Esmaspäev, 8. detsember 2014

4 kuud Mehhikos. Pidu ja natuke filmi ka

Tere tere kõigile ja vabandused, et olen blogi nii kauaks unarusse jätnud. Viimasel ajal on nii tohutult palju tegemist olnud, et vaevu olen magada saanud, rääkimata mingist blogi kirjutamisest.
Praegu suure imestusega avastasin, et viimasest postitusest on juba üle nädala möödas ja ei mäletagi enam, mis ma sinna kokku kirjutasin.

JA MA SAIN OMA JÕULUPAKI KÄTTE! TE EI KUJUTA ETTE, KUI ÕNNELIK MA OLEN! Emme, tuhat tänu sulle selle vaeva eest veelkord! Siiamaani seletan kõigile, et tõesti, mu emme meisterdas nii palju ise, selleks, et meile Salmaga need päkapikukotid teha! No kui armas! Aa, ja seda ka, et panin kõik saadud kingikotid ilusti külmkappi, sest pakis olnud kirjas oli öeldud, et KÕIK pakid sisaldavad šokolaadi ja ma arvan, et muidu on see üks katastroof, kui need mitme nädala pärast jõuluõhtul avame 

Praegu on elu kuidagi jube kiireks läinud. Nüüd on kool ka läbi ja vaheaeg.
Alustan sellest, et kuigi hõiskasin rõõmuga, et saan koos Silje perega minna Tuxtlasse kontserdile ja terve nädalavahetuse nendega seal veeta, ei tulnud see plaan kahjuks välja. Praegu istun siin teleka ees, panin klapid pähe, et saaksin kirjutamisele keskenduda, mitte nagu juba viimased tund aega  - selle asemel juttu ajama hakata. Nii läheb mõte täiesti kaduma. Istusin mitu minutit käed klahvidel ja ei suutnud meenutada, mis ma eelmisel nädalavahetusel tegin. Küsisin Salma ja ema-isa käest ka ja keegi ei mäleta. Ju me Salina Cruzis käisime, midagi paremat me välja mõelda ei suutnud.
Vot. Sellepärast ei tohikski blogi kirjutamisse nii pikka vahet jätta, sest praegu ei suuda kuidagi meenutada, mis ja millal juhtus. Midagi halba igatahes mitte, viimasel ajal on kuidagi iga päevaga aina lõbusam. Nalja saab kuhjaga, nii pere kui sõpradega ja igavust ei ole siin küll tundnud.

Aaa, üks asi tuli veel meelde! Ei mäleta täpselt, millisel ööl aga eelmisel nädalal skype’sin oma klassiga Nõmmelt. Nii armas oli, kuigi minu jaoks oli kell pool kolm öösel ja olin veidi unine. Panin endale äratuse aga olin just lollisti tund aega enne seda magama jäänud, sest ei jaksanud enam oodata ja ei ärganud mitte äratuse, vaid selle peale, kui mu telefon karjuma hakkas, sest Laura juba helistas. Armas oli kõiki näha – tuli natuke isu Nõmmel olla, sest mulle väga meeldib detsembrikuu meie koolis – jõuluhommikud ja igasugused muud pisiasjad, mis nii hea jõulutunde tekitavad. Siin ei ole mul mittemittemingit jõulutunnet, ausõna. Armastan ja igatsen eesti jõule koos perega.

Viimasel ajal on mul tulnud komme käia öösiti rõdul istumas ja muusikat kuulamas. See on hetk, kus tänav on vaikne ja keegi ei karju ega plärista mingite vilede või sireenidega. Lihtsalt inimtühi ja ei mingit kuumust - külm tuul. Eestis on mul alati oma „vaikuse“ aeg, kui tahan. Kui muidu ei saa, võtan ratta või ATV ja lähen sõitma. Või siis lihtsalt jalutama. Siin ma nii teha ei saa ja tunnen sellest natuke puudust, sest siinne elu on jube lärmakas ja päeva lõpuks väsitab see tohutult. Seega, kui kõik on magama läinud (vahepeal on Salma minuga aga see on mõnus, sest siis me lihtsalt räägime vaikselt juttu), lähen vaikselt rõdule ja võin vabalt seal oma muusikaga tund aega toolis lebada ja kuud ning tähti vaadata. Ja sellega on patareid jälle järgmiseks hullumeelseks päevaks laetud J

Eelmisel nädalal olin väga hõivatud oma piñatat tehes. Oi, kui kopp mul sellest jurast lõpuks ees oli! Arvasin lahkelt, et mis see meisterdamine siis ära ei ole, et paar tundi võtab. Jajah, ilusad unistused - ma ei tea noh, vähemalt mingi 4-5 päeva sai sellega jamatud. Õnneks aitasid mind ema, Salma, Fernanda ja vend Carlos, et kuidagi asjast mingit aimu saada aga suurema osa tegin ikka ise. Ükspäev peale kooli tuli ka Denis minu juurde, et aidata. Piñatat oli vaja laupäeval toimunud YFU peo jaoks. Iga vahetusõpilane pidi loominguline olema ja oma piñata meisterdama ning peale selle sinna juurde hispaania keeles rääkima miks just selline valik. Mina valisin oma piñataks sombreero AGA et olen eestlanna, siis minu hiiglaslik sombreero oli kaunistatud sini-must-valge paberiga. Jube töö aga lõpuks sai väga uhke! Ja ma võitsin YFU sombreerode võistluse! Alguses ei olnud väga mingit suuremat võiduhimu aga kui olin juba nii palju vaeva näinud, siis nagu emagi ütles – me läheme ikka võidu peale välja! – mõeldud, tehtud! Go Eesti ja Go Mehhiko!
PS Clemens filmis ja seetõttu ei ole poole video pealt enam midagi väga aru saada - ta jooksis kommide jägi.



Aga hoolimata sellest, et mul oli oma võistlusega palju tööd, leidsime aega neljapäeva õhtul minna koolilõppu tähistama. Esialgu olime vaid neljakesi – mina, Salma, vend Carlos ja nõbu Paco. Hiljem, kui välja istuma läksime, liitusid meiega ka teine nõbu Sami ja Yoshi (Jaapan) koos minu nõbu (naid mul jätkub) Fernandaga. See oli üks hullumeelne õhtu aga no nii lõbus ei ole mul ikka ammu olnud! Uskumatu! Ja see, et hispaania keel on juba piisavalt suus, et naljadest aru saada ja bandat kaasa laulda teeb asja veel imelisemaks. Ja et ikka olukorrad suhetest ära rääkida: minu nõbu Fernanda on koos Yoshiga ning minu õde koos Ami’ga Itaaliast (Ja Amedeo vahetas perekonda ning nüüd elab koos mu tädi perega – Paco ja Fernandaga, ehk siis teoreetisilest on mu õe kutt ta tädipoeg ja sellega saab muidugi alati palju nalja).  Selle õhtu põhilause minu vennalt, kes on üks paras hullumeelne tüüp: OH MA FAKIN’ GOSH! Ilmselt see ei ole teie jaoks väga naljakas lugeda aga see on pigem mulle endale, kui kunagi hiljem oma blogi loen – kohe igasugu naljad tulevad meelde.

Reedese päeva veetsime piñatasid (Salmal on samuti vaja kooli jaoks piñata teha) meisterdades ja telefonide otsimise missiooni läbi viies – eelmisel õhtul unustasid nii Carlos kui Paco oma telefonid ei tea kuhu, nende omad leidsime hiljem autost üles. Aga Fernandal nii hästi ei läinud, sest tema telefoni oli ära varastanud baaris olnud töötaja. Õnneks saime tänu hääle tehnikale telefoni asukoha arvutiga teada ja käisime koos patrulliga seda taga otsimas. Peale suuri sekeldusi ja valesid saatis minu täditütre abikaasa (president) oma mingisugused ihukaitsjad seda tüüpi otsima ja tagasi tulid nad telefoniga. Lõpp hea, kõik hea.
Õhtul sõitsime Salina Cruzi, et minna isa peole – tema töökoha aastapäev vms. Väga peen pidu oli. Meil Salmaga muidugi mitte just üleliia huvitav aga mina olin õnnelik, et üheks õhtuks oma pagana piñatast lahti sain. Aga kuna see oli vaja laupäevaks valmis saada, siis äratas ema meid laupäeva hommikul kell 7.30, et tagasi koju sõita – ma pidin oma meistriteose käppelt lõpetama. Kuna laupäev on alati traditsiooniline Eestiga suhtlemise aeg, siis pidin seda seekord tegema samal ajal liimi ja kääride ja paberitega mässates. Seni, kuni liim kuivas, läksin bussijaama vastu minu heale sõbrale Clemensile Austriast, kes tuli mulle nädalavahetuseks külla. Vaene mees, pidi terve tee Lagunasest siia oma piñatat kaasas tarima…

YFU pidu just midagi üleliia lahedat ei olnud, siiski parem kui eelmine kord, kuna seekord oli peale sakslaste seal ka Clemens ning mul olid kaasas ema ja Salma, kellega juttu rääkida.
Laupäev oli üks meeletult tegemist täis päev – Salina Cruzist hommikul käppelt koju, piñata, Clemens, Yfu pidu ja peale seda tulime korraks koju ning õhtul suundusime edasi vahetusõpilaste korraldatud peole – AFS’i õpilastel on siin täis 3 kuud ja yfukatel 4!
Jällegi üks hullumeelne õhtu. Tantsisime nii palju, et mul on tänagi veel jalad haiged. Aga muidugi, mis on üks õhtu Mehhikos, mis ei sisalda kaklusi? – ja jälle oli asjaga seotud mu nõbu Paco. Olime just tänaval seismas ja pileteid jagamas, et peole siseneda, kui nägin, et mingi ülipurjus mees tuli meilt midagi küsima. Tahtis meile mingit pahna müüa, Salma ütles veel viisakalt, et ei aitäh. Paco nägi seal oma sõpru ja rääkis nendega juttu, kui mees nende juurde läks ja hakkas nõudma, et nad temalt ma ei tea mida ostaks. Tädipoeg ütles ilusti, ei aitäh ja selle peale võttis purjus mees hoogu ja lõi Pacot peaga otse näkku. Ma nägin ainult seda löömishetke ja seda, kuidas mees minema jooksis. Paco seisis keset tänavat ja hüüdis talle midagi järgi ning ropendas, käega suud kinni hoides. Läksin kohe vaatama, et kas temaga on korras ja kui ta käe eest ära võttis… huuuuh, kõik kohad verd täis ja kutil mokk täiesti töllakil. Eriti halb õnn oli see, et tal on breketid ja seetõttu sai suu veel rohkem kahjustada. Hiljem peale haiglas ja politseis käimist kuulsin veel, et nüüd tal üks hammas ka pekkis sellepärast. No uskumatu, kui halb õnn tal nende kaklustega on – enne oli ninaluu ja nüüd see. Igatahes muidugi läks ta asjaga kohe politseisse ja kui need seal lillegi ei liigutanud, tuli presidendi käsi mängu ja praegu peaks see haige mees vangis olema.
Sellele vaatamata oli minul väga tore õhtu!

Ja tänane pühapäev möödus kodus. Aga meil käisid just külas teised sõbrad – Ami, Yoshi, Denis, Fernanda ning käisime tacosid söömas. Ei tea kust aga meil tuli selline mõte, et kõik peavad kuidagi lollid välja nägema. Salmal olid seljas lühkarid ja kahte erinevat värvi sokid koos koolikingadega (rõve), Clemensil minu lipsudega plätud, Fernandal kahte erivärvi tennised, minul ühes jalas tennis, teises kooliking ning Yoshi ja Amadeo kaunistasime ära Salma ehetega. Ma ei tea, miks meil sellised hulluhood vahepeal on aga no nii palju nalja sai, et jube – mul kõhulihased täitsa haiged. Võib-olla on see tacodest – nädalavahetuseti on mu lemmik taco-kohas selline diil, et kui osad ühe taco, saad kaks. Ehk siis sai kohe topelt söödud.
Ja praegu leotame Salma ja Clemensiga teleka ees, täna on üke pika aja üks rahulik õhtu – ehk saab vähe rohkem und ka, sellega on viimasel ajal nii kitsas olnud.

Üks asi veel! Viimasel koolipäeval otsustasime Denisega, et mina õpin itaalia keelt ja tema eesti keelt. Vaadake ise, mis sellest välja tuli! PS sisaldab natuke roppusi ka, vabandan, kellele ei meeldi aga mul endal alati nii naljakas vaadata ja kuulata seda :D



Aga muidu on elu nagu lill ja rohkemgi veel!! Vaadake pildiblogi, panen sinna igasuguseid pilte kogu jutu kohta, mille just ära kirjutasin!

Kõike ilusat, kalli-kalli
Kaisa :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar