"Su blogi postitused on jäänud palju harvemaks ja lühikeseks. Kirjuta rohkem!" - Ma tean. Ja põhjuseks on see, et ma olen selline inimene, et tahan vabalt kõigest kirjutada, siis tuleb hea jutt aga praegu olen pidanud nii palju asju omale hoidma. Kogu see perevahetus, lahkuminek ja kõik need siinsed suhtedraamad, millest ei tundnud ilus kirjutada. Kuna pean iga lausega täpselt mõtlema, et midagi valesti ei ütleks, siis kaob igasugune isu kirjutada ning see pole enam lõbus. Nüüd otsustasin, et kuradile! Minu elu ja vahet ei ole, mis keegi arvab või mõtleb, tahan jälle mõnuga kirjutada.
Kuigi esimesel hetkel kadus pind jalge alt ja maailm kukkus kokku, kui mind üksi jäeti, siis nüüd olen hakanud aina rohkem mõtlema, et see vist oligi hea. Nüüd olen vaba ja nii on lihtsam seda imelist aastat nautida. Pealegi, siin on palju kergem sellisest tagasilöögist üle saada, kuna miski ei meenuta juhtunut - kõik on teistmoodi ja elu on täiesti teine. Ju ikka oli siin mängus saatus, mis alati kuidagi läbi selliste jubedate hetkede mu õigele teele juhatab. Kuna see olukord oleks kunagi nii või naa tulnud, siis ilmselt Eestis oleksin seda veel hullemini üle elanud - Kaisa ja tema emotsionaalus... Alati peab enne häid asju midagi halba juhtuma - elu võib ikka nõme olla küll, eks? Igatahes olen nüüd vaba ja enam ei muretse millegi pärast!
Selle nädala alguses olid siin ilmad üsnagi mõnusad - vihm ja vähem kuumust. Aga viimased kaks päeva on jälle see meeletu päike tagasi. Eile oli sooja üle 45 kraadi ja see oli tappev!! Olin koolis ja tundsin, et see tuttav nõrkusetunne ja sumin peas, mis mul alati enne minestamist tuleb, hakkavad end ilmutama. Kuna ma kohe üldse-üldse-üldse ei taha koolis ära minestada (kujutan ette, kuidas kõik poisid mind "päästma" ruttaksid ja ei ole mul siin rohkem tüütuseid hetkel kaela vaja), seega läksin varem koju. See mõnus tunne, kui astun oma tuppa ja panen tööle konditsioneeri. Kirjeldamatu!!! Valjusin korraks isegi magama, keset päeva...
Õhtupoole saime Siljega kokku, kes tuli Juchitani, et saaksime koos pastat sööma minna. Ja õnneks sain nüüd ka raha välja võtta! Probleem oli ikkagi vales automaadis. Kuna ei saanud enne kodus olles hostema tehtud toidule ära öelda, oli mul kõht jube täis ja sõin ainult puuviljasalatit. Kumbki meist ei tahtnud üldse koju minna (mul on täiega kopp ees sellest oma toas istumisest, Siljel sama lugu -.-), otsustasime parki istuma minna. Nägin ka Marielat, kes oli oma sõpradega reede õhtut nautima läinud aga me tõesti ainult nägime neid, ei rääkinud sõnagi, kuna meie suhted hostõega ei ole praegu enam väga...kuidas ilusti öelda? Meeldivad? Jah. Aga küll kõik paremaks läheb, kui lõpuks uue pere saan. See on nüüd ainus asi, mille koha peal pean endiselt vait olema, kuna ma tõesti olen väga ebausklik ja kardan väga midagi pekki keerata. Seega teavad asjast vaid väga lähedased. Aga luban, et kohe kui saan kindlalt avalikult oma uue pere nime öelda, siis kirjutan ühe rõõmsa-rõõmsa postituse! Praegu seisab kogu asi selle taga, et see siinne YFU tädikene, kes peab enne perevahetust peret külastama ja kindal JAH sõna ütlema, otsustas nüüd keset minu perevahetust Mexico Citysse reisida - mehhiklased... Ja tänu sellele pean veel järgmise nädalani ootama. Tahaksin, et see asi kiiremini käiks, sest nii mina kui see "uus pere" ei suuda ära oodata, millal asi kindel ja ametlik on.
Kes kannatab, see kaua elab - ju vist sobib siia.
Kalli-kalli
Ikka teie õnnelik Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar