Minu jõuluhommik algas sellega, et sõin koos oma kodustega hommikust, samal ajal, kui neil oli õhtu ja külla oli tulnud jõuluvana. Nii armas oli kõike seda vaadata ja kuigi see aasta olin teiega läbi Skype'i, siis ikkagi oli mul nii soe tunne südames. Peaaegu tundsin oma kodu lõhna ja seda aroomi, kui emme kringli ahjust välja võtab... Ja ma ei nutnud! Kartsin tegelikult kohutavalt, et kõike seda nähes ja mitte osa saades, hakkan vesistama aga ei! Tubli Kaisa - juba olen tugevam, see oli üks eesmärk, mille olen siin olles pooleldi täitnud! ORALEEE!
Päeval käisin jällegi kaupluses abiks. Kaalusin 10 kilo mingit jahutaolist ainet 250 grammistesse kottidesse. Kõlab sama lõbusalt, kui see ka tegelikult oli. Aga vähemalt käisin abiks, emal on alati selle üle nii hea meel, sest ma nüüd ei taha siin egotseda aga no ma olen suhteliselt kiire ja täpne sellistes asjades. Mehhiklased võtavad kõike niiiiiii aeglaselt. Istusin seal ja vaatasin, kuidas ema töötajad rahulikult juttu räägivad ja täiesti ebavajalikke asju toimetavad, kui kauplus oli rahvast pungil ja oleks vaja olnud kliente aidata. Nojah. Ise istusin seal ja kaalusin oma jahu ning mõtlesin, et kui emal oleks seal eestlastest töölised... no ta saaks endale poole vähem töötajaid võtta, sest me ikkagi toimetame vajalikud asjad kohe ja kiiresti ära - rahasääst missugune! Aga noh, see selleks, jäin lihtsalt seal kühveldades selle üle mõtisklema.
Ema saatis mu veel papeleria'sse (nagu kontoripood enam-vähem), et ma kinkepaberit ja mingeid linte ja ei tea mida ostaks. Sinna jõudes nägin tänaval suurt rahvamassi ja minu õnnetuseks olid seal kõik poekesed ja putkad suletud. Tänaval oli mitu politseiautot ja inimesed filmisid toimuvat oma telefonidega. Ma ei saanud aru, mis toimus aga siis nägin Zabdit, kes samuti asja jälgis. Ja siis ta ütles mulle, et Coppelis (kaubanduskeskus paarsada meetrit minu kodust) oli relvastatud rööv toimunud. Nägin, kuidas kurjategijad raudu pandi ja ära veeti. Päris julm ikka. Häid jõule eksole.
Enne õhtut käisime veel Salma ja Zabdiga (ma ei mäleta nüüd, kas juba mainisin aga igaks juhuks veel - ta on minu teine vend, kes on Mehhikos näitleja ja nüüd on mitu nädalat Ixtepecis, et jõulud ja vana-aasta õhtu perega veeta) Alejandrole (teise venna Carlose poeg) kinki ostmas.
Ning kui kõik olulised asjad toimetatud ja kauplus lõpuks suletud, võtisime Salmaga rahulikult aega, et peale pesu ennast üles lüüa. Oi, kuidas mulle meeldivad need enne-pidu-sättimised koos õega. Nii palju idiootseid nalju ja juttu. Ja noh, kui ma ütlen, et me võtame selleks aega, siis ma mõtlen seda tõsiselt. Peale paari tundi olime valmis ja see ajastus oli väga perfektne, sest just siis hakkas kõik rahvas meie juurde saabuma.
