Teisipäev, 21. oktoober 2014

Vihmane

Esmaspäeval kirjutasin koolis blogi aga ei jõudnud valmis, kuna viimased tunnid jäid ära ning saime koju minna.

* * *

On Fisicoquimico tund ja me Mettaga ei suuda ära oodata, millal see piin läbi saab. Oeh, kuidas mulle see õpetaja ei meeldi - alati on tal vaja õpilaste kulul nalja teha ning enda arvates on tal maailma kõige parem huumorimeel. Millegipärast on ta ainuke inimene, kes seda arvab.
Enne, kui ta klassi astus, nägime, kuidas see rõve vanamees ühele mu klassiõele meie klassiruumi kõrval olevast lillepõõsast õie noppis ning kinkis. Fuh. Ma ei tea, Eestis tekiks sellisest asjast palju kära aga siin oli poistel muidugi nalja nabani ning keegi peale minu, Metta ja Helge ei vaadanud olukorda imelikult.
Koolinädal möödus kiiresti ja nädalavahetus tegusalt ning veel kiiremini. Reedel käisime sõprade-sugulastega ühes mõnusas Ixtepeci baaris istumas. 
Enne, kui välja läksime, lebotasime Salmaga nagu alati lihtsalt niisama ega viitsinud liigutada. Lõpuks võttis ta end kokku ja läks pesema. Mõtlesin, et ju me vist hakkame varsti minema, seega läksin ka ennast korda panema. Kui olin pesus käinud, istusin ema toas ja ootasin, et Salma vannitoast välja tuleks - mõtlesin, et saan seni netis istuda ning hiljem teen end korda. Nii ma siis seal lebotasin, rätik peas ja nägin välja nagu kodukana ning järsku tuli Salma tuppa - ta oli juba valmis ning korraks väljaski käinud, et rahvas kokku ajada. Ta tuli jooksuga ema tuppa: "Ou, Kaisa, lähme, Fernando on ka siin, ta ootab!" NO MIDAAAA KURADIT!! Mehhiklasi ja nende plaane...võimatu millestki aru saada. Ehk siis ma jooksin ruttu oma tuppa, et mitte näidata kui loll ma välja näen ja kiirelt riidesse ja valmis ja minekut.
Siin on selline poiste punt, kuhu kuuluvad ka Fercho ja Paco ning nad on nagu vennad, tõesti on. Hästi lähedased. Ja üks poistest ei ela enam Ixtepecis, kuna eelmisel aastal sattus ta koos oma sõbraga autoõnnetusse ning kaotas oma parima sõbra. Peale seda ei suutnud ta enam siin elada, kuna kõik meenutas talle juhtunut ning nad kolisid perega Tuxtlasse. Sel nädalavahetusel tuli Luis aga Ixtepeci oma sõpru külastama ning seetõttu käisimegi suure laheda kambaga väljas. Nii tore oli ja aeg lendas kiiresti - koju jõudsime umbes kella kolme ajal. Baaris tekkis idee minna laupäeval paintballi mängima. Iseenesest kõik väga lahe aga nad tahtsid juba kell KÜMME HOMMIKUL minna!? Ma küsisin, et kas sain ikka õigesti aru ja pärast jaatavat vastust küsisin veel, et kas nad ikka mõtlevad reaalselt nii vara ärgata peale pidu ning keegi ei teinud teist nägugi. Ma siis mõtlesin, et okei, mis seal ikka. panin ilusti koju jõudes äratuskella poole kümneks, et jõuaks enne pesus ka käia. Suure surmaga ennast hommikul voodist välja vedanud ja valmis seadnud avastasin kell 10, et Salma alles magab. Johhaidiiiiii!!! Küsisin, et kas me minema ei peaks hakkama ja siis ta vastas läbi une, et ega vist täna nii vara küll ei jõua. Johhaidii johhaidii johhaidii ma ütlen.
Aga pärastlõunal käisime paari sõbraga Ojo De Aguas, see oli tore. Video sellest on eelmises postituses. Tean, et teile ei ütle see väga midagi aga seal videos ei olegi tegelikult mingit Ojo De Aguat, see on mingi teine koht, kus me hiljem käisime. Järgmine kord, kui uuesti läheme, teen päris Ojo'st ka vilmi, seal on väga väga ilus.
Koju jõudes nägin välja nagu ikka siis, kui oled just tunde ujunud ning tilgud vihmast nagu kodutu koer. Ja üllatus üllatus! Tuppa astudes tervitas mind kodus pool suguvõsa, kes olid emale külla tulnud! Vaffffaaaa, ma lihtsalt põgenesin kiiresti vannituppa ja käisin pesemas enne, kui kõiki tervitama läksin. Ja siis andis Paco mulle neti parooli, tänu millele on mul nüüd ka oma toas internett - sugulased on ikka toredad, onju :)
Õhtul sattusime kogemata jällegi sama seltskonnaga ühele vähe kodusemale istumisele. Poisid olid grilli teinud ning saime emalt loa, et veidi kauemaks välja jääda. Ta tahtis meid varem koju, kuna pühapäeval pidime juba hommikul Salina Cruz'i minema, et isa näha.
Meil on siin juba reedest saati vihma kallanud ning kui põhapäeval Salina'sse sõitsime, oli torm veel hullem. Ilmselt kuna linn asub mere ääres. Sellest käigust on rohkem pilte ja juttu tumblr'is. 

* * *

Täna, kui äratus kell 6.30 helises, kirjutasin Mettale, et kas me ei võiks PALUN tunnikese veel magada ja järmiseks tunniks kooli minna. Aga ta käskis mul oma tagumiku voodist välja venitada ja 7.25 bussijaamas olla. Pagana sakslased ma ütlen... Ning kui ma väga väga väga suure surmaga jääkülma veega pesemas olin ära käinud ja koolivormis köögis seisin, et hommikust sööma hakata, sain Mettalt sõnumi, et vihma tõttu jääb kool ära. Esialgu mõtlesin, et no mingeeeeee ****** sest mul oli täna kuidagi ekstra raske tegusaks hakata aga siis mõtlesin, et saan lõpuks puhata ja ühe päeva laiselda! Seda pole nii ammu juhtunud! Sõin kõhu täis ning läksin tagasi magama - uni on ikka parim asi maailmas! Nüüd olengi kodus istunud ja Eestiga suhelnud ning varsti läheme ilmselt sööma, sest märkamatult on juba kell lõunks tiksunud.


Mu ideed, mida huvitavat blogisse kirjutada hakkavad aina rohkem kaduma. Olete alati väga väga teretulnud mulle kirjutama, kui teil on midagi, millest teada tahaksite või mõni idee, millest rohkem rääkida! Jah, see oleks minu suur palve teile- ANDKE MULLE IDEID, KALLID! Midaiganes, lihtsalt kirjutage mulle facebooki või meili! Ma kirjutan hea meelega, lihtsalt praegu kuidagi inspiratsiooni pole.

Olge tublid ning mu päkapikud rääkisid, et teil hakkab juba esimese lume jutt seal - siin endiselt mõnusad 30 kraadi, lumest pole haisugi :)

Kalli-kalli
Kaisa :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar