Cancun&Playa del Carmen

15.05 - Reede

Peale suurt ja pingelist pakkimist viisid ema ja isa meid Salmaga Juchitani, et sealt edasi bussiga Tuxtlasse jõuda. Loomulikult suutsime enne kodust lahkumist pool tundi lennupileteid taga otsida - lõpuks selgus, et ema oli need oma kauplusesse unustanud. Aga kuna kell oli 11 õhtul, oli pood juba ammu suletud - tuli uuesti uksed avada ja kõik see lukkudega jamamine võttis omajagu aega ning õhkkond oli närviline.
Lõpuks, kui oma kodinatega Juchitani jõudsime, kohtusime terminalis Yoshi ja tema peredega. Jah, tal oli endiselt ka oma jaapani perekond külas. Koos nendega Cancuni sõitsimegi. Enne väljasõitu toimus bussijaamas olukord, mille tõttu meie buss ka umbes pool tundi hiljaks jäi. Nimelt nägime järsku juttu ajades bussijaama töötajaid kahe parklas seisva bussi poole jooksmas. Kahe sõiduki vahelt tuli suitsu ja iga mõne hetke tagant oli näha ka helendavaid leeke. Inimesed ehmatasid ja ka meie seltskonna esimene reaktsioon oli kohvritest kinni haaramine ja ukse poole liikumine. Mõne sekundiga oli terminali töötajatel olukord kontrolli all ja oht möödas. Peale emotsionaalet hüvastijättu (Yoshi jaapani pere jättis mehhiko perega hüvasti, sest Cancunist oli neil plaanis tagasi Jaapanisse lennata) algas 4-tunnine sõit Tuxtlasse. Uni oli meeletu aga kurviliste mägiteede tõttu ei maganud ma peaaegu üldse.

Panen siia pildi, et oleks aru saada, kuhu me reisisime:

16.05 - Laupäev

Bussiterminalist Tuxtlas sõitsime taksoga lennujaama. Meie üllatuseks oli tee pikk ja istusime taksos ligi tunnikese. Lennujaamas peale kohvrite äraandmist käisime kõik koos söömas. Yoshil on imearmas perekond. Ta ema on nii tore ja hea inimene - meenutas mulle väga oma emmet. Selline hoolitsev, rahulik ja armas ja... emme noh! Lennureisiks kulus paar minutit rohkem kui tund ning olimegi omadega sinna paradiisi jõudnud. Olime uurinud ka võimalust ka bussidega reisida aga hind tuli välja sama ning oleksime sellisel juhul üle 24 tunni mägiteedel loksuma. Jah, tõesti, siin on lennupiletid üllatavalt odavad - mitte et elu ise just überkallis oleks... Maksin edasi-tagasi lennu eest alla 2000 peeso. Peesod on eurode suhtes nagu vanad Eesti Kroonid. Tavaliselt tuleb ühe otsa pileti eest Cancuni välja käia üle 3000 peeso, seega meil läks ikka väga hästi.
Cancuni jõudes tutvusime veidi selle imeilusa linnaga - Yoshi isa rentis hiigelsuure musta maasturi, et saaksime seal ringi kärutada. Sellest kõigest saab parema ülevaate videost ja pildiblogist.
Lõpuks võtsime ette sõidu Cancunist Playa del Carmenisse (kaks erinevat linna) - selle tunnikese sõitu magasin ma otseses mõttes täiesti maha, sest ärkasin, kui olime jõudsnud hotelli, kus Yoshi pere paariks päevaks peatus.
Hotellis sõime lõunat ning lebotasime niisama rannas. Söömas käisime basseiniäärses sushirestoranis - megalahe kogemus iseenesest, sain ühe tõelise jaapani perega koos Mehhiko rannas sushit süüa. Kuna meil olid hotelli päevapääsmed, saime igal pool tasuta olla ja kõike mida hing ihaldas juua-süüa. Hiljem tuli meie Salmaga tädai hotelli järgi ning sõidutas ööseks enda juurde - meie reis tuli selle võrra kolm korda odavam välja ja pealegi sain mina jälle uute tordate sugulastega tutvuda. Siiani imestan, kuidas meil igal pool nii palju tädisid-onusid-nõbusid on... Aga nüüd hakkab õnneks juba pilt selgemaks saama. Ja ega ma ei muretse ka, et pooled mulle tundmatud on - olen mitu korda kuulnud Salmat emalt küsimas, et kas see on meie sugulane vms. Seekord ööbisime ema nõbu Carolina juures. Meie kutsusime teda tädiks.
Õhtul käisime Playa del Carmeni kuulsal Quinta Avenida'l jalutamas. See on selline tänav, kust leiab kohti igale maitsele - lõputult söögikohti, poekesi, kus šopata, baare ja ööklubideni välja. Parim koht pidutsemiseks, söömiseks, šoppamiseks või niisama aja veetmiseks. Seal kohtusime Yoshi ja tema 19 aastase õe Yuyuga (loe: djudju) ning käisime ööklubis "Baka" või midagi taolist. See tähendab lehma iseenesest ja kogu baar oli lehmamustriline ning meie peakohal rippus hiigelsuur lehmakuju, õllepudel käes ning udarad rippumas.


17.05 - Pühapäev

Magada meil kaua ei lastud - ootamas oli sõit Tulum'i, kus käisime Maiade vana Tulum'i linna varemeid vaatamas. See on nüüd üks nendest päevadest, millest saab jällegi parema ülevaate kaameramaterjalist. Mis siin ikka öelda, loomulikult on kogu see Maiade kultuur ja kunst ikka imelina ja muljetavaldav. Kui varemed meid nii vaimselt kui füüsiliselt hingetuks olid võtnud, käisime kahes sellises iidses maa-aluses järvekeses ujumas. Neid nimetatakse siin Cenote'deks (loe: tsenotedeks). See oli vägev. Ja loomulikult koos kogu nende ümbritseva neljakümne kuumakraadiga väga värskendav, kuna allikate vesi on jääkülm.
Kujutate ise ette, kui väsinud me veel peale ujumist olime... Ja näljased - tädi juurde teel ostis Carolina suure kana, kartuliputru ja makaronisalatit. Ehk siis kõht sai mõnusalt täis ja silm vajus kohe looja. Sellel õhtul me enam välja ei jõudnudki. Pluss muidugi see ka veel, et ma olin päikesest täitsa praekanaks kõrbenud ja Salma õhtu möödus mu õlgu ja selga kõiksugu kreemidega tohterdades.


18.05 - Esmaspäev

Sellel päeval ärkasime veidi hiljem ning peale hommikusööki võtsime suuna randa. Playa del Carmenis ei ole see nii lihtne, et lähed randa, laotad oma linakese sinna maha ja päevitad. Kõik maksab. Kõik! Oma rannaplatsi eest tuli käia mingi summa - ma isegi ei mäleta praegu aga kuskile 300 peeso kanti ta jäi vist. Aga see ei olnud asja väärt, kuna need rannad, mis ei kuulunud mingile hotellile, vaid olid mõeldud niisama päevitamiseks, ei olnud puhastatud ning kuna hetkel on hooaeg, kus meri toob väga palju adru randa, ei olnud seal just eriti ilus ega hea lõhnaga paik, kus oma paarisaja peesoga lebotada. Oma päevitamistooli juba natuke paremas kohas sai osta 500 peesoga näo eest. Aga ka see ei olnud oma summat väärt, kuna hind ei sisaldanud ei basseini, ei sööke ega jooke - ning need lisalõbud seal on ju veel omakorda kümnekordse hinnaga. Ehk siis leidsime kõige mugavama, esialgu kallina näiva kuid lõpuks kuhjaga äratasuva variandi - hotelli päevapilet. See maksis 800 peesot aga sisaldas randa, sööki-jooki-basseine ja kõiki muid asju näiteks rätikud ja tualeti kasutamise õiguse jne. Lõpuks tuli nii kõige odavam välja, sest peale päevapiletit ei olnud vaja enam millelegi raha kulutada - meel oli hea ja kõht head-paremat täis.
Aga enne, kui oma päevapileteid nautima hakkasime, saatsime Yoshi vanemad ära. Nad sõitsid sellel päeval Mexico City kaudu tagasi Tokiosse. Hüvastijätt oli emotsionaalne nagu ikka - Yoshi ema ja õde Yuyu hakkasid nutma ja ka meil Salmaga tulid pisarad silma. Kuna Yoshi ema väga inglise keelt ei oska, rääkimata hispaania keelest, oli suhtlemine vaevaline aga ta tegi meile selgeks, et me oleme talle kallid. Pani käe oma südame peale ja ütles "Yo mama Japon" (mina ema Jaapan)  - ja lasi Yuyul ära tõlkida, et meie oleme kui tema tütred ja et mul on kolm ema - oma päris ema, siis siinne ema ja jaapani ema. No tohho tonti, Augustis oli alles üks ema ja nüüdseks kolm! :D Ei tegelikult ta tõesti on imearmas inimene ja kahju, et nad nii vara pidid ära sõitma.
Õhtuks kolis ka Yoshi meie tädi juurde. Elasime kolmekesi sellises piiiiiisikeses ühe voodiga toas. Kõlab imelikult aga tegelikult oli meil nii lõbus, et midagi imelikku. Naerda sai kõvasti ja ma võin öelda, et see on üks mu elu parimaid reisiseltskondi, need kaks hullu. Magamine nägi suhteliselt kentsakas välja, sest Yoshi laiutab ikka mehemoodi aga polnud hullu. Tegelikult oleme me harjunud koos magama - alati kui nõbud meile Ixtepecis külla tulevad, lõpetame minu toas üksteise otsas magades - minu toas on konditsioneer. Kes viitsib, see veab vaiba põrandale, kui voodisse enam kuidagi ei mahu. Nii see elu siin käib.
Meie üritused vara magama minna läksid muidugi nurja - nende kahega on see võimatu!


19.05 - Teisipäev

Kuna uneaega nappis, oli kella seitsmest maast lahti saamine vaevarikas. Väga vaevarikas. Lõpuks, kui me poole üheksaks kõik omadega pestud ja valmis saime, algas sõit Xcaret'i (Eškaredi). See on selline hiigelsuur park. Veepark, loomapark, muuseum, botaanikaaed, lõbustuspark, rannaparadiis, ekstreemspordipark - pange nüüd kõik need asjad kokku ja see ongi Xcaret. Päevapilet maksab umbes 1800 peesot ning kui seal veel midagi süüa, liitke julgelt 500 otsa. Meie aga saime läbi oma tutvuste piletid huuuuuuulga odavamalt - sisenesime kõigest 300 peesoga ja nautisime kõike täiel rinnal. See koht on nii suur, et ka parima tahtmise juures ei ole võimalik ühe päeva jooksul kõike ära näha-teha. Peale suuri mägijõgesid ja maa-aluseid jõgesid mõned kilomeetrid seilanud, lebotasime rannas palmide all ning vaatasime ära nii palju asu, kui seal olles jõudsime. Megamegamegavinge koht! Päevale pani punkti suur show, mis algas kuskil kella kaheksast ning lõppes veidi enne kümmet. See oli etendus Mehhiko kultuuri kohta. Ja see oli võimas! Nii võimas, et viimase laulu ajal tuli mul kananahk peale ja pisarad silma. Peale sellist rampväsitavat päeva vajusime kõik kolmekesi nagu silgud voodisse ja enne järgmist hommikut ei keeranud keegi külgegi.


20.05 - Kolmapäev

Kohe, kui maast lahti saime, otsisime jällegi uue hotelli, kuhu päevapääsmetega oma viimast Playa del Carmeni päeva nautima läksime. Ega siin midagi väga erilist muud öelda ei olegi. Päevitasime (Ixtepeci jõudes öeldi mulle, et sarnanen krevetiga..), ujusime, jõime, sõime ja nautisime üksteise seltskonda. Oi, kuidas ma neid armastan. Yoshi ja Salma on minu inimesed. Ainult Silje oligi puudu, siis oleks kõik liigagi täiuslik olnud.
Õhtu lõpetuseks nautisime hotelli imemaitsvat restoranitoitu ning seadsime oma pileti aja lõppedes sammud jällegi Quinta Avenida'le, et seal Siljele sünnipäevakink otsida ja onuga kokku saada. Meil elab seal mitu paari onusid-tädisid, lihtsalt selgitan. See onu oli hästi armas ja tore, ta viis meid tacosid sööma, et saaks minu ja Yoshiga paremini tuttavaks saada. Tõesti jällegi, nii toredad inimesed. Nemad sõidutasid meid peale seda ka lennujaama. Enne käisime veel Carolina juurest läbi, et hüvasti jätta, tänada ning oma asjad autosse laadida ning algaski öine sõit Cancuni lennujaama. Kohale jõudsime kuskil kella kaheteist paiku ning meie lennuni oli kena kuus tundi aega.
Seadsime ennast keset suurt check-in'i rada sisse, laotasime oma kompsud laiali, bikiinid kuivama ja keerasime põrandale magama.


21.05 - Neljapäev

 Ärkasin lärmi peale ja ehmatusega avastasin, et meie ümber oli kogunenud inimesi, kuna oli hakatud kohvreid vastu võtma. Uni hetkega läinud, kolisime oma laagri jälle kokku ning võtsime sabas oma koha. Enne lendu jõudsime veel ühe kohvi juua aga seegi ei peatanud mind tervet lendu maha magamast. Lennujaamast jällegi Taxoga bussijaama nagu tulleski ainult, et seekord tuli veel ka bussi oodata. Neli tundi. Võtsime asja rahulikult, käisime söömas ja kasutasime ära bussijaama wifit, nii palju, kui meie unised silmad veel midagi seletasid. Bussisõit ise ei olnud just väga tore - kui need mägiteed lõpuks otsa said ning suutsin naatukenegi magada, äratas mind pähe tilkuv vesi. Väljas sadas paduvihma ja avastasin oma üllatuseks, et ka bussis. Õnneks olime selleks ajaks juba peaaegu kohale jõudnud.
Juchitanist veel viimane pingutus - taksoga Ixtepeci ja lõpuuuuuuks kodus. Hea on ära käia aga koju on ka ikka hea jõuda. Ma olin oma voodit väga igatsenud ja noh, vihastasin päris mõnuga, kui avastasin, et mu armas Bella oli mulle kojutulekukingituseks voodi täis teinud. Sain siis tunnikese koristada ja tuulutada ning otsustasin Yoshi juurde magama minna - tal on 24/7 konditsioneer töös, minu oma ainult öösiti, sest muidu võtab see liiga palju elektrit. Koju jõudes kohtusin Siljega, kes oli meid juba ammu tagasi oodanud ja andsin talle üle kõik õnnitlused ja kallistused, mis õigel päeval tulemata jäid ning õhtul vajusin magama kohe päris kiirelt ja sügavalt. Nii sügavalt, et reedese koolipäeva magasin kah maha.

Selline oli minu imeline reis Cancuni ja Playa del Carmenisse. See oli midagi imelist, tõesti! Aitäh teile, emme ja issi, kes selle võimalikulks tegid ja samuti suured tänud ka minu siinsele perele, kes nii palju aitas ja asja lihtsamaks tegi! Aitäh!

Täna on algas minu viimane kuukene siin Mehhikos - täpselt kuu aja pärast maandun Tallinnas, nii uskumatu kui see ka ei oleks! Emotsioone on endiselt palju sellega seoses aga samas ootan kojutulekut juba väga!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Adios Ixtepec!

Ei tea, mis teema on aga peale Huatolco reisi on minu koduigatsus iga päevaga jõudsalt kasvanud. ja kuna Huatulcost on juba üle kuu aja möödas, siis see väike lumepall on üpris priskeks veerenud. Ma armastan oma siinset pere, inimesi ja elu aga süda kisub hirmsalt Eesti poole tagasi. Tunnen, et olen siin juba kaua olnud, õppinud ja kogenud. Eesmärgid ja tahtmised saavutanud. Ilmselt Eestis seda hiljem lugedes mõtlen, et kui imelik, sest kodus olles hakkan kindlasti siinset taga igatsema. Ma arvan, et kõige rohkem hakkan puudust tundma oma kolmest kullakallist inimesest siin. Salma, Silje ja Yoshi - mis ma ilma nendeta tegema hakkan? - Ei tea. Õnneks mõtlen sellest alati positiivselt. Isegi, kui ma neid enam iga päev näha ei saa, siis need probleemid ei ole ületamatud. On olemas internet. Pealegi kavatsen ma Mehhikosse kindlasti tagasi kõiki vaatama tulla ja Salma plaaanib järgmisel suvel Eestisse tulla. Silje ei ela õnneks nii kaugel, sellega peaks lihtsam olema. Ja noh, Yoshil on piisavalt pappi, et maailmas niisama ringi reisida, sellest ei tohiks ka probleemi tulla.

Reedel nägin koolis Denist. Üle pika aja trehvasime jällegi ning ta ütles mulle midagi, mis kuidagi hinge puges.
"Kaisa, kas ma võin sult midagi küsida?"
"Küsi aga!"
"Mm.. Et... Kas sa tahad juba tagasi koju minna?"
Peale paari vaikusehetke ja sügavat silmavaatamist ütlesin, et kui väga aus olla, siis ma tahaksin tõesti juba koju.
"TÕSISELT!? Sest mul oli nii hirm seda küsida - loll lugu ju! Mõtlesin, et olen ainuke! See on nii halb teema, millest rääkida ei saa, veel vähem ei tohi oma koduigatsust välja näidata. Sellest saadakse valesti aru ja ma hirmuga kujutan ette, millist draamat mehhiklased sellest teha võiksid."

Ja tegelikult nii ongi. Ma ei taha sellest Salmalegi rääkida, veel vähem teistele pereliikmetele või siinsetele sõpradele. Selleks on mul Silje. Ja Yoshi. Silje nii väga kodu ei igatse - tal on siin tema suur armastus, mis igatsusel tekkida ei lase. Ma mõistan teda täielikult - mäletan väga hästi, kuidas ma kohe üldse kuidagi Eestis olles Mehhikole mõelda ei tahtnud. Aga Silje mõistab mind ka. Just eile ütles, et ilmselt kui tal oma silmarõõmu ei oleks, tahaks temagi juba koju minna. Esimene kord, kui Siljele ütlesin, et ma kodu igatsen, arvas ta, et nalja teen. Aga kui talle pisarsilmil otsa vaadates ütlesin, et ma tahan Eestisse, oma koju, oma emme, issi, venna ja sõprade juurde, siis ehmatas mu vaeseke täitsa ära. Õnneks Silje on maailma parim lohutaja. Ta aitab mind alati nii palju, ükskõik mis mure mul ka ei oleks. Minu inimene!


* * *

Reedel toimus siin suur üritus Vela Esmeralda. Salma laenas mulle oma uhked rahvariided kogu krempliga - kõrvarõngaste ja sõrmusteni välja. Tundsin ennast nagu kuninganna ja tantsisime Siljega terve öö. Väga vinge ja nii tore oli. Pilte leiab pildiblogist.

Pühapäeval sõitsime Salina Cruzi, et käia emadepäeva puhul koos restoranis söömas ning õhtuks oli meid Salina Cruzi kuninganna isiklikult oma kroonimispeole kutsunud. Seda oli tõsiselt imelik kirjutada praegu aga nii ta on - need suured mehhiko pidustused ei toimu kunagi niisama, ikka on kellegi kroonimine või printsesside esitlemine vms. Aga jah, sellel aastal on Salina Cruzi kuningannaks Salma hea sõbranna ning käisime tema kroonimispeol. Kõik oli väga suurelt ja uhkelt korraldatud. Kolm lava, kaks bändide ja keskmine kuninganna trooni joaks. Pidu toimus kesklinnas pargis ning kohal oli palju rahvast. Mitte ainult Salina elanikud ei olnud tulnud show'd vaatama, kohal oli inimesi ka ümberkaudsetest linnadest ning tants ja trall kestis terve öö. Meie olime vähe erilisemad külalised, ehk siis oli kuninganna meile kinni pannud istekohad täitsa lava ees suurel platvormil, kus istusid kõik linnapead ja muud tähtsad tegelased. Mina neid inimesi ei tunne, ehk siis ei pannud väga tähele, kes ja mis - meie Yoshiga lihtsalt tantsisime. Ja see pidu oli alles esimene suurest ürituste nimekirjast - sellele järgnevad mitmed suured peod terve nädal ning asi lõppeb Velaga. Sinna me kahjuks ei jõudnud, kuna kooli tõttu on raske sinna sõitmist ja õigel ajal tagasi tulemist plaanida.

Ülejäänud päevad käisin koolis ja tuuseldasin niisama ringi, üritades koduigatsust mõtetest ära saada. Ning siis tuli Yoshil paar päeva tagasi segane mõte. Alustan täiesti algusest.

Yoshi vanemad Jaapanist tulid talle sellel nädalal külla. See asi oli juba ammu teada ja planeeritud ning eile varahommikul jõudsid nad kõik kogu perega Ixtepeci. Yoshi ema, isa ning üheksateist aastane õde. Yoshil oli juba ammu kindel idee, et kui ta vanemad siia tulevad, veedavad nad paar päeva Ixtepecis ning sii viib ta nad Cancuni. See on Mehhiko kõige kuulsam rannaparadiis. Mäletan, et kui vahetusaastale mõeldes google'ist Mehhiko kohta pilte vaatasin, nägin palju pilte Cancunist ja olin lummatud. Nojah, loomulikult ei ole igapäevane elu siin selline rannaparadiis, seda ma teadsin aga mõtlesin, et see on koht, kuhu peab minema, kui juba siin olla. Ja kuna YFU reis sellel aastal oli väga kallis ning sisaldas selle raha eest vaid ühte päeva Cancunis, leidsin ma, et asjal ei ole mõtet. Ning nüüd kutsus Yoshi mind sinna endaga kaasa. Ütlesin talle esimese laksuga muidugi, et ta peast segane on aga siis hakkasime asjast rääkima ja mõtlema. Kuna aega oli vaid paar päeva, hakkasime kohe vaatama, mis teha saab. Mu pere oli mulle nii suureks abiks ja praeguseks, läbi suurte sekelduste ja sahmerdamiste, on meil Salmaga tänaseks õhtuks bussipiletid Tuxtlasse ja homseks varahommikuks lennupiletid Cancuni. VINGE!!!!! Me sõidame nädalaks ajaks sinna rannaparadiisi, mis on veel ilusam, kui Huatulco. Pole sõnu!

Passid, viisad ja piletid valmis, ADIOOOOS! Näeme nädala pärast! Võtan oma ilusa vihiku kaasa, et reisi ajal märkmeid teha ja üks korralik postitus kirjutada. Ja kaamera ka loomulikult.

Tsaukiii! Kallid! Eriti emmele ja issile - aitäh selle reisi eest!!
Kaisa :)

Salma 18

49 päeva ja 18 aastat

Ma ei ole ise ka nüüd päris täpselt aru saanud, mis see on aga miski torgib viimasel ajal mul hirmsasti südames. Selline nagu kurbusetunne kraabib sees pidevalt. Jah, on hetki, kus see naeru taha ära kaob ja korraks nagu olematu tundub aga kui nali läbi, on kõik jälle tagasi. Ma ei tea, mis see on. Kas see, et kojutulek jõuab aina lähemale või suur igatsus oma inimeste ja oma Eesti järgi või ma ei teagi. Tõesti, ei oska öelda aga millegipärast olen ma õnnetu. Tegelikult on kõik väga hästi.

Sellel nädalavahetusel sain sellise läbi halbade emotsioonide näha, kui väga Salma minust hoolib.
Pikk lugu lühidalt: ma tegin midagi rumalat ja Salma sai mu peale kurjaks. Tal oli selleks täielik õigus ja ma tõesti kahetsen siiani, et nii lollisti välja kukkus. Ja kui Yoshi mulle koju järgi tuli, et minna kohvi jooma, siis ütles Salma mulle tema ees, et ta tõesti on mu peale kuri aga samas ütles mulle Yoshi hiljem, et Salma oli talle vaikselt öelnud, et ta minu eest hoolitseks, sest eks ka Salma nägi, et ma tõesti kahetsesin ja olin hingepõhjani õnnetu.
Õnneks mul on siin omad kallid inimesed, kes mind tõesti väga armastavad: Yoshi vedas mu kodust välja kohvikusse, et ma niisama oma kurbusega ei istuks, Silje helistas pidevalt ja küsis, kuidas mul on ja andis nõu, mida teha ja Salma lihtsalt muretseb ja on koguaeg olemas.
Seega jah, pühapäev oli selline vähe pingelisem päev aga see läks kiirelt mööda, nüüd on kõik hästi ja oma vigadest olen õppinud.

Eile oli Salmal sünnipäev. Ma arvan, et tal oli üks imeilus ja eriline päev, rohkemgi, kui ta ootas. Ma tegin suuri pingutuse ja ärkasin 6.45, et kella poole kaheksas tema koolis olla. Ärganud, pesnud ja riidesse pannud, saima minu tänavanurgal kokku Silje ja Yoshiga, läksime ostsime lilled ja sõitsime taksoga Cobao Ixtepec'i.
Salma lasi esimese tunni tuimalt üle, ehk siis meie klassi üles pandud kaunistused tuli maha võtta ja järgmisesse klassi viia. Kui sellega valmis, läksime sööma, kuna Yoshi juba ammu rääkis, et tal kõht nii jube tühi on. Pealegi, Cobao Ixtepecis teeeb üks onu mehamaitsvaid burkse. Need on lihtsalt imehead! Ausalt, need ületavad ka kõik Kati burksid ja Räägid ja kõik slle. Ehk siis, kui meie Siljega oma esimese burgeriga poole peale olime jõudnud, oli Yoshil juba teine käsil. Ning loomulikult jooksis sellel hetkel meie juurde Marco, kes karjus: "Ya viene, ya viene, ya viene!"  - Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb!
Kargasime poole söömise pealt püsti ja jooksime, burksid suus tolknemas, klassi poole. Õnneks Salma parkis tükk aega oma autot ning siis jäi sõpradega juttu ajama - tal oli väga palju õnnitlejaid ka ümber tiirlemas pidevalt.
Ning kui ta klassi jõudis, oli ta pisarateni liigutatud - esiteks ei olnud ta isegi mõelnud, et mina seal olla võiksin, rääkimata nii varastest hommikutundidest. Tema tool oli kaetud pisikeste sildikestega, seal oli õnnesoove nii hispaania, inglise, eesti, norra kui jaapani keeles ning peale selle ka igasugu erinevaid meievahelisi nalju. Tahvlil oli suur plakat "Palju õnne sünnipäevaks" ja õhupallid ka. Kui ta keset klassi seisma jäin ja ma teda kallistama läksin, oli aru saada, et ta nägi hoolega vaeva, et seal mitte nutma hakata. Oh, mu väike kallis Salma!
Koju jõudes vedasin ta korraks oma tuppa, kus oli rahu ja vaikus - meile olid mingid onud külla tulnud ja nad on jube lärmakad ning räägivad meeletult palju. Kui ma lõpuks Salmaga korraks kahekesi sain olla, andsin talle üle oma kingituse ning see omakorda liigutas teda pisarateni. Ausaltöeldes mulle endale ka väga meeldis see, tuli hästi välja! Mul pildiblogis on sellest pilte ka aga joonistasin talle meie pildi ning raamisin ära. Peale selle kirjutasin ühe pikka ja armsa hispaania keelse kirja, mida ta hiljem üksi luges. Päeva lõpuks, kui me öösel ta ülejäänd kingid olime ära avanud, ütles ta, et kõik kingid on nii armsad aga talle läks see minu oma kõige rohkem hinge. Jess! Win!
Aga jah, pärastlõuna möödus peo jaoks ettevalmistusi tehes ning õhtul kella seitsme-kaheksa ajal oli maja rahvast täis. Nii vinge, kõik meie sõbrad olid kohal ja megalahe pidu oli. Koos vanemate ja tädide ning nõbude-sõpradega. Ei olnud mingi läbi 18 aastase pidu, vaid selline imearmas õhtusöök, kus sai meeletult nalja ja ma arvan, et Salma jäi tegelikult ka väga rahule.

Täna lähen käin Yoshi juurest läbi, et tema kaamerast kõik pildid-videod varastada - Salma palus, et ma tema sünnipäevast ka video teeksin. Sellega ilmselt tegelen täna.

Mul on vaid 49 päeva Mehhikot veel jäänud!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Kahekordselt filmi ja muid nalju-tegemisi

Aeg tiksub ja tiksub aina kiiremini - nüüd on ainult alla kahe kuu seda hullu seiklust veel nautida jäänud ja sellele mõtlemine ajab endiselt pea rohkem sassi, kui armumine.

Igaks juhuks loen alati oma eelmise postituse läbi, kui uut kirjutama hakkan - pea on otsas nii laiali ja ülekuumenenud, et kohe üldse ei mäleta, millised loood juba kirjas ning mis ununenud.


Klopsisin viimase aja tegemistest video kokku, siin on segamini igasugu erinevat materjali.

Elsa & Anna

Kes on näinud üliarmsat multikat Frozen, see teab ning kes ei ole - VAADAKE! Imeilus multikas, tõsiselt. Lugu kahest õest (üks blond, teine brünett) ja nendevahelistest suhetest. Põhineb Norra vanal legendil ja selle üle on Silje alati hirmus uhke - meenutab eestlast, kellele välismaalane Skype'i mainib ning see lööb meil ju alati silmad särama ja südamed põksuma - kodumaa värk ikkagi!
Ühesõnaga heledapäise ja rahulikuma iseloomuga õe nimi on Elsa ja temast noorem tumedamate juustega energiapomm on Anna.
Eelmine nädal käsime peale kaupluse sulgemist ema ja Salmaga Ixtaltepecis (minu linna nimi on Ixtepec - mitte segamini ajada! Ixtaltepec asub siit vaid 10 minuti autosõidu kaugusel) raspadosid söömas. Need on need jääjoogid, millest ma endiselt nii sõltuvuses kui vaimustuses olen. Raspadosid valmistas oma koduukse ees kolme pisikese tüdruku ema. Ta on oma äri sinna ilusti kahe väikese laua peale püsti pannud ning tundub, et edukalt, sest ka kõik mu sõbrad käivad alati just seal raspadosid söömas - need lihtsalt on palju maitsvamad, kui Ixtepeci omad. Tütred on senjooral vanuses umbes 4-5-7 ning nad olid minu nägemisest väga elevil. Istusin seal, oma kirssidega jääjooki luristades, ning kõik neli (kaasaarvatus ema) vahtisid mind üksisilmi (juhe jookseb kokku - kas selline sõna on üldse eesti keeles normaalne? - ei mõtle praegu välja aga saate aru küll) põdemata selle pärast, et niimoodi jõllitamine mulle ebamugavust kõiks tekitada. Aga ma ei lasknud ennast häirida - nad olid nii armsad kõik.
Pere pesamuna: "Emme! Vaata ta silmi!"
- "On ju ilusad eks," vastas ema ning selle peale teatas keskmine tüdruk, et tema kavatseb omale siniste silmadega mehe võtta. Ka minu blond pea oli nende jaoks väga eriline ning kui nad mu tuulest sasitud juukseid paitasid, kostus palju ahhetamist.
Minu jaoks oli olukord väga naljakas ja ei ema ega Salmagi suutnud naeru kinni hoida.
"Vaata, nad on ju nagu Elsa ja Anna! Üks heleda, teine tumeda peaga! Täpselt nagu Elsa ja Anna!" Selle järelduseni jõudis kõige vanem õdedest ning selle peale jooksis pisike õde tuppa oma Barbie'sid otsima, et mulle näidata, millise Barbie moodi ma olen - tal pidi täpselt minusugune Barbie olema. Kui ta paar minutit oli toas ringi kolistanud, kostus nuttu, sest ta ei suutnud oma nukke üles leida. Keskmine õde läks talle appi ja veidi aja pärast oli mul süles hunnik Barbie nukke - kõik suurte pehmete blondide kiharatega.
Auto poole kõndides ja lehvitades karjusid nad mulle üksteise võidu järgi "Adios guera!" (guera tähendab heledajuukselist tüdrukut)
Naljakas ja meeldejääv seik, mida kindlasti ka aastate pärast Mehhikole mõeldes meenutan.


Mehhiko ja Eesti erinevus

Avastasin veel ühe suure erinevuse mehhiko ja eesti kodu vahel. Sõprade külla kutsumine. Kaks asja mis on vastupidi - siin ei ole kunagi probleemi kellegi koju toomisega ja ööseks jäämisega, selleks ei ole vaja luba küsida aga pidudele või välja minemiseks tuleb luba ikka mitu tundi enne, kui mitte mitu päeva enne küsida. Ning ette tuleb laduda kõik detailid kellega, kus, kui kaua ja miks...
Siin on need kaks asja täiesti vastupidi ning peale üle üheksat kuud mehhiko elu olen siinsega harjunud ning täna vanematega Skype'ides tuli imelik olukord, kus tajusin, et olen muutunud. Nimelt rääkisime suvel kodus tomuvast üritusest ja ilma midagi mõtlemata küsisin kohe, et tahaksin selleks ajaks sõbra meie juurde vedada - koos oleks ju lõbusam. Sain veel sõnasabast kinni ja esitasin oma mõtte küsimusena aga tegelikult oli peas lause "ta tuleb selleks ajaks meie juurde paariks päevaks!"
Tundsin ise, kuidas olukord ei sarnanenud kuidagi meie normaalsele suhtlemisele varem ja et midagi oli muutunud. Ma ei tea kas suutsin oma mõtted korralikult edasi anda ja ära selgitada aga loodan, et mõistate enam-vähem, millest kirjutasin. Loomulikult olid vanemad nõus ja mingit probleemi ei ole aga lihtsalt mul endal jäi selline naljakas ja kripeldav tunne sisse.


Nädalavahetusest ja viimase aja tegemistest

Reedel toimus Fabrcio sünnipäevapidu, mille pidas ta samas kohas, kus mina - Guachachis. Tore oli ja nagu ikka sain jälle uusi sõpru. Ikka veel on inimesi, kes on mulle siin võõrad või lihtsalt niisama tere-headaega-tuttavad ning kellega tutvumisel avastan, et nad on väga lahedad isikud. Ja nii aina uuesti ja uuesti pean tunnistama, et eelarvamused inimeste kohta tuleks võimaluse korral maha matta! See on raske, sest loomulikult kujuneb mingil moel kohe eelarvamusi aga tegelikult enamasti on need vastupidised reaalsusele. Sain megahästi läbi alati meie seltskonnas oleva sõbraga, kes on mulle alati selline ülbem ja upsakas tundunud. Vale puha - nüüd on meil mõlemal kahju, et varem üksteist ei tundnud, sest nende paari peotunni jooksul sai nii palju naerda, et enamus aega olin kõht kõveras ja kõõksusin nagu imelik.

Laupäeva pärastlõunal sõitsime suure seltskonnaga Salina Cruzi, et nädalavahetus seal veeta. Käisime kinos, rannas, pargis, autoga mööda Salinat ringi sõitmas, Salina Cruzi nõbudel külas ja veetsime aega kas niisama õues või kodus lebotades. Megalahe nädalavahetus ja lõpuks sain Carlost ka näha - terve pühapäevase päeva olin kõht kõveras, sest lihtsalt nii palju naerda sai. Kõhulihased jälle mõneks ajaks treenitud. See inimene on ebareealne lihtsalt, kõik mis ta ütleb, mõtleb või teeb...pidin ära lämbuma naeru kätte. Ja ma ei olnud ainuke, kes irnumise vahel hingata üritades imelike kääksuvaid hääli tegi... SUPER DIVERTIDO!
Yoshi uues GoPro katsetasime ka kohe ära. Väike ülevaade nädalavahetusest:

Ja loomulikult oluline teade veel ka siia lõppu! Aitäh vanaema Maiele kirja eest! Mul oli terve tee Salina Cruzi sõites tegemist, et kõik pildid, kaardid ja kirjad läbi lugeda ja uurida. Nii armas, aitäh! Minu pere saadab samuti suured kuumad kallistused ja Salma lubab sulle, et ühel päeval kohtume kõik Eestis!
Garacias, te quiero mucho!

PS! Pildiblogis palju uut kraami!

Kalli-kalli ja päikest
Kaisa :)

Tülid ja leppimised

Sellel nädalavahetusel elasin üle esimese korraliku õdedevahelise tüli. Jah, lugesite õigesti, nii uskumatu kui see ka ei ole. Pühapäeval võtsin end seale kaht päeva vaikimist ja nukrutsemist kokku ja läksin rääkisin Salmaga asjad selgeks. Ega me kumbki ei teadnud ju täpselt, kuidas olukorraga toimida, sest ei Salmal kui mul ju ei ole kunagi õde olnud. Imelik oli. Ja kurb. Asi algas Salma halvast tujust reedeõhtul ja üldiselt on see nii pikk ja mõttetu lugu, et ei taja seda siia kirja pannagi. Ta tunnistas lõpuks, kui pühapäeval temaga rääkima läksin, et tal tõesti oli üks halb päev ja et ta öpingutas asjadega üle. Pluss rääkisime mõlemad ära, mis juba mõni aeg natuke kripeldanud on aga kunagi ei ole nagu head hetke või julgust sellest rääkida. Ehk siis saime kõik välja puistatud, täitsa julgelt kohe. Nii hea oli ja on - nüüd teame mõlemad, millised asjad teiselt pinda käivad ja olemine on veel vabam ja toredam, kui varem.
Nüüd oleme ikka tüesti kohe päris õed - tülid käivad ju asja juurde. Peale seda jama, kui jälle kallistasime ja ära leppisime, seletasin Salmale, et mul vanaema alati ütleb, et ega see ei ole õige asi ikka, kui üldse mingeid tülisid ei ole!
Aga nüüd nädalavahetusel, kui olemine niru, oli koduigatsus kohe nagu naksti platis tagasi jälle. Ja teravamalt, kui varem. Sai isegi pisardatud laupäeva õhtul, kui emmega rääkisin. Ma tean, et kõik räägivad mulle, et mis sa põed, ainult lõpusirge jäänud veel ning et ma naudiksin viimaseid kuid. Uskuge mind - naudingi! Aga ega see ei tähenda, et raskeid hetki ei ole. See kõik tundub kõrvaltvaatajana palju lihtsam ja loogilisem - kui mina eelmistel aastatel blogisid lugesin, mõtlesin ka, et no misasja te seal vingute, nii vähe jäänud, peaksite hoopis viimast võtma oma ajast. Aga reaalsus on natuke teine. Emotsioonid ja tunded, mis on kõik peas sassis.

SAIN VANAEMA SÜNNIPÄEVA KINGI KÄTTE!!!! Aitäh, nii armas! Ma nüüd just istun siin ökoloogia tunnis ja ootan, et õpetaja lõpetaks, et saaksin juba viimased 15 minutit akna ääres külkuva Denisega rääkima minna. Tahan talle öelda, et tänu mu vanaema kingile hakkan itaalia keelt õppima!

*** Nüüd on sellest kirjutisest päev mööda läinud ja Denise reaktsioonid tahaksin ka ära märkida. Ta oli VÄGA vaimustunud :D Mõtlesime suure hooga, et nii hakkamegi õppima - tema eesti keelt ja mina itaalia keelt. Megavinge!

Vot aga jah, praegu on elu jälle ilus ja tore, pole häda midagi, ainult palavus aga sellega oskan juba paremini toime tulla nüüd - vesi, vesi ja veelkord vesi. Pluss üks Gatorade päevas, see aitab peavalu vastu.

Kalli-kalli ja ilusat kevadet!
Kaisa :)

Rapidos y furiosos. Con un chingo de calor!

Täna oli üks mõnus ja pikk kolmapäevahommik. Selline tavaline ja rutiinne argipäev. Ärkasin peale oma kolmandat alarmi ning selleks ajaks oli kell juba poole üheksa peale tiksunud. Kiire pesu, riidesse ja valmis. Oma üllatuseks leidsin köögist Salma, kes meile mõlemale hommikusööki valmistas - ka tema ei olnud kella seitsmeks kooli jõudnud. Sõime traditsioonilist mehhiko toitu nimega tamales. Nendest kirjutasin selles postituses, kus Yfuga Mexicos käisin, seal oli Feria Tamales (üritus). Panin postitusse kena pika selgitava artikli mis räägib siinsetest toitudest. Ühesõnaga, riis+kana+roheline salsa=tamal.

Me oleme nüüd alates sellest nädalast õhtuti teleka ees trenni teinud. tantsisime kõik koos (ema ja isa ka) zumbat. Ja meie Salmaga teeme peale tantsimise muud trenni ka. Nii tore - ei pea isegi kodust välja minema, aitäh youtube!

Ei saa üle ega ümber sellest teemast. SIIN ON KURADI PALAV! Vahel ajab ahastusse täiesti, kui üritan pealelõunal magada aga ei saa, sest nii kuum on. Täna oli üle kahe nädala esimene kord, kui kraadiklaas näitab alla 30-ne. (kirjutasin postituse hommikul...praegu on lõuna ning kraadid jälle laes). Kui kooli sõitsin, nägin suurel Ixtepeci tablool numbrit 28. See on midagi uut ja ebatavalist neil päevil. Tõesti, hingata on vähe kergem, kuigi see niiskus, mis peale öist vihma (tõsijutt, siin sadas!) õhus on, ei aita kaasa.
Eile oli mõnus 44 kraadi päikesega lagipähe. Saatsin emmele pilte ka, kuidas ma lihtsalt higistasin siin põrandal istudes - selle peale arvas ta, et tulin just pesust või midagi... Mul Eestis saunas ka ei tilgu nina otsast nii palju, kui siin peale trenni. Jube.

Naljalugu ka - ega Kaisa elu ilma nendeta ei ole!

Yoshi on nüüd jälle mu nõbu Fernandaga koos. Mul muidu ei ole midagi selle vastu ainult, et see suhe näeb välja nii, et tšikk ütleb, mida ta tahab ja kutt aina jookseb ja teeb kõik, mis ta printsess soovib. Minu jaoks on see imelik ja kuna Yoshi on mu väga hea sõber ja megalahe inimene, siis leian, et ta ei peaks ennast niimoodi jooksutada laskma. Aga noh, mis sa ära teed - arrrmastus,arrmastus...
Ja loomulikult on nüüd mängus armukadeduse teema, kuna mina ja Yoshi oleme siin märkamatult parimateks sõpradeks saanud - pidevalt ninapidi koos ja see on kuidagi täiesti igapäevane ning enam ei pea isegi kokku leppima, et õhtul kokku saame ja midagi teeme - see nagu mingi rutiin juba. Ja noh, loomulikult ei ole selline asi mu nõbule meeltmööda.
Ja eile juhtus sellega seoses üks naljakas olukord. Yoshi ütles mulle Whatsappis, et läheb teeb lõunauinaku ja hiljem saame kokku ja mõtleme, mis teeme. Ka mina tahtsin natuke magada, ehk siis keerasin end oma saja kraadises toas voodisse. Aga isegi puhur ei aidanud ja ma ei suutnud selle kuumusega kuidagi olla, rääkimata magamisest. Lõpuks läks olemine nii halvaks, et nutt tahtis peale tulla.
Siis otsustasin, et mis seal ikka - lähen Yoshi juurde magama, teadsin, et ta põõnab mõnuga oma konditsioneeriga toas. Nii tegingi ja paari minutiga olin Goto juures ning ta isa lasi mu rõõmuga sisse - ta vanemad on alati hästi armsad ja neil on iga kord nii hea meel, kui Yoshile külla lähen.
Kui ma tuppa astusin, oli kutt risti keset voodit, kardinad ees ja jahe õhk paiskas ust avades näkku. Ma ei lasknud end magaval jaapanlasel segada sättisin end mugavalt voodi teise otsa ning nautisin jahedust, vaikust ja wifit. Enne kui see vend üles ärkas, sain ma seal umbes tunnikese segamatult lebotada. Ärgates ainult imestas kuidas ma sisse sain ja saime selle peale mõlemad hea kõhutäie naerda - teadsin, et ta ei pane pahaks, kui sedasi sisse sajan.
Aga nali algas siis, kui Fer Yoshile helistas ja teatas, et ootab poissi värava taga. Võis see alles vaatepilt olla - mina seal lebotamas, Yoshi bokserite väel hämaras toas riidehunnikust pükse ja särki otsimas. Täis mehhiko seebikas ju! Fer tegi mind nähes küll rõõmsa näo aga eks ta tegelikult natuke vihastas ka ma kardan. Kukkus lollilt välja aga nojah, tegelikult ei olnud tõesti asjad nii nagu tundusid, lihtsalt üks übernaljakas olukord. Ning kui õhtul sellest emale ja Salmale rääkisin, siis need kaks naersid lolliks :D

Täna sain lõpuuuuks üle nii pika aja Denisega rääkida. Nagu vanasti, siis kui iga päev peale kooli sai tükk aega vadistatud. Mõlemad tunnistasime, et imelik oli ikka küll nii tükk aega ilma üksteist nägemata olla.

Ega vist seda ka ei ole maininud, et eelmine nädal käisin Siljega kinos Kiireid ja vihaseid vaatamas - vingeeeeeeee!!! PS hispaania keeles :D

Ja mul üks suur palve ka! Palun kirjutage, millest ma veel võiksin kirjutada! Julgelt palun palun palun, sest mul tõesti aju täitsa kapsas selle kuumusega! Igale poole võib kirjutada: facebooki meili, siia kommentaaridesse - kuhu mugavam on! Aidake mind ja andke ideid, ma teglikult hea meelega kirjutan, lihtsalt ideid on vähe ja sellepärast jäävadki postitused aina harvemaks ja harvemaks.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Huatulco

*Esmaspäeva hommik 06.04

Väsinud ja kõrbenud nagu grillkana aga õnnelik ja rahul - täna hommikul jõudsime tagasi Ixtepeci. Käisime perega Huatulcos puhkusereisil. Huatulco on siinne Pärnu, Saare- või Hiiumaa. Ehk siis selline tüüpiline kohalike puhkusepaik, kuhu perega vaheajal reisitakse. Kuigi siin on asja üldistades koguaeg suvi, siis praegu jõudis kätte südasuvi koos oma meeletu palavusega. Ja kuna meil on hetkel vaheaeg ning puhkusenädalateks tuli koju vend Zabdi Mexico'st, siis see reis oli ammu oodatud ja plaanitud.

Neljapäeva õhtul sõitsime kõigi oma kodinatega Salina Cruzi. Meiega tuli kaasa ka tädi Mirjam koos oma kahe poja (nõbud Sami ja Hugo) ja tütrega (Ximena). Õhtul lõpuks peale suuri sekeldusi (siiani ajab mind vahepeal närvi see, kui ebaoluline on mehhiklaste jaoks aeg) jõudsime lõpuks Salina'sse ja mina vajusin kohe rampväsinuna voodisse - palavus väsitab kohutavalt, selleks ei pea päeval absoluutselt mitte midagi tegema, et õhtuks laip olla.

Hommikune äratus oli varajane, kuid siiski tunnike hiljem, kui plaanitud. Kiire sööma ja tegimegi oma reisiga algust. Tee Huatulcosse viib läbi mägiste kaljuteede ja suurema osa ajast magasime me Salmaga maha. Ärkasime, kui parasjagu Huatulco sildi alt läbi sõitsime.

See on selline paradiisimaa. Kokku ükolmekümne erinva rannaga linnake, kus on tegevust ja kohti iga erineva maitsega inimesele.


*Oma suure peavaluga (ilmselt palavusest, olen täna päev läbi voodis olnud, lihtsalt ei suuda püstigi vedada ennast) ei mul erilist kirjutamise inspiratsiooni aga ma arvan, et minu videost näete, milline reis oli ning et see tõesti on üks imeline paik.

Ahh ja videoga see jama et mässasin ja mässsin terve nla ja üles seda panna ei saanud, nüüd eile Eerik laenas mulle oma kontot ja üleval ta nüüd lõpuks on - aitäh venna!

Kalli-kalli!

Kaisa :)

Igatsuse-nuga

Seekord siis emotsioonidest, mis on mul viimastel päevadel üle pea kasvanud ja enam ei suuda ma neid kontrolli all hoida. Ma ei saa ise ka aru mis, aga istusin jälle öösel üleval, pea mõtteid täis ja üritasin mõista, miks ma tunnen sellist segadust ja kurvameelsust.
Nagu empsile just rääkisin - jah, igatsen loomulikult endiselt kodu, see ei kao kunagi kuskile aga ma olen siin tõeliselt õnnelik ehk siis see igatsus on täiesti talutav ja mitte midagi halba ega kurba. Samas minu jaoks on nii, et kui mõni asi mind väga pudutab, enamasti juhtub seda laulude või kodustelt saadud sõnumitega, siis torkab see valus ja terav igatsus mul südamest läbi nagu väike nuga. Seda on nii imelik kirjeldada aga nii ma tunnen. See võib olla täiesti suvaline hetk, kus mul mõtted 100% mehhikos on aga kui see juhtub, siis see nagu tõmbaks jalust. Varem suutsin seda vabalt kontrollida - paar hetke olin nagu panniga näkku saanud aga see läks kohe üle. Aga praegu on igatsuse-nuga mind juba kolm päeva seest kraapinud ja ei oska seda enam blokeerida.

Asi algas Huatulcos. Mul parasjagu ei olnud mingeid mõtteid Eestiga seoses, kuna olime perega puhkusel. Huatulcos. See 31 rannaga puhkuseparadiis palmide all. Ma arvan, et usute mind, kui ütlen, et mu mõtted ausõna olid vaid siin ja said koos minuga rannas päevitada. Kolmandal päeval läksime peale rannas käimist jäätist ostma. Ja seal juhtus kõik paari sekundi jooksul. Enne meid seisid jäätise järjekorras üks Ameerika perekond - isa, ema koos poegade ja tütrega. Juba kaugelt nägin, et seal suure menüü sildi juures küünitab üks armas pisike heledapäine poiss üle leti, et näha, kuidas nad jäätiseid valmistavad. Kui lähemale jõudsime ja ema maitsete ja hindade kohta küsis, keeras poiss ümber ja johhaidii. Ma pidin sealsamas kohapeal pikali kukkuma. See oli täielik Eeriku teisik, ainult et tal olid pruunid silmad. Selline peenike ja pikk poiss, koos Eeriku soengu ja kõnnakuga. Ma arvan, et ta kohkus natuke ära, sest ma ei suutnud tema jõllitamist lõpetada. Sellel hetkel käis küll see igatsuse-nuga hea laksuga mul kehast läbi. Pisarad tulid silma ja üritasin keskenduda, kuna ei tahtnud seal suure rahvamassi hulgas pillima hakata. See oli karm ja ma siiamaani elan veel selle šoki meeleolus, kuigi möödunud on juba kolm päeva.
Peale selle sain ma tagasi Ixtepeci jõudes kätte oma sünnipäevapaki tädi Kristilt. See raamat on väga mõnus lugemine, mõtlesin, et lehitsen korra aga jäin täitsa lugema kohe. Paneb mõtlema. Ning kuna see rääkis vanemate armastusest ja ilusast lapsepõlvest, hakks mul jälle sees kraapima ja pidin lugemisega pausi tegema. Suur äitah Kristi, tõsiselt armas üllatus! Mina ka ei jõua ära oodata, et millal sind jälle näen - mu ainus ja kõige kallim tädi, täht minu tähesüsteemis!
Ja eile jäin kuidagi eesti muusikat kuulama. Olime Salmaga peale õhtusööki minu toas ja lebotasime. Salma toksis oma whatsappis ja mina üritasin oma Huatulco blogi kirjutada. Üldse ei edenenud ja mu muusikalistist hakkasid järjest eestikeelsed laulud tulema. Salmale kusjuures meeldib eesti muusika - õe eriline lemmik on Stig Rästa... me tõesti sobime õdedeks, eksole?
Igatahes, mu playlist jõudis Dagö ja Tätteni ning ootamatult kukkusid silmadest pisarad teki peale ja ma ei suutnud seda lõpetada. Ehmatasin ja panin ruttu teised laulud. Salma ehmus samuti ära aga siis ma rääkisin talle, mis mul on - ta oli väga mõistev ja toetav, ütles ainult, et ma ei tohi nutta, sest muidu panen tema ka nutma. See on selline asi, mida vahetusõpilased üldiselt väga hostperele ju tunnistada ei taha - see, et sa kodu igatsed - sest siis võib tulla olukord, kui pere arvab, et õpilane ei tunne end nende juures elades hästi ja see võib suurte möödarääkimisteni viia. Aga meil Salmaga on selline suhe, et ma ei karda talle enam millestki rääkida. Ma tean, et ta teab, kui väga ma oma siinset pere armastan aga lihtsalt kodu on ju kodu ning see on loogiline.

Ja mina veel mõtlesin, et kui Ixtepeci kolides oma koduigatsusest täiesti üle sain, siis vahetusaasta lõpus ei tule mul kindlalt sellega mingeid probleeme, sest siis on elu veel parem, kui enne. Aga no vot siis. Imelik küll tegelikult, mul endalgi on raske mõista - siinne elu on ju imeline ja ma olen tõesti väga õnnelik. Ja kusjuures see igatsus on veel nii imelik, et kuigi kui see mind seest sööb ja nutma ajab, siis samas ma ei saa öelda et ma nüüd nii jubedalt Eestisse tagasi kipuks. Ei tea, äi möista!

Mu telefon ütleb, et jäänud on veel 78 päeva Mehhikos. Ja alles oli see number midagi kahesaja neljakümnega...

Nukrameelne postitus aga ärge muretsege, tegelikult on mul kõik hästi, need vahetusaasta-läheneb-lõpule segased emotsioonid möllavad lihtsalt.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Lagunas

Mul rohkem pole aega kirjutada, sest praegu on reede hommik ja me hakkame kõik suure perega Huatulco'sse sõitma! Nii mega! Luban võimaluse korral seal pildiblogi täiendada ja järgmisel nädalal kirjutan reisist pikemalt.

Aga vahepeal jõudsin ka Lagunases Memol külas käia, sellest tegin pisikese video. 

Kalli-kalli

Kaisa :)