Söögi oli valmistanud üks peretuttav kokk. Kartulivorm ja ahjuliha. Muidugi ei andud see minu koduste jõulude söögi möötu kohe üldse välja aga siiski, meenutas seda natuke rohkem, kui tacod. Mu perekond on väga locaaa ja nalja saab alati palju. Kõik tädid ja vanaonu ja isegi vanaema transporditi siia, et kogu pere koos oleks. Ja noh, mehhiklastele omaselt ei istunud me terve aeg suure laua taga juttu rääkides. Kui kõhud täis, vedasid tädid mind karaoket laulma - panin hispaania keelseid laule peast, nagu nalja ja kõik olid väga šokis haha! Hiljem rõdul värsket õhku hingates laulsime koos Zabdi ja tema ukulelega - see oli megalahe! Ning kella kahe paiku ma arvan, tuli idee mängida ringmängu. Kõik osalejad istusid ümber laua ja plaksutasid kätega rütmi. Ning kordamööda tuli öelda mingi sõna täpselt selle rütmi järgi. Igal korral oli selleks erinev kategooria, näieks toidud, joogid, kohad, nimed, värvid jne. Kes eksis, jäi kokutama või kordas juba öeldud asja, pidi jooma ühe pitsi pooli. Kõlab nagu hullem joomamäng aga tegelikult ei - see ei sisaldanud peaaegu üldse alkoholi ja keegi ei olnud purjus. Igatahes ülimalt tore oli - kui mina midagi ei teadnud, hõiskasin sama asja eesti keeles ja no sellepeale hakkasid kõik naerma ja minu kõrval istuv nõbu kaotas alati, kuna ta ei suutnud suure naermise tõttu midagi öelda.
Magama sain umbes kella viie ajal - vot nii käib Mehhikos jõulude tähistamine.
Järgmisel hommikul, kui lõpuks maast lahti saime, sõime hommikust ja jällegi tulid kõik tädide pered meile, et saaks eilseid toite süüa - seda oli palju, igasugused koogid, magustoidud ja muud maitsvad asjad.
Ja avasime ka kõik kingitused! No... EMME JA ISSI... AITÄH TEILEEEE! Nii armas oli, ma ei saanud seal kõigi ees pisardama hakata, seega hoidsin tagasi aga tegelikult olin nii liigutatud! Oleks ainult pere olnud, siis ei oleks ma muretsenud aga mul olid ka kõik nõbud ümberringi vaatamas ja ma tean, et siis oleksin kogu ülejäänud aasta seda kuulanud, kuidas Kaisa lõhnaõli peale pillima hakkas :D
Kõigile nii väga meeldisid need kingitused! Peale selle, et kodustelt sain oma parfüümi ja kreemi ja šokolaadimäed, kinkis siinne pere mulle ühe filmi. Vaatasin seda nendega koos paar nädalat tagasi ja kuna mulle niiväga meeldis see meehiko film, ütlesin, et kindlasti võtan selle kaasa, kui Eestisse lähen ja näitan oma perele ka. Ja nüüd nad kinkisid mulle selle plaadi! Pluss mu vend Zabdi kinkis mulle IMEILUSAD Mexicos käsitööna tehtud kõrvarõngad! Selline väga südamlik hommikupoolik oli.
Ja päeval vaatasime kogu selle suure pandega filme ning lihtsalt lebotasime, kuni kell oli juba väga palju ning meil oliaeg sõita Salina Cruzi, et Alejandro tagasi viia.
Tagasi tulles oli minul ja Zabdil täielik taco-isu. Mina muudkui rääkisin, et eiei, kell 12 õhtul nüüd kindlasti ei ole hea mõte süüa. Aga noh, mis te siis arvate, kuidas asi läks?
Aa, üks hea nali ka. Kunagi, kui kodustega rääkisin ja mainisin siineid linnade nimesid (Ixtepec, Ixtaltepec, Tehuantepec jne), siis issi ütles, et muudkui pekk ja pekk ainult! Rääkisin seda eile oma perele siin, seletasin, mis pekk eesti keeles tähendab ja naersime kõik pisarateni. Nüüd Salma kutsub mind Kaisapec'iks...
MUIDEKS! Ma saatsin oma kallitele tegelt ka hunniku kirju ja suhteliselt masendusse ajab, et jõulud möödas ja need ikka kohale jõudnud ei ole... Ehk ma jõuan enne ise tagasi, kui te mu jõulutervitused kätte saate!
MUIDEKS! Ma saatsin oma kallitele tegelt ka hunniku kirju ja suhteliselt masendusse ajab, et jõulud möödas ja need ikka kohale jõudnud ei ole... Ehk ma jõuan enne ise tagasi, kui te mu jõulutervitused kätte saate!
Olge mõnusad ja nautige selle aasta viimaseid päevi ilusas lumises Eestis!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar