Teisipäev, 23. detsember 2014

23. detsember ja kraade täpselt 32

KAISA! Võta ennast kokku ja kirjuta lõpuks midagi!
Jah, kuidagi nii kiire ja hullumeelne elu on praegu siin olnud. Nojah, tegelikult, millal nii ei oleks.

Raske kohe alustada, aken uue postitusega on mu arvutis juba mitu päeva lhti olnud ja ikka alati tuleb midagi muud ette, kui ennast kirjutama sätin.

Viimati kirjutasin sellest, kuidas Tuxtlas käisin. Vahepeal olen veetnud palju aega pere ja sõpradega igasuguseid erinevaid asju tehes. Jõuluaja tõttu on emal praegu kaupluses meeletult palju tööd ja tegemist. Seega olen üldiselt iga päev mõnisada kommi ära pakkinud ja igasuguseid muid nürisid töid teinud, et vähegi aidata. Äri ise käib nii, et laost ostame alati hiigelpakid komme ja kõike muud vajalikku, et nendest siis omakorda pisikesed kommipakid valmistada. Kõlab lihtsalt aga tegelt sellega on ikka üsna palju juramist. Võtab päevas 2-3 tundi. Aga ei ole hullu, ega mul päeval nagunii väga palju muud teha ei ole ja see-eest käin õhtuti alati väljas.

Kui ma ennegi olen maininud, et minu nõbu Fernanda on koos Yoshiga (AFS, Jaapan), siis sellega läks nüüd küll natuke halvasti. Fernanda on mu nõnu ja Yoshi hea sõber. Ja Fer otsustas selle suhte peale paari päeva lõpetada. Jama on aga selles, et jaapanlaste jaoks ei käi asi kohe üldse nii. Yoshi oli oma eelmise tüdrukuga kool 3 aastat ja nüüd sai ta päris hea šoki, et tüdruk, keda ta juba algusest peale jumaldanud on, ta nii kiirelt kuu peale saatis. Ma teadsin, et ta kurb on aga et nii kurb... Mul oli ja noh, on praegu ka temast nii kahju, sest kuigi nädal on möödas, on see vend ikka õnnetu. Ja seetõttu olengi viimasel ajal palju temaga väljas käinud ja õhtuti baaris istumas ning juttu rääkimas, et tal parem hakkaks.
Seega mu eelmise nädala kolmap-laupäev nägid välja nii, et päeval sain Siljega kokku ja aitasin emal tööd teha ning õhtuti käisin niisama linna peal. Selline elu mulle täitsa meeldib!

Ning pühapäevaks kutsus Silje pere mind Ixtaltepecis toimunud kontserdile. Jällegi sama muusikastiil ja kõik mehhiko värk. Läksime neljakesi: mina, Silje, Silje vend Manuel ja nende nõbu Marco. Kui umbes pool 11 sinna jõudsime, oli järjekord meeeeeletu. Õudne, kui palju inimesi. Ma ei oska kuidagi pilti luua, et te aru saaksite, milline mass seal ootamas oli. Ning kui me AUTOGA sinna saba lõppu sõitsime, otsustasime, et ei, see asi ei ole nii palju väärt, et mitu tundi oodata...
Võtsime takso ja läksime Ixtepeci tagasi - ja kuna mulle öeldi, et mina saan otsustada, kuhu minna, siis veetsime selle öö Casa de Trovas. Oli õhtu täis laulu, tantsu ja palju nalja! Koju jõudsime kella viie ajal hommikul ja minul oli äratus kella üheksa ajal, et kümneks koju minna. Lõpuks jäin veel hommikul kohvi jooma ja jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Alema perega rääkida. Palju õnne veelkord!

Ja mis jõuludest veel. Mul ei ole koduigatsust aga ma igatsen jõule. Endiselt, meeletult. Lund, perekonda, kartulit, kodust liha, verivorsti, jõuluküünlaid, kuusepuud, kodu, mis on täis emme tehtud kringli lõhna, jõulufilme ja igasuguseid väikseid asju, mis lõpuks südame jõuluseks teevad. Siin ei ole mul seda tunnet. Mingi ähmane mõte on peas, et on jõulud, kuna IGA KURADI HOMMIK kell 9 pannakse mu rõdu all kõlar põhja ja jõululaulude plaat käima. Iga päev sama plaat, kus lapsed laulavad samu jõululaule. Iga hommik ajab see mind üles ja vannun, et hommepäev lähen löön selle kuradi kõlari sisse! Seda ma vihkan aga muidu on kõik hästi :D

Ükapäev rääkisin oma vana klassiga Nõmmelt, siis tuli eriline jõuluigatsus, sest kohe peale seda vaatasin otsepildis Nõmme jõulukontserdi ka ära. Täitsa ausalt jah, tuli küll pisar silma seda kuulates. Eriti koorilaulude ajal. Mina ei tea, millises koolis on armsam jõulukontsert, kui meil Nõmmel, tõesti oli imeilus ja mul kuidagi pärast päev otsa kripeldas see tunne sees.

Ja no mis värk on! Ma saatsin hunniku jõulukirju juba mitu nädalat tagasi ja keegi ei ole neid kätte saanud - homme on jõuluõhtu! Natuke on veel aega aga järjest rohkem tuleb mul tunne, et need kirjad ei jõua küll õigeks ajaks kohale... Ma just kirjutasin need täpselt jõuluõhtuks ja nüüd istuvad need ei tea kus...
Aga ehk juhtub jõuluime ja homme on need kohal!


Unustagem kõik tülid ja nääklemised, sest teie, kes saate osa Eesti jõuludest,
peaksite seda nautima ja rohkem väärtustama!

Kalli-kalli
Kaisa :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar