Pühapäev, 7. juuni 2015

Chikungunya, valimised ja uued sõbrad

Seekord olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks blogi kirjutama, ses iseenesest on mul juba mõnda aega paar huvitavat teemat mõttes.

Kõigepealt alustuseks siis selline jutt, et praegu on siin minu piirkonnas kiirelt levimas üks kole haigus. Selle nimi on chikungunya (loe tšinkonkunja). Haigus levib moskiito hammustustega. Sümptomiteks on palavik, üldine väga halb olemine, peavalu, lihasvalud, erinevad lööved nahal ja suur liigestevalu. Vaktsiini ega ravi chikungunya vastu ei ole. Ainus aisi, mida haiguse ennetamiseks teha saab - ära lase end moskiitodel närida! - Nagu see siin võimalik oleks... 
Vot jah, loodan siin, et oma viimaste päevade jooksul jään ma sellest tõvest ikka puutumata ag noh, mine tea, sest mul ikka väga palju tuttavaid, kes on pidanud selle läbi põdema. Just praegugi on minu väga hea sõber koolist Pirulo ka omale chikungunya hankida suutnud ja just eelmisel nädalal käisime teda koos Fabricio ja Fernandoga peale kooli vaatamas. 

Siis natuke poliitika teemadel. Nimelt toimuvad praegu Mehhikos valimised ja see on toonud kaasa igasuguseid koledaid sündmusi, rahutusi ja mässusid. Ka siis, kui YFUga Mexicos käisime, olid tänavad täis tuhandeid politseinike ja meeleavaldajaid. Ja nüüdseks on siis asi nii kaugele jõudnud, et bensiinikraanid on kinni keeratud ja rahvas paanikas. Eelmisel nädalal sõitsime tädi juurde külla ja juba kilomeetreid enne bensiinijaama oli üks teesuund suletud, sest seal seisis lõputu rida autosid. Esialgu ei saanud me aru, mis toimub aga lähemale jõudes nägime ka oma tuttavaid seal ootamas, kes selgitasid, milles asi ja soovitasid meil kiirelt järjekorda võtta. Õnneks oli ema just eelmine õhtu paagi ilusti täis panna lasknud ja meil siimaani probleeme ei ole. Aga ma oletan, et näiteks homme ei ole mul kooligi, sest kuidas need bussid ja taksod siis ilma bensiinita inimesi kooli ja tööle veavad. 
Nägin just natuke aega tagasi facebookis kolades ühte videot, kus on näha rahvast politseile ja sõjaväele tänavatel vastu hakkamas. Kui asja lähemalt uurima hakkasin, tuli välja, et see olukord on natuke aega tagasi Salina Cruzis filmitud - seal kus meil teine kodu on ja kus mu isa ja vend Pemex'is töötavad. Võtsin kohe emaga ühendust ja küsisin, et kas see tõesti on nii ja et kas nendega ikka kõik korras on. 
Peale selle on nüüd reedest kuni teisipäevani alkoholimüügikeeld. Ükstapuha kui kerge või kange see alkohol on, mitte midagi ei müüda mitte kuskil. Selleks, et inimesed purjuspäi valima ei läheks. 
Vaadates kõike seda, mis siin toimub ja kuidas see valimiste süsteem on, tahan ma öelda, et kuigi me Eestis vingume jubedalt kõige selle poliitikajura peale ja kui halvasti kõik on.... teate, meil on ikka päris hästi ma arvan. Siin on suur hulk inimesi, kellele lihtsalt pannakse pastakas kätte ja näidatakse ette koht, kuhu tuleb rist teha - nad ei oska lugeda. Või näiteks on soovitav oma pastakas või veel parem, veekindel marker kaasa võtta, sest valimispunkides võidakse kasutada pastakaid, mida saab kustutada. Pluss kõik need pettused ja idiootsused, mis siin võimu nimel tehakse... see on lihtsalt hämmastav.

Ja nüüd natuke lõbusamatel teemadel ka. Eile tulid siia külla mõned AFS-i vahetusõpilased, kes muidu elavad Tuxtlas ja kesk-Mehhikos. Nad tulid külla siinsetele sõpradele Luigile ja Yoshile ning selle puhul tegi Luigi enda juures väikese istumise. Ei olnud palju rahavast, ainult vahetusõpilased ja kõik omad inimesed. Jah, need uued sõbrad, kelle ma eile sain, on lihtsalt nii megasuperarmsad inimesed, et neile võib täitsa vabalt "omad" öelda. Nalja sai palju. Yoshi tiris kaasa oma DJ puldi, ehk siis muusika oli väga hää, pluss mega seltskond ja noh loomulikult Luigi üüratu maja, mis on suur kolmekorruseline, aia ja basseiniga - igav ei olnud meil hetkekski. Mängisime erinevaid mänge ja rääkisime niisama juttu. Üliarmas õhtu!

Rääkisin eile emme-issiga päris pikalt ja tuli jutuks, et kas ma olen selle aasta jooksul muutunud. Jõudsime järeldusele, et olen küll muutunud ning see viis järgmise küsimuseni: kas muutunud hea või halva poole? Issi arvas minu rõõmuks, et ikka hea poole. Ma kujutan ette, et ega sellest tegelikult enne nii hästi aru ei saagi, kui ma tagasi olen. Ise tunnen, et olen väga väga väga väga palju muutunud. Tõesti, vahest tunnen end nagu täiesti teine inimene. Aga samas, loomulikult olen ikka veel see sama Kaisa, kes varem. Eks näis, täitsa põnev kohe see tagasitulek sellessuhtes. 

Ja nii tore on see ka, et saan pidevalt aina rohkem igasuguseid sõnumeid sisuga "Kaisa, tule koju juba!" See teeb südame nii soojaks kohe - te ei olegi mind ära unustanud ja ikka ootate mind koju! Armsad! Tulen, tulen, tulen!

Võtan oma siin järgijäänud ajast täiega viimast!
Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar