Kui ma oma esimesi päevi Mehhikos veetsin ja YFU aasta-alguse seminaril olin, pandi meid kõiki kirja kirjutama. Kiri iseendale. Saime oma kirjad nüüd viimasel YFU kohtumisel jälle uuesti kätte ja seda oli tõeliselt huvitav lugeda. Minul muidugi kiskus pisarad välja, sest kogu mu elu on praeguseks täiesti muutunud. Inimesed tulevad ja lähevad.
Leian, et minu kiri on väga isiklik aga siiski jätan osad kohad välja ja kirjutan sellest mõned lõigud.
Sellest on möödas üle 300 päeva.
Mis oli minu peas siis, kui kõik veel alles alguses oli.
Teist päeva Mehhikos
Ma tulin siia selleks, et end proovile panna. Okei, natuke ka sellepärast, et mul oli kindel mõte vahetusõpilaseks minna ja Mehhiko võttis veel minuvanuseid vastu. Pluss hispaania keel.
Esimesed päevad siin on olnud nukrad aga praegu hetkel tunnen, et asi läheb paremaks. Kõik läheb paremaks. Peab minema.
"Kurat, tüdruk! Ole tugev!" - mäletan seda igavesti, vanaema.
Praegu ootan juba väga, et saaksin minna koju.
Ei, mitte Eestisse aga siia. Minu kodu on ju nüüdsest siin.
Huvitav, kui ma seda kirja loen, kas tahan juba väga koju minna (seekord siis Eesti koju) või tahaksin siin veel aega veeta.
Huvitav kas tulen siia veel kunagi tagasi? Ilmselt küll, kui hea aasta oli ja kui on kellegi juurde tagasi tulla.
Huvitav, kas see aasta läheb sama kiiresti, kui näiteks see kooliaasta, et ühel hetkel seisad klassiõdedega esimese septembri pildi peal ja järgmisel hetkel istud viimases Lensi tunnis? Ilmselt läheb. Ilmselt kirjutan praegu seda kirja ja mõne aja pärast juba loen.
Ma nii väga loodan, et ei igatse kodu ajapikku nii palju, kui alguses, sest muidu oleks see aasta ikka raske küll. Eks nagu iss lennujaamas ütles - esimesed kuud on ikka väga rasked ja nagu siin meile öeldi, et oleme valinud omale maailma kõige raskema aasta. Olla vahetusõpilane Mehhikos.
Isegi praegu seda kirja lugedes tuleb pisar silma aga ei taha siin kõigi ees pillima hakata. Ei tea, mis värk mul selle nutmisega on...
Praegu oskan hispaania keelt ikka VÄGA nigelalt. Ehk kirja lugedes tuleb see juba ikka paremini välja.
Tahaks täiega oma hostpere juurde minna. Sinnani on aga veel terve tänane päev ja homne 12 tundi bussisõitu. Mario Albertol oli õigus - näeme alles Pühapäeval.
Mis ma praegu oskangi öelda. Kõik läheb paremaks - minu vahetusõpilase teekonna algus ei ole üldse mitte kerge ja lõbus olnud nagu enamustel teistel, kes minuga siin on - kõik on nii elevil ja rõõmsad. Ja mina mustas masenduses. Öösiti nutsin ja kodukõne ajal võitlesin meeletult, et mitte nutta, et normaalselt rääkida.
Pere ja olulised inimesed on mul tulles nagunii alles - sellepärast ei pea ma muret tunda
Kaisa
Paljud asjad on muutunud ja see kiri paneb mind siiani iga kord sügavalt mõtlema kõigele, mis juhtunud on. Peale selle kirja, kirjutasin ka YFU Eestile pika-pika kirja, enne kui lennukile astusin. Ei mäleta, millest see oli - eks mõni teema ikka meeles ja kui ma Siljele ütlesin, et eks sellel ajal oli mul pea sassis oma armastusega, siis ütles norrakas selle peale, et peaksin kirja kätte saades ära viskama ja seda mitte lugema. Ma ei usu, et seda teen, olen liiga uudishimulik ja ega siis kõik ka sellest ei ole.
Kalli-kalli!
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar