Laupäev, 26. oktoober 2013

Mõttest lepinguni

Niisis, minu esimene postitus. Kuigi vahetusaastani on aega veel 9 kuud, siis tahaksin, et siin blogis oleksid minu sammud ja emotsioonid sellest kõige esimesest ideest alates.

Mõte minna vahetusõpilaseks on peas mõlkunud juba ammu, kuid siiski on see eelmistel aastatel jäänud vaid unistuse tasandile. Ilmselt minu enda laiskusest. Aga nüüd on asi reaalne, nii reaalne! Siiani veel raske uskuda. Sellel sügisel on minu peas olnud väga palju erinevaid muremõtteid - need lihtsalt kurnasid mu täielikult. Minu jaoks oli nagu märk taevast, kui kolmandal Oktoobril tuli Nõmme Gümnaasiumisse YFU tuur. Kuna geograafia õpetaja oli väga lahke, lubas ta meie klassil yfukaid tunni ajal kuulama minna.
Saalis istudes ja seda juttu kuulates oli mu peas ainult üks mõte: MA LÄHEN! Terve kirjanduse tunni ei suutnud ma muust mõelda, kui vahetusaastast. Marsaga koju sõites lugesin läbi YFU väljaande, kus on peale innustavate lugude kirjas ka kõik võimalused, kuhu riikidesse minna saab.
Õhtul kodus võtsin julguse kokku ja arutasin oma mõtet perega. Ei ole just kerge vanematele teatada, et tahan aastaks kodust ära minna, et teisele poole maakera kolida. Kõige armsam ja siiram reaktsioon oli mu vennal Eerikul: "Kaisa! Ära mine! Sa nälgid ära seal!" Ma ei tea, kust selline mõte, igatahes oli venna ettekujutlus vahetusaastast väga naljakas. Aga just ema ja isa toetava ning julgustava suhtumise tõttu sain indu juurde ning järgmisel päeval rääkisn ka vanaemaga, kes loomulikult mõtet taevani kiitis. Õhtuks olin valmis kirjutanud tutvustuse endast ning täitnud vajalikud ankeedid.
Nädalavahetusel suhtlesin klassijuhatajaga, kes oli nii armas ja kirjutas mulle väga positiivse soovituskirja. Minu mõttest minna vahetusõpilaseks oli möödas 5 päeva ja selle ajaga olin kõik vajalikud paberid YFU kontorisse toimetanud. Veel mõne päeva möödudes sain kutse valimispäevale.
Nagu Vera (vahetusõpilane Saksamaalt, kes käib ka NG-s) ütles - ma poleks pidanud selle pärast nii palju muretsema. Valimispäeva nimi kõlab kümme korda hirmutavamalt kui see tegelikult on. Kärsitult iga natukese aja tagant oma meili kontrollides tuli positiivne vastus valimispäeva järgsel esmaspäeval. Sain uudise teada, kui parasjagu marsaga linna sõitsin, seega särasin terve tee ega suutnud naeratust alla suruda.
Järgmiseks sammuks oli lepinguintervjuu. Teadsin, et pean koha kiirelt endale krabama, kuna öeldi, et Mehhikosse on veel ainult üks vaba koht. Mu süda pidi äärepealt seiskuma, kui lepinguintervjuul esialgu kaheldi, kas Mehhikosse üldse enam on kohti. Õnneks ei olnud keegi enne mind viimasele kohale jahti pidanud ning ka vanusepiiri mahtusin, küll napilt aga kindlat, kuu ajaga sisse.  Nüüd on vaid mõne päeva küsimus, et saaksin kindlalt kätte lepingu, mis mu 6.augustil aastaks Mehhikosse lennutab!

Pildil naudin vaheaega Tartus, peas on minu kallis mini-sobrero, mille vanaema Ameerikast kingiks tõi ja meeleolu ilmselgelt väga ai-caramba :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar