Kolmapäev, istun peale suurt hommikusööki oma toas ja ootan, et Salma koolist koju jõuaks. Endal mul enam kooli ei ole, sest sellel nädalal toimuvad riiklikud eksamid ja sinna mul asja ei ole. Siiski lähen teen homme oma sõpradele viimasel koolipäeval üllatusvisiidi ja lähen jätan kõigiga hüvasti.
Esmaspäeval algas minu viimane nädal Ixtepecis. Ei oskagi kohe midagi öelda selle kohta. Kurb. Tore. Hirmus. Imelik. Täpselt nii segane mul peas kõik ongi.
Ma ei suuda uskuda, et järgmisel nädalal tagasi tulen. Ei mahu pähe ausaltöeldes. Koduigatsus on endiselt meeletu ja ma ei jõua ära oodata, et juba kõiki kallistada saaksin aga samas tahaksin ma kuidagi edasi lükata seda hetke, mil siin kõigiga hüvasti jätma pean. Mulle ei meeldi need ole-tubli-ei-tea-millal-kunagi-uuesti-näeme-ma-armastan-sind kallistused.
Eelmisel nädalal oli minu viimane koolipäev. Terve päev olid mu kolm armsat kutti mul ümber nagu turvamehed ja kallistasid kordamööda: "Kaisa, ära mine, jää vähemalt üks kuu veel!"
Juba see kiskus väga emotsionaalseks ära aga suutsin ennast nii palju tagasi hoida, et nutma ei hakanud! Koju jõudes tuli see kõik muidugi tagantjärgi aga vähemalt olin omaette.
Nädalavahetusel käisin viimast korda Salina Cruzis. Nukker oli, sest meiega oli kaasas Cecilia (itaallanna) ja kui ta teada sai, et ma juba järgmine nädala tagasi lähen oleks peaaegu nutma hakanud. Ta võttis mul parklas käest kinni ja vaatas mulle hirmunud ja pisaraid täis silmil otsa: "Kaisa, ma ei taha veel tagasi minna!"
Seda nähes tuli ema meiega rääkima ja meil oli kolmekesi kõvasti tegemist, et mitte keset Liverpooli parklat tönnima hakata.
Ema ütles, et tema blokeerib oma mõtetes seda, et ma ära lähen. Et ta ei taha sellele mõelda, kuna kardab, et hakkab nutma nagu siis kui Zabdi läks vahetusõpilaseks Rootsi - ta nuttis siis terve öö... See lause läks mulle nii südamesse ja sellel hetkel sain aru, et kuigi ma tahan juba väga Eestisse minna, ei taha ma oma perekonda ja sõpru siia maha jätta. Eks see on mul ikka koguaeg peas tiksunud, et kahju on minna aga praegu lõid see lause ja ema pisarais helkivad silmad mulle nagu panniga näkku ja ma sain aru, et need viimased päevad tulevad kuradi rasked.
Kõik mu järgnevad päevad siin on igasugu plaane täis, seega õnneks ei ole mul aega kuskil üksinda nukrutseda. Tegin ka empsi-issiga sellise kokkuleppe, et nüüdsest enam Skype'i ei tee - nii vähe on veel jäänud ja kavatsen võtta kõik, mis mu vahetusaastast veel võtta annab.
Esmaspäeval viis Fabricio mu Juchitanis Italian Caffee'sse, kus istusime ja rääkisime tunde. Armas oli, neid hetki jään kindlasti igatsema.
Teisipäeval vedas Silje mu kinno - käisime Terremoto'i vaatamas. Selle inglise keelne nimi on vist San Andreas nagu ma aru saan. Väga vinge film oli ja noh, loomulikult oli meil väga lõbus - sai üle mitme päeva jälle näha ja rääkida.
Täna läheme emaga jällegi Juchitani, et osta kinke mu perele - ema on nii armas, sest ta näeb palju vaeva sellega, et ma oma perele ikka väga erilised asjad viiksin.
Homme võtan ette oma viimase retke Cobao'sse, et kõik koolikaaslased ära näha ja nendega hüvasti jätta.
Reedel korraldab Luigi mulle enda juures peo, sest mina olen tema "Mehhiko armastus" nagu ta alati räägib.. :D Teglikult on see nagu väike soojenduspidu minu ärasaatmispeole, mis toimub pühapäeval. Ma arvan, et saab väga tore ja armas olema!
Laupäeval on Antonella (itaallanna) suur sünnipäevapidu - ta saab 18 ja korraldab siin megapeo, kuhu tuleb pool Ixtepeci kohele. Itaallased ikka võtavad pidutsemist sama tüsselt nagu mehhiklased.
Ja pühapäeval plaanime teha suure lõunasöögi tädide-nõbudega, et veel viimast korda koos olla ja aega veeta. Pühapäeva õhtul pean maha oma suure ärasaatmispeo koos kõigi siinsete sõpradega. Minu ärasaatmiseks tuleb kohale isegi sõpru Oaxacast ja Tuxtlast, no nii armas!
Ning ilmselt kulutan esmaspäevase päeva pakkimisele, sest esmaspäeva õhtul sõidame koos ema ja Salmaga Mexicosse, kus oleme kuni neljapäevani koos venna Zabdiga. Zabdi tahab mind seal igasugu erinevatesse lahedatesse kohtadesse viia ja see kõik kõlab megaarmsalt!
Ja neljapäeva õhtul kell 20.30 väljub minu lennuk Pariisi, sealt edasi Amsterdami, kus ootab Estonian Air, et meid Tallinnasse lennutada. Nagu ütles emme, et kõik on nii käegakatsutav juba, uskumatu!
Kui aega on ja arvutil tuju, teen veel enne äraminekut ühe video aga võibolla jõuan selleni alles järgmine nädal kodus olles.
NÄEME JÄRGMINE NÄDAL, EESTI!
Kalli-kalli
Kaisa :)
kolmapäev, 17. juuni 2015
kolmapäev, 10. juuni 2015
Kiri "Teist päeva Mehhikos"
Kui ma oma esimesi päevi Mehhikos veetsin ja YFU aasta-alguse seminaril olin, pandi meid kõiki kirja kirjutama. Kiri iseendale. Saime oma kirjad nüüd viimasel YFU kohtumisel jälle uuesti kätte ja seda oli tõeliselt huvitav lugeda. Minul muidugi kiskus pisarad välja, sest kogu mu elu on praeguseks täiesti muutunud. Inimesed tulevad ja lähevad.
Leian, et minu kiri on väga isiklik aga siiski jätan osad kohad välja ja kirjutan sellest mõned lõigud.
Sellest on möödas üle 300 päeva.
Mis oli minu peas siis, kui kõik veel alles alguses oli.
Teist päeva Mehhikos
Ma tulin siia selleks, et end proovile panna. Okei, natuke ka sellepärast, et mul oli kindel mõte vahetusõpilaseks minna ja Mehhiko võttis veel minuvanuseid vastu. Pluss hispaania keel.
Esimesed päevad siin on olnud nukrad aga praegu hetkel tunnen, et asi läheb paremaks. Kõik läheb paremaks. Peab minema.
"Kurat, tüdruk! Ole tugev!" - mäletan seda igavesti, vanaema.
Praegu ootan juba väga, et saaksin minna koju.
Ei, mitte Eestisse aga siia. Minu kodu on ju nüüdsest siin.
Huvitav, kui ma seda kirja loen, kas tahan juba väga koju minna (seekord siis Eesti koju) või tahaksin siin veel aega veeta.
Huvitav kas tulen siia veel kunagi tagasi? Ilmselt küll, kui hea aasta oli ja kui on kellegi juurde tagasi tulla.
Huvitav, kas see aasta läheb sama kiiresti, kui näiteks see kooliaasta, et ühel hetkel seisad klassiõdedega esimese septembri pildi peal ja järgmisel hetkel istud viimases Lensi tunnis? Ilmselt läheb. Ilmselt kirjutan praegu seda kirja ja mõne aja pärast juba loen.
Ma nii väga loodan, et ei igatse kodu ajapikku nii palju, kui alguses, sest muidu oleks see aasta ikka raske küll. Eks nagu iss lennujaamas ütles - esimesed kuud on ikka väga rasked ja nagu siin meile öeldi, et oleme valinud omale maailma kõige raskema aasta. Olla vahetusõpilane Mehhikos.
Isegi praegu seda kirja lugedes tuleb pisar silma aga ei taha siin kõigi ees pillima hakata. Ei tea, mis värk mul selle nutmisega on...
Praegu oskan hispaania keelt ikka VÄGA nigelalt. Ehk kirja lugedes tuleb see juba ikka paremini välja.
Tahaks täiega oma hostpere juurde minna. Sinnani on aga veel terve tänane päev ja homne 12 tundi bussisõitu. Mario Albertol oli õigus - näeme alles Pühapäeval.
Mis ma praegu oskangi öelda. Kõik läheb paremaks - minu vahetusõpilase teekonna algus ei ole üldse mitte kerge ja lõbus olnud nagu enamustel teistel, kes minuga siin on - kõik on nii elevil ja rõõmsad. Ja mina mustas masenduses. Öösiti nutsin ja kodukõne ajal võitlesin meeletult, et mitte nutta, et normaalselt rääkida.
Pere ja olulised inimesed on mul tulles nagunii alles - sellepärast ei pea ma muret tunda
Kaisa
Paljud asjad on muutunud ja see kiri paneb mind siiani iga kord sügavalt mõtlema kõigele, mis juhtunud on. Peale selle kirja, kirjutasin ka YFU Eestile pika-pika kirja, enne kui lennukile astusin. Ei mäleta, millest see oli - eks mõni teema ikka meeles ja kui ma Siljele ütlesin, et eks sellel ajal oli mul pea sassis oma armastusega, siis ütles norrakas selle peale, et peaksin kirja kätte saades ära viskama ja seda mitte lugema. Ma ei usu, et seda teen, olen liiga uudishimulik ja ega siis kõik ka sellest ei ole.
Kalli-kalli!
Kaisa :)
Leian, et minu kiri on väga isiklik aga siiski jätan osad kohad välja ja kirjutan sellest mõned lõigud.
Sellest on möödas üle 300 päeva.
Mis oli minu peas siis, kui kõik veel alles alguses oli.
Teist päeva Mehhikos
Ma tulin siia selleks, et end proovile panna. Okei, natuke ka sellepärast, et mul oli kindel mõte vahetusõpilaseks minna ja Mehhiko võttis veel minuvanuseid vastu. Pluss hispaania keel.
Esimesed päevad siin on olnud nukrad aga praegu hetkel tunnen, et asi läheb paremaks. Kõik läheb paremaks. Peab minema.
"Kurat, tüdruk! Ole tugev!" - mäletan seda igavesti, vanaema.
Praegu ootan juba väga, et saaksin minna koju.
Ei, mitte Eestisse aga siia. Minu kodu on ju nüüdsest siin.
Huvitav, kui ma seda kirja loen, kas tahan juba väga koju minna (seekord siis Eesti koju) või tahaksin siin veel aega veeta.
Huvitav kas tulen siia veel kunagi tagasi? Ilmselt küll, kui hea aasta oli ja kui on kellegi juurde tagasi tulla.
Huvitav, kas see aasta läheb sama kiiresti, kui näiteks see kooliaasta, et ühel hetkel seisad klassiõdedega esimese septembri pildi peal ja järgmisel hetkel istud viimases Lensi tunnis? Ilmselt läheb. Ilmselt kirjutan praegu seda kirja ja mõne aja pärast juba loen.
Ma nii väga loodan, et ei igatse kodu ajapikku nii palju, kui alguses, sest muidu oleks see aasta ikka raske küll. Eks nagu iss lennujaamas ütles - esimesed kuud on ikka väga rasked ja nagu siin meile öeldi, et oleme valinud omale maailma kõige raskema aasta. Olla vahetusõpilane Mehhikos.
Isegi praegu seda kirja lugedes tuleb pisar silma aga ei taha siin kõigi ees pillima hakata. Ei tea, mis värk mul selle nutmisega on...
Praegu oskan hispaania keelt ikka VÄGA nigelalt. Ehk kirja lugedes tuleb see juba ikka paremini välja.
Tahaks täiega oma hostpere juurde minna. Sinnani on aga veel terve tänane päev ja homne 12 tundi bussisõitu. Mario Albertol oli õigus - näeme alles Pühapäeval.
Mis ma praegu oskangi öelda. Kõik läheb paremaks - minu vahetusõpilase teekonna algus ei ole üldse mitte kerge ja lõbus olnud nagu enamustel teistel, kes minuga siin on - kõik on nii elevil ja rõõmsad. Ja mina mustas masenduses. Öösiti nutsin ja kodukõne ajal võitlesin meeletult, et mitte nutta, et normaalselt rääkida.
Pere ja olulised inimesed on mul tulles nagunii alles - sellepärast ei pea ma muret tunda
Kaisa
Paljud asjad on muutunud ja see kiri paneb mind siiani iga kord sügavalt mõtlema kõigele, mis juhtunud on. Peale selle kirja, kirjutasin ka YFU Eestile pika-pika kirja, enne kui lennukile astusin. Ei mäleta, millest see oli - eks mõni teema ikka meeles ja kui ma Siljele ütlesin, et eks sellel ajal oli mul pea sassis oma armastusega, siis ütles norrakas selle peale, et peaksin kirja kätte saades ära viskama ja seda mitte lugema. Ma ei usu, et seda teen, olen liiga uudishimulik ja ega siis kõik ka sellest ei ole.
Kalli-kalli!
Kaisa :)
teisipäev, 9. juuni 2015
Buena suerte con eso pues!
Istun oma toas, kõik asjad on kuidagi laiali ja sassis, sest eile õhtul avastasin, et mul on toanaaber - sisalik, kes nüüd siin kuskil pesitseb. Ehk siis ajasin teda pool õhtut suure bambustoikaga taga. Lõpuks heitsin käega, no kui tahab mulle seltsi pakkuda, las ta siis olla, peaasi et kaissu ei poe poole öö pealt. Aga riided ja asjad, mis mul muidu ilusti kapi peal olid, vedelevad nüüd põrandal, sest kui ma need tagasi tõstaksin, siis oleks mu sõbrakesel seal liiga mõnus mu kleitide sees magada.
Telefon näitab, et kraade on väljas 39 ja kell juba üheksani tiksunud. Õues on täitsa pime aga tänaval käib melu täie rauaga - muusika, reklaamid, kilked ja senjoorade valjud jutuajamised. Kõige selle kiuste põleb mul mõnus lõhnaküünal ja käib playlist Dagö parimate lugudega.
Ma tean, ma tean: "Kaisa, miks sa nukrutsed, naudi oma viimast kahte nädalat seal!"
Ma vastan nendele, kes nii mõtlevad ja ütlevad: "Ma olen emotsionaalne inimene ja väga lähedane oma pere ja kodustega ning praegu olen juba terve aasta ilma nendeta olnud - ei ole kõik nii lihtne ja loogiline nagu kaugelt vaadates tundub. Pealegi, iga inimene on erinev, enamus vahetusõpilasi naudibki oma viimaseid päevi, mõtlemata oma kodu peale aga mina ei oska nii."
Tõsi ta on, kurbusel on alati mingi põhjus. Praegu on mul olnud terve päev aega, et välja mõelda, miks ma nii tunnen, sest jäin eile haigeks - see minu nädalavahetus Luigi juures, mis sisaldas pool ööd basseinis lebotamist ja hiljem autosõitu konditsioneeriga andis mulle päris korraliku külmetuse. Tark ise ka muidugi noh. Samas ma tean, et minu haigused on alati närvidega seotud. Kui Mehhikosse jõudsin ja kurb olin, jäin haigeks. Kui perevahetuse pinged tulid, jäin haigeks ja noh nii ta mul käib.
Ja praegu on see jama, et ma olen ühe oma kolmest kullakallist inimesed ära kaotanud. Lugu lihtne ja loogiline - Salmal on uus kutt. Ta on juba pikemat aega minu jaoks aina kaugemaks ja kaugemaks jäänud. viimastel nädalatel räägib minuga aina vähem, sest nojah, loogiline, et ta saab oma poisiga kõik mured räägitud ja mind pole enam selleks vaja. Ausaltöeldes see teeb haiget, sest mul tegelikult on siin vähe aega jäänud ja kui ma lahkun...no ega ma ikka enne ühte-kahte aastat tagasi ei tule. Samas ei saa ma talle seda ette heita, eks mäletan ise ka, kuidas see armastus käib aga no ma ei tea. Kui emmega asja arutasin, ütles ta et ma olen solvunud. See vist tõesti on kõige õigem sõna. Aga nojah, nüüd on juba pea nädal mööda läinud ilma et ta minuga peale small-talk'i lõunasöögilauas muidu rääkinud oleks.
Õnneks on mul Silje ja Yoshi endiselt olemas. Aga nüüd on see jama, et Yoshi läks paariks päevaks Tuxtlasse - ma pidin ka kaasa minema aga kuna haigus mu voodisse aheldas, ei tulnud asjast midagi välja. Yoshi veel kuni tänase hommikuni käis mulle koguaeg pinda, et ikka end kokku võtaksin ja kaasa läheksin aga kui ta lõpuks mulle varahommikuse üllatusvisiidi tegi, sai ta mind nähes aru, et seekord on parem, kui koju jään. yoshi astus mu uksest sisse, kui olin just peale tablettide võtmist voodisse veitnud ja ootasin meeleheitlikult, et need mõjuma hakkasid:
"Jouuuuuuuuuuu, wadup!?!" Siis nägi ta mind silmi avamas, "ohsaraisk Kaisa, sa tõesti oledki täitsa haigeks jäänud!" Yoshi on nii armas, tõi mulle turult sidruni-ja melonimahla ja puha. Kahjuks ei saanud ma seda juua, sest joogid olid jääkülmad ning mu kurk ei ole just parimas vormis.
Ehk siis jah, Yoshi sõitis täna lõunal ära ja Siljel ei ole luba kodust lahkuda, kuna... palun vabandust aga ta ema on natuke peast segaseks pööranud viimasel ajal... ühesõnaga peab Silje kodus olema, süüa tegema ja koristama ja tal ei ole luba kodust välja minna ei hommikul, lõunal ega õhtul. Ei, Silje ei ole mingi pahandusega hakkama saanud, kui seda mõtlete - kõik on täitsa rahulik, lihtsalt mehhiklannadel vahel katus sõidab, seda olen siin õppinud.
Ja praegu on see jama, et ma olen ühe oma kolmest kullakallist inimesed ära kaotanud. Lugu lihtne ja loogiline - Salmal on uus kutt. Ta on juba pikemat aega minu jaoks aina kaugemaks ja kaugemaks jäänud. viimastel nädalatel räägib minuga aina vähem, sest nojah, loogiline, et ta saab oma poisiga kõik mured räägitud ja mind pole enam selleks vaja. Ausaltöeldes see teeb haiget, sest mul tegelikult on siin vähe aega jäänud ja kui ma lahkun...no ega ma ikka enne ühte-kahte aastat tagasi ei tule. Samas ei saa ma talle seda ette heita, eks mäletan ise ka, kuidas see armastus käib aga no ma ei tea. Kui emmega asja arutasin, ütles ta et ma olen solvunud. See vist tõesti on kõige õigem sõna. Aga nojah, nüüd on juba pea nädal mööda läinud ilma et ta minuga peale small-talk'i lõunasöögilauas muidu rääkinud oleks.
Õnneks on mul Silje ja Yoshi endiselt olemas. Aga nüüd on see jama, et Yoshi läks paariks päevaks Tuxtlasse - ma pidin ka kaasa minema aga kuna haigus mu voodisse aheldas, ei tulnud asjast midagi välja. Yoshi veel kuni tänase hommikuni käis mulle koguaeg pinda, et ikka end kokku võtaksin ja kaasa läheksin aga kui ta lõpuks mulle varahommikuse üllatusvisiidi tegi, sai ta mind nähes aru, et seekord on parem, kui koju jään. yoshi astus mu uksest sisse, kui olin just peale tablettide võtmist voodisse veitnud ja ootasin meeleheitlikult, et need mõjuma hakkasid:
"Jouuuuuuuuuuu, wadup!?!" Siis nägi ta mind silmi avamas, "ohsaraisk Kaisa, sa tõesti oledki täitsa haigeks jäänud!" Yoshi on nii armas, tõi mulle turult sidruni-ja melonimahla ja puha. Kahjuks ei saanud ma seda juua, sest joogid olid jääkülmad ning mu kurk ei ole just parimas vormis.
Ehk siis jah, Yoshi sõitis täna lõunal ära ja Siljel ei ole luba kodust lahkuda, kuna... palun vabandust aga ta ema on natuke peast segaseks pööranud viimasel ajal... ühesõnaga peab Silje kodus olema, süüa tegema ja koristama ja tal ei ole luba kodust välja minna ei hommikul, lõunal ega õhtul. Ei, Silje ei ole mingi pahandusega hakkama saanud, kui seda mõtlete - kõik on täitsa rahulik, lihtsalt mehhiklannadel vahel katus sõidab, seda olen siin õppinud.
Jah, koduigatsus on üks kohutav asi. Varem oli minu jaoks kõige suurem emotsioon see, kui sain oma kallimaga aega veeta ja lihtsalt armunud olla aga selle aastaga olen õppinud, et pere on mulle kõige tähtsam kogu maailmas. Armastus pere vastu on midagi võimsat ja kui kodu igatsed, siis see emotsioon on veel võimsam, kui armastatu igatsemine.
Natuke kurvameelne aga eks meil kõigil on selliseid päevi, vahetusõpilastel lihtsalt emotsioonid mitmekordistuvad.
Praeguse seisuga on veel enam-vähem 2 nädalat vahetusaastat jäänud. Olen tugev ja varsti kodus!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Natuke kurvameelne aga eks meil kõigil on selliseid päevi, vahetusõpilastel lihtsalt emotsioonid mitmekordistuvad.
Praeguse seisuga on veel enam-vähem 2 nädalat vahetusaastat jäänud. Olen tugev ja varsti kodus!
Kalli-kalli
Kaisa :)
pühapäev, 7. juuni 2015
Chikungunya, valimised ja uued sõbrad
Seekord olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks blogi kirjutama, ses iseenesest on mul juba mõnda aega paar huvitavat teemat mõttes.
Kõigepealt alustuseks siis selline jutt, et praegu on siin minu piirkonnas kiirelt levimas üks kole haigus. Selle nimi on chikungunya (loe tšinkonkunja). Haigus levib moskiito hammustustega. Sümptomiteks on palavik, üldine väga halb olemine, peavalu, lihasvalud, erinevad lööved nahal ja suur liigestevalu. Vaktsiini ega ravi chikungunya vastu ei ole. Ainus aisi, mida haiguse ennetamiseks teha saab - ära lase end moskiitodel närida! - Nagu see siin võimalik oleks...
Vot jah, loodan siin, et oma viimaste päevade jooksul jään ma sellest tõvest ikka puutumata ag noh, mine tea, sest mul ikka väga palju tuttavaid, kes on pidanud selle läbi põdema. Just praegugi on minu väga hea sõber koolist Pirulo ka omale chikungunya hankida suutnud ja just eelmisel nädalal käisime teda koos Fabricio ja Fernandoga peale kooli vaatamas.
Siis natuke poliitika teemadel. Nimelt toimuvad praegu Mehhikos valimised ja see on toonud kaasa igasuguseid koledaid sündmusi, rahutusi ja mässusid. Ka siis, kui YFUga Mexicos käisime, olid tänavad täis tuhandeid politseinike ja meeleavaldajaid. Ja nüüdseks on siis asi nii kaugele jõudnud, et bensiinikraanid on kinni keeratud ja rahvas paanikas. Eelmisel nädalal sõitsime tädi juurde külla ja juba kilomeetreid enne bensiinijaama oli üks teesuund suletud, sest seal seisis lõputu rida autosid. Esialgu ei saanud me aru, mis toimub aga lähemale jõudes nägime ka oma tuttavaid seal ootamas, kes selgitasid, milles asi ja soovitasid meil kiirelt järjekorda võtta. Õnneks oli ema just eelmine õhtu paagi ilusti täis panna lasknud ja meil siimaani probleeme ei ole. Aga ma oletan, et näiteks homme ei ole mul kooligi, sest kuidas need bussid ja taksod siis ilma bensiinita inimesi kooli ja tööle veavad.
Nägin just natuke aega tagasi facebookis kolades ühte videot, kus on näha rahvast politseile ja sõjaväele tänavatel vastu hakkamas. Kui asja lähemalt uurima hakkasin, tuli välja, et see olukord on natuke aega tagasi Salina Cruzis filmitud - seal kus meil teine kodu on ja kus mu isa ja vend Pemex'is töötavad. Võtsin kohe emaga ühendust ja küsisin, et kas see tõesti on nii ja et kas nendega ikka kõik korras on.
Peale selle on nüüd reedest kuni teisipäevani alkoholimüügikeeld. Ükstapuha kui kerge või kange see alkohol on, mitte midagi ei müüda mitte kuskil. Selleks, et inimesed purjuspäi valima ei läheks.
Vaadates kõike seda, mis siin toimub ja kuidas see valimiste süsteem on, tahan ma öelda, et kuigi me Eestis vingume jubedalt kõige selle poliitikajura peale ja kui halvasti kõik on.... teate, meil on ikka päris hästi ma arvan. Siin on suur hulk inimesi, kellele lihtsalt pannakse pastakas kätte ja näidatakse ette koht, kuhu tuleb rist teha - nad ei oska lugeda. Või näiteks on soovitav oma pastakas või veel parem, veekindel marker kaasa võtta, sest valimispunkides võidakse kasutada pastakaid, mida saab kustutada. Pluss kõik need pettused ja idiootsused, mis siin võimu nimel tehakse... see on lihtsalt hämmastav.
Ja nüüd natuke lõbusamatel teemadel ka. Eile tulid siia külla mõned AFS-i vahetusõpilased, kes muidu elavad Tuxtlas ja kesk-Mehhikos. Nad tulid külla siinsetele sõpradele Luigile ja Yoshile ning selle puhul tegi Luigi enda juures väikese istumise. Ei olnud palju rahavast, ainult vahetusõpilased ja kõik omad inimesed. Jah, need uued sõbrad, kelle ma eile sain, on lihtsalt nii megasuperarmsad inimesed, et neile võib täitsa vabalt "omad" öelda. Nalja sai palju. Yoshi tiris kaasa oma DJ puldi, ehk siis muusika oli väga hää, pluss mega seltskond ja noh loomulikult Luigi üüratu maja, mis on suur kolmekorruseline, aia ja basseiniga - igav ei olnud meil hetkekski. Mängisime erinevaid mänge ja rääkisime niisama juttu. Üliarmas õhtu!
Rääkisin eile emme-issiga päris pikalt ja tuli jutuks, et kas ma olen selle aasta jooksul muutunud. Jõudsime järeldusele, et olen küll muutunud ning see viis järgmise küsimuseni: kas muutunud hea või halva poole? Issi arvas minu rõõmuks, et ikka hea poole. Ma kujutan ette, et ega sellest tegelikult enne nii hästi aru ei saagi, kui ma tagasi olen. Ise tunnen, et olen väga väga väga väga palju muutunud. Tõesti, vahest tunnen end nagu täiesti teine inimene. Aga samas, loomulikult olen ikka veel see sama Kaisa, kes varem. Eks näis, täitsa põnev kohe see tagasitulek sellessuhtes.
Ja nii tore on see ka, et saan pidevalt aina rohkem igasuguseid sõnumeid sisuga "Kaisa, tule koju juba!" See teeb südame nii soojaks kohe - te ei olegi mind ära unustanud ja ikka ootate mind koju! Armsad! Tulen, tulen, tulen!
Võtan oma siin järgijäänud ajast täiega viimast!
Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)
kolmapäev, 3. juuni 2015
Seiklused Mexicos
Jälle päevad kaovad nii kiiresti nagu sõrmede vahelt läbi
valguv peotäis liiva. Olen viimase nädala jooksul päris tegus olnud, palju
pidutsenud ning jõudsin ka Mexicos YFU aastalõpuseminaril ära käia. Ja pidusemise selgitan igaks juhuks
ära, et ei ole siin mingid laaberdamise peod, kus niisama nina täis tõmmatakse
vaid ikka pidutsemine mehhiko moodi – Velad.
Viimase nädala jooksul jõudsin ära
käia kolmel Velal ja see, kes on kord juba selle kogemuse saanud, mõistab, et
kolm tükki nädalas on ikka väga palju. Tegelikult pidin veel neljandalegi
minema aga lõpuks oli mul jaks nii otsas, et füüsiliselt ei suutnud – tegin ühe
reedese puhkepäeva ning laupäeval panin selle nädala pidudele Velaga Espinalis
ilusa punkti. Sellel õhtul tegi Yoshi ema mulle imelise soengu ka pähe –
tundsin ennast kui täieõiguslik mehhiklanna, pilte tasub tumblr’ist otsida.
Ja tõesti, nüüd oligi viimane kord, kui kõigi yfukatega veel
korraga näha sai, osad on juba kodus, teised kodu poole teel ning paljusid,
kaasaarvatud mind ennastki, ootab lend vaid paarikümne päeva pärast. Pisardades
lõpetasin ka mina, kuna tuli hüvasti jätta heade sõpradega, kellega on palju
imelisi mälestusi seljataga. Nii
rõõmsaid kui kurbi aga meeldejäävad on nad kõik.
Ausaltöeldes kogu
üritus mulle iseenesest ei meeldinud, võiks isegi öelda, et vihastas mu täielikult
välja. Nimelt oli kogu asi väga halvasti korraldatud. Peale 12 tunnist
bussisõitu ootasime terminalis koos teiste Oaxacast saabujatega, mis meil
plaanis teha on. Seal jagati meid kolmestesse gruppidesse ning tuli ära teha
rühmatöö, mille eesmärgiks oli Mexicot paremini tundma õppida. Minu grupis olid
peale mu enda ka Silje ja Deyanera (Tšiilist). Ja esimene asi, mis pani mind
asjale natuke imelikult vaatama oli see, et meid saateti üksinda metrooga
kuskile kohta – alles hiljem kuulsime ja nägime, et see piirkond Mexicos ei ole
just kõige ohutum ja turvalisem, eriti välismaalaste jaoks. Aga okei, see
selleks. Kui lõpuks läbi selle rahvasumma metroos ennast õiges peatuses maha pressisime
ja YFU-lt saadud sihtpunkti jõudsime, oli koht suletud, kuna esmaspäeviti ei
avata Mexicos paljusid parke, muuseume jne. See juhtus meiega ka eelmisel korral
YFU reisiga Mexicos käies – lubatud muuseumikülastus jäi ära. Istusime oma
suurte seljakottidega seal lukustatud
pargi väravate juures ning ootasime edasisi juhiseid oma pool tunnikest. YFU ei
uskunud, et see koht tõesti suletud oli ning seega saatsime neile selfie pargi
väravate ees, peakohal silt „EN LUNES CERRADO“ (esmaspäeval suletud).
Lõpuks,
kui saime uued juhised, öeldi, et peame sealt bussiga järgmise monumendini
sõitma. See oli ka omaette ooper. Leidsime sealt kolm kohalikku koolipoissi,
kellelt abi küsisime. Nad olid väga üllatunud, et meid bussiga kuskile juhatada
tahetakse – pidi väga ohtlik olema. Kuna nad olid väga armsad ja abivalmid,
juhatasid meid läbi linna jalutades õigesse kohta. See jalutuskäik kestis
poolteist tundi, kuna olime metrooga ikka päris kaugele sõitnud.
Kolmas
sihtpunkt oli Mexico City üks kõige kõrgemaid ehitisi, mille tipus on
vaateplatvorm, et tervet linna saaks korraga näha. Ma ei teadnud, et mulle võib
kõrgus halvasti mõjuda – seda pole varem juhtunud. Aga kui liftist väljusin,
tundsin, kuidas terve torn kõigub ja jalad tahtsin alt kaduda. Kuna oli vaja
kõik koos selfie peale saada, vedas Silje mu järgmisesse lifti, mis viis
täiesti torni tippu vaateplatvormile. MITTE IIAL ei roni ma enam sellisesse
kohta! Ütlesin, et mul on ***** mida keegi arvab aga selle selfie peale ma ei
tule ja kõik, et minust võib seal pilte teha, kus ma parasjagu seisan aga
kaugemale ma ei kõnni. Silje siis jäädvustaski mind seal keset tuba seismas,
nägu kaame – see pilt on pildiblogis ka olemas. Sealt minema saades oli mul veel üle tunni aja
pea sassis ja olemine kehva.
Siis ei vastanud enam YFU meie sõnumitele ega
kõnedele ja tuiasime niisama ringi, oodates järgmisi käske. Pargist leidsime
teise grupi yfukaid, kes imestasid, et kas meil juba hotelli kiire ei olegi.
Sellest ei teadnud me loomulikult midagi, et pidime hotellis kell kolm kokku
saama. Hakkasime siis taksot otsima ja see ei ole sellises linnast just väga
kerge – hotelli jõudsime kella neljaks. Aga seminar ei olnud veel alanudki, ehk
siis oli aega veel teistega muljetada ja juttu rääkida. Üritus kestis veidi
alla kahe tunni ja seal rääkisime ikka nendest tavalistest asjadest – kuidas keegi
tunneb ja on ja mured ja rõõmud ja kõik see värk.
Kui kõik läbi, tuli minna taksoga tagasi bussijaama. Läksime
jällegi meie kolmekesi - Silje, Deya ja
mina. See taksojuht, kes meid sõidutas oli peast segane. Kihutas nagu oleks
enda arvates Torretto ja viisakus teiste liiklejate vastu puudus täielikult. Ma
ei liialda, kui ütlen, et peaaegu tapsime ühe teed ületava noormehe. Silje
karjatas esiistmel ja tundsin, kuidas mul kehast selline külm jutt läbi käis. See
oli kohutav sõit ja kui me mingil hetkel keset tühja ja pimedat kõrvaltänavat
lendasime, mõtlesin, et nonii, nüüd meid siin ära räävitakse ja vägistatakse.
Nägin katkisest esipeeglist Silje hirmunud pilku ja teadsin, et ta mõtles sama.
Mul oli telefon käes, ning teine käsi oli ukselingi peal, et see vajadusel
kiiresti avada ja jooksu panna. Mõtlesin,
et kui siit nüüd eluga välja tuleme, siis on ikka küll.. no ma ei tea.
Aga lõpuks hakkas paistma bussiterminali hoone. Hallelujah! Jooksuga läbi
tunnelite, et võimalikult kiiresti bussi peale jõuda ja tagasi oma armsasse
kodulinna! Oi, kuidas ma Ixtepeci armastan!
Kui ema mu seiklustest kuulis, oli tal suu ammuli ja
loomulikult oli ta täiesti ära ehmunud – Ixtepecis ei tule ma kunagi üksi
kojugi ja seal, kuidas me omapäi ühes maailma kõige suuremas ja ohtlikumas linnas
ringi seiklesime… Ühesõnaga, tal oli väga hea meel, et ma tagasi olin ja
kergendatud, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud.
Täna hommikul kooli minnes küsis ema, et mis ma söögiks
tahaksin. Ma ei saanudki kohe aru, mis ta sellega mõtleb – sööme ikka seda, mis
Ines küpsetab? Aga siis hakkas ta seletama, et ta tahab, et ma ikka oma kõige
lemmikumaid toite sööksin, sest nüüd on veel ainult nii vähe jäänud – no kas
pole mitte armas! Ehk siis tänane söök on Caldo Tlalpeṅo.
Aga üldiselt on emotsioonid väga segased. Ma ei suuda
mõista, et kahekümne päeva pärast algab minu suur reis Eesti poole ning varsti
olengi tagasi. Ma tunnen ennast natuke halvasti, et nii ütlen aga ega ei hakka
salgama ka – ma ei suuda ära oodata, millal mu lennuk ükskord Tallinnas rattad
vastu maad paneb!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kalli-kalli
Kaisa :)
kolmapäev, 27. mai 2015
Vela en Juchitan
Sain eilsest õhtust sellise emotsiooni, et üle pika aja on kohe suur isu kõik blogisse üles kirjutada.
Eilne, teisipäevane, hommik ei alanud minu jaoks just kõige paremini - kes teab mis jama oli aga enesetunne oli halb ja otsustasin kooli mitte ronida. Veetsin terve päeva oma toas voodis pikutades ja midagi paremaks ei läinud. Ei olnud söögiisu, rääkimata kihust suurele õhtusele peole minna. Nimelt eile oli see suur ja tähtis õhtu, mil Juchitanis pidi toimuma hiigelsuur Vela, laulmas kuum bänd Los Angeles Azules. Meil oli juba väga ammune plaan sinna minna aga mu halb enesetunne rikkus mu tuju täitsa ära, sest teadsin, et sellisena ei ole mõistlik kodust välja ronida, veel vähem suurele Velale. Pärastlõunal tuli Silje minu juurde, et mind sööma kutsuda ja kuna sellele norrakale on võimatu ei öelda, olin varsti riides ja valmis minema. Peale söömist pargis istudes ja juttu rääkides nägime Ferchot, kes imestas, et miks ma juba riietumas ei ole. Seletasin, et see Vela jääb vist minu jaoks kahjuks ära. Sellepeale ütles Fer mulle huevona. See tähendab laiskvorsti põhimõtteliselt. Aga nojah. Koju tulles ütles Salma, et ma hästi järgi mõtleksin, et tema minu olukorraks veaks ennast ikkagi kohale, kui vähegi suudaks, sest mul on nii vähe aega Mehhikos olla jäänud ning pean seda nautima. Peale selle ummistas Yoshi mu Whatsappi paluvate ja manguvate sõnumitega, et ma ikka jalad alla ajaksin ja ennast korda sätiksin.
Tänu kõikidele nendele inimestele võtsin ma ennast lõpuks kätte ja hakkasin jällegi trajet õmblema - seda tuleb iga peo ajaks uuesti sättida ning ausaltöeldes on see päris tüütu töö.
Aga pooleteist tunniga oli traje valmis, pesus käidud, peomeik näos ja Salma mu soengu punumisega lõpetanud. Ning juba oligi auto maja ees signaalitamas ning alustasime sõitu läbi äikese Juchitani poole. Siin on praegu selline äikesetormide hooaeg - hakkan juba ära harjuma, et iga õhtu välgutab ja kõmiseb kuskil.
Kui peopaigale lähenema hakkasime, nägime taevas suuri valgusteid ning autorivi, mis ulatus kilomeetreid nii ühele, kui teisele poole Vela. Ka vastassuund oli samasugune. Ning väravate ees seda hiiglaslikku inimestemassi nähes ahhetasime me kõik. Eriti siis, kui saime aru, et see ei ole lihtsalt sõpru ja sugulasi ootav mass vaid järjekord, mis ennast metallidetektoritest kolmekaupa läbi pressis. Ma ei saa aru, mis kontroll see oli - iga inimese puhul hakkasid masinad karjuma aga kõrval seisvad automaatidega politseinikud ainult naeratasid ja tervitasid. Nojah, okei - Viva Mehhiko!
See rahvamass oli täiesti vabalt võrreldav laulupeoga. Kõndida oli raske, rääkimata tantsimisest. Aga meile see mingit probleemi ei valmistanud. Käisime Yoshiga ringi ja tantsisime nagu sukk ja saabas, sest kui paariks sekundiks keegi ära kaob, siis on sealt täiesti võimatu üksteist taas üle leida. Niii armas oli, et nägin jällegi oma kalleid itaallasi! Cecilia, Denis, Camila, Antonella, Luigi ja Yoshi! Nägin ka palju sõpru nii Ixtepecist kui oma koolist ning kui Los Angeles Azules lõpuks kell 1 öösel lavale jõudis, leidsime üles ka minu seal pidutsevad nõbud - Fernada, Daniela ja Paco. Tantsisime nagu segased ning alles hiljem märkasin, et Daniela oli seal koos Eduardoga - meie linnaksese presidendiga. Meeletu kogus tantsu, nalja ja rõõmu! Üks segane öö!
No tõesti, emotsioon, millega see Velaga mu rõõmupatareid nii täis laadis, et koduigatsus on nüüd täitsa paariks päevaks pühitud. See oli nende viimaste kuude üks minu tippõhtuid, seda võin kindlalt öelda. Unustamatu! See rahvas, need sõbrad, see melu, see Mehhiko! Võimas!
Kalli-kalli!
Kaisa :)
Eilne, teisipäevane, hommik ei alanud minu jaoks just kõige paremini - kes teab mis jama oli aga enesetunne oli halb ja otsustasin kooli mitte ronida. Veetsin terve päeva oma toas voodis pikutades ja midagi paremaks ei läinud. Ei olnud söögiisu, rääkimata kihust suurele õhtusele peole minna. Nimelt eile oli see suur ja tähtis õhtu, mil Juchitanis pidi toimuma hiigelsuur Vela, laulmas kuum bänd Los Angeles Azules. Meil oli juba väga ammune plaan sinna minna aga mu halb enesetunne rikkus mu tuju täitsa ära, sest teadsin, et sellisena ei ole mõistlik kodust välja ronida, veel vähem suurele Velale. Pärastlõunal tuli Silje minu juurde, et mind sööma kutsuda ja kuna sellele norrakale on võimatu ei öelda, olin varsti riides ja valmis minema. Peale söömist pargis istudes ja juttu rääkides nägime Ferchot, kes imestas, et miks ma juba riietumas ei ole. Seletasin, et see Vela jääb vist minu jaoks kahjuks ära. Sellepeale ütles Fer mulle huevona. See tähendab laiskvorsti põhimõtteliselt. Aga nojah. Koju tulles ütles Salma, et ma hästi järgi mõtleksin, et tema minu olukorraks veaks ennast ikkagi kohale, kui vähegi suudaks, sest mul on nii vähe aega Mehhikos olla jäänud ning pean seda nautima. Peale selle ummistas Yoshi mu Whatsappi paluvate ja manguvate sõnumitega, et ma ikka jalad alla ajaksin ja ennast korda sätiksin.
Tänu kõikidele nendele inimestele võtsin ma ennast lõpuks kätte ja hakkasin jällegi trajet õmblema - seda tuleb iga peo ajaks uuesti sättida ning ausaltöeldes on see päris tüütu töö.
Aga pooleteist tunniga oli traje valmis, pesus käidud, peomeik näos ja Salma mu soengu punumisega lõpetanud. Ning juba oligi auto maja ees signaalitamas ning alustasime sõitu läbi äikese Juchitani poole. Siin on praegu selline äikesetormide hooaeg - hakkan juba ära harjuma, et iga õhtu välgutab ja kõmiseb kuskil.
Kui peopaigale lähenema hakkasime, nägime taevas suuri valgusteid ning autorivi, mis ulatus kilomeetreid nii ühele, kui teisele poole Vela. Ka vastassuund oli samasugune. Ning väravate ees seda hiiglaslikku inimestemassi nähes ahhetasime me kõik. Eriti siis, kui saime aru, et see ei ole lihtsalt sõpru ja sugulasi ootav mass vaid järjekord, mis ennast metallidetektoritest kolmekaupa läbi pressis. Ma ei saa aru, mis kontroll see oli - iga inimese puhul hakkasid masinad karjuma aga kõrval seisvad automaatidega politseinikud ainult naeratasid ja tervitasid. Nojah, okei - Viva Mehhiko!
See rahvamass oli täiesti vabalt võrreldav laulupeoga. Kõndida oli raske, rääkimata tantsimisest. Aga meile see mingit probleemi ei valmistanud. Käisime Yoshiga ringi ja tantsisime nagu sukk ja saabas, sest kui paariks sekundiks keegi ära kaob, siis on sealt täiesti võimatu üksteist taas üle leida. Niii armas oli, et nägin jällegi oma kalleid itaallasi! Cecilia, Denis, Camila, Antonella, Luigi ja Yoshi! Nägin ka palju sõpru nii Ixtepecist kui oma koolist ning kui Los Angeles Azules lõpuks kell 1 öösel lavale jõudis, leidsime üles ka minu seal pidutsevad nõbud - Fernada, Daniela ja Paco. Tantsisime nagu segased ning alles hiljem märkasin, et Daniela oli seal koos Eduardoga - meie linnaksese presidendiga. Meeletu kogus tantsu, nalja ja rõõmu! Üks segane öö!
No tõesti, emotsioon, millega see Velaga mu rõõmupatareid nii täis laadis, et koduigatsus on nüüd täitsa paariks päevaks pühitud. See oli nende viimaste kuude üks minu tippõhtuid, seda võin kindlalt öelda. Unustamatu! See rahvas, need sõbrad, see melu, see Mehhiko! Võimas!
Kalli-kalli!
Kaisa :)
esmaspäev, 25. mai 2015
Cancun&Playa del Carmen
15.05 - Reede
Peale suurt ja pingelist pakkimist viisid ema ja isa meid Salmaga Juchitani, et sealt edasi bussiga Tuxtlasse jõuda. Loomulikult suutsime enne kodust lahkumist pool tundi lennupileteid taga otsida - lõpuks selgus, et ema oli need oma kauplusesse unustanud. Aga kuna kell oli 11 õhtul, oli pood juba ammu suletud - tuli uuesti uksed avada ja kõik see lukkudega jamamine võttis omajagu aega ning õhkkond oli närviline.
Lõpuks, kui oma kodinatega Juchitani jõudsime, kohtusime terminalis Yoshi ja tema peredega. Jah, tal oli endiselt ka oma jaapani perekond külas. Koos nendega Cancuni sõitsimegi. Enne väljasõitu toimus bussijaamas olukord, mille tõttu meie buss ka umbes pool tundi hiljaks jäi. Nimelt nägime järsku juttu ajades bussijaama töötajaid kahe parklas seisva bussi poole jooksmas. Kahe sõiduki vahelt tuli suitsu ja iga mõne hetke tagant oli näha ka helendavaid leeke. Inimesed ehmatasid ja ka meie seltskonna esimene reaktsioon oli kohvritest kinni haaramine ja ukse poole liikumine. Mõne sekundiga oli terminali töötajatel olukord kontrolli all ja oht möödas. Peale emotsionaalet hüvastijättu (Yoshi jaapani pere jättis mehhiko perega hüvasti, sest Cancunist oli neil plaanis tagasi Jaapanisse lennata) algas 4-tunnine sõit Tuxtlasse. Uni oli meeletu aga kurviliste mägiteede tõttu ei maganud ma peaaegu üldse.
Panen siia pildi, et oleks aru saada, kuhu me reisisime:
16.05 - Laupäev
Bussiterminalist Tuxtlas sõitsime taksoga lennujaama. Meie üllatuseks oli tee pikk ja istusime taksos ligi tunnikese. Lennujaamas peale kohvrite äraandmist käisime kõik koos söömas. Yoshil on imearmas perekond. Ta ema on nii tore ja hea inimene - meenutas mulle väga oma emmet. Selline hoolitsev, rahulik ja armas ja... emme noh! Lennureisiks kulus paar minutit rohkem kui tund ning olimegi omadega sinna paradiisi jõudnud. Olime uurinud ka võimalust ka bussidega reisida aga hind tuli välja sama ning oleksime sellisel juhul üle 24 tunni mägiteedel loksuma. Jah, tõesti, siin on lennupiletid üllatavalt odavad - mitte et elu ise just überkallis oleks... Maksin edasi-tagasi lennu eest alla 2000 peeso. Peesod on eurode suhtes nagu vanad Eesti Kroonid. Tavaliselt tuleb ühe otsa pileti eest Cancuni välja käia üle 3000 peeso, seega meil läks ikka väga hästi.
Cancuni jõudes tutvusime veidi selle imeilusa linnaga - Yoshi isa rentis hiigelsuure musta maasturi, et saaksime seal ringi kärutada. Sellest kõigest saab parema ülevaate videost ja pildiblogist.
Lõpuks võtsime ette sõidu Cancunist Playa del Carmenisse (kaks erinevat linna) - selle tunnikese sõitu magasin ma otseses mõttes täiesti maha, sest ärkasin, kui olime jõudsnud hotelli, kus Yoshi pere paariks päevaks peatus.
Hotellis sõime lõunat ning lebotasime niisama rannas. Söömas käisime basseiniäärses sushirestoranis - megalahe kogemus iseenesest, sain ühe tõelise jaapani perega koos Mehhiko rannas sushit süüa. Kuna meil olid hotelli päevapääsmed, saime igal pool tasuta olla ja kõike mida hing ihaldas juua-süüa. Hiljem tuli meie Salmaga tädai hotelli järgi ning sõidutas ööseks enda juurde - meie reis tuli selle võrra kolm korda odavam välja ja pealegi sain mina jälle uute tordate sugulastega tutvuda. Siiani imestan, kuidas meil igal pool nii palju tädisid-onusid-nõbusid on... Aga nüüd hakkab õnneks juba pilt selgemaks saama. Ja ega ma ei muretse ka, et pooled mulle tundmatud on - olen mitu korda kuulnud Salmat emalt küsimas, et kas see on meie sugulane vms. Seekord ööbisime ema nõbu Carolina juures. Meie kutsusime teda tädiks.
Õhtul käisime Playa del Carmeni kuulsal Quinta Avenida'l jalutamas. See on selline tänav, kust leiab kohti igale maitsele - lõputult söögikohti, poekesi, kus šopata, baare ja ööklubideni välja. Parim koht pidutsemiseks, söömiseks, šoppamiseks või niisama aja veetmiseks. Seal kohtusime Yoshi ja tema 19 aastase õe Yuyuga (loe: djudju) ning käisime ööklubis "Baka" või midagi taolist. See tähendab lehma iseenesest ja kogu baar oli lehmamustriline ning meie peakohal rippus hiigelsuur lehmakuju, õllepudel käes ning udarad rippumas.
17.05 - Pühapäev
Magada meil kaua ei lastud - ootamas oli sõit Tulum'i, kus käisime Maiade vana Tulum'i linna varemeid vaatamas. See on nüüd üks nendest päevadest, millest saab jällegi parema ülevaate kaameramaterjalist. Mis siin ikka öelda, loomulikult on kogu see Maiade kultuur ja kunst ikka imelina ja muljetavaldav. Kui varemed meid nii vaimselt kui füüsiliselt hingetuks olid võtnud, käisime kahes sellises iidses maa-aluses järvekeses ujumas. Neid nimetatakse siin Cenote'deks (loe: tsenotedeks). See oli vägev. Ja loomulikult koos kogu nende ümbritseva neljakümne kuumakraadiga väga värskendav, kuna allikate vesi on jääkülm.
Kujutate ise ette, kui väsinud me veel peale ujumist olime... Ja näljased - tädi juurde teel ostis Carolina suure kana, kartuliputru ja makaronisalatit. Ehk siis kõht sai mõnusalt täis ja silm vajus kohe looja. Sellel õhtul me enam välja ei jõudnudki. Pluss muidugi see ka veel, et ma olin päikesest täitsa praekanaks kõrbenud ja Salma õhtu möödus mu õlgu ja selga kõiksugu kreemidega tohterdades.
18.05 - Esmaspäev
Sellel päeval ärkasime veidi hiljem ning peale hommikusööki võtsime suuna randa. Playa del Carmenis ei ole see nii lihtne, et lähed randa, laotad oma linakese sinna maha ja päevitad. Kõik maksab. Kõik! Oma rannaplatsi eest tuli käia mingi summa - ma isegi ei mäleta praegu aga kuskile 300 peeso kanti ta jäi vist. Aga see ei olnud asja väärt, kuna need rannad, mis ei kuulunud mingile hotellile, vaid olid mõeldud niisama päevitamiseks, ei olnud puhastatud ning kuna hetkel on hooaeg, kus meri toob väga palju adru randa, ei olnud seal just eriti ilus ega hea lõhnaga paik, kus oma paarisaja peesoga lebotada. Oma päevitamistooli juba natuke paremas kohas sai osta 500 peesoga näo eest. Aga ka see ei olnud oma summat väärt, kuna hind ei sisaldanud ei basseini, ei sööke ega jooke - ning need lisalõbud seal on ju veel omakorda kümnekordse hinnaga. Ehk siis leidsime kõige mugavama, esialgu kallina näiva kuid lõpuks kuhjaga äratasuva variandi - hotelli päevapilet. See maksis 800 peesot aga sisaldas randa, sööki-jooki-basseine ja kõiki muid asju näiteks rätikud ja tualeti kasutamise õiguse jne. Lõpuks tuli nii kõige odavam välja, sest peale päevapiletit ei olnud vaja enam millelegi raha kulutada - meel oli hea ja kõht head-paremat täis.
Aga enne, kui oma päevapileteid nautima hakkasime, saatsime Yoshi vanemad ära. Nad sõitsid sellel päeval Mexico City kaudu tagasi Tokiosse. Hüvastijätt oli emotsionaalne nagu ikka - Yoshi ema ja õde Yuyu hakkasid nutma ja ka meil Salmaga tulid pisarad silma. Kuna Yoshi ema väga inglise keelt ei oska, rääkimata hispaania keelest, oli suhtlemine vaevaline aga ta tegi meile selgeks, et me oleme talle kallid. Pani käe oma südame peale ja ütles "Yo mama Japon" (mina ema Jaapan) - ja lasi Yuyul ära tõlkida, et meie oleme kui tema tütred ja et mul on kolm ema - oma päris ema, siis siinne ema ja jaapani ema. No tohho tonti, Augustis oli alles üks ema ja nüüdseks kolm! :D Ei tegelikult ta tõesti on imearmas inimene ja kahju, et nad nii vara pidid ära sõitma.
Õhtuks kolis ka Yoshi meie tädi juurde. Elasime kolmekesi sellises piiiiiisikeses ühe voodiga toas. Kõlab imelikult aga tegelikult oli meil nii lõbus, et midagi imelikku. Naerda sai kõvasti ja ma võin öelda, et see on üks mu elu parimaid reisiseltskondi, need kaks hullu. Magamine nägi suhteliselt kentsakas välja, sest Yoshi laiutab ikka mehemoodi aga polnud hullu. Tegelikult oleme me harjunud koos magama - alati kui nõbud meile Ixtepecis külla tulevad, lõpetame minu toas üksteise otsas magades - minu toas on konditsioneer. Kes viitsib, see veab vaiba põrandale, kui voodisse enam kuidagi ei mahu. Nii see elu siin käib.
Meie üritused vara magama minna läksid muidugi nurja - nende kahega on see võimatu!
19.05 - Teisipäev
Kuna uneaega nappis, oli kella seitsmest maast lahti saamine vaevarikas. Väga vaevarikas. Lõpuks, kui me poole üheksaks kõik omadega pestud ja valmis saime, algas sõit Xcaret'i (Eškaredi). See on selline hiigelsuur park. Veepark, loomapark, muuseum, botaanikaaed, lõbustuspark, rannaparadiis, ekstreemspordipark - pange nüüd kõik need asjad kokku ja see ongi Xcaret. Päevapilet maksab umbes 1800 peesot ning kui seal veel midagi süüa, liitke julgelt 500 otsa. Meie aga saime läbi oma tutvuste piletid huuuuuuulga odavamalt - sisenesime kõigest 300 peesoga ja nautisime kõike täiel rinnal. See koht on nii suur, et ka parima tahtmise juures ei ole võimalik ühe päeva jooksul kõike ära näha-teha. Peale suuri mägijõgesid ja maa-aluseid jõgesid mõned kilomeetrid seilanud, lebotasime rannas palmide all ning vaatasime ära nii palju asu, kui seal olles jõudsime. Megamegamegavinge koht! Päevale pani punkti suur show, mis algas kuskil kella kaheksast ning lõppes veidi enne kümmet. See oli etendus Mehhiko kultuuri kohta. Ja see oli võimas! Nii võimas, et viimase laulu ajal tuli mul kananahk peale ja pisarad silma. Peale sellist rampväsitavat päeva vajusime kõik kolmekesi nagu silgud voodisse ja enne järgmist hommikut ei keeranud keegi külgegi.
20.05 - Kolmapäev
Kohe, kui maast lahti saime, otsisime jällegi uue hotelli, kuhu päevapääsmetega oma viimast Playa del Carmeni päeva nautima läksime. Ega siin midagi väga erilist muud öelda ei olegi. Päevitasime (Ixtepeci jõudes öeldi mulle, et sarnanen krevetiga..), ujusime, jõime, sõime ja nautisime üksteise seltskonda. Oi, kuidas ma neid armastan. Yoshi ja Salma on minu inimesed. Ainult Silje oligi puudu, siis oleks kõik liigagi täiuslik olnud.
Õhtu lõpetuseks nautisime hotelli imemaitsvat restoranitoitu ning seadsime oma pileti aja lõppedes sammud jällegi Quinta Avenida'le, et seal Siljele sünnipäevakink otsida ja onuga kokku saada. Meil elab seal mitu paari onusid-tädisid, lihtsalt selgitan. See onu oli hästi armas ja tore, ta viis meid tacosid sööma, et saaks minu ja Yoshiga paremini tuttavaks saada. Tõesti jällegi, nii toredad inimesed. Nemad sõidutasid meid peale seda ka lennujaama. Enne käisime veel Carolina juurest läbi, et hüvasti jätta, tänada ning oma asjad autosse laadida ning algaski öine sõit Cancuni lennujaama. Kohale jõudsime kuskil kella kaheteist paiku ning meie lennuni oli kena kuus tundi aega.
Seadsime ennast keset suurt check-in'i rada sisse, laotasime oma kompsud laiali, bikiinid kuivama ja keerasime põrandale magama.
21.05 - Neljapäev
Ärkasin lärmi peale ja ehmatusega avastasin, et meie ümber oli kogunenud inimesi, kuna oli hakatud kohvreid vastu võtma. Uni hetkega läinud, kolisime oma laagri jälle kokku ning võtsime sabas oma koha. Enne lendu jõudsime veel ühe kohvi juua aga seegi ei peatanud mind tervet lendu maha magamast. Lennujaamast jällegi Taxoga bussijaama nagu tulleski ainult, et seekord tuli veel ka bussi oodata. Neli tundi. Võtsime asja rahulikult, käisime söömas ja kasutasime ära bussijaama wifit, nii palju, kui meie unised silmad veel midagi seletasid. Bussisõit ise ei olnud just väga tore - kui need mägiteed lõpuks otsa said ning suutsin naatukenegi magada, äratas mind pähe tilkuv vesi. Väljas sadas paduvihma ja avastasin oma üllatuseks, et ka bussis. Õnneks olime selleks ajaks juba peaaegu kohale jõudnud.
Juchitanist veel viimane pingutus - taksoga Ixtepeci ja lõpuuuuuuks kodus. Hea on ära käia aga koju on ka ikka hea jõuda. Ma olin oma voodit väga igatsenud ja noh, vihastasin päris mõnuga, kui avastasin, et mu armas Bella oli mulle kojutulekukingituseks voodi täis teinud. Sain siis tunnikese koristada ja tuulutada ning otsustasin Yoshi juurde magama minna - tal on 24/7 konditsioneer töös, minu oma ainult öösiti, sest muidu võtab see liiga palju elektrit. Koju jõudes kohtusin Siljega, kes oli meid juba ammu tagasi oodanud ja andsin talle üle kõik õnnitlused ja kallistused, mis õigel päeval tulemata jäid ning õhtul vajusin magama kohe päris kiirelt ja sügavalt. Nii sügavalt, et reedese koolipäeva magasin kah maha.
Selline oli minu imeline reis Cancuni ja Playa del Carmenisse. See oli midagi imelist, tõesti! Aitäh teile, emme ja issi, kes selle võimalikulks tegid ja samuti suured tänud ka minu siinsele perele, kes nii palju aitas ja asja lihtsamaks tegi! Aitäh!
Täna on algas minu viimane kuukene siin Mehhikos - täpselt kuu aja pärast maandun Tallinnas, nii uskumatu kui see ka ei oleks! Emotsioone on endiselt palju sellega seoses aga samas ootan kojutulekut juba väga!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Peale suurt ja pingelist pakkimist viisid ema ja isa meid Salmaga Juchitani, et sealt edasi bussiga Tuxtlasse jõuda. Loomulikult suutsime enne kodust lahkumist pool tundi lennupileteid taga otsida - lõpuks selgus, et ema oli need oma kauplusesse unustanud. Aga kuna kell oli 11 õhtul, oli pood juba ammu suletud - tuli uuesti uksed avada ja kõik see lukkudega jamamine võttis omajagu aega ning õhkkond oli närviline.
Lõpuks, kui oma kodinatega Juchitani jõudsime, kohtusime terminalis Yoshi ja tema peredega. Jah, tal oli endiselt ka oma jaapani perekond külas. Koos nendega Cancuni sõitsimegi. Enne väljasõitu toimus bussijaamas olukord, mille tõttu meie buss ka umbes pool tundi hiljaks jäi. Nimelt nägime järsku juttu ajades bussijaama töötajaid kahe parklas seisva bussi poole jooksmas. Kahe sõiduki vahelt tuli suitsu ja iga mõne hetke tagant oli näha ka helendavaid leeke. Inimesed ehmatasid ja ka meie seltskonna esimene reaktsioon oli kohvritest kinni haaramine ja ukse poole liikumine. Mõne sekundiga oli terminali töötajatel olukord kontrolli all ja oht möödas. Peale emotsionaalet hüvastijättu (Yoshi jaapani pere jättis mehhiko perega hüvasti, sest Cancunist oli neil plaanis tagasi Jaapanisse lennata) algas 4-tunnine sõit Tuxtlasse. Uni oli meeletu aga kurviliste mägiteede tõttu ei maganud ma peaaegu üldse.
Panen siia pildi, et oleks aru saada, kuhu me reisisime:
 |
16.05 - Laupäev
Bussiterminalist Tuxtlas sõitsime taksoga lennujaama. Meie üllatuseks oli tee pikk ja istusime taksos ligi tunnikese. Lennujaamas peale kohvrite äraandmist käisime kõik koos söömas. Yoshil on imearmas perekond. Ta ema on nii tore ja hea inimene - meenutas mulle väga oma emmet. Selline hoolitsev, rahulik ja armas ja... emme noh! Lennureisiks kulus paar minutit rohkem kui tund ning olimegi omadega sinna paradiisi jõudnud. Olime uurinud ka võimalust ka bussidega reisida aga hind tuli välja sama ning oleksime sellisel juhul üle 24 tunni mägiteedel loksuma. Jah, tõesti, siin on lennupiletid üllatavalt odavad - mitte et elu ise just überkallis oleks... Maksin edasi-tagasi lennu eest alla 2000 peeso. Peesod on eurode suhtes nagu vanad Eesti Kroonid. Tavaliselt tuleb ühe otsa pileti eest Cancuni välja käia üle 3000 peeso, seega meil läks ikka väga hästi.
Cancuni jõudes tutvusime veidi selle imeilusa linnaga - Yoshi isa rentis hiigelsuure musta maasturi, et saaksime seal ringi kärutada. Sellest kõigest saab parema ülevaate videost ja pildiblogist.
Lõpuks võtsime ette sõidu Cancunist Playa del Carmenisse (kaks erinevat linna) - selle tunnikese sõitu magasin ma otseses mõttes täiesti maha, sest ärkasin, kui olime jõudsnud hotelli, kus Yoshi pere paariks päevaks peatus.
Hotellis sõime lõunat ning lebotasime niisama rannas. Söömas käisime basseiniäärses sushirestoranis - megalahe kogemus iseenesest, sain ühe tõelise jaapani perega koos Mehhiko rannas sushit süüa. Kuna meil olid hotelli päevapääsmed, saime igal pool tasuta olla ja kõike mida hing ihaldas juua-süüa. Hiljem tuli meie Salmaga tädai hotelli järgi ning sõidutas ööseks enda juurde - meie reis tuli selle võrra kolm korda odavam välja ja pealegi sain mina jälle uute tordate sugulastega tutvuda. Siiani imestan, kuidas meil igal pool nii palju tädisid-onusid-nõbusid on... Aga nüüd hakkab õnneks juba pilt selgemaks saama. Ja ega ma ei muretse ka, et pooled mulle tundmatud on - olen mitu korda kuulnud Salmat emalt küsimas, et kas see on meie sugulane vms. Seekord ööbisime ema nõbu Carolina juures. Meie kutsusime teda tädiks.
Õhtul käisime Playa del Carmeni kuulsal Quinta Avenida'l jalutamas. See on selline tänav, kust leiab kohti igale maitsele - lõputult söögikohti, poekesi, kus šopata, baare ja ööklubideni välja. Parim koht pidutsemiseks, söömiseks, šoppamiseks või niisama aja veetmiseks. Seal kohtusime Yoshi ja tema 19 aastase õe Yuyuga (loe: djudju) ning käisime ööklubis "Baka" või midagi taolist. See tähendab lehma iseenesest ja kogu baar oli lehmamustriline ning meie peakohal rippus hiigelsuur lehmakuju, õllepudel käes ning udarad rippumas.
17.05 - Pühapäev
Magada meil kaua ei lastud - ootamas oli sõit Tulum'i, kus käisime Maiade vana Tulum'i linna varemeid vaatamas. See on nüüd üks nendest päevadest, millest saab jällegi parema ülevaate kaameramaterjalist. Mis siin ikka öelda, loomulikult on kogu see Maiade kultuur ja kunst ikka imelina ja muljetavaldav. Kui varemed meid nii vaimselt kui füüsiliselt hingetuks olid võtnud, käisime kahes sellises iidses maa-aluses järvekeses ujumas. Neid nimetatakse siin Cenote'deks (loe: tsenotedeks). See oli vägev. Ja loomulikult koos kogu nende ümbritseva neljakümne kuumakraadiga väga värskendav, kuna allikate vesi on jääkülm.
Kujutate ise ette, kui väsinud me veel peale ujumist olime... Ja näljased - tädi juurde teel ostis Carolina suure kana, kartuliputru ja makaronisalatit. Ehk siis kõht sai mõnusalt täis ja silm vajus kohe looja. Sellel õhtul me enam välja ei jõudnudki. Pluss muidugi see ka veel, et ma olin päikesest täitsa praekanaks kõrbenud ja Salma õhtu möödus mu õlgu ja selga kõiksugu kreemidega tohterdades.
18.05 - Esmaspäev
Sellel päeval ärkasime veidi hiljem ning peale hommikusööki võtsime suuna randa. Playa del Carmenis ei ole see nii lihtne, et lähed randa, laotad oma linakese sinna maha ja päevitad. Kõik maksab. Kõik! Oma rannaplatsi eest tuli käia mingi summa - ma isegi ei mäleta praegu aga kuskile 300 peeso kanti ta jäi vist. Aga see ei olnud asja väärt, kuna need rannad, mis ei kuulunud mingile hotellile, vaid olid mõeldud niisama päevitamiseks, ei olnud puhastatud ning kuna hetkel on hooaeg, kus meri toob väga palju adru randa, ei olnud seal just eriti ilus ega hea lõhnaga paik, kus oma paarisaja peesoga lebotada. Oma päevitamistooli juba natuke paremas kohas sai osta 500 peesoga näo eest. Aga ka see ei olnud oma summat väärt, kuna hind ei sisaldanud ei basseini, ei sööke ega jooke - ning need lisalõbud seal on ju veel omakorda kümnekordse hinnaga. Ehk siis leidsime kõige mugavama, esialgu kallina näiva kuid lõpuks kuhjaga äratasuva variandi - hotelli päevapilet. See maksis 800 peesot aga sisaldas randa, sööki-jooki-basseine ja kõiki muid asju näiteks rätikud ja tualeti kasutamise õiguse jne. Lõpuks tuli nii kõige odavam välja, sest peale päevapiletit ei olnud vaja enam millelegi raha kulutada - meel oli hea ja kõht head-paremat täis.
Aga enne, kui oma päevapileteid nautima hakkasime, saatsime Yoshi vanemad ära. Nad sõitsid sellel päeval Mexico City kaudu tagasi Tokiosse. Hüvastijätt oli emotsionaalne nagu ikka - Yoshi ema ja õde Yuyu hakkasid nutma ja ka meil Salmaga tulid pisarad silma. Kuna Yoshi ema väga inglise keelt ei oska, rääkimata hispaania keelest, oli suhtlemine vaevaline aga ta tegi meile selgeks, et me oleme talle kallid. Pani käe oma südame peale ja ütles "Yo mama Japon" (mina ema Jaapan) - ja lasi Yuyul ära tõlkida, et meie oleme kui tema tütred ja et mul on kolm ema - oma päris ema, siis siinne ema ja jaapani ema. No tohho tonti, Augustis oli alles üks ema ja nüüdseks kolm! :D Ei tegelikult ta tõesti on imearmas inimene ja kahju, et nad nii vara pidid ära sõitma.
Õhtuks kolis ka Yoshi meie tädi juurde. Elasime kolmekesi sellises piiiiiisikeses ühe voodiga toas. Kõlab imelikult aga tegelikult oli meil nii lõbus, et midagi imelikku. Naerda sai kõvasti ja ma võin öelda, et see on üks mu elu parimaid reisiseltskondi, need kaks hullu. Magamine nägi suhteliselt kentsakas välja, sest Yoshi laiutab ikka mehemoodi aga polnud hullu. Tegelikult oleme me harjunud koos magama - alati kui nõbud meile Ixtepecis külla tulevad, lõpetame minu toas üksteise otsas magades - minu toas on konditsioneer. Kes viitsib, see veab vaiba põrandale, kui voodisse enam kuidagi ei mahu. Nii see elu siin käib.
Meie üritused vara magama minna läksid muidugi nurja - nende kahega on see võimatu!
19.05 - Teisipäev
Kuna uneaega nappis, oli kella seitsmest maast lahti saamine vaevarikas. Väga vaevarikas. Lõpuks, kui me poole üheksaks kõik omadega pestud ja valmis saime, algas sõit Xcaret'i (Eškaredi). See on selline hiigelsuur park. Veepark, loomapark, muuseum, botaanikaaed, lõbustuspark, rannaparadiis, ekstreemspordipark - pange nüüd kõik need asjad kokku ja see ongi Xcaret. Päevapilet maksab umbes 1800 peesot ning kui seal veel midagi süüa, liitke julgelt 500 otsa. Meie aga saime läbi oma tutvuste piletid huuuuuuulga odavamalt - sisenesime kõigest 300 peesoga ja nautisime kõike täiel rinnal. See koht on nii suur, et ka parima tahtmise juures ei ole võimalik ühe päeva jooksul kõike ära näha-teha. Peale suuri mägijõgesid ja maa-aluseid jõgesid mõned kilomeetrid seilanud, lebotasime rannas palmide all ning vaatasime ära nii palju asu, kui seal olles jõudsime. Megamegamegavinge koht! Päevale pani punkti suur show, mis algas kuskil kella kaheksast ning lõppes veidi enne kümmet. See oli etendus Mehhiko kultuuri kohta. Ja see oli võimas! Nii võimas, et viimase laulu ajal tuli mul kananahk peale ja pisarad silma. Peale sellist rampväsitavat päeva vajusime kõik kolmekesi nagu silgud voodisse ja enne järgmist hommikut ei keeranud keegi külgegi.
20.05 - Kolmapäev
Kohe, kui maast lahti saime, otsisime jällegi uue hotelli, kuhu päevapääsmetega oma viimast Playa del Carmeni päeva nautima läksime. Ega siin midagi väga erilist muud öelda ei olegi. Päevitasime (Ixtepeci jõudes öeldi mulle, et sarnanen krevetiga..), ujusime, jõime, sõime ja nautisime üksteise seltskonda. Oi, kuidas ma neid armastan. Yoshi ja Salma on minu inimesed. Ainult Silje oligi puudu, siis oleks kõik liigagi täiuslik olnud.
Õhtu lõpetuseks nautisime hotelli imemaitsvat restoranitoitu ning seadsime oma pileti aja lõppedes sammud jällegi Quinta Avenida'le, et seal Siljele sünnipäevakink otsida ja onuga kokku saada. Meil elab seal mitu paari onusid-tädisid, lihtsalt selgitan. See onu oli hästi armas ja tore, ta viis meid tacosid sööma, et saaks minu ja Yoshiga paremini tuttavaks saada. Tõesti jällegi, nii toredad inimesed. Nemad sõidutasid meid peale seda ka lennujaama. Enne käisime veel Carolina juurest läbi, et hüvasti jätta, tänada ning oma asjad autosse laadida ning algaski öine sõit Cancuni lennujaama. Kohale jõudsime kuskil kella kaheteist paiku ning meie lennuni oli kena kuus tundi aega.
Seadsime ennast keset suurt check-in'i rada sisse, laotasime oma kompsud laiali, bikiinid kuivama ja keerasime põrandale magama.
21.05 - Neljapäev
Ärkasin lärmi peale ja ehmatusega avastasin, et meie ümber oli kogunenud inimesi, kuna oli hakatud kohvreid vastu võtma. Uni hetkega läinud, kolisime oma laagri jälle kokku ning võtsime sabas oma koha. Enne lendu jõudsime veel ühe kohvi juua aga seegi ei peatanud mind tervet lendu maha magamast. Lennujaamast jällegi Taxoga bussijaama nagu tulleski ainult, et seekord tuli veel ka bussi oodata. Neli tundi. Võtsime asja rahulikult, käisime söömas ja kasutasime ära bussijaama wifit, nii palju, kui meie unised silmad veel midagi seletasid. Bussisõit ise ei olnud just väga tore - kui need mägiteed lõpuks otsa said ning suutsin naatukenegi magada, äratas mind pähe tilkuv vesi. Väljas sadas paduvihma ja avastasin oma üllatuseks, et ka bussis. Õnneks olime selleks ajaks juba peaaegu kohale jõudnud.
Juchitanist veel viimane pingutus - taksoga Ixtepeci ja lõpuuuuuuks kodus. Hea on ära käia aga koju on ka ikka hea jõuda. Ma olin oma voodit väga igatsenud ja noh, vihastasin päris mõnuga, kui avastasin, et mu armas Bella oli mulle kojutulekukingituseks voodi täis teinud. Sain siis tunnikese koristada ja tuulutada ning otsustasin Yoshi juurde magama minna - tal on 24/7 konditsioneer töös, minu oma ainult öösiti, sest muidu võtab see liiga palju elektrit. Koju jõudes kohtusin Siljega, kes oli meid juba ammu tagasi oodanud ja andsin talle üle kõik õnnitlused ja kallistused, mis õigel päeval tulemata jäid ning õhtul vajusin magama kohe päris kiirelt ja sügavalt. Nii sügavalt, et reedese koolipäeva magasin kah maha.
Selline oli minu imeline reis Cancuni ja Playa del Carmenisse. See oli midagi imelist, tõesti! Aitäh teile, emme ja issi, kes selle võimalikulks tegid ja samuti suured tänud ka minu siinsele perele, kes nii palju aitas ja asja lihtsamaks tegi! Aitäh!
Täna on algas minu viimane kuukene siin Mehhikos - täpselt kuu aja pärast maandun Tallinnas, nii uskumatu kui see ka ei oleks! Emotsioone on endiselt palju sellega seoses aga samas ootan kojutulekut juba väga!
Kalli-kalli
Kaisa :)
reede, 15. mai 2015
Adios Ixtepec!
Ei tea, mis teema on aga peale Huatolco reisi on minu koduigatsus iga päevaga jõudsalt kasvanud. ja kuna Huatulcost on juba üle kuu aja möödas, siis see väike lumepall on üpris priskeks veerenud. Ma armastan oma siinset pere, inimesi ja elu aga süda kisub hirmsalt Eesti poole tagasi. Tunnen, et olen siin juba kaua olnud, õppinud ja kogenud. Eesmärgid ja tahtmised saavutanud. Ilmselt Eestis seda hiljem lugedes mõtlen, et kui imelik, sest kodus olles hakkan kindlasti siinset taga igatsema. Ma arvan, et kõige rohkem hakkan puudust tundma oma kolmest kullakallist inimesest siin. Salma, Silje ja Yoshi - mis ma ilma nendeta tegema hakkan? - Ei tea. Õnneks mõtlen sellest alati positiivselt. Isegi, kui ma neid enam iga päev näha ei saa, siis need probleemid ei ole ületamatud. On olemas internet. Pealegi kavatsen ma Mehhikosse kindlasti tagasi kõiki vaatama tulla ja Salma plaaanib järgmisel suvel Eestisse tulla. Silje ei ela õnneks nii kaugel, sellega peaks lihtsam olema. Ja noh, Yoshil on piisavalt pappi, et maailmas niisama ringi reisida, sellest ei tohiks ka probleemi tulla.
Reedel nägin koolis Denist. Üle pika aja trehvasime jällegi ning ta ütles mulle midagi, mis kuidagi hinge puges.
"Kaisa, kas ma võin sult midagi küsida?"
"Küsi aga!"
"Mm.. Et... Kas sa tahad juba tagasi koju minna?"
Peale paari vaikusehetke ja sügavat silmavaatamist ütlesin, et kui väga aus olla, siis ma tahaksin tõesti juba koju.
"TÕSISELT!? Sest mul oli nii hirm seda küsida - loll lugu ju! Mõtlesin, et olen ainuke! See on nii halb teema, millest rääkida ei saa, veel vähem ei tohi oma koduigatsust välja näidata. Sellest saadakse valesti aru ja ma hirmuga kujutan ette, millist draamat mehhiklased sellest teha võiksid."
Ja tegelikult nii ongi. Ma ei taha sellest Salmalegi rääkida, veel vähem teistele pereliikmetele või siinsetele sõpradele. Selleks on mul Silje. Ja Yoshi. Silje nii väga kodu ei igatse - tal on siin tema suur armastus, mis igatsusel tekkida ei lase. Ma mõistan teda täielikult - mäletan väga hästi, kuidas ma kohe üldse kuidagi Eestis olles Mehhikole mõelda ei tahtnud. Aga Silje mõistab mind ka. Just eile ütles, et ilmselt kui tal oma silmarõõmu ei oleks, tahaks temagi juba koju minna. Esimene kord, kui Siljele ütlesin, et ma kodu igatsen, arvas ta, et nalja teen. Aga kui talle pisarsilmil otsa vaadates ütlesin, et ma tahan Eestisse, oma koju, oma emme, issi, venna ja sõprade juurde, siis ehmatas mu vaeseke täitsa ära. Õnneks Silje on maailma parim lohutaja. Ta aitab mind alati nii palju, ükskõik mis mure mul ka ei oleks. Minu inimene!
* * *
Reedel toimus siin suur üritus Vela Esmeralda. Salma laenas mulle oma uhked rahvariided kogu krempliga - kõrvarõngaste ja sõrmusteni välja. Tundsin ennast nagu kuninganna ja tantsisime Siljega terve öö. Väga vinge ja nii tore oli. Pilte leiab pildiblogist.
Pühapäeval sõitsime Salina Cruzi, et käia emadepäeva puhul koos restoranis söömas ning õhtuks oli meid Salina Cruzi kuninganna isiklikult oma kroonimispeole kutsunud. Seda oli tõsiselt imelik kirjutada praegu aga nii ta on - need suured mehhiko pidustused ei toimu kunagi niisama, ikka on kellegi kroonimine või printsesside esitlemine vms. Aga jah, sellel aastal on Salina Cruzi kuningannaks Salma hea sõbranna ning käisime tema kroonimispeol. Kõik oli väga suurelt ja uhkelt korraldatud. Kolm lava, kaks bändide ja keskmine kuninganna trooni joaks. Pidu toimus kesklinnas pargis ning kohal oli palju rahvast. Mitte ainult Salina elanikud ei olnud tulnud show'd vaatama, kohal oli inimesi ka ümberkaudsetest linnadest ning tants ja trall kestis terve öö. Meie olime vähe erilisemad külalised, ehk siis oli kuninganna meile kinni pannud istekohad täitsa lava ees suurel platvormil, kus istusid kõik linnapead ja muud tähtsad tegelased. Mina neid inimesi ei tunne, ehk siis ei pannud väga tähele, kes ja mis - meie Yoshiga lihtsalt tantsisime. Ja see pidu oli alles esimene suurest ürituste nimekirjast - sellele järgnevad mitmed suured peod terve nädal ning asi lõppeb Velaga. Sinna me kahjuks ei jõudnud, kuna kooli tõttu on raske sinna sõitmist ja õigel ajal tagasi tulemist plaanida.
Ülejäänud päevad käisin koolis ja tuuseldasin niisama ringi, üritades koduigatsust mõtetest ära saada. Ning siis tuli Yoshil paar päeva tagasi segane mõte. Alustan täiesti algusest.
Yoshi vanemad Jaapanist tulid talle sellel nädalal külla. See asi oli juba ammu teada ja planeeritud ning eile varahommikul jõudsid nad kõik kogu perega Ixtepeci. Yoshi ema, isa ning üheksateist aastane õde. Yoshil oli juba ammu kindel idee, et kui ta vanemad siia tulevad, veedavad nad paar päeva Ixtepecis ning sii viib ta nad Cancuni. See on Mehhiko kõige kuulsam rannaparadiis. Mäletan, et kui vahetusaastale mõeldes google'ist Mehhiko kohta pilte vaatasin, nägin palju pilte Cancunist ja olin lummatud. Nojah, loomulikult ei ole igapäevane elu siin selline rannaparadiis, seda ma teadsin aga mõtlesin, et see on koht, kuhu peab minema, kui juba siin olla. Ja kuna YFU reis sellel aastal oli väga kallis ning sisaldas selle raha eest vaid ühte päeva Cancunis, leidsin ma, et asjal ei ole mõtet. Ning nüüd kutsus Yoshi mind sinna endaga kaasa. Ütlesin talle esimese laksuga muidugi, et ta peast segane on aga siis hakkasime asjast rääkima ja mõtlema. Kuna aega oli vaid paar päeva, hakkasime kohe vaatama, mis teha saab. Mu pere oli mulle nii suureks abiks ja praeguseks, läbi suurte sekelduste ja sahmerdamiste, on meil Salmaga tänaseks õhtuks bussipiletid Tuxtlasse ja homseks varahommikuks lennupiletid Cancuni. VINGE!!!!! Me sõidame nädalaks ajaks sinna rannaparadiisi, mis on veel ilusam, kui Huatulco. Pole sõnu!
Passid, viisad ja piletid valmis, ADIOOOOS! Näeme nädala pärast! Võtan oma ilusa vihiku kaasa, et reisi ajal märkmeid teha ja üks korralik postitus kirjutada. Ja kaamera ka loomulikult.
Tsaukiii! Kallid! Eriti emmele ja issile - aitäh selle reisi eest!!
Kaisa :)
Reedel nägin koolis Denist. Üle pika aja trehvasime jällegi ning ta ütles mulle midagi, mis kuidagi hinge puges.
"Kaisa, kas ma võin sult midagi küsida?"
"Küsi aga!"
"Mm.. Et... Kas sa tahad juba tagasi koju minna?"
Peale paari vaikusehetke ja sügavat silmavaatamist ütlesin, et kui väga aus olla, siis ma tahaksin tõesti juba koju.
"TÕSISELT!? Sest mul oli nii hirm seda küsida - loll lugu ju! Mõtlesin, et olen ainuke! See on nii halb teema, millest rääkida ei saa, veel vähem ei tohi oma koduigatsust välja näidata. Sellest saadakse valesti aru ja ma hirmuga kujutan ette, millist draamat mehhiklased sellest teha võiksid."
Ja tegelikult nii ongi. Ma ei taha sellest Salmalegi rääkida, veel vähem teistele pereliikmetele või siinsetele sõpradele. Selleks on mul Silje. Ja Yoshi. Silje nii väga kodu ei igatse - tal on siin tema suur armastus, mis igatsusel tekkida ei lase. Ma mõistan teda täielikult - mäletan väga hästi, kuidas ma kohe üldse kuidagi Eestis olles Mehhikole mõelda ei tahtnud. Aga Silje mõistab mind ka. Just eile ütles, et ilmselt kui tal oma silmarõõmu ei oleks, tahaks temagi juba koju minna. Esimene kord, kui Siljele ütlesin, et ma kodu igatsen, arvas ta, et nalja teen. Aga kui talle pisarsilmil otsa vaadates ütlesin, et ma tahan Eestisse, oma koju, oma emme, issi, venna ja sõprade juurde, siis ehmatas mu vaeseke täitsa ära. Õnneks Silje on maailma parim lohutaja. Ta aitab mind alati nii palju, ükskõik mis mure mul ka ei oleks. Minu inimene!
* * *
Reedel toimus siin suur üritus Vela Esmeralda. Salma laenas mulle oma uhked rahvariided kogu krempliga - kõrvarõngaste ja sõrmusteni välja. Tundsin ennast nagu kuninganna ja tantsisime Siljega terve öö. Väga vinge ja nii tore oli. Pilte leiab pildiblogist.
Pühapäeval sõitsime Salina Cruzi, et käia emadepäeva puhul koos restoranis söömas ning õhtuks oli meid Salina Cruzi kuninganna isiklikult oma kroonimispeole kutsunud. Seda oli tõsiselt imelik kirjutada praegu aga nii ta on - need suured mehhiko pidustused ei toimu kunagi niisama, ikka on kellegi kroonimine või printsesside esitlemine vms. Aga jah, sellel aastal on Salina Cruzi kuningannaks Salma hea sõbranna ning käisime tema kroonimispeol. Kõik oli väga suurelt ja uhkelt korraldatud. Kolm lava, kaks bändide ja keskmine kuninganna trooni joaks. Pidu toimus kesklinnas pargis ning kohal oli palju rahvast. Mitte ainult Salina elanikud ei olnud tulnud show'd vaatama, kohal oli inimesi ka ümberkaudsetest linnadest ning tants ja trall kestis terve öö. Meie olime vähe erilisemad külalised, ehk siis oli kuninganna meile kinni pannud istekohad täitsa lava ees suurel platvormil, kus istusid kõik linnapead ja muud tähtsad tegelased. Mina neid inimesi ei tunne, ehk siis ei pannud väga tähele, kes ja mis - meie Yoshiga lihtsalt tantsisime. Ja see pidu oli alles esimene suurest ürituste nimekirjast - sellele järgnevad mitmed suured peod terve nädal ning asi lõppeb Velaga. Sinna me kahjuks ei jõudnud, kuna kooli tõttu on raske sinna sõitmist ja õigel ajal tagasi tulemist plaanida.
Ülejäänud päevad käisin koolis ja tuuseldasin niisama ringi, üritades koduigatsust mõtetest ära saada. Ning siis tuli Yoshil paar päeva tagasi segane mõte. Alustan täiesti algusest.
Yoshi vanemad Jaapanist tulid talle sellel nädalal külla. See asi oli juba ammu teada ja planeeritud ning eile varahommikul jõudsid nad kõik kogu perega Ixtepeci. Yoshi ema, isa ning üheksateist aastane õde. Yoshil oli juba ammu kindel idee, et kui ta vanemad siia tulevad, veedavad nad paar päeva Ixtepecis ning sii viib ta nad Cancuni. See on Mehhiko kõige kuulsam rannaparadiis. Mäletan, et kui vahetusaastale mõeldes google'ist Mehhiko kohta pilte vaatasin, nägin palju pilte Cancunist ja olin lummatud. Nojah, loomulikult ei ole igapäevane elu siin selline rannaparadiis, seda ma teadsin aga mõtlesin, et see on koht, kuhu peab minema, kui juba siin olla. Ja kuna YFU reis sellel aastal oli väga kallis ning sisaldas selle raha eest vaid ühte päeva Cancunis, leidsin ma, et asjal ei ole mõtet. Ning nüüd kutsus Yoshi mind sinna endaga kaasa. Ütlesin talle esimese laksuga muidugi, et ta peast segane on aga siis hakkasime asjast rääkima ja mõtlema. Kuna aega oli vaid paar päeva, hakkasime kohe vaatama, mis teha saab. Mu pere oli mulle nii suureks abiks ja praeguseks, läbi suurte sekelduste ja sahmerdamiste, on meil Salmaga tänaseks õhtuks bussipiletid Tuxtlasse ja homseks varahommikuks lennupiletid Cancuni. VINGE!!!!! Me sõidame nädalaks ajaks sinna rannaparadiisi, mis on veel ilusam, kui Huatulco. Pole sõnu!
Passid, viisad ja piletid valmis, ADIOOOOS! Näeme nädala pärast! Võtan oma ilusa vihiku kaasa, et reisi ajal märkmeid teha ja üks korralik postitus kirjutada. Ja kaamera ka loomulikult.
Tsaukiii! Kallid! Eriti emmele ja issile - aitäh selle reisi eest!!
Kaisa :)
reede, 8. mai 2015
neljapäev, 7. mai 2015
49 päeva ja 18 aastat
Ma ei ole ise ka nüüd päris täpselt aru saanud, mis see on aga miski torgib viimasel ajal mul hirmsasti südames. Selline nagu kurbusetunne kraabib sees pidevalt. Jah, on hetki, kus see naeru taha ära kaob ja korraks nagu olematu tundub aga kui nali läbi, on kõik jälle tagasi. Ma ei tea, mis see on. Kas see, et kojutulek jõuab aina lähemale või suur igatsus oma inimeste ja oma Eesti järgi või ma ei teagi. Tõesti, ei oska öelda aga millegipärast olen ma õnnetu. Tegelikult on kõik väga hästi.
Sellel nädalavahetusel sain sellise läbi halbade emotsioonide näha, kui väga Salma minust hoolib.
Pikk lugu lühidalt: ma tegin midagi rumalat ja Salma sai mu peale kurjaks. Tal oli selleks täielik õigus ja ma tõesti kahetsen siiani, et nii lollisti välja kukkus. Ja kui Yoshi mulle koju järgi tuli, et minna kohvi jooma, siis ütles Salma mulle tema ees, et ta tõesti on mu peale kuri aga samas ütles mulle Yoshi hiljem, et Salma oli talle vaikselt öelnud, et ta minu eest hoolitseks, sest eks ka Salma nägi, et ma tõesti kahetsesin ja olin hingepõhjani õnnetu.
Õnneks mul on siin omad kallid inimesed, kes mind tõesti väga armastavad: Yoshi vedas mu kodust välja kohvikusse, et ma niisama oma kurbusega ei istuks, Silje helistas pidevalt ja küsis, kuidas mul on ja andis nõu, mida teha ja Salma lihtsalt muretseb ja on koguaeg olemas.
Seega jah, pühapäev oli selline vähe pingelisem päev aga see läks kiirelt mööda, nüüd on kõik hästi ja oma vigadest olen õppinud.
Eile oli Salmal sünnipäev. Ma arvan, et tal oli üks imeilus ja eriline päev, rohkemgi, kui ta ootas. Ma tegin suuri pingutuse ja ärkasin 6.45, et kella poole kaheksas tema koolis olla. Ärganud, pesnud ja riidesse pannud, saima minu tänavanurgal kokku Silje ja Yoshiga, läksime ostsime lilled ja sõitsime taksoga Cobao Ixtepec'i.
Salma lasi esimese tunni tuimalt üle, ehk siis meie klassi üles pandud kaunistused tuli maha võtta ja järgmisesse klassi viia. Kui sellega valmis, läksime sööma, kuna Yoshi juba ammu rääkis, et tal kõht nii jube tühi on. Pealegi, Cobao Ixtepecis teeeb üks onu mehamaitsvaid burkse. Need on lihtsalt imehead! Ausalt, need ületavad ka kõik Kati burksid ja Räägid ja kõik slle. Ehk siis, kui meie Siljega oma esimese burgeriga poole peale olime jõudnud, oli Yoshil juba teine käsil. Ning loomulikult jooksis sellel hetkel meie juurde Marco, kes karjus: "Ya viene, ya viene, ya viene!" - Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb!
Kargasime poole söömise pealt püsti ja jooksime, burksid suus tolknemas, klassi poole. Õnneks Salma parkis tükk aega oma autot ning siis jäi sõpradega juttu ajama - tal oli väga palju õnnitlejaid ka ümber tiirlemas pidevalt.
Ning kui ta klassi jõudis, oli ta pisarateni liigutatud - esiteks ei olnud ta isegi mõelnud, et mina seal olla võiksin, rääkimata nii varastest hommikutundidest. Tema tool oli kaetud pisikeste sildikestega, seal oli õnnesoove nii hispaania, inglise, eesti, norra kui jaapani keeles ning peale selle ka igasugu erinevaid meievahelisi nalju. Tahvlil oli suur plakat "Palju õnne sünnipäevaks" ja õhupallid ka. Kui ta keset klassi seisma jäin ja ma teda kallistama läksin, oli aru saada, et ta nägi hoolega vaeva, et seal mitte nutma hakata. Oh, mu väike kallis Salma!
Koju jõudes vedasin ta korraks oma tuppa, kus oli rahu ja vaikus - meile olid mingid onud külla tulnud ja nad on jube lärmakad ning räägivad meeletult palju. Kui ma lõpuks Salmaga korraks kahekesi sain olla, andsin talle üle oma kingituse ning see omakorda liigutas teda pisarateni. Ausaltöeldes mulle endale ka väga meeldis see, tuli hästi välja! Mul pildiblogis on sellest pilte ka aga joonistasin talle meie pildi ning raamisin ära. Peale selle kirjutasin ühe pikka ja armsa hispaania keelse kirja, mida ta hiljem üksi luges. Päeva lõpuks, kui me öösel ta ülejäänd kingid olime ära avanud, ütles ta, et kõik kingid on nii armsad aga talle läks see minu oma kõige rohkem hinge. Jess! Win!
Aga jah, pärastlõuna möödus peo jaoks ettevalmistusi tehes ning õhtul kella seitsme-kaheksa ajal oli maja rahvast täis. Nii vinge, kõik meie sõbrad olid kohal ja megalahe pidu oli. Koos vanemate ja tädide ning nõbude-sõpradega. Ei olnud mingi läbi 18 aastase pidu, vaid selline imearmas õhtusöök, kus sai meeletult nalja ja ma arvan, et Salma jäi tegelikult ka väga rahule.
Täna lähen käin Yoshi juurest läbi, et tema kaamerast kõik pildid-videod varastada - Salma palus, et ma tema sünnipäevast ka video teeksin. Sellega ilmselt tegelen täna.
Mul on vaid 49 päeva Mehhikot veel jäänud!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Sellel nädalavahetusel sain sellise läbi halbade emotsioonide näha, kui väga Salma minust hoolib.
Pikk lugu lühidalt: ma tegin midagi rumalat ja Salma sai mu peale kurjaks. Tal oli selleks täielik õigus ja ma tõesti kahetsen siiani, et nii lollisti välja kukkus. Ja kui Yoshi mulle koju järgi tuli, et minna kohvi jooma, siis ütles Salma mulle tema ees, et ta tõesti on mu peale kuri aga samas ütles mulle Yoshi hiljem, et Salma oli talle vaikselt öelnud, et ta minu eest hoolitseks, sest eks ka Salma nägi, et ma tõesti kahetsesin ja olin hingepõhjani õnnetu.
Õnneks mul on siin omad kallid inimesed, kes mind tõesti väga armastavad: Yoshi vedas mu kodust välja kohvikusse, et ma niisama oma kurbusega ei istuks, Silje helistas pidevalt ja küsis, kuidas mul on ja andis nõu, mida teha ja Salma lihtsalt muretseb ja on koguaeg olemas.
Seega jah, pühapäev oli selline vähe pingelisem päev aga see läks kiirelt mööda, nüüd on kõik hästi ja oma vigadest olen õppinud.
Eile oli Salmal sünnipäev. Ma arvan, et tal oli üks imeilus ja eriline päev, rohkemgi, kui ta ootas. Ma tegin suuri pingutuse ja ärkasin 6.45, et kella poole kaheksas tema koolis olla. Ärganud, pesnud ja riidesse pannud, saima minu tänavanurgal kokku Silje ja Yoshiga, läksime ostsime lilled ja sõitsime taksoga Cobao Ixtepec'i.
Salma lasi esimese tunni tuimalt üle, ehk siis meie klassi üles pandud kaunistused tuli maha võtta ja järgmisesse klassi viia. Kui sellega valmis, läksime sööma, kuna Yoshi juba ammu rääkis, et tal kõht nii jube tühi on. Pealegi, Cobao Ixtepecis teeeb üks onu mehamaitsvaid burkse. Need on lihtsalt imehead! Ausalt, need ületavad ka kõik Kati burksid ja Räägid ja kõik slle. Ehk siis, kui meie Siljega oma esimese burgeriga poole peale olime jõudnud, oli Yoshil juba teine käsil. Ning loomulikult jooksis sellel hetkel meie juurde Marco, kes karjus: "Ya viene, ya viene, ya viene!" - Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb!
Kargasime poole söömise pealt püsti ja jooksime, burksid suus tolknemas, klassi poole. Õnneks Salma parkis tükk aega oma autot ning siis jäi sõpradega juttu ajama - tal oli väga palju õnnitlejaid ka ümber tiirlemas pidevalt.
Ning kui ta klassi jõudis, oli ta pisarateni liigutatud - esiteks ei olnud ta isegi mõelnud, et mina seal olla võiksin, rääkimata nii varastest hommikutundidest. Tema tool oli kaetud pisikeste sildikestega, seal oli õnnesoove nii hispaania, inglise, eesti, norra kui jaapani keeles ning peale selle ka igasugu erinevaid meievahelisi nalju. Tahvlil oli suur plakat "Palju õnne sünnipäevaks" ja õhupallid ka. Kui ta keset klassi seisma jäin ja ma teda kallistama läksin, oli aru saada, et ta nägi hoolega vaeva, et seal mitte nutma hakata. Oh, mu väike kallis Salma!
Koju jõudes vedasin ta korraks oma tuppa, kus oli rahu ja vaikus - meile olid mingid onud külla tulnud ja nad on jube lärmakad ning räägivad meeletult palju. Kui ma lõpuks Salmaga korraks kahekesi sain olla, andsin talle üle oma kingituse ning see omakorda liigutas teda pisarateni. Ausaltöeldes mulle endale ka väga meeldis see, tuli hästi välja! Mul pildiblogis on sellest pilte ka aga joonistasin talle meie pildi ning raamisin ära. Peale selle kirjutasin ühe pikka ja armsa hispaania keelse kirja, mida ta hiljem üksi luges. Päeva lõpuks, kui me öösel ta ülejäänd kingid olime ära avanud, ütles ta, et kõik kingid on nii armsad aga talle läks see minu oma kõige rohkem hinge. Jess! Win!
Aga jah, pärastlõuna möödus peo jaoks ettevalmistusi tehes ning õhtul kella seitsme-kaheksa ajal oli maja rahvast täis. Nii vinge, kõik meie sõbrad olid kohal ja megalahe pidu oli. Koos vanemate ja tädide ning nõbude-sõpradega. Ei olnud mingi läbi 18 aastase pidu, vaid selline imearmas õhtusöök, kus sai meeletult nalja ja ma arvan, et Salma jäi tegelikult ka väga rahule.
Täna lähen käin Yoshi juurest läbi, et tema kaamerast kõik pildid-videod varastada - Salma palus, et ma tema sünnipäevast ka video teeksin. Sellega ilmselt tegelen täna.
Mul on vaid 49 päeva Mehhikot veel jäänud!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Tellimine:
Postitused (Atom)