad viiksin.
Homme võtan ette oma viimase retke Cobao'sse, et kõik koolikaaslased ära näha ja nendega hüvasti jätta.
Reedel korraldab Luigi mulle enda juures peo, sest mina olen tema "Mehhiko armastus" nagu ta alati räägib.. :D Teglikult on see nagu väike soojenduspidu minu ärasaatmispeole, mis toimub pühapäeval. Ma arvan, et saab väga tore ja armas olema!
Laupäeval on Antonella (itaallanna) suur sünnipäevapidu - ta saab 18 ja korraldab siin megapeo, kuhu tuleb pool Ixtepeci kohele. Itaallased ikka võtavad pidutsemist sama tüsselt nagu mehhiklased.
Ja pühapäeval plaanime teha suure lõunasöögi tädide-nõbudega, et veel viimast korda koos olla ja aega veeta. Pühapäeva õhtul pean maha oma suure ärasaatmispeo koos kõigi siinsete sõpradega. Minu ärasaatmiseks tuleb kohale isegi sõpru Oaxacast ja Tuxtlast, no nii armas!
Ning ilmselt kulutan esmaspäevase päeva pakkimisele, sest esmaspäeva õhtul sõidame koos ema ja Salmaga Mexicosse, kus oleme kuni neljapäevani koos venna Zabdiga. Zabdi tahab mind seal igasugu erinevatesse lahedatesse kohtadesse viia ja see kõik kõlab megaarmsalt!
Ja neljapäeva õhtul kell 20.30 väljub minu lennuk Pariisi, sealt edasi Amsterdami, kus ootab Estonian Air, et meid Tallinnasse lennutada. Nagu ütles emme, et kõik on nii käegakatsutav juba, uskumatu!

Kui aega on ja arvutil tuju, teen veel enne äraminekut ühe video aga võibolla jõuan selleni alles järgmine nädal kodus olles.

NÄEME JÄRGMINE NÄDAL, EESTI!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kiri "Teist päeva Mehhikos"

Kui ma oma esimesi päevi Mehhikos veetsin ja YFU aasta-alguse seminaril olin, pandi meid kõiki kirja kirjutama. Kiri iseendale. Saime oma kirjad nüüd viimasel YFU kohtumisel jälle uuesti kätte ja seda oli tõeliselt huvitav lugeda. Minul muidugi kiskus pisarad välja, sest kogu mu elu on praeguseks täiesti muutunud. Inimesed tulevad ja lähevad.
Leian, et minu kiri on väga isiklik aga siiski jätan osad kohad välja ja kirjutan sellest mõned lõigud.
Sellest on möödas üle 300 päeva.
Mis oli minu peas siis, kui kõik veel alles alguses oli.


Teist päeva Mehhikos

Ma tulin siia selleks, et end proovile panna. Okei, natuke ka sellepärast, et mul oli kindel mõte vahetusõpilaseks minna ja Mehhiko võttis veel minuvanuseid vastu. Pluss hispaania keel.

Esimesed päevad siin on olnud nukrad aga praegu hetkel tunnen, et asi läheb paremaks. Kõik läheb paremaks. Peab minema. 

"Kurat, tüdruk! Ole tugev!" - mäletan seda igavesti, vanaema.

Praegu ootan juba väga, et saaksin minna koju.
 Ei, mitte Eestisse aga siia. Minu kodu on ju nüüdsest siin.

Huvitav, kui ma seda kirja loen, kas tahan juba väga koju minna (seekord siis Eesti koju)  või tahaksin siin veel aega veeta. 
Huvitav kas tulen siia veel kunagi tagasi? Ilmselt küll, kui hea aasta oli ja kui on kellegi juurde tagasi tulla. 
Huvitav, kas see aasta läheb sama kiiresti, kui näiteks see kooliaasta, et ühel hetkel seisad klassiõdedega esimese septembri pildi peal ja järgmisel hetkel istud viimases Lensi tunnis? Ilmselt läheb. Ilmselt kirjutan praegu seda kirja ja mõne aja pärast juba loen. 

Ma nii väga loodan, et ei igatse kodu ajapikku nii palju, kui alguses, sest muidu oleks see aasta ikka raske küll. Eks nagu iss lennujaamas ütles - esimesed kuud on ikka väga rasked ja nagu siin meile öeldi, et oleme valinud omale maailma kõige raskema aasta. Olla vahetusõpilane Mehhikos. 

Isegi praegu seda kirja lugedes tuleb pisar silma aga ei taha siin kõigi ees pillima hakata. Ei tea, mis värk mul selle nutmisega on...

Praegu oskan hispaania keelt ikka VÄGA nigelalt. Ehk kirja lugedes tuleb see juba ikka paremini välja. 

Tahaks täiega oma hostpere juurde minna. Sinnani on aga veel terve tänane päev ja homne 12 tundi bussisõitu. Mario Albertol oli õigus - näeme alles Pühapäeval.

Mis ma praegu oskangi öelda. Kõik läheb paremaks - minu vahetusõpilase teekonna algus ei ole üldse mitte kerge ja lõbus olnud nagu enamustel teistel, kes minuga siin on - kõik on nii elevil ja rõõmsad. Ja mina mustas masenduses. Öösiti nutsin ja kodukõne ajal võitlesin meeletult, et mitte nutta, et normaalselt rääkida. 

Pere ja olulised inimesed on mul tulles nagunii alles - sellepärast ei pea ma muret tunda

Kaisa



Paljud asjad on muutunud ja see kiri paneb mind siiani iga kord sügavalt mõtlema kõigele, mis juhtunud on. Peale selle kirja, kirjutasin ka YFU Eestile pika-pika kirja, enne kui lennukile astusin. Ei mäleta, millest see oli - eks mõni teema ikka meeles ja kui ma Siljele ütlesin, et eks sellel ajal oli mul pea sassis oma armastusega, siis ütles norrakas selle peale, et peaksin kirja kätte saades ära viskama ja seda mitte lugema. Ma ei usu, et seda teen, olen liiga uudishimulik ja ega siis kõik ka sellest ei ole.

Kalli-kalli!
Kaisa :)

Buena suerte con eso pues!

Istun oma toas, kõik asjad on kuidagi laiali ja sassis, sest eile õhtul avastasin, et mul on toanaaber - sisalik, kes nüüd siin kuskil pesitseb. Ehk siis ajasin teda pool õhtut suure bambustoikaga taga. Lõpuks heitsin käega, no kui tahab mulle seltsi pakkuda, las ta siis olla, peaasi et kaissu ei poe poole öö pealt. Aga riided ja asjad, mis mul muidu ilusti kapi peal olid, vedelevad nüüd põrandal, sest kui ma need tagasi tõstaksin, siis oleks mu sõbrakesel seal liiga mõnus mu kleitide sees magada.

Telefon näitab, et kraade on väljas 39 ja kell juba üheksani tiksunud. Õues on täitsa pime aga tänaval käib melu täie rauaga - muusika, reklaamid, kilked ja senjoorade valjud jutuajamised. Kõige selle kiuste põleb mul mõnus lõhnaküünal ja käib playlist Dagö parimate lugudega. 

Ma tean, ma tean: "Kaisa, miks sa nukrutsed, naudi oma viimast kahte nädalat seal!" 

Ma vastan nendele, kes nii mõtlevad ja ütlevad: "Ma olen emotsionaalne inimene ja väga lähedane oma pere ja kodustega ning praegu olen juba terve aasta ilma nendeta olnud - ei ole kõik nii lihtne ja loogiline nagu kaugelt vaadates tundub. Pealegi, iga inimene on erinev, enamus vahetusõpilasi naudibki oma viimaseid päevi, mõtlemata oma kodu peale aga mina ei oska nii."

Tõsi ta on, kurbusel on alati mingi põhjus. Praegu on mul olnud terve päev aega, et välja mõelda, miks ma nii tunnen, sest jäin eile haigeks - see minu nädalavahetus Luigi juures, mis sisaldas pool ööd basseinis lebotamist ja hiljem autosõitu konditsioneeriga andis mulle päris korraliku külmetuse. Tark ise ka muidugi noh. Samas ma tean, et minu haigused on alati närvidega seotud. Kui Mehhikosse jõudsin ja kurb olin, jäin haigeks. Kui perevahetuse pinged tulid, jäin haigeks ja noh nii ta mul käib.
Ja praegu on see jama, et ma olen ühe oma kolmest kullakallist inimesed ära kaotanud. Lugu lihtne ja loogiline - Salmal on uus kutt. Ta on juba pikemat aega minu jaoks aina kaugemaks ja kaugemaks jäänud. viimastel nädalatel räägib minuga aina vähem, sest nojah, loogiline, et ta saab oma poisiga kõik mured räägitud ja mind pole enam selleks vaja. Ausaltöeldes see teeb haiget, sest mul tegelikult on siin vähe aega jäänud ja kui ma lahkun...no ega ma ikka enne ühte-kahte aastat tagasi ei tule. Samas ei saa ma talle seda ette heita, eks mäletan ise ka, kuidas see armastus käib aga no ma ei tea. Kui emmega asja arutasin, ütles ta et ma olen solvunud. See vist tõesti on kõige õigem sõna. Aga nojah, nüüd on juba pea nädal mööda läinud ilma et ta minuga peale small-talk'i lõunasöögilauas muidu rääkinud oleks.
Õnneks on mul Silje ja Yoshi endiselt olemas. Aga nüüd on see jama, et Yoshi läks paariks päevaks Tuxtlasse - ma pidin ka kaasa minema aga kuna haigus mu voodisse aheldas, ei tulnud asjast midagi välja. Yoshi veel kuni tänase hommikuni käis mulle koguaeg pinda, et ikka end kokku võtaksin ja kaasa läheksin aga kui ta lõpuks mulle varahommikuse üllatusvisiidi tegi, sai ta mind nähes aru, et seekord on parem, kui koju jään. yoshi astus mu uksest sisse, kui olin just peale tablettide võtmist voodisse veitnud ja ootasin meeleheitlikult, et need mõjuma hakkasid:
"Jouuuuuuuuuuu, wadup!?!" Siis nägi ta mind silmi avamas, "ohsaraisk Kaisa, sa tõesti oledki täitsa haigeks jäänud!" Yoshi on nii armas, tõi mulle turult sidruni-ja melonimahla ja puha. Kahjuks ei saanud ma seda juua, sest joogid olid jääkülmad ning mu kurk ei ole just parimas vormis.

Ehk siis jah, Yoshi sõitis täna lõunal ära ja Siljel ei ole luba kodust lahkuda, kuna... palun vabandust aga ta ema on natuke peast segaseks pööranud viimasel ajal... ühesõnaga peab Silje kodus olema, süüa tegema ja koristama ja tal ei ole luba kodust välja minna ei hommikul, lõunal ega õhtul. Ei, Silje ei ole mingi pahandusega hakkama saanud, kui seda mõtlete - kõik on täitsa rahulik, lihtsalt mehhiklannadel vahel katus sõidab, seda olen siin õppinud. 

Jah, koduigatsus on üks kohutav asi. Varem oli minu jaoks kõige suurem emotsioon see, kui sain oma kallimaga aega veeta ja lihtsalt armunud olla aga selle aastaga olen õppinud, et pere on mulle kõige tähtsam kogu maailmas. Armastus pere vastu on midagi võimsat ja kui kodu igatsed, siis see emotsioon on veel võimsam, kui armastatu igatsemine.

Natuke kurvameelne aga eks meil kõigil on selliseid päevi, vahetusõpilastel lihtsalt emotsioonid mitmekordistuvad.

Praeguse seisuga on veel enam-vähem 2 nädalat vahetusaastat jäänud. Olen tugev ja varsti kodus!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Chikungunya, valimised ja uued sõbrad

Seekord olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks blogi kirjutama, ses iseenesest on mul juba mõnda aega paar huvitavat teemat mõttes.

Kõigepealt alustuseks siis selline jutt, et praegu on siin minu piirkonnas kiirelt levimas üks kole haigus. Selle nimi on chikungunya (loe tšinkonkunja). Haigus levib moskiito hammustustega. Sümptomiteks on palavik, üldine väga halb olemine, peavalu, lihasvalud, erinevad lööved nahal ja suur liigestevalu. Vaktsiini ega ravi chikungunya vastu ei ole. Ainus aisi, mida haiguse ennetamiseks teha saab - ära lase end moskiitodel närida! - Nagu see siin võimalik oleks... 

Vot jah, loodan siin, et oma viimaste päevade jooksul jään ma sellest tõvest ikka puutumata ag noh, mine tea, sest mul ikka väga palju tuttavaid, kes on pidanud selle läbi põdema. Just praegugi on minu väga hea sõber koolist Pirulo ka omale chikungunya hankida suutnud ja just eelmisel nädalal käisime teda koos Fabricio ja Fernandoga peale kooli vaatamas. 

Siis natuke poliitika teemadel. Nimelt toimuvad praegu Mehhikos valimised ja see on toonud kaasa igasuguseid koledaid sündmusi, rahutusi ja mässusid. Ka siis, kui YFUga Mexicos käisime, olid tänavad täis tuhandeid politseinike ja meeleavaldajaid. Ja nüüdseks on siis asi nii kaugele jõudnud, et bensiinikraanid on kinni keeratud ja rahvas paanikas. Eelmisel nädalal sõitsime tädi juurde külla ja juba kilomeetreid enne bensiinijaama oli üks teesuund suletud, sest seal seisis lõputu rida autosid. Esialgu ei saanud me aru, mis toimub aga lähemale jõudes nägime ka oma tuttavaid seal ootamas, kes selgitasid, milles asi ja soovitasid meil kiirelt järjekorda võtta. Õnneks oli ema just eelmine õhtu paagi ilusti täis panna lasknud ja meil siimaani probleeme ei ole. Aga ma oletan, et näiteks homme ei ole mul kooligi, sest kuidas need bussid ja taksod siis ilma bensiinita inimesi kooli ja tööle veavad. 

Nägin just natuke aega tagasi facebookis kolades ühte videot, kus on näha rahvast politseile ja sõjaväele tänavatel vastu hakkamas. Kui asja lähemalt uurima hakkasin, tuli välja, et see olukord on natuke aega tagasi Salina Cruzis filmitud - seal kus meil teine kodu on ja kus mu isa ja vend Pemex'is töötavad. Võtsin kohe emaga ühendust ja küsisin, et kas see tõesti on nii ja et kas nendega ikka kõik korras on. 

Peale selle on nüüd reedest kuni teisipäevani alkoholimüügikeeld. Ükstapuha kui kerge või kange see alkohol on, mitte midagi ei müüda mitte kuskil. Selleks, et inimesed purjuspäi valima ei läheks. 

Vaadates kõike seda, mis siin toimub ja kuidas see valimiste süsteem on, tahan ma öelda, et kuigi me Eestis vingume jubedalt kõige selle poliitikajura peale ja kui halvasti kõik on.... teate, meil on ikka päris hästi ma arvan. Siin on suur hulk inimesi, kellele lihtsalt pannakse pastakas kätte ja näidatakse ette koht, kuhu tuleb rist teha - nad ei oska lugeda. Või näiteks on soovitav oma pastakas või veel parem, veekindel marker kaasa võtta, sest valimispunkides võidakse kasutada pastakaid, mida saab kustutada. Pluss kõik need pettused ja idiootsused, mis siin võimu nimel tehakse... see on lihtsalt hämmastav.

Ja nüüd natuke lõbusamatel teemadel ka. Eile tulid siia külla mõned AFS-i vahetusõpilased, kes muidu elavad Tuxtlas ja kesk-Mehhikos. Nad tulid külla siinsetele sõpradele Luigile ja Yoshile ning selle puhul tegi Luigi enda juures väikese istumise. Ei olnud palju rahavast, ainult vahetusõpilased ja kõik omad inimesed. Jah, need uued sõbrad, kelle ma eile sain, on lihtsalt nii megasuperarmsad inimesed, et neile võib täitsa vabalt "omad" öelda. Nalja sai palju. Yoshi tiris kaasa oma DJ puldi, ehk siis muusika oli väga hää, pluss mega seltskond ja noh loomulikult Luigi üüratu maja, mis on suur kolmekorruseline, aia ja basseiniga - igav ei olnud meil hetkekski. Mängisime erinevaid mänge ja rääkisime niisama juttu. Üliarmas õhtu!

Rääkisin eile emme-issiga päris pikalt ja tuli jutuks, et kas ma olen selle aasta jooksul muutunud. Jõudsime järeldusele, et olen küll muutunud ning see viis järgmise küsimuseni: kas muutunud hea või halva poole? Issi arvas minu rõõmuks, et ikka hea poole. Ma kujutan ette, et ega sellest tegelikult enne nii hästi aru ei saagi, kui ma tagasi olen. Ise tunnen, et olen väga väga väga väga palju muutunud. Tõesti, vahest tunnen end nagu täiesti teine inimene. Aga samas, loomulikult olen ikka veel see sama Kaisa, kes varem. Eks näis, täitsa põnev kohe see tagasitulek sellessuhtes. 

