Kolmapäev, 30. juuli 2014

Viisaseilkused ja Linnanmäki

Esimene lõik on mõeldud ainult suurtele huvilistele. Ma tean, et paljusid selline asi ei huvita aga lihtsalt pidin :D

Ma lubasin endale, et kui selle viisa ükskord tehtud saan, siis kirjutan sellest postituse - ehk sellest on kunagi tulevikus kellelegi kasu, kes kavatseb ka vahetusõpilaseks minna. Eriti, kui minna Mehhikosse. Siis minu soovitus: HAKATA SELLEGA KOHE TEGELEMA. Ausalt, see ei ole mingi YFU miljon korda räägitud asi, vaid ma omast kogemusest ütlen, et tõesti, võtke see asi kohe kätte ja hakkake Mehhiko saatkonnale Helsingis KOHE pinda käima, kui YFU on teile vajalikud dokumendid andnud. Minuga juhtus nii, et sain oma dokumendid kätte ühel neljapäevasel päeval ning pidin reedel helistama ja saatkonda aja kinni panema. Muidugi oli mul sada targemat asja teha ning see läks täitsa meelest. Ja siis tuli juba vahele nädalavahetus ja päevad veeresid aina kiiremini õhtusse. Aga kuna mu kallis ema oli viisa saamise pärast väga mures ning mind pidevalt hirmutas, et ma viisat nii ei saagi, siis lõpuks sain selle saatkonna kätte. (sinna helistamine on ka omamoodi tsirkus..) Mulle öeldi saatkonnast, et pean postiga oma dokumentide koopiad neile saatma. Sellisest asjast polnud ma midagi kuulnud ja kui aega arvestasin, siis ei oleks ma nii mitte mingi valemiga oma viisat kuuendaks Augustiks tehtud saanud. Suure ehmatamise peale helistasin YFUsse ja juba järgmisel päeval sain oma ema maha rahustada, sest siis olid yfukad asja korda ajanud. Tuli välja, et paberid tuleb siiski meiliga saata - saatkond ajas midagi sassi. Kohe kui kodus olin, tegin selle ära ja paari päeva pärast sain viisaaja kirja. Ma ei hakanud nüüd päris detaile kirjutama aga ütleme nii, et pabistamist ja närvitsemist oli selle viisakesega palju rohkem, kui siin kirjas.

Ja nüüd lõbusam osa. Selleks, et viisa kätte sada, käisin Soomes. Kaasa tulid ka ema, vend ja tädi koos oma lastega. Ja et kõigil reisist kasud sees oleks, käisime ka Linnanmäki lõbustuspargis, Ilm oli über ja päev mega. Trallasin poistega mööda neid hulle atraktsioone, üks hullem kui teine. Mõne peal kiskus ka poistel pisarad välja ja nii mõnigi vapper lõpetas oma reisid oksendades. Meie pidasime aga vapralt vastu ja Eerik julges minuga isegi Raketti peale tulla. Kui meid mitmekümne meetri kõrgusele taevasse lennutati, karjus venna:" Kaisa, ma oksendaaaaan!" Aga seda ta ei jõudnud, sest samal hetkel kukutati meid sealt ka alla ning siis ta enam rääkida ei suutnud :D Sellest on video sellel lingil:
https://www.youtube.com/watch?v=QJu0vA9KbSE
Peale seda ta enam veel hullemale masinale tulla ei julgenud, seega käisin seal vapralt üksi. Üles jõudes nägin tervet Helsingit, mille ühes ääres oli hiiglaslik äikesepilv ning paari sekundi jooksul üleval kõlkudes nägin välku. Need, kes mind tunnevad, teavad, et minu üks suurimaid hirme on äike. "Holy shittt," jõudsin karjuda enne kui masin alla lendas ja paari sekundiga olin saanud tunda 75m vabalangemist. Alguses tundus, et mu sisikond jäi küll sinna üles..
https://www.youtube.com/watch?v=nJot3z87hBMa
Vabandan, et nii palju mingist lõbustuspargist pläman aga mul oli tõesti väga tore päev. Tundsin ennast nagu oleksin uuesti 5 aastane tüdruk, kellel on elu suurim sündmus - suur lõbustuspark ja suhkruvatti nii palju, et süda pahaks läheb.

Nüüd jään ootama laupäeva, et kallite söbudega enne minekut üks ilus pidu maha pidada! :)

NB! pilte hakkan juba praegu vaikselt koguma lehekülejel: http://kaisamehhikos.tumblr.com/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar