Kolmapäev, 3. juuni 2015

Seiklused Mexicos

Jälle päevad kaovad nii kiiresti nagu sõrmede vahelt läbi valguv peotäis liiva. Olen viimase nädala jooksul päris tegus olnud, palju pidutsenud ning jõudsin ka Mexicos YFU aastalõpuseminaril  ära käia. Ja pidusemise selgitan igaks juhuks ära, et ei ole siin mingid laaberdamise peod, kus niisama nina täis tõmmatakse vaid ikka pidutsemine mehhiko moodi – Velad. 
Viimase nädala jooksul jõudsin ära käia kolmel Velal ja see, kes on kord juba selle kogemuse saanud, mõistab, et kolm tükki nädalas on ikka väga palju. Tegelikult pidin veel neljandalegi minema aga lõpuks oli mul jaks nii otsas, et füüsiliselt ei suutnud – tegin ühe reedese puhkepäeva ning laupäeval panin selle nädala pidudele Velaga Espinalis ilusa punkti. Sellel õhtul tegi Yoshi ema mulle imelise soengu ka pähe – tundsin ennast kui täieõiguslik mehhiklanna, pilte tasub tumblr’ist otsida.

Ja tõesti, nüüd oligi viimane kord, kui kõigi yfukatega veel korraga näha sai, osad on juba kodus, teised kodu poole teel ning paljusid, kaasaarvatud mind ennastki, ootab lend vaid paarikümne päeva pärast. Pisardades lõpetasin ka mina, kuna tuli hüvasti jätta heade sõpradega, kellega on palju imelisi mälestusi seljataga.  Nii rõõmsaid kui kurbi aga meeldejäävad on nad kõik.

 Ausaltöeldes kogu üritus mulle iseenesest ei meeldinud, võiks isegi öelda, et vihastas mu täielikult välja. Nimelt oli kogu asi väga halvasti korraldatud. Peale 12 tunnist bussisõitu ootasime terminalis koos teiste Oaxacast saabujatega, mis meil plaanis teha on. Seal jagati meid kolmestesse gruppidesse ning tuli ära teha rühmatöö, mille eesmärgiks oli Mexicot paremini tundma õppida. Minu grupis olid peale mu enda ka Silje ja Deyanera (Tšiilist). Ja esimene asi, mis pani mind asjale natuke imelikult vaatama oli see, et meid saateti üksinda metrooga kuskile kohta – alles hiljem kuulsime ja nägime, et see piirkond Mexicos ei ole just kõige ohutum ja turvalisem, eriti välismaalaste jaoks. Aga okei, see selleks. Kui lõpuks läbi selle rahvasumma metroos ennast õiges peatuses maha pressisime ja YFU-lt saadud sihtpunkti jõudsime, oli koht suletud, kuna esmaspäeviti ei avata Mexicos paljusid parke, muuseume jne. See juhtus meiega ka eelmisel korral YFU reisiga Mexicos käies – lubatud muuseumikülastus jäi ära. Istusime oma suurte seljakottidega seal  lukustatud pargi väravate juures ning ootasime edasisi juhiseid oma pool tunnikest. YFU ei uskunud, et see koht tõesti suletud oli ning seega saatsime neile selfie pargi väravate ees, peakohal silt „EN LUNES CERRADO“ (esmaspäeval suletud).
 Lõpuks, kui saime uued juhised, öeldi, et peame sealt bussiga järgmise monumendini sõitma. See oli ka omaette ooper. Leidsime sealt kolm kohalikku koolipoissi, kellelt abi küsisime. Nad olid väga üllatunud, et meid bussiga kuskile juhatada tahetakse – pidi väga ohtlik olema. Kuna nad olid väga armsad ja abivalmid, juhatasid meid läbi linna jalutades õigesse kohta. See jalutuskäik kestis poolteist tundi, kuna olime metrooga ikka päris kaugele sõitnud. 
Kolmas sihtpunkt oli Mexico City üks kõige kõrgemaid ehitisi, mille tipus on vaateplatvorm, et tervet linna saaks korraga näha. Ma ei teadnud, et mulle võib kõrgus halvasti mõjuda – seda pole varem juhtunud. Aga kui liftist väljusin, tundsin, kuidas terve torn kõigub ja jalad tahtsin alt kaduda. Kuna oli vaja kõik koos selfie peale saada, vedas Silje mu järgmisesse lifti, mis viis täiesti torni tippu vaateplatvormile. MITTE IIAL ei roni ma enam sellisesse kohta! Ütlesin, et mul on ***** mida keegi arvab aga selle selfie peale ma ei tule ja kõik, et minust võib seal pilte teha, kus ma parasjagu seisan aga kaugemale ma ei kõnni. Silje siis jäädvustaski mind seal keset tuba seismas, nägu kaame – see pilt on pildiblogis ka olemas.  Sealt minema saades oli mul veel üle tunni aja pea sassis ja olemine kehva. 
Siis ei vastanud enam YFU meie sõnumitele ega kõnedele ja tuiasime niisama ringi, oodates järgmisi käske. Pargist leidsime teise grupi yfukaid, kes imestasid, et kas meil juba hotelli kiire ei olegi. Sellest ei teadnud me loomulikult midagi, et pidime hotellis kell kolm kokku saama. Hakkasime siis taksot otsima ja see ei ole sellises linnast just väga kerge – hotelli jõudsime kella neljaks. Aga seminar ei olnud veel alanudki, ehk siis oli aega veel teistega muljetada ja juttu rääkida. Üritus kestis veidi alla kahe tunni ja seal rääkisime ikka nendest tavalistest asjadest – kuidas keegi tunneb ja on ja mured ja rõõmud ja kõik see värk.
Kui kõik läbi, tuli minna taksoga tagasi bussijaama. Läksime jällegi meie kolmekesi  - Silje, Deya ja mina. See taksojuht, kes meid sõidutas oli peast segane. Kihutas nagu oleks enda arvates Torretto ja viisakus teiste liiklejate vastu puudus täielikult. Ma ei liialda, kui ütlen, et peaaegu tapsime ühe teed ületava noormehe. Silje karjatas esiistmel ja tundsin, kuidas mul kehast selline külm jutt läbi käis. See oli kohutav sõit ja kui me mingil hetkel keset tühja ja pimedat kõrvaltänavat lendasime, mõtlesin, et nonii, nüüd meid siin ära räävitakse ja vägistatakse. Nägin katkisest esipeeglist Silje hirmunud pilku ja teadsin, et ta mõtles sama. Mul oli telefon käes, ning teine käsi oli ukselingi peal, et see vajadusel kiiresti avada ja jooksu panna. Mõtlesin,  et kui siit nüüd eluga välja tuleme, siis on ikka küll.. no ma ei tea. Aga lõpuks hakkas paistma bussiterminali hoone. Hallelujah! Jooksuga läbi tunnelite, et võimalikult kiiresti bussi peale jõuda ja tagasi oma armsasse kodulinna! Oi, kuidas ma Ixtepeci armastan!

Kui ema mu seiklustest kuulis, oli tal suu ammuli ja loomulikult oli ta täiesti ära ehmunud – Ixtepecis ei tule ma kunagi üksi kojugi ja seal, kuidas me omapäi ühes maailma kõige suuremas ja ohtlikumas linnas ringi seiklesime… Ühesõnaga, tal oli väga hea meel, et ma tagasi olin ja kergendatud, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud.

Täna hommikul kooli minnes küsis ema, et mis ma söögiks tahaksin. Ma ei saanudki kohe aru, mis ta sellega mõtleb – sööme ikka seda, mis Ines küpsetab? Aga siis hakkas ta seletama, et ta tahab, et ma ikka oma kõige lemmikumaid toite sööksin, sest nüüd on veel ainult nii vähe jäänud – no kas pole mitte armas! Ehk siis tänane söök on Caldo Tlalpeṅo.

Aga üldiselt on emotsioonid väga segased. Ma ei suuda mõista, et kahekümne päeva pärast algab minu suur reis Eesti poole ning varsti olengi tagasi. Ma tunnen ennast natuke halvasti, et nii ütlen aga ega ei hakka salgama ka – ma ei suuda ära oodata, millal mu lennuk ükskord Tallinnas rattad vastu maad paneb! 

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar