Y Así Fue

OLEN JUBA KOLM KUUD MEHHIKOS OLNUD! Nii haige on mõelda seda! Ja nüüd vist hakkab juba see aeg tulema, kui mõtleme, et kohe kohe ongi jõulud ja varsti on pool aega läbi!? Kuidas see nüüd nii kiiresti läheb? Ma ei mõista, üldse ei mõista!

Üleeile (esmaspäeval) käisin õhtul Mettaga pargis. Seal oli ka teine saksa tüdruk Charlotte ja mul oli nii igav, sest nad muudkui vatrasid seal saksa keeles ning ma ei saanud midagi aru. üritasime ülejäänud rahvaga panna neid inglise või hispaania keeles rääkima aga alati oli peale paari lauset kõik jälle endiselt saksa keeles. Kaalusin juba kojuminekut aga siis nägin pargist mööda jalutavat Yoshihiro’t (vahetusõpilane Jaapanist), püüdsin ta kinni ja jäime jutustama. Aeg läks kuidagi jube kiiresti ja juttu meil jätkus. Vahepeal käisime ostsime jäätist – mulle tundub, et mitte ainult mehhiko kutid ei kanna tüdrukuid kätel vaid üleüldse välismaa mehed – loomulikult ei maksnud ma oma külmutatud ananassimaiuse eest ise ning hiljem saatis ta mu koduukse juurde ära, kindluse mõttes. Ja veel poiste viisakusest – alati kui juhtun mõne sõbraga koolist koju tulema, makstakse minu bussipilet ka, sest see on lihtsalt normaalne ja viisakas. Seega jah, Eesti kutid, võtke õppust!

Eile hommikul sain sõnumi, et Metta on haige ega tule kooli. Mõtlesin, et nüüd tuleb üks igav ja jube üksildane päev ja läksin kooli väga vastumeelselt. Endale üllatuseks oli mul eile väga tore koolipäev. Avastasin, et mul on nii palju lahedaid inimesi, kellega koolis tšillida – nii klassis kui väljaspool. Ja üleüldse möödus päev kiiresti ja ilma mingite draamadeta, väga rahulikult. Siis mõistsin, et võiksin siin ainult koos mehhiklastega palju õnnelikum olla, sest nii õpin palju rohkem keelt. Metta tahab alati lihtsalt minuga kahekesi olla ja nii oleme pidevalt teistest eraldatud ning räägime loomulikult inglise keeles. Mina tahan aga igasuguste erinevate inimestega juttu rääkida ja seda võimalikult palju hispaania keeles, kuna mul on niiiii suur tahtmine juba perfektselt rääkida osata!

Eile oli nii lõbus ja ma tõesti üllatusin jällegi, kui palju ma aru saan ja räägin – vatrasin päev otsa igasuguste inimestega. Hiljem käisime kiirelt piljardis nagu vanasti (okei, paar nädalat tagasi, enne kui siin suhted hapuks läksid) ja nägime ka seal vanu tuttavaid. Ka Fernando oli bussiga koju minemas, kui Rene’ga bussijaama jõudsime, seega saatis ta mu täitsa koju ära – kõik on täiesti hästi.

Turult läbi kõndides nägin Silje ema, kes mind hüüdis ja viipas, et näidata, kus Silje ise on. Seal ta seisis, minu majast üle tee oleva internetiputka kõrval, telefon näpus. Ma polnud Siljet varem koolivormiga näinud, kuidagi nii imelik oli. Aga käisime korraks minu juures, et kõik rääkimata jutud ära rääkida.

Seni oli suur saladus olnud, et Siljel oma uue hostvennaga teema oli aga eile küsis Fernando minult, et kas see tõsi on. Ja tegelikult ei tohiks inimesed sellest midagi teada, kõige vähem Fer, kes üldse kuidagi asjasse ei puutu. Kui Silje seda kuulis…no see nägu lihtsalt…kirjeldamatu. Mina aga irnusin nii, et raske oli rääkida: „I told you! We are in Ixtepec – everybody will know, it is just a matter of time!“ Ahh, mis seal ikka põdeda. Mu meelest siin kõik saladused ongi nagu teistele jagamiseks mõeldud. Avalikud saladused.

Õhtul tegime kiire pargituuri, kauaks ma ei jäänud, sest olin nii väsinud. Koju tulles vaatasime veel Salmaga Transformereid ja Step Up’i aga ma olin omadega nii õhtal (ainult issi ja emme teavad väljendit, mida ma tegelikult mõtlen aga ei hakka parem siia kirjutama), et ei jaksanud ning läksin magama.

Ja täna…oehh… Täna oli minu jaoks jällegi liiga palju draamat. See on pikk lugu aga lühidalt öeldes on Metta viimasel ajal muutunud. Ma ei tea, mis temaga on aga ta ei suuda oma viha enam kontrollida. Okei, ma saan aru, et ta oli Fernando peale kuri, kuna see minuga halvasti käitus aga ma arvan, et aitab juba. Sellest jamast on kohe pea 2 nädalat möödas juba ja tema suhtumine ei ole muutunud. See igapäevane mossitamine ja tujutsemine hakkab mulle närvidele käima. Alguses nägin asja nii, et minu hea sõbranna on lihtsalt ülikaitsev minu suhtes aga nüüd ei suuda ma enam seda kannatada – kõik need halvasti ütlemised ja seljataga rääkimised jne. Ma leian, et see on minu probleem ja tema ei puutu sellesse, kuigi ta vist tahab. Ma ei saa rääkida Fernandoga, kui Metta ka minuga on, sest ta läheb lihtsalt lolliks ja käitub nagu mingi kümne aastane draamatibi ning hiljem teeb nagu oleks minu peale solvunud. Mina olen juba kergelt vihane ja noh, Ferchol on sellest ikka korralik kopp ees.

Igatahes nüüd, täna hakkas Metta minuga pahandama, kuna mina tahan olla rohkem koos mehhiklastega, et keelt harjutada. Tahtsin, et läheksime klassikaaslastega ühte lauda istuma, tema tahtis eraldi minna. Lõpuks hakkas ta klassis minu peale häält tõstma, kui ütlesin, et ma ei taha praegu klassi vahetada, vaid hiljem, kui asjad on maha rahunenud ja saan minna sinna klassi kuhu tahan. Ma ei ole absoluutselt selle vastu, kui tema klassi vahetaks, mina ise lihtsalt tahan natuke aega võtta praegu. Aga tema ei saa sellest aru ning on pahane, kuna ma ei saavat aru, et mina pean ka klassi vahetama, kuna see klass on halb. Ja vaidlus lõppes sellega, et ta otsustas klassi vahetada. Kohe. Nii et ma ei ole temaga täna rohkem rääkinud, kui ta direktsiooni läks ja enam tagasi ei tulnud. Sellest hoolimata oli mul lõbus päev, palju sõpru ja ainult hispaania keel! Ei ole minu ellu rohkem seda halba draamat vaja, selline asi mulle ei istu – lapsik ja mõttetu.

Praegu ei hakka postituse enam pikemaks venitama aga varsti kirjutan veel siinsetest suhetest, mis on ikka nii naljakas ja meie jaoks imelik teema. Siinne elu ongi üles ehitatud suheltele. Iga päev, iga kell, igal pool. Suhted. Kes kellega, kus ja millal oli. Ma ei kujuta ette, kas teil oleks seda väga igav lugeda või mitte aga kavatsen endast parima anda ja proovi teha

Aa, ja see ka veel, et mu muusikamaitse on siin kannapöörde teinud! Muidugi mulle endiselt meeldib see muusika, mis ennegi aga minu playlistidesse on tunginud palju mehhiko muusikat. Jätan teile siia kaks näidet. Oskan selle laulu refrääni kaasa laulda ja siin on see praegu täiega kohalik hitt - kõik teavad seda laulu. Ise ka ei usu, et ma päris tõsiselt kuulangi sellist muusikat, kõnnin tänaval ja ümisen kaasa :D

https://www.youtube.com/watch?v=We_G8RdJ0Qs

Ja see laul on üks meie lemmikutest Salmaga, iga kord, kui muusikat kuulame PEAB see laul ka läbi käima ja siis me lihtsalt laulame täiest kõrist kaasa (ja ema vaatab meid nagu segaseid, sest talle üldse ei meeldi selline muusika)

https://www.youtube.com/watch?v=8iPcqtHoR3U

Miaa mia miaaaaa

Hasta luego!

Kaisa :)

Nalja ja muud elu ka

Nüüd tuleb selline igasugustest täiesti mitteseonduvatest teemadest postitus, kuna olen seda mitmeid kordi alustanud ning poole pealt asja katki jätnud.

Kui nüüd rääkida sellest tundkikust kaaluteemast, siis jube-jube aga mehhiko toit ei ole sobiv ilusa figuuri hoidmiseks. Ma ei ole kaalu peale astunud, seega numbreid ei tea ja ei tahagi teada aga olen siin mitmeid kilosid selle kolme kuuga endale külge söönud, see on kindel mats. Ei ole niisama vingumine praegu nagu tüdrukutel ikka kombeks on, et paremaid komplimente saada vaid päris tõsiselt. Ma ei ütle et ma mingi räme paks oleksin aga tunnen, et ei ole enam see Kaisa, kes ära minnes olin. Ja et te mind ikka kindlalt usuksite: mul on teksade jalga saamisega raskusi. Tegelikult ka, raske on jalga venitada oma kodust kaasa taritud teksaseid.  Isegi klassivennad ütlevad, et olen algusega võrreldes palju paksemaks läinud. Mehhiklased…need ütlevad kõik otse välja, mis näevad. „Kuule, sul on punn otsaees“ – ära sa märgi, ma tean ise väga hästi, et mul otsaees punn on…

Aga noh, mis seal ikka, oma söömist siin ei hakka ma kindlasti piirama, muidugi seda rämpstoiduosa üritan, iseasi, mis sellest välja tuleb. Pigem tuleb hakata ennast rohkem liigutama ja leida aeg ja viis trenni tegemiseks.  Nüüd õnneks selle haige olemise nädalaga läksin jälle vähe peenikesemaks tagasi, sest söögiisu polnud päris mitu päeva ja mu kõht streikis kõikide toitude peale.

Minu hispaania keelega saab nalja ka, sellest ei ole ma veel siia kirjutanud. Tahan kiiresti-kiiresti keele võimalikult ära õppida, seega räägin igal võimalusel, et rohkem harjutada.  Ja tegijal ju ikka juhtub. Näiteks saan tuua paar head viimase aja apsu.

Läksime ükskord Salina Cruzi’s olles jälle tacosid sööma koos venna Carlose, õe Salma ja tädipoegade Sami ja Hugoga.Sõitsime mööda politseipatrullist ning kuna Salma poiss on politseinik, hakkas Sami lollitama ja sireenide häält tegema. Carlos ei tea Salma kutist midagi, seega ta ei jaganud ära, mis teema on. Salma muidugi seletas talle lahkelt, et Kaisale meeldivad kuumad politseinikud, eriti Ixtepeci omad. Kõik hakkasid irnuma ja Carlos oli väga üllatunud ning hakkas muidugi kohe mõnitama. Ma tahtsin selle peale hüüda, et see on nüüd küll vale jutt (vale hispaania keeles on mentira) aga kiirustades ajasin sõnad sassi ja karjusin hoopis „Nooo! Es mierda!“ (mierda-surm). Kõik irnusid nii, et pisarad väljas, kui „no, no, no es mentira, si? Mentiraaaa!!!“ ennast parandada üritasin. Aga liiga hilja – nüüd on see meie pere ametlik nali.

Ja teine asi, millega Sami mind alati norib on „es bien“. Alati, kui tahan öelda, et jah, kõik on hästi või sobib, ütleb „si, es bien“ aga tegelikult peab ütlema „esta bien“. See viga jäi mulle külge Juchitanis elades, sest mu perekond ei parandanud mind, kui midagi valesti ütlesin, seega ma ei õppinud keelt väga palju. Minu arvates mõtetu apsakas aga küll kõigile alles teeb nalja. Iga kord, kui Samuel mind näeb, saan tervituse: „Hola, Kaisita! Es bien?“ -.-

Kui Salmaga ükspäev kodus haigust ravisime, surfasin youtube’s ringi. Alustasin eesti muusikast ja lõpetasin filmiga „Klass“. Kuna youtube’s on see koos hispaaniakeelsete subtiitritega, jäi Salma ka vaatama. Seletasin talle, mis hiljuti Eestis juhtus. Salma oli filmist nii kaasahaaratud, et ei lasknud mul rõvedaid kohti edasi keridagi. Aga jah, rääkisin, et ega see nüüd tavaline eesti koolielu ei ole, selle peale ohkas õde kergendatult. Kujutasin juba ette, mida ta sellest filmist inspireerituna mu elust ette võis kujutada, seega näitasin talle pärast pilte nii Nissi kui Nõmme koolielust. Kohe palju parem ja ilusam.

Veel üks asi, millega üritan siin harjuda. Mehhikos on täiesti normaalne ja loogiline, et kõik on oma eks-poiste ja eks-tüdrukutega peale lahkuminekut sõbrad edasi. Noh, siis muidugi mitte, kui midagi väga hullu juhtunud on aga üldiselt jah. Minu jaoks oli äärmiselt imelik, kui sõbrad seletasid, et see on kõik täiesti normaalne ning Kevin viipas samal ajal meist mööduvale eks-tüdrukule ja nad kallistasid ja ajasid juttu nagu vanad head sõbrad. Tegelikult ülilahe, et inimesed nii rahulikult kõike võtavad, ma arvasin just, et siin ikka rohkem draamat ja viha aga ei. Ja ma nüüd ei tea, peaks siin elades ikka kohalikke kombeid austama aga noh..minu jaoks on see ikka jube veider. Kuidas saab olla suhtes, siis lahku minna ja käituda nagu parimad sõbrad?- koos kõige kalllistamise ja väljas käimisega… Iseenesest muidugi arusaadav. Kuna siin kõik üksteist tunnevad ning enamus sõpru on kunagi koos olnud vms, siis oleks päris raske elada, kui kõik viha peaksid ja läbi ei saaks. Ma veel natuke võtan aega kogumiseks aga ju siis oleme sõbralikud.

Muidu on elu täitsa lill jälle. Eks vahepeal ikka asju juhtub ja tuju käib kuskil madalal ära aga see täiesti normaalne. Ma olen siin õppinud, kuidas ennast positiivsele rajale tagasi saada - kasulik terveks eluks. Nagu Denis eelmine teisipäev küsis:

"Kaisa, kurat küll, sa oled juba teist päeva ülikurb, no kaua võib!"

"Tegelikult see algas juba reedel, seega viis päeva..."

"MIDAAA???!!! Sa oled VIIS päeva tervest nädalast õnnetu olnud? Mida sa mõtled oma peaga, kallikene?"

Ega tuju ei anna väga sundida, kui kurb siis kurb aga selle vastu aitavad inimesed. Kui olla heade inimestega ja teha midagi lõbusat, mis mõtted mujale viib, on kohe palju kergem. Sellepärast ma nii armastan oma õde ja sõpru, nad teavad alati, kuidas mind rõõmsana hoida.

Vahepeal mõtlen, et küll tuleb alles masendav hetk see Eestis olles aru saamine, et kõik tähelepanu on kadunud. Siin elan nagu printsess, keda kõik teavad ja keda pilgud tänaval saadavad aga Eestis sellist asja ei ole. Siljega just eile rääkisime, et alguses oli kogu see suur hulk tähelepanu nii häiriv aga nüüd naudime ikka sajaga - me oleme ju need kõige ilusamad inimesed siinsete jaoks. No öelge üks tüdruk, kellele see ei meeldiks.

Adios, kallid!

Kaisa :)

Vampiirid ja kõrvitsad

Jälle aeg läheb nii kiirelt mööda ja kuigi olen haigena kodus passinud, ei ole seda kirjutamistuhinat peal olnud.

Mis Kaisa siis vahepeal teinud on? - Oli haige (okei, päris terve ei ole veel siiani), igatses jälle Eestit (nüüd enam nii hull pole, elu jälle ilus), käis endiselt õhtuti väljas, pidas pidusid ja palju muud. 

Näiteks eile oli Dia De Muertos. Üleüldse, siin on neljapäevast saati selline peotrall käinud, et kole lugu. Kool jäeti igal pool ära sest noh, mehhiklased võtavad pidude ettevalmistamiseks ikka aega - kes siis jõuab veel koolis käia, ei-ei..

Neljapäeva ja reede istusime Salmaga kodus ja ütitasime ennast ravida. Ja praegu on sellest kodus istumisest meil mõlemal nii kopp ees, kui üldse olla saab. Aga kuna ema ja isa on meil selle välja minemise koha pealt vähe rangemad, siis ma ei tea, kas meid täna välja lubatakse. 

Üleeile käisime Salmaga endale laupäevaks kostüüme otsimas - hea, et mu õel siin nii palju tutvusi on. Üks sõber Lalo laenas meile mega mega lahedad riided. Pilte näeb nii minu pildiblogist kui facebookist. Me nägime ikka niiiiiii kuumad tükid välja, et vähe ei ole. Denis ei suutnud lõpetada sellest jahumist, kui überüberid me olime. Oli vaeva väärt! Nimelt eile oli mu täditütre (presidendi naise) majas pidu koos sugulastega. Õnneks olid Dennis ja Yoshiro ka seal, seega oli lõbus. Kuigi seal oli batuut ja ponid, siis meie vanused enam sellest nii palju rõõmu ei tunne, kui mu väiksemad tädi pojad-tütred. Ja noh, olgem ausad, eks me kõik teame neid sugulastega pidusid... Ning kui me kuulsime, et Ixtepecist natuke väljas on üks suur suur pidu - noortepidu - siis tahtsime kõik muidugi minna. Aga kuna meie isa ei olnud selle asjaga kohe üldse päri, siis istusime ilusti Daniela (täditütar) juures edasi. Kui lõpuks koju tulime, siis helistas Paco, kes oli ikkagi lõpuks loea saanud, et minna: "SEE ON KÕIGE LAHEDAM PIDU, TE EI SAA SEDA MAHA MAGADA!!!!! Tulge, kõik on siin!!" Ja nii me istusime Salmaga minu toas, voodi peal nagu kaks õnnetusehunnikut kell 1 öösel ja mõtlesime, kas äkki ikka oleks mingit moodi võimalik ema-isa ära rääkida. Ja siis me üritasime.
Kui kell 2 oli, viis isa meid peale pikka vestlust sinna peole ning enne ei lasknud meid autost välja, kui oli natuke ringi vaadanud, et kõik ikka turvaline oleks. Ja lõpuks saime loa minna! Oli küll lahe ja nägin palju vanu sõpru ning tutvusin paljude uutega. Kahjuks olime me nii hilja sinna jõudnud, et asi hakkas natuke laiali vajuma juba ning seetõttu kaua tantsida ja juttu rääkida ei saanud. Siiski ei takistanud see meid Denisega, et kahekesi tantsupõrandat vallutada, kui keegi peale meie seda enam ei viitsinud. Ikkagi oli meil hea meel, et käidud saime! Eriti mõnus oli lõpuks majast välja saada peale seda pikka haigust.

Jäime kella poole viie paiku alles magama ning ärkasin kell 11. Silje pidi mind täna kell 10 peale võtma, et minna hobustega ratsutama. Saatsin talle öösel sõnumi, et nii vara küll ei jaksa, seega lükkasime mineku paar tundi edasi. Sõitsime rantšosse Silje isa suure valge maasturi kastis ja tundsime ennast megaaaaalt - tuul sasib juukseid ning kõik need pilgud, mille kaks blondi tüdrukut kastis sõites linna peal saavad...selline tunne nagu võiks maailma ära vallutada. 

Mina ei mäleta enam, millal ma viimane kord hobust nägin, veel vähem ratsutasin. Pakun, et kunagi, kui umbes 10-12 aastasena Puupäevadel ringi keksisin. Ja ega ma ise ei ratsutanud, mingi tädi ikka vedas seda hobust endaga kaasa ja mina lihtsalt istusin oma 25 krooni eest seal paar minutit. Aga nüüd oli mulle oma hobune saduldatud ja sain peaaegu ilma abita sadulasse hüpatud. Juhtumine ei olnud raske, selle õppisin kohe ära. Ja nii me siis Siljega ratsutasime ja jutustasime. Jutustasime ja ratsutasime. Tunde ja tunde. Nii mõnus oli. 

"Can you feel it? It is just so awesome! We are here, in Mexico, riding horses and just spending time with the best friend here and...ooooh, it is just so awesome, i feel like i am on top of the world now!"

Ma ei tea,kas meil õnnestub täna õhtul välja minna aga kui jah, siis tahame minna surnuaeda, kus on suur pidu juba mitmendat päeva. Siin käib hingedepäeva tähistamine ikka väga teistmoodi. Minnakse surnuaeda, kaunistatakse oma lähedaste haud ja siis peetakse seal ööotsa pidu. Pidu, jah, kood alkoholi ja kõige muuga. Saab muusikat ja tantsu-tralli. Nemad ise mõistavad seda kui oma kadunud inimestega koos lõbutsemist. Ja siis veedetakse öö surnuaias - magatakse oma lähedaste haudadel, et nendega koos aega veeta ja näidata, et kadunuid peetakse endiselt meeles. Tahame täna väga minna, kuna eile ei jõudnud aga eks näis, mis vanemad arvavad.

 Ma üritan väga väga varsti mõne korralikuma postituse teha, selle keerasin kiirelt kokku, kuna praegu hakkame kohe kirikusse minema.

Adios, kallid! Ja emme, issi, ärge ikka Kroonikat tellige, ma hakkan rohkem kirjutama, ausalt!!! 

Kaisa :)

Hermanas enfermas

Juba reede õhul hakkas see haiguse trall pihta ning iga päevaga läheb aina hullemaks. Hääl on nullis, nüüd on nohu ka ja tagatipuks jäi täna Salma ka haigeks. See asi on ikka nii nakkav. Ise korjasin gripi üles ilmselt tänu Fernandole, kes eelmine nädal täpselt samasugune oli ja nüüd andsin ilusti õele ka edasi. Mul läks juba palavik mööda aga praegu Salmat vaadates on küll kahju - väriseb siin mu kõrval suures ema voodis. Tal on päris kõrge palavik, mul nii hull ei olnud. Hommikul kui üles ärkasin ja emale tere ütlesin, ehmatas ta mu olematu hääle peale nii ära, et helistas kell 7 hommikul mu tädile, kes on arst. Nüüd saime veel rohtusid juurde. Me Salmaga ise naerame praegu, kuna ema on nii hädas oma kahe haige lapsega, muretseb nii palju ja muudkui helistab arstile iga kord kui ühel jälle köhahoog tuleb. Ja see köha! Ma e tea, millal mul viimati asi nii hull oli... Kui köhahoog tuleb, siis lõpetada näib võimatu. Samas on juba nii valus, et kardan köhida ja hingata - kui sügavalt hingad, siis tuleb jälle pihta hakata. Igatahes jah, me siin üritame terveks saada. Välja minemisest ei hakka isegi mõtlema ning kui eile olime veel piisavalt elavad, et videot teha, siis täna voodist väga välja ei kipu. Koolis käisime ikka, sellega pole väga hullu siin - ilm on ju soe ja ega külmetada väga võimalik ei ole.

Praegu on nii palju igasuguseid asju juhtunud aga ma ei tea, blogisse kirjutamiseks võibolla liiga igav, kui teie neid inimesi ei tunne. Igatahes näiteks mu armas Denis vahetas täna perekonda, sai oma hullust emast lõpuks lahti. "Mu ema vaatas mind nagu koletist ja ütles vabatahtlikule, et viige ta minema jah, parem ongi!" Ning Denis hakkab ta elama Ixtepecis! See on megalahe, nüüd saame õhtul temaga ka väljas käia. Mettal oli samuti väga tõsiseid probleeme ning tema läks täna Rocio juurde elama, kuni nad uue pere leiavad - olukord oli nii pingeline, et ta reaalselt ei saanud seal majas enam ühtegi minutit olla. Ja Silje vahetas perekonda reedel. Ning praegu hakkab ka Amedeo selle juraga pihta. Siljel kulus perevahetuseks vaid kolm päeva! KOLM! Minul kestis see protsess mega kaua, tal ikka vedas täiega. Praegu on mu norrakas oma uues peres väga õnnelik - tal on suur ja väga rikas pere, kellel on rantšo ja hobused ka ning kuna Silje on üdini loomainimene, siis see sobib talle suurepäraselt.
Nagu ma ütlesin, palju on juhtunud ja kõik vahetavad perekonda! Siinsetest YFU inimesest on ainult 1 tüdruk Saksamaalt, kes EI ole pere vahetanud. Uskumatu, mis toimub. Ja eks AFS-is käib asi samamoodi, peaaegu kõigil on probleeme peredega.


Ja nendele, kes teavad, mis mu suhetega siin toimunud on - täna oli meil temaga vääääga pikk ja nutune jutuajamine, mis lõppes rahumeelselt ja nüüd on asi sõbralik. Väga sõbralik ja kõik. AGA ma käitusin nagu ehtne mehhiko tüdruk sellises olukorras - mulle see kuumaverelisus ikka täitsa istub, hea nätaka panin kirja. Miljon vabandust ja natuke ilusat juttu ning Kaisa süda läks jälle pehmeks ja nii ma andsin talle andeks ning nüüd oleme sõbrad edasi.
Vabandust nende ees, kes ei tea, millest jutt aga ma lihtsalt pidin seda mainima, sest ei saanud koolist koju tulles oma kallitega rääkida ja ma ei jaksa sellega homseni oodata - ma tean, et nad loevad iga hommik mu blogi, kui mina juba magan :)
Jõudsin vahepeal juba oma klassi vahetamise idee maha matta aga nüüd ei tea enam mida teha. Õnneks on mul aega veel kõik läbi mõelda, sest direktsioonil on meie dokumentidega endiselt mingeid sekeldusi ja kogu asi venib mehhiko moodi.


Kalli-kalli
Kaisa :)

VIDEO: Fireball

Olen nüüd täiesti haigeks jäänud - täna hommikul ei olnud reaalselt mitte mingit häält, jube. Praegu on täna kõikidele rohtudele ja kuumadele jookidele mingi hääleniru olemas aga kähisen nagu vana suitsukoni ja sellega on palju nalja saanud.
Täna oma haiguse tõttu õhtul väljas ei käinud aga Salmaga koos ei hakka mul kunagi igav, isegi kui olen haige ja pean toas istuma.
Ma arvan, et kõik on Fireball'i laulu kuskilt ikka kuulnud ja mu hääl on TÄPSELT selline nagu selles laulus - otsustasime Salmaga sellest video teha. Nalja sai ja mitte vähe. Muidugi mu oskused video töötlemises annavad soovida, mässasin mingi tund aega sellega ja ikka ei saanud õigeks ajaks õigesse kohta õiget videot. Ahh, ma arvan, et saan selle andeks ning mõistate küll, mis ma teha üritasin ja samas kuulete ka mu kaunist häälekest ning näete Salma taidlemist. Nautige!

VIDEO: Ema sünnipäev

Heipa üle pika aja!

Lõpuks võtan ennast kokku ja kirjutan, olen oma laiskuse kohta juba mitmeid märkusi saanud. Aga mis teha, ei ole seda aega ega viitsimist enam üldse kohe.

Homme on mu hostemal sünnipäev. Tegelikult juba tunni aja pärast, kuna praegu on pühapäeva õhtu ja pidu sai just läbi. Lõpuks saab magama minna.
Kuigi emal on alles homme sünnipäev, siis otsustasime Salmaga tänaseks üllatuspeo korraldada, kuna homme on esmaspäev ja nii ei oleks töö ja kooliga kuidagi välja vedanud. pluss täna oli ema üllatus veel suurem. Mässasime täna hommikust saati (olime kahekesi kodus, kuna vanemad olid Salina Cruzis) igasuguste erinevate asjadega. Kõigepealt tuli linna pealt kõik vajalikud asjad osta. See võttis julmalt aega ning kuum ilm ja minu haigus ei olnud kohe üldse meeldivad. Jah, olen suutnud endale päris korraliku gripi hankida siin. Aga just nüüd oli peol ka minu arstist tädi, kes mulle õiged rohud andis ning tunnen ennast juba praegu paremini. Tegin oma kallist ainukesest juubelitordipulbrist emale südamekujulise õunakoogi kaneeliga! Ema oli nii liigutatud, sest Salma meisterdas talle samuti imeilusa ja maitsva tordi. Ühesõnaga oli kiire päev ning praegu üritan video ka kokku panna, sest ma arvan, et nii on parem kõike näha ja kuulda!

Üldiselt on elu endiselt täitsa ilus, kui välja arvata mõned suhtedraamad, mis mind siin natuke kurvaks tegid ning koduigatsuse tagasi tõid. Ei tasu ikka neid mehhiklasi nii palju usaldada. Aga ei ole häda midagi, elu õpetab ning nüüd pea püsti edasi!

Homme üritan parema postituse välja mõelda, täna on ajud nii krussis ja see haigus ikka murrab ka mõnuga.

Adios, kallid!
Kaisa :)

Vihmane

Esmaspäeval kirjutasin koolis blogi aga ei jõudnud valmis, kuna viimased tunnid jäid ära ning saime koju minna.

* * *

On Fisicoquimico tund ja me Mettaga ei suuda ära oodata, millal see piin läbi saab. Oeh, kuidas mulle see õpetaja ei meeldi - alati on tal vaja õpilaste kulul nalja teha ning enda arvates on tal maailma kõige parem huumorimeel. Millegipärast on ta ainuke inimene, kes seda arvab.

Enne, kui ta klassi astus, nägime, kuidas see rõve vanamees ühele mu klassiõele meie klassiruumi kõrval olevast lillepõõsast õie noppis ning kinkis. Fuh. Ma ei tea, Eestis tekiks sellisest asjast palju kära aga siin oli poistel muidugi nalja nabani ning keegi peale minu, Metta ja Helge ei vaadanud olukorda imelikult.

Koolinädal möödus kiiresti ja nädalavahetus tegusalt ning veel kiiremini. Reedel käisime sõprade-sugulastega ühes mõnusas Ixtepeci baaris istumas. 

Enne, kui välja läksime, lebotasime Salmaga nagu alati lihtsalt niisama ega viitsinud liigutada. Lõpuks võttis ta end kokku ja läks pesema. Mõtlesin, et ju me vist hakkame varsti minema, seega läksin ka ennast korda panema. Kui olin pesus käinud, istusin ema toas ja ootasin, et Salma vannitoast välja tuleks - mõtlesin, et saan seni netis istuda ning hiljem teen end korda. Nii ma siis seal lebotasin, rätik peas ja nägin välja nagu kodukana ning järsku tuli Salma tuppa - ta oli juba valmis ning korraks väljaski käinud, et rahvas kokku ajada. Ta tuli jooksuga ema tuppa: "Ou, Kaisa, lähme, Fernando on ka siin, ta ootab!" NO MIDAAAA KURADIT!! Mehhiklasi ja nende plaane...võimatu millestki aru saada. Ehk siis ma jooksin ruttu oma tuppa, et mitte näidata kui loll ma välja näen ja kiirelt riidesse ja valmis ja minekut.

Siin on selline poiste punt, kuhu kuuluvad ka Fercho ja Paco ning nad on nagu vennad, tõesti on. Hästi lähedased. Ja üks poistest ei ela enam Ixtepecis, kuna eelmisel aastal sattus ta koos oma sõbraga autoõnnetusse ning kaotas oma parima sõbra. Peale seda ei suutnud ta enam siin elada, kuna kõik meenutas talle juhtunut ning nad kolisid perega Tuxtlasse. Sel nädalavahetusel tuli Luis aga Ixtepeci oma sõpru külastama ning seetõttu käisimegi suure laheda kambaga väljas. Nii tore oli ja aeg lendas kiiresti - koju jõudsime umbes kella kolme ajal. Baaris tekkis idee minna laupäeval paintballi mängima. Iseenesest kõik väga lahe aga nad tahtsid juba kell KÜMME HOMMIKUL minna!? Ma küsisin, et kas sain ikka õigesti aru ja pärast jaatavat vastust küsisin veel, et kas nad ikka mõtlevad reaalselt nii vara ärgata peale pidu ning keegi ei teinud teist nägugi. Ma siis mõtlesin, et okei, mis seal ikka. panin ilusti koju jõudes äratuskella poole kümneks, et jõuaks enne pesus ka käia. Suure surmaga ennast hommikul voodist välja vedanud ja valmis seadnud avastasin kell 10, et Salma alles magab. Johhaidiiiiii!!! Küsisin, et kas me minema ei peaks hakkama ja siis ta vastas läbi une, et ega vist täna nii vara küll ei jõua. Johhaidii johhaidii johhaidii ma ütlen.

Aga pärastlõunal käisime paari sõbraga Ojo De Aguas, see oli tore. Video sellest on eelmises postituses. Tean, et teile ei ütle see väga midagi aga seal videos ei olegi tegelikult mingit Ojo De Aguat, see on mingi teine koht, kus me hiljem käisime. Järgmine kord, kui uuesti läheme, teen päris Ojo'st ka vilmi, seal on väga väga ilus.

Koju jõudes nägin välja nagu ikka siis, kui oled just tunde ujunud ning tilgud vihmast nagu kodutu koer. Ja üllatus üllatus! Tuppa astudes tervitas mind kodus pool suguvõsa, kes olid emale külla tulnud! Vaffffaaaa, ma lihtsalt põgenesin kiiresti vannituppa ja käisin pesemas enne, kui kõiki tervitama läksin. Ja siis andis Paco mulle neti parooli, tänu millele on mul nüüd ka oma toas internett - sugulased on ikka toredad, onju :)

Õhtul sattusime kogemata jällegi sama seltskonnaga ühele vähe kodusemale istumisele. Poisid olid grilli teinud ning saime emalt loa, et veidi kauemaks välja jääda. Ta tahtis meid varem koju, kuna pühapäeval pidime juba hommikul Salina Cruz'i minema, et isa näha.

Meil on siin juba reedest saati vihma kallanud ning kui põhapäeval Salina'sse sõitsime, oli torm veel hullem. Ilmselt kuna linn asub mere ääres. Sellest käigust on rohkem pilte ja juttu tumblr'is. 

* * *

Täna, kui äratus kell 6.30 helises, kirjutasin Mettale, et kas me ei võiks PALUN tunnikese veel magada ja järmiseks tunniks kooli minna. Aga ta käskis mul oma tagumiku voodist välja venitada ja 7.25 bussijaamas olla. Pagana sakslased ma ütlen... Ning kui ma väga väga väga suure surmaga jääkülma veega pesemas olin ära käinud ja koolivormis köögis seisin, et hommikust sööma hakata, sain Mettalt sõnumi, et vihma tõttu jääb kool ära. Esialgu mõtlesin, et no mingeeeeee ****** sest mul oli täna kuidagi ekstra raske tegusaks hakata aga siis mõtlesin, et saan lõpuks puhata ja ühe päeva laiselda! Seda pole nii ammu juhtunud! Sõin kõhu täis ning läksin tagasi magama - uni on ikka parim asi maailmas! Nüüd olengi kodus istunud ja Eestiga suhelnud ning varsti läheme ilmselt sööma, sest märkamatult on juba kell lõunks tiksunud.

Mu ideed, mida huvitavat blogisse kirjutada hakkavad aina rohkem kaduma. Olete alati väga väga teretulnud mulle kirjutama, kui teil on midagi, millest teada tahaksite või mõni idee, millest rohkem rääkida! Jah, see oleks minu suur palve teile- ANDKE MULLE IDEID, KALLID! Midaiganes, lihtsalt kirjutage mulle facebooki või meili! Ma kirjutan hea meelega, lihtsalt praegu kuidagi inspiratsiooni pole.

Olge tublid ning mu päkapikud rääkisid, et teil hakkab juba esimese lume jutt seal - siin endiselt mõnusad 30 kraadi, lumest pole haisugi :)

Kalli-kalli

Kaisa :)

VIDEO: Ojo De Agua

Ma ei tea, kas hakkate juba ära tüdinema mu filmikestest aga ise kaifin nii väga neid, sest ma arvan, et nii saan rohkem emotsioone edasi anda. Igatahes, siin on jällegi üks video, 

kui me laupäeval Ojo De Agua's käisime. 

Mehhikos on külm

Eile peale kooli, kui parasjagu piljardis olime, helistas Salma ja pakkus, et läheksime Juchitani Burger Kingi sööma. Kuna minu kool on täpselt Juchitani ja Ixtepeci vahepeal, võtsid nad meid otse pildardist peale ja mahutasime end kuidagi autosse ära. Salma, Ami (Amedeo), Fernando ja mina pressisime ennast tagumisele istmele koos koolikottidega ning mu tädipoeg Paco ja tema õde Fernanda said rahulikult ees laiutada. Paco sõidustiil on muidugi omaette ooper – kõik rääkisid mulle juba alguses selle kohta igasuguseid hirmujutte aga arvasin, et see oli mehhiklastele omane sääsest elevandi tegemine. Nüüd, kui oleme paar korda väljas käinud ja Paco on roolis olnud, tean, miks nad kõik räägivad, et ta sõidab nagu segane.

Igatahes, kohale me jõudsime ning koju ka. Täitsa elus ja terved, pole häda midagi – isegi päris läbus oli. Ning rämpstoit on ikka üks maitsev asi – eriti, kui ammu seda söönud ei ole.

Koju jõudes oli mul kõht nii täis, et vajusin magama. Olin lubanud kella kuueks parki minna aga tegin oma unised silmad lahti kell 17.45. Seega lükkus välja minek tunnikese võrra edasi. Ma ei tea noh, see mehhiklaste hilinemine on mulle vist juba täitsa omaseks saanud – Kaisa jõudis parki veidi enne poolt kaheksat. Ma ei tea ise ka, kuidas ma koguaeg igale poole hiljaks jään. Silje kirjutas mulle sõnumi, mille sain kätte, kui teda nägin „Did you die or something?“  Aga ma olin nii väsinud, et et ei jaksanud ennast üldse liigutada. Pealegi Bella magas mu kaisus nagu väike ingel ja ma ei raatsinud liigutada.

Õhtu lõppes nagu ikka – tlayudasid süües . Meil Siljega olid kõhud nii täis, et otsustasime oma tlayuda kahepeale ära süüa. Teadsime, et päris ilma tellimata ka ei suuda seal istuda, kui kõik teised oma mega maitsvaid tlayudasid närivad.

Täna mul oli koolis külm!!! Kas te kujutate ette, et mul oli nii külm, et kananahk tuli peale. Mehhiklastel oli muidugi nalja nabani – iglus elav ja jääkarusid sööv põhjamaa tüdruk külmetab, kui siin on 22 kraadi. Mul oli tegelikult ka nii külm aga õnneks laenati mulle hea soe ja pehme kampsun. Homseks otsin oma kampsuni välja, kui siin tõesti jahedamaks hakkab minema. Aga nüüd jälle kodus olles, ei ole siin üldse külm. Palava ka mitte, täitsa mõnus ilm esimest korda. Espinalis oli lihtsalt kuidagi palju külmem ja vihma ka tibas.

Mõtlen ja mõtlen, mida huvitavat teile veel kirjutada, kuna kui hakkaksin täpselt jutustama kellega kus ja millal käin, kisuks asi väga igavaks ja üksluiseks. Kõik need nimed ja kohad ei ütle teile midagi. Aga kui nüüd lihtsalt asi ära seletada: käime iga päev kuskil (üldiselt on inimesed samad – nõbud ja paar head sõpra) ning mul ei ole mitte kunagi igav! Mitte ükski päev ei ole ma lihtsalt niisama kodus istunud ning ma tean, et korrutan seda juba mitmendat korda aga see on minu jaoks nii tähtis muutus. Näiteks, kui vaatan praegu Siljet, siis mõtlen, et ma olen ikka üks õnnelik inimene siin. Tal ei ole veel väga kohalikke sõpru ning see on talle suure koduigatsuse tekitanud. Ma ei suuda mõeldagi, kui raske oleks ikka veel nii palju Eestit igatseda – nii ei saa siinset elu üldse nautida. Minul aga täna oma kiirele elule selleks enam aega ei ole. Õnneks. Ma arvan, et Silje probleem on selles, et ta on sõprade leidmisel liiga valiv. Aga siin ei ole nii võimalik elada. Ma arvan, et nüüd on ta samuti hakanud sellest aru saama ja toler erinevaid inimesi rohkem, isegi neid tüütuid – igast võimalusest tuleb kinni hakata! Kui mõni mitte nii väga ilus kutt su parki kutsub. No loll lugu aga PEAB minema, sest see on parim võimalus lahedate inimestega tutvumiseks, kuna park on alati õhtul noortest tulvil. Eks alguses ikka ole nõme seal oma inetu kutiga istuda aga mõne minuti pärast ümbritseb sind terve parv inimesi, kes tahavad kõik juttu rääkida. Minul on see probleem kuidagi kergemalt ületatud. Läksin kohe kõigiga igale poole, kuhu kutsuti ja mõne aja pärast olingi leidnud õiged sõbrad. Alguses sain oma liigse usaldamise eest ikka vastu näppe ka – need inimesed, keda esialgu arvasin head sõbrad olevat, ei andnud minu seljataga kohe mitte mingit sõbra mõõtu välja, vaata kuidas tahad. Seega olen nüüd sellega ettevaatlikum olnud. 

Nüüd lähen ruttu panen ennast korda, sest kell on juba jällegi nii palju, et jään raudselt hiljaks ega jõua kella seitsmeks parki. Aga ei ole hullu, ahorita ;)

Kalli-kalli

Kaisa :)

VIDEO: Salina Cruz ja rannaskäik

Pusisin tükk aega aga lõpuks valmis ta sai. Kaisa vägev filminurk esitleb teile, kuidas me pühapäeval perega rannas käisime ning milline Salina Cruz on.