Sellel nädalavahetusel elasin üle esimese korraliku õdedevahelise tüli. Jah, lugesite õigesti, nii uskumatu kui see ka ei ole. Pühapäeval võtsin end seale kaht päeva vaikimist ja nukrutsemist kokku ja läksin rääkisin Salmaga asjad selgeks. Ega me kumbki ei teadnud ju täpselt, kuidas olukorraga toimida, sest ei Salmal kui mul ju ei ole kunagi õde olnud. Imelik oli. Ja kurb. Asi algas Salma halvast tujust reedeõhtul ja üldiselt on see nii pikk ja mõttetu lugu, et ei taja seda siia kirja pannagi. Ta tunnistas lõpuks, kui pühapäeval temaga rääkima läksin, et tal tõesti oli üks halb päev ja et ta öpingutas asjadega üle. Pluss rääkisime mõlemad ära, mis juba mõni aeg natuke kripeldanud on aga kunagi ei ole nagu head hetke või julgust sellest rääkida. Ehk siis saime kõik välja puistatud, täitsa julgelt kohe. Nii hea oli ja on - nüüd teame mõlemad, millised asjad teiselt pinda käivad ja olemine on veel vabam ja toredam, kui varem.
Nüüd oleme ikka tüesti kohe päris õed - tülid käivad ju asja juurde. Peale seda jama, kui jälle kallistasime ja ära leppisime, seletasin Salmale, et mul vanaema alati ütleb, et ega see ei ole õige asi ikka, kui üldse mingeid tülisid ei ole!
Aga nüüd nädalavahetusel, kui olemine niru, oli koduigatsus kohe nagu naksti platis tagasi jälle. Ja teravamalt, kui varem. Sai isegi pisardatud laupäeva õhtul, kui emmega rääkisin. Ma tean, et kõik räägivad mulle, et mis sa põed, ainult lõpusirge jäänud veel ning et ma naudiksin viimaseid kuid. Uskuge mind - naudingi! Aga ega see ei tähenda, et raskeid hetki ei ole. See kõik tundub kõrvaltvaatajana palju lihtsam ja loogilisem - kui mina eelmistel aastatel blogisid lugesin, mõtlesin ka, et no misasja te seal vingute, nii vähe jäänud, peaksite hoopis viimast võtma oma ajast. Aga reaalsus on natuke teine. Emotsioonid ja tunded, mis on kõik peas sassis.
SAIN VANAEMA SÜNNIPÄEVA KINGI KÄTTE!!!! Aitäh, nii armas! Ma nüüd just istun siin ökoloogia tunnis ja ootan, et õpetaja lõpetaks, et saaksin juba viimased 15 minutit akna ääres külkuva Denisega rääkima minna. Tahan talle öelda, et tänu mu vanaema kingile hakkan itaalia keelt õppima!
*** Nüüd on sellest kirjutisest päev mööda läinud ja Denise reaktsioonid tahaksin ka ära märkida. Ta oli VÄGA vaimustunud :D Mõtlesime suure hooga, et nii hakkamegi õppima - tema eesti keelt ja mina itaalia keelt. Megavinge!
Vot aga jah, praegu on elu jälle ilus ja tore, pole häda midagi, ainult palavus aga sellega oskan juba paremini toime tulla nüüd - vesi, vesi ja veelkord vesi. Pluss üks Gatorade päevas, see aitab peavalu vastu.
Kalli-kalli ja ilusat kevadet!
Kaisa :)
teisipäev, 21. aprill 2015
kolmapäev, 15. aprill 2015
Rapidos y furiosos. Con un chingo de calor!
Täna oli üks mõnus ja pikk kolmapäevahommik. Selline tavaline ja rutiinne argipäev. Ärkasin peale oma kolmandat alarmi ning selleks ajaks oli kell juba poole üheksa peale tiksunud. Kiire pesu, riidesse ja valmis. Oma üllatuseks leidsin köögist Salma, kes meile mõlemale hommikusööki valmistas - ka tema ei olnud kella seitsmeks kooli jõudnud. Sõime traditsioonilist mehhiko toitu nimega tamales. Nendest kirjutasin selles postituses, kus Yfuga Mexicos käisin, seal oli Feria Tamales (üritus). Panin postitusse kena pika selgitava artikli mis räägib siinsetest toitudest. Ühesõnaga, riis+kana+roheline salsa=tamal.
Me oleme nüüd alates sellest nädalast õhtuti teleka ees trenni teinud. tantsisime kõik koos (ema ja isa ka) zumbat. Ja meie Salmaga teeme peale tantsimise muud trenni ka. Nii tore - ei pea isegi kodust välja minema, aitäh youtube!
Ei saa üle ega ümber sellest teemast. SIIN ON KURADI PALAV! Vahel ajab ahastusse täiesti, kui üritan pealelõunal magada aga ei saa, sest nii kuum on. Täna oli üle kahe nädala esimene kord, kui kraadiklaas näitab alla 30-ne. (kirjutasin postituse hommikul...praegu on lõuna ning kraadid jälle laes). Kui kooli sõitsin, nägin suurel Ixtepeci tablool numbrit 28. See on midagi uut ja ebatavalist neil päevil. Tõesti, hingata on vähe kergem, kuigi see niiskus, mis peale öist vihma (tõsijutt, siin sadas!) õhus on, ei aita kaasa.
Eile oli mõnus 44 kraadi päikesega lagipähe. Saatsin emmele pilte ka, kuidas ma lihtsalt higistasin siin põrandal istudes - selle peale arvas ta, et tulin just pesust või midagi... Mul Eestis saunas ka ei tilgu nina otsast nii palju, kui siin peale trenni. Jube.
Naljalugu ka - ega Kaisa elu ilma nendeta ei ole!
Yoshi on nüüd jälle mu nõbu Fernandaga koos. Mul muidu ei ole midagi selle vastu ainult, et see suhe näeb välja nii, et tšikk ütleb, mida ta tahab ja kutt aina jookseb ja teeb kõik, mis ta printsess soovib. Minu jaoks on see imelik ja kuna Yoshi on mu väga hea sõber ja megalahe inimene, siis leian, et ta ei peaks ennast niimoodi jooksutada laskma. Aga noh, mis sa ära teed - arrrmastus,arrmastus...
Ja loomulikult on nüüd mängus armukadeduse teema, kuna mina ja Yoshi oleme siin märkamatult parimateks sõpradeks saanud - pidevalt ninapidi koos ja see on kuidagi täiesti igapäevane ning enam ei pea isegi kokku leppima, et õhtul kokku saame ja midagi teeme - see nagu mingi rutiin juba. Ja noh, loomulikult ei ole selline asi mu nõbule meeltmööda.
Ja eile juhtus sellega seoses üks naljakas olukord. Yoshi ütles mulle Whatsappis, et läheb teeb lõunauinaku ja hiljem saame kokku ja mõtleme, mis teeme. Ka mina tahtsin natuke magada, ehk siis keerasin end oma saja kraadises toas voodisse. Aga isegi puhur ei aidanud ja ma ei suutnud selle kuumusega kuidagi olla, rääkimata magamisest. Lõpuks läks olemine nii halvaks, et nutt tahtis peale tulla.
Siis otsustasin, et mis seal ikka - lähen Yoshi juurde magama, teadsin, et ta põõnab mõnuga oma konditsioneeriga toas. Nii tegingi ja paari minutiga olin Goto juures ning ta isa lasi mu rõõmuga sisse - ta vanemad on alati hästi armsad ja neil on iga kord nii hea meel, kui Yoshile külla lähen.
Kui ma tuppa astusin, oli kutt risti keset voodit, kardinad ees ja jahe õhk paiskas ust avades näkku. Ma ei lasknud end magaval jaapanlasel segada sättisin end mugavalt voodi teise otsa ning nautisin jahedust, vaikust ja wifit. Enne kui see vend üles ärkas, sain ma seal umbes tunnikese segamatult lebotada. Ärgates ainult imestas kuidas ma sisse sain ja saime selle peale mõlemad hea kõhutäie naerda - teadsin, et ta ei pane pahaks, kui sedasi sisse sajan.
Aga nali algas siis, kui Fer Yoshile helistas ja teatas, et ootab poissi värava taga. Võis see alles vaatepilt olla - mina seal lebotamas, Yoshi bokserite väel hämaras toas riidehunnikust pükse ja särki otsimas. Täis mehhiko seebikas ju! Fer tegi mind nähes küll rõõmsa näo aga eks ta tegelikult natuke vihastas ka ma kardan. Kukkus lollilt välja aga nojah, tegelikult ei olnud tõesti asjad nii nagu tundusid, lihtsalt üks übernaljakas olukord. Ning kui õhtul sellest emale ja Salmale rääkisin, siis need kaks naersid lolliks :D
Täna sain lõpuuuuks üle nii pika aja Denisega rääkida. Nagu vanasti, siis kui iga päev peale kooli sai tükk aega vadistatud. Mõlemad tunnistasime, et imelik oli ikka küll nii tükk aega ilma üksteist nägemata olla.
Ega vist seda ka ei ole maininud, et eelmine nädal käisin Siljega kinos Kiireid ja vihaseid vaatamas - vingeeeeeeee!!! PS hispaania keeles :D
Ja mul üks suur palve ka! Palun kirjutage, millest ma veel võiksin kirjutada! Julgelt palun palun palun, sest mul tõesti aju täitsa kapsas selle kuumusega! Igale poole võib kirjutada: facebooki meili, siia kommentaaridesse - kuhu mugavam on! Aidake mind ja andke ideid, ma teglikult hea meelega kirjutan, lihtsalt ideid on vähe ja sellepärast jäävadki postitused aina harvemaks ja harvemaks.
Kalli-kalli
Kaisa :)
Me oleme nüüd alates sellest nädalast õhtuti teleka ees trenni teinud. tantsisime kõik koos (ema ja isa ka) zumbat. Ja meie Salmaga teeme peale tantsimise muud trenni ka. Nii tore - ei pea isegi kodust välja minema, aitäh youtube!
Ei saa üle ega ümber sellest teemast. SIIN ON KURADI PALAV! Vahel ajab ahastusse täiesti, kui üritan pealelõunal magada aga ei saa, sest nii kuum on. Täna oli üle kahe nädala esimene kord, kui kraadiklaas näitab alla 30-ne. (kirjutasin postituse hommikul...praegu on lõuna ning kraadid jälle laes). Kui kooli sõitsin, nägin suurel Ixtepeci tablool numbrit 28. See on midagi uut ja ebatavalist neil päevil. Tõesti, hingata on vähe kergem, kuigi see niiskus, mis peale öist vihma (tõsijutt, siin sadas!) õhus on, ei aita kaasa.
Eile oli mõnus 44 kraadi päikesega lagipähe. Saatsin emmele pilte ka, kuidas ma lihtsalt higistasin siin põrandal istudes - selle peale arvas ta, et tulin just pesust või midagi... Mul Eestis saunas ka ei tilgu nina otsast nii palju, kui siin peale trenni. Jube.
Naljalugu ka - ega Kaisa elu ilma nendeta ei ole!
Yoshi on nüüd jälle mu nõbu Fernandaga koos. Mul muidu ei ole midagi selle vastu ainult, et see suhe näeb välja nii, et tšikk ütleb, mida ta tahab ja kutt aina jookseb ja teeb kõik, mis ta printsess soovib. Minu jaoks on see imelik ja kuna Yoshi on mu väga hea sõber ja megalahe inimene, siis leian, et ta ei peaks ennast niimoodi jooksutada laskma. Aga noh, mis sa ära teed - arrrmastus,arrmastus...
Ja loomulikult on nüüd mängus armukadeduse teema, kuna mina ja Yoshi oleme siin märkamatult parimateks sõpradeks saanud - pidevalt ninapidi koos ja see on kuidagi täiesti igapäevane ning enam ei pea isegi kokku leppima, et õhtul kokku saame ja midagi teeme - see nagu mingi rutiin juba. Ja noh, loomulikult ei ole selline asi mu nõbule meeltmööda.
Ja eile juhtus sellega seoses üks naljakas olukord. Yoshi ütles mulle Whatsappis, et läheb teeb lõunauinaku ja hiljem saame kokku ja mõtleme, mis teeme. Ka mina tahtsin natuke magada, ehk siis keerasin end oma saja kraadises toas voodisse. Aga isegi puhur ei aidanud ja ma ei suutnud selle kuumusega kuidagi olla, rääkimata magamisest. Lõpuks läks olemine nii halvaks, et nutt tahtis peale tulla.
Siis otsustasin, et mis seal ikka - lähen Yoshi juurde magama, teadsin, et ta põõnab mõnuga oma konditsioneeriga toas. Nii tegingi ja paari minutiga olin Goto juures ning ta isa lasi mu rõõmuga sisse - ta vanemad on alati hästi armsad ja neil on iga kord nii hea meel, kui Yoshile külla lähen.
Kui ma tuppa astusin, oli kutt risti keset voodit, kardinad ees ja jahe õhk paiskas ust avades näkku. Ma ei lasknud end magaval jaapanlasel segada sättisin end mugavalt voodi teise otsa ning nautisin jahedust, vaikust ja wifit. Enne kui see vend üles ärkas, sain ma seal umbes tunnikese segamatult lebotada. Ärgates ainult imestas kuidas ma sisse sain ja saime selle peale mõlemad hea kõhutäie naerda - teadsin, et ta ei pane pahaks, kui sedasi sisse sajan.
Aga nali algas siis, kui Fer Yoshile helistas ja teatas, et ootab poissi värava taga. Võis see alles vaatepilt olla - mina seal lebotamas, Yoshi bokserite väel hämaras toas riidehunnikust pükse ja särki otsimas. Täis mehhiko seebikas ju! Fer tegi mind nähes küll rõõmsa näo aga eks ta tegelikult natuke vihastas ka ma kardan. Kukkus lollilt välja aga nojah, tegelikult ei olnud tõesti asjad nii nagu tundusid, lihtsalt üks übernaljakas olukord. Ning kui õhtul sellest emale ja Salmale rääkisin, siis need kaks naersid lolliks :D
Täna sain lõpuuuuks üle nii pika aja Denisega rääkida. Nagu vanasti, siis kui iga päev peale kooli sai tükk aega vadistatud. Mõlemad tunnistasime, et imelik oli ikka küll nii tükk aega ilma üksteist nägemata olla.
Ega vist seda ka ei ole maininud, et eelmine nädal käisin Siljega kinos Kiireid ja vihaseid vaatamas - vingeeeeeeee!!! PS hispaania keeles :D
Ja mul üks suur palve ka! Palun kirjutage, millest ma veel võiksin kirjutada! Julgelt palun palun palun, sest mul tõesti aju täitsa kapsas selle kuumusega! Igale poole võib kirjutada: facebooki meili, siia kommentaaridesse - kuhu mugavam on! Aidake mind ja andke ideid, ma teglikult hea meelega kirjutan, lihtsalt ideid on vähe ja sellepärast jäävadki postitused aina harvemaks ja harvemaks.
Kalli-kalli
Kaisa :)
laupäev, 11. aprill 2015
Huatulco
*Esmaspäeva hommik 06.04
Väsinud ja kõrbenud nagu grillkana aga õnnelik ja rahul - täna hommikul jõudsime tagasi Ixtepeci. Käisime perega Huatulcos puhkusereisil. Huatulco on siinne Pärnu, Saare- või Hiiumaa. Ehk siis selline tüüpiline kohalike puhkusepaik, kuhu perega vaheajal reisitakse. Kuigi siin on asja üldistades koguaeg suvi, siis praegu jõudis kätte südasuvi koos oma meeletu palavusega. Ja kuna meil on hetkel vaheaeg ning puhkusenädalateks tuli koju vend Zabdi Mexico'st, siis see reis oli ammu oodatud ja plaanitud.
Neljapäeva õhtul sõitsime kõigi oma kodinatega Salina Cruzi. Meiega tuli kaasa ka tädi Mirjam koos oma kahe poja (nõbud Sami ja Hugo) ja tütrega (Ximena). Õhtul lõpuks peale suuri sekeldusi (siiani ajab mind vahepeal närvi see, kui ebaoluline on mehhiklaste jaoks aeg) jõudsime lõpuks Salina'sse ja mina vajusin kohe rampväsinuna voodisse - palavus väsitab kohutavalt, selleks ei pea päeval absoluutselt mitte midagi tegema, et õhtuks laip olla.
Hommikune äratus oli varajane, kuid siiski tunnike hiljem, kui plaanitud. Kiire sööma ja tegimegi oma reisiga algust. Tee Huatulcosse viib läbi mägiste kaljuteede ja suurema osa ajast magasime me Salmaga maha. Ärkasime, kui parasjagu Huatulco sildi alt läbi sõitsime.
See on selline paradiisimaa. Kokku ükolmekümne erinva rannaga linnake, kus on tegevust ja kohti iga erineva maitsega inimesele.
*Oma suure peavaluga (ilmselt palavusest, olen täna päev läbi voodis olnud, lihtsalt ei suuda püstigi vedada ennast) ei mul erilist kirjutamise inspiratsiooni aga ma arvan, et minu videost näete, milline reis oli ning et see tõesti on üks imeline paik.
Ahh ja videoga see jama et mässasin ja mässsin terve nla ja üles seda panna ei saanud, nüüd eile Eerik laenas mulle oma kontot ja üleval ta nüüd lõpuks on - aitäh venna!
Kalli-kalli!
Kaisa :)
teisipäev, 7. aprill 2015
Igatsuse-nuga
Seekord siis emotsioonidest, mis on mul viimastel päevadel üle pea kasvanud ja enam ei suuda ma neid kontrolli all hoida. Ma ei saa ise ka aru mis, aga istusin jälle öösel üleval, pea mõtteid täis ja üritasin mõista, miks ma tunnen sellist segadust ja kurvameelsust.
Nagu empsile just rääkisin - jah, igatsen loomulikult endiselt kodu, see ei kao kunagi kuskile aga ma olen siin tõeliselt õnnelik ehk siis see igatsus on täiesti talutav ja mitte midagi halba ega kurba. Samas minu jaoks on nii, et kui mõni asi mind väga pudutab, enamasti juhtub seda laulude või kodustelt saadud sõnumitega, siis torkab see valus ja terav igatsus mul südamest läbi nagu väike nuga. Seda on nii imelik kirjeldada aga nii ma tunnen. See võib olla täiesti suvaline hetk, kus mul mõtted 100% mehhikos on aga kui see juhtub, siis see nagu tõmbaks jalust. Varem suutsin seda vabalt kontrollida - paar hetke olin nagu panniga näkku saanud aga see läks kohe üle. Aga praegu on igatsuse-nuga mind juba kolm päeva seest kraapinud ja ei oska seda enam blokeerida.
Asi algas Huatulcos. Mul parasjagu ei olnud mingeid mõtteid Eestiga seoses, kuna olime perega puhkusel. Huatulcos. See 31 rannaga puhkuseparadiis palmide all. Ma arvan, et usute mind, kui ütlen, et mu mõtted ausõna olid vaid siin ja said koos minuga rannas päevitada. Kolmandal päeval läksime peale rannas käimist jäätist ostma. Ja seal juhtus kõik paari sekundi jooksul. Enne meid seisid jäätise järjekorras üks Ameerika perekond - isa, ema koos poegade ja tütrega. Juba kaugelt nägin, et seal suure menüü sildi juures küünitab üks armas pisike heledapäine poiss üle leti, et näha, kuidas nad jäätiseid valmistavad. Kui lähemale jõudsime ja ema maitsete ja hindade kohta küsis, keeras poiss ümber ja johhaidii. Ma pidin sealsamas kohapeal pikali kukkuma. See oli täielik Eeriku teisik, ainult et tal olid pruunid silmad. Selline peenike ja pikk poiss, koos Eeriku soengu ja kõnnakuga. Ma arvan, et ta kohkus natuke ära, sest ma ei suutnud tema jõllitamist lõpetada. Sellel hetkel käis küll see igatsuse-nuga hea laksuga mul kehast läbi. Pisarad tulid silma ja üritasin keskenduda, kuna ei tahtnud seal suure rahvamassi hulgas pillima hakata. See oli karm ja ma siiamaani elan veel selle šoki meeleolus, kuigi möödunud on juba kolm päeva.
Peale selle sain ma tagasi Ixtepeci jõudes kätte oma sünnipäevapaki tädi Kristilt. See raamat on väga mõnus lugemine, mõtlesin, et lehitsen korra aga jäin täitsa lugema kohe. Paneb mõtlema. Ning kuna see rääkis vanemate armastusest ja ilusast lapsepõlvest, hakks mul jälle sees kraapima ja pidin lugemisega pausi tegema. Suur äitah Kristi, tõsiselt armas üllatus! Mina ka ei jõua ära oodata, et millal sind jälle näen - mu ainus ja kõige kallim tädi, täht minu tähesüsteemis!
Ja eile jäin kuidagi eesti muusikat kuulama. Olime Salmaga peale õhtusööki minu toas ja lebotasime. Salma toksis oma whatsappis ja mina üritasin oma Huatulco blogi kirjutada. Üldse ei edenenud ja mu muusikalistist hakkasid järjest eestikeelsed laulud tulema. Salmale kusjuures meeldib eesti muusika - õe eriline lemmik on Stig Rästa... me tõesti sobime õdedeks, eksole?
Igatahes, mu playlist jõudis Dagö ja Tätteni ning ootamatult kukkusid silmadest pisarad teki peale ja ma ei suutnud seda lõpetada. Ehmatasin ja panin ruttu teised laulud. Salma ehmus samuti ära aga siis ma rääkisin talle, mis mul on - ta oli väga mõistev ja toetav, ütles ainult, et ma ei tohi nutta, sest muidu panen tema ka nutma. See on selline asi, mida vahetusõpilased üldiselt väga hostperele ju tunnistada ei taha - see, et sa kodu igatsed - sest siis võib tulla olukord, kui pere arvab, et õpilane ei tunne end nende juures elades hästi ja see võib suurte möödarääkimisteni viia. Aga meil Salmaga on selline suhe, et ma ei karda talle enam millestki rääkida. Ma tean, et ta teab, kui väga ma oma siinset pere armastan aga lihtsalt kodu on ju kodu ning see on loogiline.
Ja mina veel mõtlesin, et kui Ixtepeci kolides oma koduigatsusest täiesti üle sain, siis vahetusaasta lõpus ei tule mul kindlalt sellega mingeid probleeme, sest siis on elu veel parem, kui enne. Aga no vot siis. Imelik küll tegelikult, mul endalgi on raske mõista - siinne elu on ju imeline ja ma olen tõesti väga õnnelik. Ja kusjuures see igatsus on veel nii imelik, et kuigi kui see mind seest sööb ja nutma ajab, siis samas ma ei saa öelda et ma nüüd nii jubedalt Eestisse tagasi kipuks. Ei tea, äi möista!
Mu telefon ütleb, et jäänud on veel 78 päeva Mehhikos. Ja alles oli see number midagi kahesaja neljakümnega...
Nukrameelne postitus aga ärge muretsege, tegelikult on mul kõik hästi, need vahetusaasta-läheneb-lõpule segased emotsioonid möllavad lihtsalt.
Kalli-kalli
Kaisa :)
Nagu empsile just rääkisin - jah, igatsen loomulikult endiselt kodu, see ei kao kunagi kuskile aga ma olen siin tõeliselt õnnelik ehk siis see igatsus on täiesti talutav ja mitte midagi halba ega kurba. Samas minu jaoks on nii, et kui mõni asi mind väga pudutab, enamasti juhtub seda laulude või kodustelt saadud sõnumitega, siis torkab see valus ja terav igatsus mul südamest läbi nagu väike nuga. Seda on nii imelik kirjeldada aga nii ma tunnen. See võib olla täiesti suvaline hetk, kus mul mõtted 100% mehhikos on aga kui see juhtub, siis see nagu tõmbaks jalust. Varem suutsin seda vabalt kontrollida - paar hetke olin nagu panniga näkku saanud aga see läks kohe üle. Aga praegu on igatsuse-nuga mind juba kolm päeva seest kraapinud ja ei oska seda enam blokeerida.
Asi algas Huatulcos. Mul parasjagu ei olnud mingeid mõtteid Eestiga seoses, kuna olime perega puhkusel. Huatulcos. See 31 rannaga puhkuseparadiis palmide all. Ma arvan, et usute mind, kui ütlen, et mu mõtted ausõna olid vaid siin ja said koos minuga rannas päevitada. Kolmandal päeval läksime peale rannas käimist jäätist ostma. Ja seal juhtus kõik paari sekundi jooksul. Enne meid seisid jäätise järjekorras üks Ameerika perekond - isa, ema koos poegade ja tütrega. Juba kaugelt nägin, et seal suure menüü sildi juures küünitab üks armas pisike heledapäine poiss üle leti, et näha, kuidas nad jäätiseid valmistavad. Kui lähemale jõudsime ja ema maitsete ja hindade kohta küsis, keeras poiss ümber ja johhaidii. Ma pidin sealsamas kohapeal pikali kukkuma. See oli täielik Eeriku teisik, ainult et tal olid pruunid silmad. Selline peenike ja pikk poiss, koos Eeriku soengu ja kõnnakuga. Ma arvan, et ta kohkus natuke ära, sest ma ei suutnud tema jõllitamist lõpetada. Sellel hetkel käis küll see igatsuse-nuga hea laksuga mul kehast läbi. Pisarad tulid silma ja üritasin keskenduda, kuna ei tahtnud seal suure rahvamassi hulgas pillima hakata. See oli karm ja ma siiamaani elan veel selle šoki meeleolus, kuigi möödunud on juba kolm päeva.
Peale selle sain ma tagasi Ixtepeci jõudes kätte oma sünnipäevapaki tädi Kristilt. See raamat on väga mõnus lugemine, mõtlesin, et lehitsen korra aga jäin täitsa lugema kohe. Paneb mõtlema. Ning kuna see rääkis vanemate armastusest ja ilusast lapsepõlvest, hakks mul jälle sees kraapima ja pidin lugemisega pausi tegema. Suur äitah Kristi, tõsiselt armas üllatus! Mina ka ei jõua ära oodata, et millal sind jälle näen - mu ainus ja kõige kallim tädi, täht minu tähesüsteemis!
Ja eile jäin kuidagi eesti muusikat kuulama. Olime Salmaga peale õhtusööki minu toas ja lebotasime. Salma toksis oma whatsappis ja mina üritasin oma Huatulco blogi kirjutada. Üldse ei edenenud ja mu muusikalistist hakkasid järjest eestikeelsed laulud tulema. Salmale kusjuures meeldib eesti muusika - õe eriline lemmik on Stig Rästa... me tõesti sobime õdedeks, eksole?
Igatahes, mu playlist jõudis Dagö ja Tätteni ning ootamatult kukkusid silmadest pisarad teki peale ja ma ei suutnud seda lõpetada. Ehmatasin ja panin ruttu teised laulud. Salma ehmus samuti ära aga siis ma rääkisin talle, mis mul on - ta oli väga mõistev ja toetav, ütles ainult, et ma ei tohi nutta, sest muidu panen tema ka nutma. See on selline asi, mida vahetusõpilased üldiselt väga hostperele ju tunnistada ei taha - see, et sa kodu igatsed - sest siis võib tulla olukord, kui pere arvab, et õpilane ei tunne end nende juures elades hästi ja see võib suurte möödarääkimisteni viia. Aga meil Salmaga on selline suhe, et ma ei karda talle enam millestki rääkida. Ma tean, et ta teab, kui väga ma oma siinset pere armastan aga lihtsalt kodu on ju kodu ning see on loogiline.
Ja mina veel mõtlesin, et kui Ixtepeci kolides oma koduigatsusest täiesti üle sain, siis vahetusaasta lõpus ei tule mul kindlalt sellega mingeid probleeme, sest siis on elu veel parem, kui enne. Aga no vot siis. Imelik küll tegelikult, mul endalgi on raske mõista - siinne elu on ju imeline ja ma olen tõesti väga õnnelik. Ja kusjuures see igatsus on veel nii imelik, et kuigi kui see mind seest sööb ja nutma ajab, siis samas ma ei saa öelda et ma nüüd nii jubedalt Eestisse tagasi kipuks. Ei tea, äi möista!
Mu telefon ütleb, et jäänud on veel 78 päeva Mehhikos. Ja alles oli see number midagi kahesaja neljakümnega...
Nukrameelne postitus aga ärge muretsege, tegelikult on mul kõik hästi, need vahetusaasta-läheneb-lõpule segased emotsioonid möllavad lihtsalt.
Kalli-kalli
Kaisa :)
reede, 3. aprill 2015
Lagunas
Mul rohkem pole aega kirjutada, sest praegu on reede hommik ja me hakkame kõik suure perega Huatulco'sse sõitma! Nii mega! Luban võimaluse korral seal pildiblogi täiendada ja järgmisel nädalal kirjutan reisist pikemalt.
Aga vahepeal jõudsin ka Lagunases Memol külas käia, sellest tegin pisikese video.
Kalli-kalli
Kaisa :)
neljapäev, 26. märts 2015
Kaisa pidu ja Kaisa juhtumised
Tervist-tervist!
Esiteks. Mina ei tea, mismoodi ma need kolm (täpselt kolm kuud jäänud!!!!) kuud siin üle elan sellise palavusega. Kui Eestis oli 30 kraadi, siis see võrdub siinse 23-ga. Ja praegu on stabiilne 40. Ilma tuuleta. See ei ole elu, inimesed, see on jube!
Eile mul oli füüsiliselt nii halb olla, et ühel hetkel tundsin täiesti seda tuttavat enne-minestamist tunnet. Jooksin ruttu oma tuppa, voodisse pikali ja lükkasin jalad seinale. Õnneks olin kodus ja see läks mööda aga ma ei vingu siin niisama, ausõna.
Samas hoiab asja positiivsena siinne muinasjutuelu. See nädal ei ole ma enam koolis käinud, kuna mulle öeldi juba eelmine nädal, kui nad eksameid tegid, et mul ei ole mõtet tulla. Eelmisel nädalal käisin ja magasin ikka kõik eksamid ära ilusti aga nüüd algas minu jaoks vaheaeg. Mmmm, kolm nädalat puhkust! - Nagu seda siin vähe oleks olnud. Aga ei, ärge kohe üldse mõelegi, et ma vingun-natuke eestlaslikku sarkasmi, mis teid kadedaks peaks ajama.
Laupäeval toimus siis minu suur ja kauaoodatud sünnipäevapidu. Päeval tegelesime ettevalmistustega - käisime ostsime vajalikke asju ja seadsime kõik valmis.
Minu ja Salma plaan peole sisse kõndida ja kõik oma välimusega pahviks lüüa töötas superhästi. Kui kuumad õed Blancod stiilse hilinemisega sisenesid algas suur karjumine ja kallistamine. Nii armas, kõik mu sõbrad - tuttavad olid kohale tulnud. Isegi Salina Cruzist - vend Carlos ja nõbud Estefany ja Jhonatan koos sõpradega. Endale tundub, et olen vist juba sada korda kirjutanud aga et kõik ikka teaks - mu pidu toimus megalahedas kohas nimega Guachahi. Seal on suur ruum niisama olemiseks, tantsimiseks, ujumiseks, piljardi mängimiseks ja lisaks veel suur õu hamacdega (võrkkiiged) ning mini-loomaaed. Üliilus ja megahüpersuper koht!
Kuigi kell oli juba 8-9 paiku, oli meeletult palav ja tahtsin hirmsasti juba ujuma minna aga mõtlesin, et kuna olime Salmaga nii palju rõhku sättimisele pannud, ootan, kuni kõik külalised kohale jõuavad ning siis lasen end vette visata - seda taheti teha juba esimesest hetkest, kui oma jala üle ukseläve sain aga iga kord tegin nunnud silmad ja palusin, et ma saaksin ikka kõik ära oodata. Puudu olid veel vaid kõige kaugemalt tulijad - vend ja nõbud Salina Cruzist. Kahjuks ei saanud ma neid enam oma parimas olekus vastu võtta, sest Paco ja Luis lihtsalt vedasid mu vee äärde ja kuigi ma andsin oma parima, et vastu võidelda, ei suutnud ma nende kahe tahtmist alla suruda. Nii ma siis lendasin sinna vette, enne kui sain riidedki seljast võtta. Salma olukorra kirjeldus oli parim: "Kostus heledat kiljumist, haledat palumist, peale seda hulk sõimusõnu, plärtsatus ja siis nägin Kaisat veest välja ronimas nagu väike tilkuv koerapoeg!" Jah, nii oligi. Ausaltöeldes oli mul lõpuks vees olles täitsa hea meel - paras jahutus kulus ära. Aga kui mu viimased külalised lõpuks laekusid, said nad väga märgade kallistuste osaliseks. Aah, alati jään mäletama seda hetke, kui olin täpselt sukeldunud ja pea veest välja pistnud ning kuulsin Carlose häält üle terve Guchachi: "KAISAAAAA, HERMANAAAA!!"
Ühesõnaga pidu oli kõik megavägev! Muidugi ei möödu siin ükski pidu ilma poiste plõksimisteta - õnneks mina seda kaklust ei näinud, sest meie olime selleks ajaks juba kodu poole teel aga ära see lööma tuli. Miks? - keegi rääkis kellegi tüdrukust halvasti ja boooom. Valmis. Meie aga olime oma nõbude seltskonnaga koju ära tulnud ning siin olles tuli Carlosel segane idee minna Ojo de Agua'sse. Öösel kell 3. Mõeldud, tehtud ja ära me käisime. Ma polnud kunagi enne öösel Ojo's käinud ja see oli lihtsalt võrrrrrratu!!! Mitte kedagi peale meie, vesi, tähed ja hea seltskond. See on lihtsalt kirjeldamatult lahe kogemus!
Kahtlemata minu elu üks kõige segasemaid ja meeldejäävamaid sünnipäevi! Aitäh!
Ühe seikluse tahaksin ka ära kirjutada. Ikka ainult Kaisa...
Oli kas nüüd esmaspäev või teisipäev, kui otsustasin minna Piljardisse, et seal sõpru näha - seal me ju alati peale kooli lebotame. Läksin ja olime ja kõik oli väga chill ning kui bussiga tagasi Ixtepeci sõitsime, olid minuga kaasas Fernando ja Tirco. Fernando läks oma peatuses maha, seega jäin Tircoga juttu ajama. Ma tegelikult väga teda ei tunnegi - liigume alati samas seltskonnas aga otseselt ei ole kokku puutunud. Ta on see ütlen-tänaval-tšau-sõber. Mul oli kuuma ilma tõttu seljas õlapaeltega täpiline pluus, mille vanemad olid sünnipäevaks kinkinud. Ja järsku, poole lause pealt, tundsin, kuidas mul pluus seljast ära vajub. No kujtage ise ette - istun bussis tuttava, mitte päris sõbraga, ümberringi bussitäis inimesi, pluss see piletimüüjast mees, kes mind terve sõidu jõllitanud oli - ja minul laguneb pluus seljast. Hea, et õigel ajal jaole sain ja jõudsin kõik kinni katta aga õlapael oli seljatagant (ma ei saa aru mismoodi!!!!???) katki läinud, ehk ma ei saanud seda ise ära parandada ega ka natukeseks kohendada. Seega kujutage ette, kui ma räägin parasjagu sellest, kuidas ma varem Juchitanis teises peres elasin ning siis mainin, et kuule Tirco, mul läks pluus katki, äkki saad ära parandada. Johhaidii seda minu ebaõnne vahepeal küll :D
Õnneks on ta väga lahe ja armas inimene - saime lihtsalt hulga naerda ja loomulikult aitas ta mind nii palju, kui oskas, et mulle see pluus ikks natukeseks selga püsima saada. Peale seda saatis ta mu kodu juurde ära - igaks-juhuks, kujutage ette, kui see oleks mul kuskil tänaval seljast ära kukkunud! Huhh, ei taha mõeldagi.
Ema naeris umbes kümme minutit, kui talle rääkisin ja Salma väänles pool tundi krampides mu põrandal. Tõeline õde ikka :D
Ja nüüd ongi kell juba täitsa öösse veerenud, tõmban kerra, et homme mitte poolde päeva magada.
Kalli-kalli
Kaisa :)
Esiteks. Mina ei tea, mismoodi ma need kolm (täpselt kolm kuud jäänud!!!!) kuud siin üle elan sellise palavusega. Kui Eestis oli 30 kraadi, siis see võrdub siinse 23-ga. Ja praegu on stabiilne 40. Ilma tuuleta. See ei ole elu, inimesed, see on jube!
Eile mul oli füüsiliselt nii halb olla, et ühel hetkel tundsin täiesti seda tuttavat enne-minestamist tunnet. Jooksin ruttu oma tuppa, voodisse pikali ja lükkasin jalad seinale. Õnneks olin kodus ja see läks mööda aga ma ei vingu siin niisama, ausõna.
Samas hoiab asja positiivsena siinne muinasjutuelu. See nädal ei ole ma enam koolis käinud, kuna mulle öeldi juba eelmine nädal, kui nad eksameid tegid, et mul ei ole mõtet tulla. Eelmisel nädalal käisin ja magasin ikka kõik eksamid ära ilusti aga nüüd algas minu jaoks vaheaeg. Mmmm, kolm nädalat puhkust! - Nagu seda siin vähe oleks olnud. Aga ei, ärge kohe üldse mõelegi, et ma vingun-natuke eestlaslikku sarkasmi, mis teid kadedaks peaks ajama.
Laupäeval toimus siis minu suur ja kauaoodatud sünnipäevapidu. Päeval tegelesime ettevalmistustega - käisime ostsime vajalikke asju ja seadsime kõik valmis.
Minu ja Salma plaan peole sisse kõndida ja kõik oma välimusega pahviks lüüa töötas superhästi. Kui kuumad õed Blancod stiilse hilinemisega sisenesid algas suur karjumine ja kallistamine. Nii armas, kõik mu sõbrad - tuttavad olid kohale tulnud. Isegi Salina Cruzist - vend Carlos ja nõbud Estefany ja Jhonatan koos sõpradega. Endale tundub, et olen vist juba sada korda kirjutanud aga et kõik ikka teaks - mu pidu toimus megalahedas kohas nimega Guachahi. Seal on suur ruum niisama olemiseks, tantsimiseks, ujumiseks, piljardi mängimiseks ja lisaks veel suur õu hamacdega (võrkkiiged) ning mini-loomaaed. Üliilus ja megahüpersuper koht!
Kuigi kell oli juba 8-9 paiku, oli meeletult palav ja tahtsin hirmsasti juba ujuma minna aga mõtlesin, et kuna olime Salmaga nii palju rõhku sättimisele pannud, ootan, kuni kõik külalised kohale jõuavad ning siis lasen end vette visata - seda taheti teha juba esimesest hetkest, kui oma jala üle ukseläve sain aga iga kord tegin nunnud silmad ja palusin, et ma saaksin ikka kõik ära oodata. Puudu olid veel vaid kõige kaugemalt tulijad - vend ja nõbud Salina Cruzist. Kahjuks ei saanud ma neid enam oma parimas olekus vastu võtta, sest Paco ja Luis lihtsalt vedasid mu vee äärde ja kuigi ma andsin oma parima, et vastu võidelda, ei suutnud ma nende kahe tahtmist alla suruda. Nii ma siis lendasin sinna vette, enne kui sain riidedki seljast võtta. Salma olukorra kirjeldus oli parim: "Kostus heledat kiljumist, haledat palumist, peale seda hulk sõimusõnu, plärtsatus ja siis nägin Kaisat veest välja ronimas nagu väike tilkuv koerapoeg!" Jah, nii oligi. Ausaltöeldes oli mul lõpuks vees olles täitsa hea meel - paras jahutus kulus ära. Aga kui mu viimased külalised lõpuks laekusid, said nad väga märgade kallistuste osaliseks. Aah, alati jään mäletama seda hetke, kui olin täpselt sukeldunud ja pea veest välja pistnud ning kuulsin Carlose häält üle terve Guchachi: "KAISAAAAA, HERMANAAAA!!"
Ühesõnaga pidu oli kõik megavägev! Muidugi ei möödu siin ükski pidu ilma poiste plõksimisteta - õnneks mina seda kaklust ei näinud, sest meie olime selleks ajaks juba kodu poole teel aga ära see lööma tuli. Miks? - keegi rääkis kellegi tüdrukust halvasti ja boooom. Valmis. Meie aga olime oma nõbude seltskonnaga koju ära tulnud ning siin olles tuli Carlosel segane idee minna Ojo de Agua'sse. Öösel kell 3. Mõeldud, tehtud ja ära me käisime. Ma polnud kunagi enne öösel Ojo's käinud ja see oli lihtsalt võrrrrrratu!!! Mitte kedagi peale meie, vesi, tähed ja hea seltskond. See on lihtsalt kirjeldamatult lahe kogemus!
Kahtlemata minu elu üks kõige segasemaid ja meeldejäävamaid sünnipäevi! Aitäh!
Ühe seikluse tahaksin ka ära kirjutada. Ikka ainult Kaisa...
Oli kas nüüd esmaspäev või teisipäev, kui otsustasin minna Piljardisse, et seal sõpru näha - seal me ju alati peale kooli lebotame. Läksin ja olime ja kõik oli väga chill ning kui bussiga tagasi Ixtepeci sõitsime, olid minuga kaasas Fernando ja Tirco. Fernando läks oma peatuses maha, seega jäin Tircoga juttu ajama. Ma tegelikult väga teda ei tunnegi - liigume alati samas seltskonnas aga otseselt ei ole kokku puutunud. Ta on see ütlen-tänaval-tšau-sõber. Mul oli kuuma ilma tõttu seljas õlapaeltega täpiline pluus, mille vanemad olid sünnipäevaks kinkinud. Ja järsku, poole lause pealt, tundsin, kuidas mul pluus seljast ära vajub. No kujtage ise ette - istun bussis tuttava, mitte päris sõbraga, ümberringi bussitäis inimesi, pluss see piletimüüjast mees, kes mind terve sõidu jõllitanud oli - ja minul laguneb pluus seljast. Hea, et õigel ajal jaole sain ja jõudsin kõik kinni katta aga õlapael oli seljatagant (ma ei saa aru mismoodi!!!!???) katki läinud, ehk ma ei saanud seda ise ära parandada ega ka natukeseks kohendada. Seega kujutage ette, kui ma räägin parasjagu sellest, kuidas ma varem Juchitanis teises peres elasin ning siis mainin, et kuule Tirco, mul läks pluus katki, äkki saad ära parandada. Johhaidii seda minu ebaõnne vahepeal küll :D
Õnneks on ta väga lahe ja armas inimene - saime lihtsalt hulga naerda ja loomulikult aitas ta mind nii palju, kui oskas, et mulle see pluus ikks natukeseks selga püsima saada. Peale seda saatis ta mu kodu juurde ära - igaks-juhuks, kujutage ette, kui see oleks mul kuskil tänaval seljast ära kukkunud! Huhh, ei taha mõeldagi.
Ema naeris umbes kümme minutit, kui talle rääkisin ja Salma väänles pool tundi krampides mu põrandal. Tõeline õde ikka :D
Ja nüüd ongi kell juba täitsa öösse veerenud, tõmban kerra, et homme mitte poolde päeva magada.
Kalli-kalli
Kaisa :)
neljapäev, 19. märts 2015
18.03
Kuna see nädal on viimane koolinädal enne vaheaega, ei ole meil erilisi tunde ning otsustaset luban endale sünnipäeva puhul pikema une. Aga kella poole kaheksa ajal äratasmind see traditsiooniline mariachi'de sünnipäevalaul. Mõtlesin veel läbi une, et nii imel- just minu sünnipäeval pannakse tänaval see laul. Paarsekundi pärast vajus aga mu toauks lahti ja sisse jooksis Bella, tilisev kelluke kaelarihma küljes lärmamas. Kui Bella oli mulle juba sülle tormanud, jõudsid kohale ka ema ja Salma, kes olid youtube'ist selle sünnipäevalaulu üle maja üürgama pannud ja siis lauldes mind kallistama tulid. Igatahes jah, mul oli oodatumast sünnipäevahommik. Tegelikult ei arvanud ma, et nad üldse hommikul midagi teevad - minu peres ei ole see kombeks nagu eesti kodus. Aga ma kahtlustan, et kuna Salma nägi Skype'ist Eeriku sünnipäevahommikut, siis said nad sealt vähe inspiratsiooni. Koolis sain ka muidugi kohe kallistuste, muside ja õnnesõõvidega üle valatud. Klass laulis ka.
Tegelikult algas mu sünnipäev juba eelmisel õhtul, kui kodustega Skype'i tegime - nemad tähistasid seal minu pidupäeva juba hommikukohvi ja maasikatordiga. Kiskusid ikka oma jutuga ja Eeriku videoga pisarad ka välja. Aga ei midagi, mille pärast peaks muretsema, puhtad rõõmupisarad, kuna mul lihtsalt maailma parim perekond on!
Kooli lõppedes läksime pildardisse nagu tavaliselt. Tegin Fabriciole isegi ühe mängu pähe oma sünnipäeva-õnnega. Ja sealt väljudes, oli Salma mind piljardi ees autoga ootamas - tuli mulle lillede ja minioni õhupalliga vastu, et ma ei peaks bussiga koju sõitma.
Eile oli selline päev, et ma ei saanud kordagi tõmmata - koguaeg oli kuskil miskit vaja teha ja olla, sest kõik pidasimind nii hoolega meeles, et neid inimesi tuli lõpuks päris hulga kokku. Koju jõudnudkäisin ruttu pesemas, sest siin on endiselt väga-väga palav- käisin eile 4 korda pesemas. Ja kui olin jõudnud kleidi selga panoligi juba Silje ukse taga ootamas. Minu sünnipäeva puhul oli ema korraldanud lõunasöögi meie juures. Ines vaaritas juba ammu meie juures, et minu lemmikoitu emenadasid teha. Lõunatama tulid meie juurde tädid-nõbud ning ka isa oli Salina Cruzist Ixtepeci sõitnud.
Koogi ajaks jõudis ka Yoshi, keda ma polnud juba üle nädala aja näinud. Sai laulu ja nalja. Noo tore oli, et kõik kohale tulid ja selle päeva nii armsaks tegid!
Peale sellist kõhutäit kukkusime me kõik viiekesi brauhhh minu voodisse üksteise otsa ja pidasime siestat, sest see söömine oli ikka julm küll. Eriti, kuna empenadade söömist on peaaegu võimatu lõpetada ja ema juustukook oli lihtsalt imemaitsev. Silje mulle õhtuks ilusa soengu ning Paco ja Yoshi naerutasid oma lollide naljadega.
Ja õhtul läksime välja teiste Ixtepeci sõpradega, keda ma veel sellel päeval näinud ei olnud. Üle pika aja käisime Casa de la Trovas. Mina, Salma, Felipe, Yoshi, Lalo, Yair ja Iram. Megalõbusõhtu oli! Ja imeline sünnipäev! Imeline Mehhiko!
Aitäh kõigile õnnesoovide eest!
Kalli-kalli!
Kaisa:)
teisipäev, 17. märts 2015
Dejame Vivir
Eesti aja järgi olen juba sünnipäevalaps, siin on veel mõni tund aega. Jälle aasta kukub juurde ja aru ma ei saa, kuidas kõik elu nii kiirelt veereb, no ei mõista.
Tegelikult ei ole ma siin väga blogi kirjutamise seisus aga juba ammu taob kuklas see, et ei ole endast jälle hulk aega märku andnud, seega võtan ennast kokku.
Kõigepealt tahan oma tuju ära kirjutada, ehk siis saab kergem. Mis siin ikka, Kaisast on mehhiklanna saanud ja sellised suhtedraamad on igapäevased ning noh, üledramatiseerimine käib asja juurde. Ilmselt kahetsen seda hiljem, et nii rumala asja pärast nukrutsen ja selle siia kirja panen aga mis seal ikka. Pikk lugu lühidalt. Olen siin vist ära armunud ja seekord ei käi jutt vahetusaastast ega Mehhikost vaid konkreetsest inimesest. Ja noh nagu elus ikka (ja eriti nagu Mehhikos ikka!!!) ei võinud mu süda kellegi sellise poole tuksuda, kes oleks minu vastu armas ja tore ja sama tunneks, vaid loomulikult on asjad palju keerulisemad. Oeh, see kõik on üks suur sasipundar. Ja nüüd, üks päev enne mu sünnipäeva, istun oma toas ja korrutan, et see idioot ei vääri mitte ühtegi mu pisarat. Kunagi kui ma Eestis tagasi olen, siis võibolla kirjutan sellest rohkem, koos nimedega ja konkreetsete lugudega aga praegu ei. See tüüp on mul peas istunud juba sellest ajast saati, kui pere vahetasin ehk siis põhimõtteliselt koguaeg on mingi teema. Ja siis jälle ei ole. Ning iga kord kui ta jälle mulle haiget teeb, vannun, et see oli viimane kord, kui teda endale ligi lasen aga no kui nõrk võib üks armunud tüdruk olla! Ja see trall on kestnud juba pool aastat. Või rohkem, ei teagi. Ja täna läbi juhuste sattus nii, et veetsime koos aega. Kõik oleks okei olnud, kui ta ei oleks oma uut tšikki mulle nina alla toppinud. Aih, kuidas mul see oli kord hinge täis tegi.
Ja irooniline on see, et Siljel on TÄPSELT sama olukord. Nagu reaalselt, täpselt sama... Ja nii me siis olemegi üksteisele toeks ja sõimame üksteisevõidu neid pendejos'id (parem üks korralik hispaaniakeelne sõimusõna, sobib siia paremini).
Aga jah, õnneks mul on Salma, Silje ja kõik mu sõbrad siin, kes on nii toetavad ja hoolivad. Peale nende veel mu kodumaa sõbrad, kes on samamoodi iga raske hetk olemas. Mind on ikka jubedalt õnnistatud mu lähedastega.
Ja nüüd aitab kurbadest teemadest.
Nädalavahetuseks plaanime mulle uhket sünnipäevapidu sealsamas ujumiskohas, kus peale kooli käime. See, millest mul tumblr'is palju pilte on. Imeilus koht ja ideaalne supersünnipäevaks Mehhikos. Ma ei jõua ära oodata!
Peale selle tahan mainida, et nägin esmaspäeval Juchitanis Teelega (eelmise aasta vahetusõpilane, kes elas Juchitanis) ja no niiiiiiii imelik oli eesti keeles rääkida! Aga megalahe ka. Nii huvitav oli kuulda igasuguseid lugusid ja avastada, et tunneme samu inimesi ja kõik emotsioonid ning äratundmisrõõm.
Ma ei jaksa praegu pikemalt kirjutada. Luban, et üritan nüüd lähipäevadel aega leida. homme ilmselt mitte aga kaua ma enam ei viivita. Tahtsin lihtsalt teada anda, et kõik on hästi ja ma ikka endiselt elus ja terve. Süda natuke sai raputatud aga nagu Salmaga just rääkisime - see teeb ainult tugevamaks!
Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)
teisipäev, 10. märts 2015
YFU keskaastaseminar Mexico Citys
Siin on siis see kauaoodatud video minu suurest Mexico reisist YFU-ga. Ma ei tea, mis jama sellega on aga millegipärast ei saa ma neid kahte videot kokku panna aga arvan, et pole vast hullu.
Siin nad siis on:
Postitus reisi kohta on juba ammu olemas, selle leiab siit:
http://kaisamehhikos.blogspot.mx/2015/02/tagasi-kodus_10.html
Loodan, et meeldis!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Siin nad siis on:
Postitus reisi kohta on juba ammu olemas, selle leiab siit:
http://kaisamehhikos.blogspot.mx/2015/02/tagasi-kodus_10.html
Loodan, et meeldis!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Reedest esmaspäevani rahulikult
Reedeõhtul käisime ema, tädi ja nõbudega Salma suur esinemist vaatamas. Asi käib siin samamoodi nagu siis, kui Eestis enne Laulupidu või noh, kuna siin on tegemist tantsimisega, siis pigem nagu enne Tantsupidu. Kogu asi oli väga vägev – riided, tants ja muud traditsioonilised trikid sinna juurde. Salma oli imeilus! Mulle tegi see õhtu veel suurema tahtmise lõpuks ometi endale üks traditsiooniline Ixtepeci traje (loe: trahe) soetada.
Reede pärastlõunal olimegi just käinud Siljega Juchitaniset paar vajalikku asja osta ja trajesid vaadata. Uurisin välja, et traje ostmiseks kulub mul umbes 4000 peesot, see on veidi üle 200 euro. Aga ma leian, et see ost on üks väärt mõte. Kavatsen endale siin sellise hilisema sünnipäevakingituse teha – trajet ennast oleks mul vaja alles mai kuuks, sest siis on mul sellega kuhu minna. Mais toimub siin palju Vela’sid, kuhu on mul 110&% kindel plaan minna. Leidsin youtube’ist videoid sügisel siin toimunud Vela 27-st, kui Ixtepecis Siljel külas käisin. See õhtu päästis mu aasta, ilma naljata. Olen nii palju mõelnud, et mis siis oleks saanud, ku me oleksime otsustanud hoopis filmiõhtu teha vms ja Vela’le mitte minna. No siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Vela’l kohtasin Fernandot, kes aitas mulle Ixtepeci pere otsida – tänu sellele elan praegu siin oma armsas kodus veel armsama perega.
Igatahes jah, reedene show oli väga vinge ja loodan, et Ixtepec pääseb ka sellel aastal Guelaguetzale tantsima. Pilte sellest õhtust leiab mu pildiblogist.
Laupäeva veetsime kodus leotades ja koristades. Õhtuks saiemalt loa minna sõpradega Espinali teise grupi esinemist vaatama. Espinal on see linnake, kus ma koolis käin, jääb ilusti Ixtepeci ja Juchitani vahepeale. Ka Espinali tantsugrupp, kus mu sõbrad-tuttavad tantsivad pidi läbi tegema sama katsumuse, mis Ixtepec – esinema hindajate ees andes endast parim, et Guelaguetzale pääseda. Minule isiklikult meeldis Ixtepekava rohkem – ütlen seda neutraalselt, mitte kuna mu õde seal tantsib. Samas ei taha ma neid maha ka teha, sest noh, nad olid ikka väga palju vaeva näinud kõigega ja pealegi ei näinud ma show’d algusest peale, kuna … kuna mehhiklased! – jäime hiljaks nagu ikka jah, AHORITA!
Pühapäeva hommikul sõitsime koos ema, Salma, tädi Miriami, Sami, Hugo ja Ximenaga Salina Cruzi. Naistepäeva puhul käisime restoranis söömas ja täitsa tore oli. Samas, kui täiesti aus olla, siis tundsin ma end sellel päeval natuke nukralt (seetõttu ei hakanud ka blogi kirjutama), sest puudusid issi ja Eerik, kes alati meid emmega sellel päeval meeles peavad armsalt üllatavad. Siin ei võeta asja nii tõsiselt, kodus on alati ikka eriline tunne Naistepäeval. Isegi ei osanud arvata, et midagi sellist igatsema võiksin hakata. Aga Salinas nägin lõpuks ka venda Carlost, kellega koos olles kurb tuju veidikeseks kadus, sest ta on selline inimene, kellega koos olles on võimatu nukrutseda.
Ja eile oli esmaspäev. Kuidagi loll päev. Mul oli veel sees see pühapäevane nukruse tunne ning hommikul rõõmustasin, sest ärgates nägin emme saadetud häälsõnumit. Mõtlesin, et ikka, see teeb mu päeva kohe hästi alanuks aga seekord nii ei läinud. Teemaks lennupiletid tagasi Eestisse tulemiseks. Nüüd on juba teada isegi täpne kellaaeg, millal ma Tallinna lennujaamas maandun. See on hirmutav. Jäänud ainult kolm kuud ja päevad kopikatega. Ei taha mõeldagi. Ehk siis astusin juba hommikul vara vasaku jalaga voodist välja. Ja kooli jõudes leidsin eest tühja klassi – kuna pühapäeval oli naistepäevi tulnud esmaspäeval ükski naisõpetaja tööle. Vahva küll aga nad võiksid sellest siis ju… Nii me siis lonkisime Fernando ja veel mõne klassivennaga, kes samuti asjast midagi kuulnud polnud, väravatest välja plaaniga Ixtepeci minna – mina Salmat ja Siljet vaatama ning Fer oma tüdruku juurde. Piljardi juurest möödkõndides kohtasime Fabriciot ja Denist, kelle endaga kaasa tirisime. Taksoga Cobao Ixtepeci jõudnud, nägime tervet pandet oma sõpru vees taksot ootamas ja meile lehvitamas. Kujutage nüüd ise ette, mahutasime end kõik ühte taksosse. Loetlen nimed ette, et teil aimu oleks. Mina, Silje, Fernanda, Salma, Denis, Fabricio, Lalo ja Paco. Pluss taksojuht. Võimalik vaid Mehhikos..
Käisin esimest korda Ixtepecis piljardit mängimas. Espinalis on see ikka hulga korralikum ja reaalselt kaks korda odavam. Ixtepecis oli mängulaud nii viltu, et pallid põrkasid tagasi, hüppasid välja ja veeresid sinna, kuhu heaks arvasid. Koht ise muidu väga lahe ja super mehhikolik – väljast näeb hoone välja nagu varisemisohtlik ehitusplats aga kui sealsetest tagahoovi raudredelitest üles ronida, siis sealt leiab eest hubase toakese, mida peaks tegelikult vist õieti katusealuseks nimetama. Peldikus (seda ei saa WC-ks nimetada, vabandust) on pime ja nii palju ämblikuvõrke, et Silje jooksis sealt kiljudes ja naljakalt vääneldes välja (üritas endal riietelt ja juustest ämblikuvõrke ära kraapida). Ning pärastlõunal oli emal jällegi oma kokanduskursus meie juures. Seekord tegid senjoorad porgandimuffineid. Mina ootasin õhtul veel poole keskööni, et Eeriku sünnipäevahommikust osa saada. See on ikka meie peres üks imearmas traditsioon. Laulsime Salmaga vennale ka eesti keeles sünnipäevalaulu ning õde oli vaimustunud, kuidas meil sünnipäevi peres tähistatakse.
Ja muide – ma vist hakkan selle kuumusega ära harjuma. Täna koolist tulles näitas suur Ixtepeci sildi all olev termomeeter 39 kraadi aga ma ei ole enam suremas nagu varem. Täitsa normaalne. Nojah, eks palav on küll aga nüüd ma täitsa liigun ringi ja mõtlen ja olen olemas, mitte nagu esimestel kuumadel päevadel.
Adioos, kalli-kalli
Kaisa :)
Reede pärastlõunal olimegi just käinud Siljega Juchitaniset paar vajalikku asja osta ja trajesid vaadata. Uurisin välja, et traje ostmiseks kulub mul umbes 4000 peesot, see on veidi üle 200 euro. Aga ma leian, et see ost on üks väärt mõte. Kavatsen endale siin sellise hilisema sünnipäevakingituse teha – trajet ennast oleks mul vaja alles mai kuuks, sest siis on mul sellega kuhu minna. Mais toimub siin palju Vela’sid, kuhu on mul 110&% kindel plaan minna. Leidsin youtube’ist videoid sügisel siin toimunud Vela 27-st, kui Ixtepecis Siljel külas käisin. See õhtu päästis mu aasta, ilma naljata. Olen nii palju mõelnud, et mis siis oleks saanud, ku me oleksime otsustanud hoopis filmiõhtu teha vms ja Vela’le mitte minna. No siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Vela’l kohtasin Fernandot, kes aitas mulle Ixtepeci pere otsida – tänu sellele elan praegu siin oma armsas kodus veel armsama perega.
Igatahes jah, reedene show oli väga vinge ja loodan, et Ixtepec pääseb ka sellel aastal Guelaguetzale tantsima. Pilte sellest õhtust leiab mu pildiblogist.
Laupäeva veetsime kodus leotades ja koristades. Õhtuks saiemalt loa minna sõpradega Espinali teise grupi esinemist vaatama. Espinal on see linnake, kus ma koolis käin, jääb ilusti Ixtepeci ja Juchitani vahepeale. Ka Espinali tantsugrupp, kus mu sõbrad-tuttavad tantsivad pidi läbi tegema sama katsumuse, mis Ixtepec – esinema hindajate ees andes endast parim, et Guelaguetzale pääseda. Minule isiklikult meeldis Ixtepekava rohkem – ütlen seda neutraalselt, mitte kuna mu õde seal tantsib. Samas ei taha ma neid maha ka teha, sest noh, nad olid ikka väga palju vaeva näinud kõigega ja pealegi ei näinud ma show’d algusest peale, kuna … kuna mehhiklased! – jäime hiljaks nagu ikka jah, AHORITA!
Pühapäeva hommikul sõitsime koos ema, Salma, tädi Miriami, Sami, Hugo ja Ximenaga Salina Cruzi. Naistepäeva puhul käisime restoranis söömas ja täitsa tore oli. Samas, kui täiesti aus olla, siis tundsin ma end sellel päeval natuke nukralt (seetõttu ei hakanud ka blogi kirjutama), sest puudusid issi ja Eerik, kes alati meid emmega sellel päeval meeles peavad armsalt üllatavad. Siin ei võeta asja nii tõsiselt, kodus on alati ikka eriline tunne Naistepäeval. Isegi ei osanud arvata, et midagi sellist igatsema võiksin hakata. Aga Salinas nägin lõpuks ka venda Carlost, kellega koos olles kurb tuju veidikeseks kadus, sest ta on selline inimene, kellega koos olles on võimatu nukrutseda.
Ja eile oli esmaspäev. Kuidagi loll päev. Mul oli veel sees see pühapäevane nukruse tunne ning hommikul rõõmustasin, sest ärgates nägin emme saadetud häälsõnumit. Mõtlesin, et ikka, see teeb mu päeva kohe hästi alanuks aga seekord nii ei läinud. Teemaks lennupiletid tagasi Eestisse tulemiseks. Nüüd on juba teada isegi täpne kellaaeg, millal ma Tallinna lennujaamas maandun. See on hirmutav. Jäänud ainult kolm kuud ja päevad kopikatega. Ei taha mõeldagi. Ehk siis astusin juba hommikul vara vasaku jalaga voodist välja. Ja kooli jõudes leidsin eest tühja klassi – kuna pühapäeval oli naistepäevi tulnud esmaspäeval ükski naisõpetaja tööle. Vahva küll aga nad võiksid sellest siis ju… Nii me siis lonkisime Fernando ja veel mõne klassivennaga, kes samuti asjast midagi kuulnud polnud, väravatest välja plaaniga Ixtepeci minna – mina Salmat ja Siljet vaatama ning Fer oma tüdruku juurde. Piljardi juurest möödkõndides kohtasime Fabriciot ja Denist, kelle endaga kaasa tirisime. Taksoga Cobao Ixtepeci jõudnud, nägime tervet pandet oma sõpru vees taksot ootamas ja meile lehvitamas. Kujutage nüüd ise ette, mahutasime end kõik ühte taksosse. Loetlen nimed ette, et teil aimu oleks. Mina, Silje, Fernanda, Salma, Denis, Fabricio, Lalo ja Paco. Pluss taksojuht. Võimalik vaid Mehhikos..
Käisin esimest korda Ixtepecis piljardit mängimas. Espinalis on see ikka hulga korralikum ja reaalselt kaks korda odavam. Ixtepecis oli mängulaud nii viltu, et pallid põrkasid tagasi, hüppasid välja ja veeresid sinna, kuhu heaks arvasid. Koht ise muidu väga lahe ja super mehhikolik – väljast näeb hoone välja nagu varisemisohtlik ehitusplats aga kui sealsetest tagahoovi raudredelitest üles ronida, siis sealt leiab eest hubase toakese, mida peaks tegelikult vist õieti katusealuseks nimetama. Peldikus (seda ei saa WC-ks nimetada, vabandust) on pime ja nii palju ämblikuvõrke, et Silje jooksis sealt kiljudes ja naljakalt vääneldes välja (üritas endal riietelt ja juustest ämblikuvõrke ära kraapida). Ning pärastlõunal oli emal jällegi oma kokanduskursus meie juures. Seekord tegid senjoorad porgandimuffineid. Mina ootasin õhtul veel poole keskööni, et Eeriku sünnipäevahommikust osa saada. See on ikka meie peres üks imearmas traditsioon. Laulsime Salmaga vennale ka eesti keeles sünnipäevalaulu ning õde oli vaimustunud, kuidas meil sünnipäevi peres tähistatakse.
Ja muide – ma vist hakkan selle kuumusega ära harjuma. Täna koolist tulles näitas suur Ixtepeci sildi all olev termomeeter 39 kraadi aga ma ei ole enam suremas nagu varem. Täitsa normaalne. Nojah, eks palav on küll aga nüüd ma täitsa liigun ringi ja mõtlen ja olen olemas, mitte nagu esimestel kuumadel päevadel.
Adioos, kalli-kalli
Kaisa :)
Tellimine:
Postitused (Atom)