Ja nii tore on see ka, et saan pidevalt aina rohkem igasuguseid sõnumeid sisuga "Kaisa, tule koju juba!" See teeb südame nii soojaks kohe - te ei olegi mind ära unustanud ja ikka ootate mind koju! Armsad! Tulen, tulen, tulen!

Võtan oma siin järgijäänud ajast täiega viimast!

Kalli-kalli ja päikest!

Kaisa :)

Seiklused Mexicos

Jälle päevad kaovad nii kiiresti nagu sõrmede vahelt läbi valguv peotäis liiva. Olen viimase nädala jooksul päris tegus olnud, palju pidutsenud ning jõudsin ka Mexicos YFU aastalõpuseminaril  ära käia. Ja pidusemise selgitan igaks juhuks ära, et ei ole siin mingid laaberdamise peod, kus niisama nina täis tõmmatakse vaid ikka pidutsemine mehhiko moodi – Velad. 

Viimase nädala jooksul jõudsin ära käia kolmel Velal ja see, kes on kord juba selle kogemuse saanud, mõistab, et kolm tükki nädalas on ikka väga palju. Tegelikult pidin veel neljandalegi minema aga lõpuks oli mul jaks nii otsas, et füüsiliselt ei suutnud – tegin ühe reedese puhkepäeva ning laupäeval panin selle nädala pidudele Velaga Espinalis ilusa punkti. Sellel õhtul tegi Yoshi ema mulle imelise soengu ka pähe – tundsin ennast kui täieõiguslik mehhiklanna, pilte tasub tumblr’ist otsida.

Ja tõesti, nüüd oligi viimane kord, kui kõigi yfukatega veel korraga näha sai, osad on juba kodus, teised kodu poole teel ning paljusid, kaasaarvatud mind ennastki, ootab lend vaid paarikümne päeva pärast. Pisardades lõpetasin ka mina, kuna tuli hüvasti jätta heade sõpradega, kellega on palju imelisi mälestusi seljataga.  Nii rõõmsaid kui kurbi aga meeldejäävad on nad kõik.

 Ausaltöeldes kogu üritus mulle iseenesest ei meeldinud, võiks isegi öelda, et vihastas mu täielikult välja. Nimelt oli kogu asi väga halvasti korraldatud. Peale 12 tunnist bussisõitu ootasime terminalis koos teiste Oaxacast saabujatega, mis meil plaanis teha on. Seal jagati meid kolmestesse gruppidesse ning tuli ära teha rühmatöö, mille eesmärgiks oli Mexicot paremini tundma õppida. Minu grupis olid peale mu enda ka Silje ja Deyanera (Tšiilist). Ja esimene asi, mis pani mind asjale natuke imelikult vaatama oli see, et meid saateti üksinda metrooga kuskile kohta – alles hiljem kuulsime ja nägime, et see piirkond Mexicos ei ole just kõige ohutum ja turvalisem, eriti välismaalaste jaoks. Aga okei, see selleks. Kui lõpuks läbi selle rahvasumma metroos ennast õiges peatuses maha pressisime ja YFU-lt saadud sihtpunkti jõudsime, oli koht suletud, kuna esmaspäeviti ei avata Mexicos paljusid parke, muuseume jne. See juhtus meiega ka eelmisel korral YFU reisiga Mexicos käies – lubatud muuseumikülastus jäi ära. Istusime oma suurte seljakottidega seal  lukustatud pargi väravate juures ning ootasime edasisi juhiseid oma pool tunnikest. YFU ei uskunud, et see koht tõesti suletud oli ning seega saatsime neile selfie pargi väravate ees, peakohal silt „EN LUNES CERRADO“ (esmaspäeval suletud).

 Lõpuks, kui saime uued juhised, öeldi, et peame sealt bussiga järgmise monumendini sõitma. See oli ka omaette ooper. Leidsime sealt kolm kohalikku koolipoissi, kellelt abi küsisime. Nad olid väga üllatunud, et meid bussiga kuskile juhatada tahetakse – pidi väga ohtlik olema. Kuna nad olid väga armsad ja abivalmid, juhatasid meid läbi linna jalutades õigesse kohta. See jalutuskäik kestis poolteist tundi, kuna olime metrooga ikka päris kaugele sõitnud. 

Kolmas sihtpunkt oli Mexico City üks kõige kõrgemaid ehitisi, mille tipus on vaateplatvorm, et tervet linna saaks korraga näha. Ma ei teadnud, et mulle võib kõrgus halvasti mõjuda – seda pole varem juhtunud. Aga kui liftist väljusin, tundsin, kuidas terve torn kõigub ja jalad tahtsin alt kaduda. Kuna oli vaja kõik koos selfie peale saada, vedas Silje mu järgmisesse lifti, mis viis täiesti torni tippu vaateplatvormile. MITTE IIAL ei roni ma enam sellisesse kohta! Ütlesin, et mul on ***** mida keegi arvab aga selle selfie peale ma ei tule ja kõik, et minust võib seal pilte teha, kus ma parasjagu seisan aga kaugemale ma ei kõnni. Silje siis jäädvustaski mind seal keset tuba seismas, nägu kaame – see pilt on pildiblogis ka olemas.  Sealt minema saades oli mul veel üle tunni aja pea sassis ja olemine kehva. 

Siis ei vastanud enam YFU meie sõnumitele ega kõnedele ja tuiasime niisama ringi, oodates järgmisi käske. Pargist leidsime teise grupi yfukaid, kes imestasid, et kas meil juba hotelli kiire ei olegi. Sellest ei teadnud me loomulikult midagi, et pidime hotellis kell kolm kokku saama. Hakkasime siis taksot otsima ja see ei ole sellises linnast just väga kerge – hotelli jõudsime kella neljaks. Aga seminar ei olnud veel alanudki, ehk siis oli aega veel teistega muljetada ja juttu rääkida. Üritus kestis veidi alla kahe tunni ja seal rääkisime ikka nendest tavalistest asjadest – kuidas keegi tunneb ja on ja mured ja rõõmud ja kõik see värk.

Kui kõik läbi, tuli minna taksoga tagasi bussijaama. Läksime jällegi meie kolmekesi  - Silje, Deya ja mina. See taksojuht, kes meid sõidutas oli peast segane. Kihutas nagu oleks enda arvates Torretto ja viisakus teiste liiklejate vastu puudus täielikult. Ma ei liialda, kui ütlen, et peaaegu tapsime ühe teed ületava noormehe. Silje karjatas esiistmel ja tundsin, kuidas mul kehast selline külm jutt läbi käis. See oli kohutav sõit ja kui me mingil hetkel keset tühja ja pimedat kõrvaltänavat lendasime, mõtlesin, et nonii, nüüd meid siin ära räävitakse ja vägistatakse. Nägin katkisest esipeeglist Silje hirmunud pilku ja teadsin, et ta mõtles sama. Mul oli telefon käes, ning teine käsi oli ukselingi peal, et see vajadusel kiiresti avada ja jooksu panna. Mõtlesin,  et kui siit nüüd eluga välja tuleme, siis on ikka küll.. no ma ei tea. Aga lõpuks hakkas paistma bussiterminali hoone. Hallelujah! Jooksuga läbi tunnelite, et võimalikult kiiresti bussi peale jõuda ja tagasi oma armsasse kodulinna! Oi, kuidas ma Ixtepeci armastan!

Kui ema mu seiklustest kuulis, oli tal suu ammuli ja loomulikult oli ta täiesti ära ehmunud – Ixtepecis ei tule ma kunagi üksi kojugi ja seal, kuidas me omapäi ühes maailma kõige suuremas ja ohtlikumas linnas ringi seiklesime… Ühesõnaga, tal oli väga hea meel, et ma tagasi olin ja kergendatud, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud.

Täna hommikul kooli minnes küsis ema, et mis ma söögiks tahaksin. Ma ei saanudki kohe aru, mis ta sellega mõtleb – sööme ikka seda, mis Ines küpsetab? Aga siis hakkas ta seletama, et ta tahab, et ma ikka oma kõige lemmikumaid toite sööksin, sest nüüd on veel ainult nii vähe jäänud – no kas pole mitte armas! Ehk siis tänane söök on Caldo Tlalpeṅo.

Aga üldiselt on emotsioonid väga segased. Ma ei suuda mõista, et kahekümne päeva pärast algab minu suur reis Eesti poole ning varsti olengi tagasi. Ma tunnen ennast natuke halvasti, et nii ütlen aga ega ei hakka salgama ka – ma ei suuda ära oodata, millal mu lennuk ükskord Tallinnas rattad vastu maad paneb! 

Kalli-kalli
Kaisa :)

Vela en Juchitan

Sain eilsest õhtust sellise emotsiooni, et üle pika aja on kohe suur isu kõik blogisse üles kirjutada.

Eilne, teisipäevane, hommik ei alanud minu jaoks just kõige paremini - kes teab mis jama oli aga enesetunne oli halb ja otsustasin kooli mitte ronida. Veetsin terve päeva oma toas voodis pikutades ja midagi paremaks ei läinud. Ei olnud söögiisu, rääkimata kihust suurele õhtusele peole minna. Nimelt eile oli see suur ja tähtis õhtu, mil Juchitanis pidi toimuma hiigelsuur Vela, laulmas kuum bänd Los Angeles Azules. Meil oli juba väga ammune plaan sinna minna aga mu halb enesetunne rikkus mu tuju täitsa ära, sest teadsin, et sellisena ei ole mõistlik kodust välja ronida, veel vähem suurele Velale. Pärastlõunal tuli Silje minu juurde, et mind sööma kutsuda ja kuna sellele norrakale on võimatu ei öelda, olin varsti riides ja valmis minema. Peale söömist pargis istudes ja juttu rääkides nägime Ferchot, kes imestas, et miks ma juba riietumas ei ole. Seletasin, et see Vela jääb vist minu jaoks kahjuks ära. Sellepeale ütles Fer mulle huevona. See tähendab laiskvorsti põhimõtteliselt. Aga nojah. Koju tulles ütles Salma, et ma hästi järgi mõtleksin, et tema minu olukorraks veaks ennast ikkagi kohale, kui vähegi suudaks, sest mul on nii vähe aega Mehhikos olla jäänud ning pean seda nautima. Peale selle ummistas Yoshi mu Whatsappi paluvate ja manguvate sõnumitega, et ma ikka jalad alla ajaksin ja ennast korda sätiksin.
Tänu kõikidele nendele inimestele võtsin ma ennast lõpuks kätte ja hakkasin jällegi trajet õmblema - seda tuleb iga peo ajaks uuesti sättida ning ausaltöeldes on see päris tüütu töö.

Aga pooleteist tunniga oli traje valmis, pesus käidud, peomeik näos ja Salma mu soengu punumisega lõpetanud. Ning juba oligi auto maja ees signaalitamas ning alustasime sõitu läbi äikese Juchitani poole. Siin on praegu selline äikesetormide hooaeg - hakkan juba ära harjuma, et iga õhtu välgutab ja kõmiseb kuskil.

Kui peopaigale lähenema hakkasime, nägime taevas suuri valgusteid ning autorivi, mis ulatus kilomeetreid nii ühele, kui teisele poole Vela. Ka vastassuund oli samasugune. Ning väravate ees seda hiiglaslikku inimestemassi nähes ahhetasime me kõik. Eriti siis, kui saime aru, et see ei ole lihtsalt sõpru ja sugulasi ootav mass vaid järjekord, mis ennast metallidetektoritest kolmekaupa läbi pressis. Ma ei saa aru, mis kontroll see oli - iga inimese puhul hakkasid masinad karjuma aga kõrval seisvad automaatidega politseinikud ainult naeratasid ja tervitasid. Nojah, okei -  Viva Mehhiko!

See rahvamass oli täiesti vabalt võrreldav laulupeoga. Kõndida oli raske, rääkimata tantsimisest. Aga meile see mingit probleemi ei valmistanud. Käisime Yoshiga ringi ja tantsisime nagu sukk ja saabas, sest kui paariks sekundiks keegi ära kaob, siis on sealt täiesti võimatu üksteist taas üle leida. Niii armas oli, et nägin jällegi oma kalleid itaallasi! Cecilia, Denis, Camila, Antonella, Luigi ja Yoshi! Nägin ka palju sõpru nii Ixtepecist kui oma koolist ning kui Los Angeles Azules lõpuks kell 1 öösel lavale jõudis, leidsime üles ka minu seal pidutsevad nõbud - Fernada, Daniela ja Paco. Tantsisime nagu segased ning alles hiljem märkasin, et Daniela oli seal koos Eduardoga - meie linnaksese presidendiga. Meeletu kogus tantsu, nalja ja rõõmu! Üks segane öö!

No tõesti, emotsioon, millega see Velaga mu rõõmupatareid nii täis laadis, et koduigatsus on nüüd täitsa paariks päevaks pühitud. See oli nende viimaste kuude üks minu tippõhtuid, seda võin kindlalt öelda. Unustamatu! See rahvas, need sõbrad, see melu, see Mehhiko! Võimas!

Kalli-kalli!
Kaisa :)